Vello Leito: Teadmiste kohustuslik miinimum Eesti riigi ja rahva ärakustutamise avaliku salaplaani kohta
Käesolev materjal on terviktekstiks kokku kirjutatud versioon kuueosalisest artiklist, mis ilmus 2006. aastal ajavahemikus oktoober – detsember Eesti Iseseisvuspartei veebilehel www.iseseisvuspartei.ee ja Sõltumatu infoportaali si.kongress.ee veebilehel
1. Ajalooline perspektiiv
Kõik teavad, mis oli kolonialism, vähem teatakse, mis on uuskolonialism. Kolonialismil olid rauast relvad, uuskolonialismil on kullast relvad. Viimaseid nimetatakse ka rahaks.
Koloniaalvalduste ülalpidamine nõudis sõjaväge, veriseid lahinguid, vanglaid; uuskolonialistid aga teenivad oma ohvreid kummardades ja ülistades luksuslikes paleedes. Viimaseid nimetatakse ka pankadeks. Kolonialism tuli kolonistidele raskelt ja kallilt kätte; uuskolonialism on uuskolonistidele aga mugav ja globaalne. Analüütikud väidavad, et oma 100 korda ka odavam.
Klahviklõbina saatel nende kabinettides slummistuvad riigid, raha aga voolab valguse kiirusel klaaspärlikolonistide mantlipärijatele koju kätte. Unustamatu! Ja kõige selle saavutamiseks on vaja vaid ühte: hävitada riigi rahvuslik majandus, asendada see väliskapitalil rajaneva majandustegevusega ning võlakoormuse all põlvedele vajunud rahvas anub ise allhangete odavat orjust. Kuid Eestile on uuskolonialistid (kes sõnaseadelt, tõsi küll, on globalistid, planetaarse õitsengu loojad) ette määranud midagi eriti uskumatut – pöördumatu riigi ja rahvuse hävingu.
2. IMFi nelja-käsu-majandus
Üllataval kombel puudusid taasiseseisvumisel täiesti probleemid ses suhtes, milline strateegia valida majanduse ülesehitamiseks. Polnud ju sugugi nii, et labasuseni lihtsustatud uusliberalism oli ainuke võimalik tee. Oli ja on veel teinegi tee, protektsionism, mida mööda püüavad halastamatu järjekindlusega minna kõik edukad Lääne tööstusriigid ja edukad Kagu-Aasia riigid.
Mõtlemiseks aega ei antud, juba enne taasiseseisvumise väljakuulutamist olid kohal need “erapooletud” väliseksperdid (keda igal pool mujal maailmas küll tavaliselt majandusspioonideks ja välisagentideks nimetatakse), Rahvusvahelise Valuutafondi (ingl. k. lüh. IMF) “nõunikud” (nagu Ardo Hansson), ning asuti juurutama RVFi majanduspoliitikat. Viimane mahtus siis ja mahub tänapäevalgi vaid nelja lausesse, RVFi nelja käsu sisse: kõik privatiseerida, kõik liberaliseerida, hoida eelarve tasakaalus, riigi roll viia aga miinimumi. Mõnele eriliselt alt üles vaatavale riigile on õnnestunud isegi valuutakomitee rahandusprintsiip (rahvusvaluuta jäik sidumine dollariga või mõne muu Lääne tugeva valuutaga, näit saksa margaga, nagu Eestis) külge kinnitada. Põhimõttel, et parimaks varustuseks ujujale on ikkagi tuukrisaapad.
Seepärast olgu meelde tuletatud, et Eestil ei ole oma majanduspoliitikat, on vaid käsu korras Isamaaliidu ja Mart Laari valitsuse eestvõttel aastatel 1992-95 juurutatud RVFi uuskolonialistlik nelja-käsu-majandus. Kõikides endast nõrgemates riikides on Lääne tööstusriigid RVFi vahendusel seda peale surunud ning on saavutanud suurt edu: uuskoloniseeritud on laias laastus kõik Aafrika ja Ladina-Ameerika riigid ning mõned Kagu-Aasia riigid. Isegi üks ELi liikmesriikidest – Eesti.
Planeedi uuskolonialistlik portree hakkas selgeid piirjooni võtma juba 1999. aastal, kui 41 kõige vaesemat riiki kuulutas end maksujõuetuks. RVF andis andeks laene 50 miljardi ulatuses 36-le riigile ja oli valmis kustutama ülejäänud viiel veel täiendavalt 10 miljardi USD jagu laene, juhul kui need võtavad vastu RVFi nelja-käsu-majanduse. Sammud, mis esmapilgul ehk naljakad, on lähemal vaatlemisel loogilised. Nelja-käsu-majandus oma erinevates varjundites oli toonud uuskoloniseeritud riigid olukorda, kus tööstusmaadesse eksportimisel on tollitariifid 30% kõrgemad kui ülemaailmne keskmine ning 1980.a. kehtestati arengumaadele laenuintressid, mis neli korda kõrgemad kui maailma keskmine. Seetõttu on välja kujunenud olukord, kus nende riikide aastakahjum võlgade teenindamisel on suurusjärgus 500 miljardit USD (muuseas 10 korda suurem kui humanitaarabi neile), seega võlakustutamine 50 miljardi ulatuses moodustas kasumivoost vaid väikese osa. Kustutamine oli aga vältimatu, et uuskolonialistlik kasumipump jätkaks töötamist.
Võrdluseks veel vaade teise nurga alt: Ladina-Ameerikas tervikuna kasvab SKP (sisemajanduse koguprodukt) 0,35% aastas, sel ajal kui Kagu-Aasias kahekordistub koguprodukti maht 10 aasta jooksul.
Milline on vähetuntud riikide nelja-käsu-agoonia, sellest meedia palju ei räägi, küll aga on üksikasjalikult lahatud majandushävingut kolmes riigis: 1994.a. Mehhikos, 1997.a. Tais, 2001/2002.a. Argentiinas.
Kagu-Aasias raputas 1997.a. majanduskrahh vaid neid riike, mis olid rakendanud RVFi nelja-käsu-majandust, esmajärjekorras Indoneesiat, Taid, Filipiine. Indoneesias näiteks palgad langesid 50%, tööpuudus tõusis üle 25 %. Malaisia, Singapur, L-Korea, Jaapan, Hiina ajavad rangelt protektsionistlikku majanduspoliitikat, nendes riikides majandushäving uksest sisse astuda ei suutnud.
Kuid kukeaabitsa klassikuna on ajalukku läinud Mehhiko, dramatiseering selle kohta, mis juhtub riigiga, kui see täidab võõraid käske pimesi, ehitab tuleviku laenudele, millel pole katet, annab majanduses liidrirolli väliskapitalile.
Mehhiko neelas kriitikavabalt alla kogu “imeravimi”: riigiettevõtted erastati, kaotati tollid, välisinvesteeringutelt võeti tõkked, majandus avati rahvusvahelisele rahale, peeso seoti välisvaluutaga (kõik nii nagu Eestis). 10 aastat täitis kolm presidenti kõiki RVFi, Maailmapanga ning USA soovitusi ja see lõppes majandusvaringuga 1994. aastal: tööpuudus tõusis üle 50 protsendi, tööhõive langes alla 30 protsendi. Nii oli Mehhikos 1996. aastal tööga hõivatuid 16,392 miljonit. Selle arvu taga olev traagika saab selgeks, kui võrdluseks öelda, et samal ajal oli näiteks Poolas 17,504 miljonit tööga hõivatut, ehkki Poolas on elanike arv kolm korda väiksem. Mexico City papplinnak kasvas üle 10 miljoni ning nüüd, kaksteist aastat hiljem, käib USAs tööl 11 miljonit mehhiklast, kes toovad riiki raha, mis naftamüügitulude järel teisel kohal.
Napilt kergema karistusega pääses Argentiina. 2001.a. lõpus tõusis riigivõlg 44 %-ni aastase kogutoodangu arvulisest suurusest, 2001. a. III kvartalis tõusis tööpuudus 16 %-ni, valuutakomitee põhimõte rahanduses takistas raha kursi muutmist – paindlikku rahapoliitikat. Ja nii juhtuski, et veel detsembri alguses vandus majandusminister, et kõik on korras, raha kurssi ei muudeta ja kõik läheb hästi, kuid 21. detsembriks sai valede võlujõud otsa ning järgnenud majanduskaose käigus vahetus kahe nädala jooksul Argentiinas viis presidenti, riik kuulutas end maksujõuetuks, tagasi lubati maksta vaid 1/3 välisvõlast, tööpuudus kasvas üle 20 protsendi, telklinnakud ummistasid tänavaid.
Tais eskaleerus kiiresti eraisikute võlakoormus. Kuigi riigis oli oma raha, joovastasid kohalikke väliskapitali pakutud paremad laenutingimused, algas kulutamispidu ja pikaajaliste ettevõtmiste rahastamine lühiajaliste välislaenude abil. Häda korral loodeti abi kõigevägevamalt – RVFilt. Aga kas see, kes ujujale tuukrisaapaid kingib, hakkab uppuvat ujujat päästma? Loogiline. 1997.a. saabus kollaps, ülirikastus käputäis ja nüüd käib relvastatud sisesõda rikaste ja vaeste vahel, lendavad õhku pangad. Vähemalt on sealsed aru saanud, et rahapaleed ei ole heategevusasutused, ehkki nendeni viival teel on isegi munakivid kullatud.
Kõige selle juures on eriti sümptomaatiline just see, et majandus alati “kasvab” viimase hetkeni, Mehhiko võeti vahetult enne suurt pauku isegi arenenud riikide ühenduse OECD liikmeks!
3. Eesti majandusLANGUS on sisenenud ülikiirenemisfaasi
Valitsus räägib, meedia räägib, peaaegu kõik räägivad, et Eesti majandus kasvab. Aga mina ütlen, et ei kasva ja tõestan selle vaidlustamatult ka ära, nii nagu sellegi, et Eesti “suure pauguni” on jäänud vähem kui kaks aastat.
Kuidas tõestan? Loomulikult toetudes ametlikule statistikale, ehkki peab tõepoolest paika levinud ütlemine, et ilmas on kolme liiki valet: väike vale, suur vale ja statistika vale. Kuid samas on õnneks nii, et informatsioon majanduse kui terviku kohta siseneb väga paljude erinevate näitajate kaudu ning avastamatu võltsing on ilmselt väga raske. Seepärast maailma riikide statistikaametid püüavad vältida otsest võltsimist (kuigi ka seda ikkagi tehakse), selle asemel kasutatakse põhiliselt kahte meetodit:
- mitmeti tõlgendatavat defineerimist, valesti defineerimist või ümberdefineerimist;
- esitatakse vaid osa tõest, mis asjatundmatule loob vale ettekujutuse olukorrast (spetsialisti muidugi nii ei peta).
Need aabitsatõed tegi mulle selgeks Mehhiko juhtum. Lugesin James Goldsmithi raamatust “The Trap” (Püünis), et tööpuudus kasvas riigis üle 50 %. Ometi kõige autoriteetsemaks peetav OECD majanduskäsiraamat midagi sellist ei näidanud: 1990-ndate keskmine tööpuudus Mehhikos oli igati inimlik 4,4 %. Lõpuks tulin mõttele kontrollida tööhõivet ja siis selguski, et miinimumpunktis langes see 26,5%-ni. Seetõttu vähesed töökohta omanud inimesed suutsidki luua sellise glasuuritud ilu. Samas aga tähendab see ka seda, et Mehhikos enamus tööealisest elanikkonnast on statistikast lihtsalt olematusse maha kantud. Võrdluseks siinkohal, et USAs on tööhõive 72 %, Euroopa Liidu keskmine on 64 %.
Aeg-ajalt tehakse iluoperatsioone ka Euroopa Liidu tasandil. ELi ettekirjutuse alusel tehti tänavu riikide SKP ja RKP tagasiulatuvad ümberarvutused uuendatud metoodika alusel. Iseloomulikult on need “uued” metoodikad ikka sellised, et uus tulemus on vanast alati kaunim. Näiteks kasvas Iirimaa statistikas seeläbi kontrollaastal 2003 SKP suurus 3,1 protsendipunkti võrra, aga “õhk” selle sees – väliskapitali poolt väljaveetud kasum – langes 21,2-lt protsendipunktilt 16,3-e protsendipunktini. Eesti puhul võrdluseks vastavalt 4,3 ja 6,3-lt 5,4-ni. Selle “kaunistuse” tegelikuks nimeks on võltsing, hinnanguliselt on Eestist väljaveetava kasumi maht 12-15 miljr, mis moodustab ca 10% SKP mahust.
4. Statistika põhitõdedest
Majandusstatistikat luuakse kahel eesmärgil: riigi majanduse sihipäraseks juhtimiseks ning avalikkuse teavitamiseks. Viimast nii siseriiklikult kui ülemaailmselt. Seepärast ongi kõikide maailma riikide statistika esitusmall ühtlustatud. ELis tuleb statistika esitada normdokumendi ESA 95 alusel.
Statistikat saab jagada veel kahte ossa: üldsusele mõeldud ja erialaliseks kasutamiseks mõeldud statistika. Käesolevas artiklis on silmas peetud vaid üldsusele mõeldud statistikat, niisiis sellist, mis on esitatud riikide statistika aastaraamatus. Vaid see on üldsusele kättesaadav kõikides riikides kõikide teiste riikide kohta. Nagu öeldud, info maht ja esitluslaad on ühtlustatud ning aastaraamatu sees paralleelselt ka tõlgitud ühte maailmakeelde (enamuses inglise keelde). Muidugi on eelöeldu vaid põhimõtteliselt nii, tegelikkuses päris nii ei ole. Näiteks Eesti Statistikaameti teabekeskuses on saadaval vaid 17 ELi liikmesriigi ja kümnekonna tähtsama maailmariigi aastaraamatud.
Niisiis peaksid kõikide EL liikmesriikide aastaraamatud andma vastuse kõikide oluliste majandusnäitajate kohta ühtemoodi, ühes mahus, ning esitatud info peaks olema seejuures avalik ja tõene. Enamuses liikmesriikidest nii ongi, aga halvad erandid on olemas, kahjuks Eesti nende hulgas. Seepärast peab avaliku statistilise teabe liigitama veel kolme ossa:
- avalik ja tõene info;
- tõene, kuid varjatud info;
- võltsing.
Teise grupi moodustab avalikkusele ettenähtud teave, mis aga pole toodud mitte aastaraamatus, nagu peaks, vaid kuskil alltoimetises, ning seeläbi muudetud avalikkusele kättesaamatuks.
5. Majandus Eesti statistikas
“Eesti statistika aastaraamat 2006″ sisaldab 480 lehekülge A4 formaadis tihedakirjalisi tabeleid ja definitsioone. Kas pildi ettesaamiseks peab kogu raamatu majandusosa (=lõviosa raamatust) läbi töötama? Ei pea. Selgub, et täiesti adekvaatse pildi saab kätte vaid nelja valdkonna kaudu, igas vaid kahe kontrollnumbri alusel:
- rikkuse tootmine. Siin on näitajateks sisemajanduse koguprodukt (SKP) ja rahvuslik koguprodukt (RKP);
- rikkuse jagamine; siin keskmine palk ja varanduslik ebavõrdsus;
- võlad. Siin riigi võlg ja isikute võlg (nii füüsilised kui juriidilised isikud);
- omandisuhted. Siin eraldi kinnisvarasfääris ja tootmissfääris.
Järgnevalt kõigist neljast tõesusnõudele vastavuse alusel.
Rikkuse tootmine
SKP on esitatud tõeselt (kuigi on puudusi) ja avalikult. RKP on esitatud varjatult, vaid erialainimene leiab selle üles üheainsa toimetise, aastakogumiku “Eesti rahvamajanduse arvepidamine” kahelt leheküljelt, mõlemal üks aegrida. Eesmärk on selge: varjata eesti rahva eest, et SKP ei mõõda mitte Eesti majandust, vaid kogu majandustegevust Eesti territooriumil, sealhulgas väliskapitali majandustegevust. Eesti majandust mõõdab hoopis eesti rahvuslik majandus – RKP! Ja see on SKPst väiksem väliskapitali poolt väljaveetud kasumi võrra (mis Iirimaal ja Eestis moodustab suure osa, nagu eespool juba selgus).
Rikkuse jagamine
Varanduslik ebavõrdsus on esitamata. Aastaraamatus kirjeldatakse seda küll Gini koefitsiendi ja kvintiilide suhte kordaja kaudu, aga Eestis valitsevat ülisuurt majanduslikku ebavõrdsust arvestades annaks tõese pildi üksnes kõikide palkade suuruse järgi ritta seadmine grupeerituna detsiilide kaupa. Nii nagu enamus ELi liikmesriikidest ka teeb.
Kuid keskmine palk on võltsing. Statistikaamet esitab keskmise palga (see on palk, millest suuremat ja väiksemat saab võrdne arv inimesi) asemel palkade aritmeetilise keskmise, mis on hoopis teine asi. Võltsing veel sellegipärast, et kogu väljamakstud palgasummat ei jagata mitte kõigi palgasaajate arvuga, vaid tuletatud arvuga, mis saadakse kõikide töötegijate töötatud aja taandamisel täistööpäeva pikkusele. Ja vahe on suur. Maksuameti andmetel oli 2005.a. töötajaid 660 000. Peale taandamist Statistikaametis jäi neid aga alles vaid 525 000. Nii ongi, et maksuameti andmeid aluseks võttes oli 2005. aastal keskmine brutopalk 5750 krooni; Statistikaamet annab aga 2005. a. keskmise palga suuruseks 8073 krooni.
Laenud
See on ainuke valdkond neljast, kus kõik korras. 2005. aastal oli keskvalitsuse võlg 3,6 miljardit, kohalike omavalitsuste võlg 4,3 miljardit, juriidiliste isikute võlg 52,1 miljardit, eraisikute võlg 48,6 miljardit krooni. Kõik on aastaraamatus selleks ettenähtud kohas ka kirjas. üks huvitav asi siiski: kokku teeb see laenukoormuseks 108,6 miljardit, ometi ütles peaminister Andrus Ansip juba 2005.a. 3. juuni Postimehes, et Eesti välisvõlg on 117 miljardit!?
Omandisuhted
Kinnisvara omandisuhete kohta avalik teave puudub. On põhjust arvata, et usaldusväärset teavet ei ole isegi salastatud info kategoorias. Näiteks pole usutav, et oleks ülevaadet selle kohta, kui palju maad on välismaalased variisikute kaudu üles ostnud. Puudub avalik teave ka ettevõtluskapitali jaotuse kohta omaniku liigi järgi. See on elulise tähtsusega info väliskapitali ja rahvusliku kapitali jõuvahekorra hindamisel, riigi julgeoleku hindamisel. Klassikaliselt ja mõjusalt on teave esitatud Leedu aastaraamatus.
Kokkuvõtteks. Nende kaheksa näitaja kaudu saab teha kõik vajalikud üldistused ja järeldused ning kirjeldada Eesti majanduse olukorda, selle suundumust. Aga ka kirjeldada ELi ja majanduse kaudu toimivat Eesti territooriumi pöördumatu ülevõtmise avalikku salaplaani.
6. Majandusest graafiliselt
Eesti statistika kajastab fanaatilise kiindumusega kogu majandustegevuse kasvu Eesti territooriumil tuimalt kõiki sissetulekuid summeerides. Isegi kasumlike riigiettevõtete müük, mida võib võrrelda lüpsilehma mahamüümisega, summeeritakse ilma valikuta otseste välisinvesteeringutena!!!
Tõsi, ka väljaminekud summeeritakse. ESA 95 näeb ette ja Eesti Statistikaamet (ESA) teeb võrdlevaid sissetulek/väljaminek kõrvutusi rahvamajanduskontode (lühidalt kontod) kujul. Kontod jaotatakse kolme rühma: jooksevkontod, akumulatsioonikontod, bilansikontod. Meid huvitab maksebilansi jooksevkonto, mis Eesti puhul on negatiivne. Isegi niivõrd, et võrdluses kõikide teiste liikmesriikidega on meil puudujääk silmatorkavalt suurim.
Kuid kahjuks ei anna jooksevkonto tavainimesele reaalselt tajutavat, adekvaatset ettekujutust olukorrast ja suundumustest. Seetõttu väljaminekute ja sissetulekute lihtne kõrvutamine nii, et asja olemus oleks igale üldharidusega inimesele hetkega mõistetav, selline kõrvutamine on vältimatult vajalik. Eriti, mis puudutab eraisikute kulutuslaene, s.t. tarbimis- ja eluasemelaene, sest viimased pole mingil juhul lisandväärtust tootvad laenud. Juriidiliste isikute (ettevõtete) laenud jäägu seekord vaatluse alt välja, sest nende sees on ka lisandväärtust tootvat laenukapitali ja selle eristamine tuuldeloobitud rahast oleks väga töömahukas. Eraisikute tarbimislaenude arvestamatajätmine on aga ühiskonnas väära ettekujutuse loomise saladuse võti. Võlg on võõras vara ja võlguvõtmine nii, et ka ellu jääks, on suur kunst, mida paljud riigid ega inimesed ei valda.
Heitkem pilk joonisele nr 1, mis esitab täiendavate selgitusteta mõistetava võrdluse. Jooksvates hindades on toodud sisemajanduse koguprodukti maht aastate kaupa ja välisvõla maht nii komponentide kaupa kui ka summaarselt. Allikaks on endiselt “Eesti statistika aastaraamat 2006″. Pilt edastab vastuvaidlematult, et:
- kogu välisvõlg ületab SKP arvulise suuruse enne 2006/07 aastavahetust;
- laenukoormus muutus eksponentsiaalselt kasvavaks 2003. aastal;
- kui välisvõla kasvukiirust ei piirata, siis pole võlgade teenindamine võimalik ei teoreetiliselt ega praktiliselt.
Vaadeldes aga eraldi üksnes eraisikute võlakoormust ja nimelt koormuse aastast juurdekasvu võrrelduna rahvusliku koguprodukti aastase juurdekasvuga (välja selgitamaks, kas Eesti majandus faktiliselt kasvab või kahaneb), saame joonisel 2 toodud graafikud.
Halb sõnum on see, et ainuüksi eraisikute välislaenu kasvu tõttu läbis tegelik majanduskasv nullpunkti (juurdekasvude bilanss rahalises jooksevväärtuses muutus negatiivseks) juba 2004. aastal, sisenedes kiirenevasse majanduslangusesse. Halvim sõnum on aga see, et ka eraisikute laenude järsk piiramine/lõpetamine vallandaks koheselt majanduse laviinilaadse kokkukukkumise; aga sellest veidi hiljem.
7. Eesti Statistikaameti sõnum
Kas ESA mingilgi moel kinnitab minu prognoose? Kinnitab küll, eks toodud graafikud olegi ESA karm sõnum minu vahendusel mõistusepärasemaks, arusaadavamaks muudetuna. Ent ESA on esitanud veel lihtsama ja dramaatilisema sõnumi. Nimelt on ESA numbrilisel kujul kätte näidanud ja sõnaliselt ka välja öelnud, et eraisikute laenurahadel töötav kinnisvaraäri, nn kinnisvaramull, annab SKP väärtusest juba üle veerandi. Olukorra olemust ei sea kahtluse alla isegi Eesti Pank, selle keskpangapoliitika osakonna juhataja Ilmar Lepiku sõnade läbi (vt “äripäev”, 10. veebruar 2006).
Kõige tähtsam, Eesti majandus kukub kokku isegi ja ainuüksi eraisikute laenukoormuse kasvu kaudu. Kukkumise hetk ja sügavus on hinnatavad suurused: majandus variseb siis, kui pole enam inimesi, kes oleksid veel võimelised laenama (s.t, et neil on tagatiseks kinnisvara või piisav sissetulek). Kinnisvaramull lõhkeb, ning piltlikult öeldes, SKP küljest kukub ära samahästi kui üleöö väga suur tükk, suurusjärgus veerand selle mahust. Kuna majanduskasv sisenes miinuspoolele juba rohkem kui kaks aastat tagasi, siis tagajärjed saavad tulevad karmid ning väga paljud laenulehitajad kolivad kuuse alla. Võrdluseks selline teave: 1999.a. kerge majanduskriisi ajal, mis numbriliselt väljendus SKP kasvu langemisena -0,6 %-ni, tõusis tööpuudus ometi üle 14 protsendi. Et aga oskaksite ette kujutada ka seda, mis juhtub siis, kui SKP maht langeb praegusest 25 protsendipunkti võrra allapoole, selleks kirjeldasingi artikli esimeses osas analoogilisi juhtumeid maailma ajaloost.
8. MILLAL?
Millal see hetk kätte jõuab? Hea aluse hinnanguks andsid Eestis tegutsevad väliskommertspangad ise. 2005.a. alguses teatas ühispank, et nende hinnangul on Eestis laenuvõimelisi inimesi umbkaudu 50 000, Hansapank pakkus peaaegu kaks korda suurema arvu. Ja võite uskuda, et pankadel on kõikide inimeste varanduslik seisund ja sissetulekud – kümnete jälgimisprogrammide abil – sendipealt teada, muidugi asotsiaalide oma välja arvatud. Joonise nr. 1 koostamisel oli aasta lõpu seisu prognoosimisel aluseks võetud juuli lõpu seis, mille järgi moodustuks 2006. aasta jooksul 30 miljardi kroonine juurdekasv. 2006.a. oktoobri lõpus Eesti Panga poolt edastatud arvandmetest aga selgus, et võlakoormuse kasvu kiirus on oluliselt veelgi suurenenud ja prognoositavaks suuruseks kujuneb 32,5 miljardit. Teades, et keskmine laenukoormus on peaaegu täpselt miljon krooni, ütleb algkooli aritmeetika, et limiit 50 000 saab täis 2007. aasta keskel. See on ka tähtaeg, mida osa analüütikutest võtab aluseks majanduskollapsi ajalisel prognoosimisel.
Kui aga aluseks võtta Hansapanga hinnang, siis viimane laenuvõimeline kõnnib kullatud munakividel 18 kuu pärast, eeldusel, et kõik nad laenu ikka võtavad. See eeldus on loomulikult nonsenss, seepärast – kui aluseks võtta 75 000 laenuvõtjat -, siis järgmise aasta lõpus on Eesti rahvuslikust majandusest järel vaid kustunud tukid. Reaalne varing tuleb kas enne suve või vahetult peale seda. Kaheaastase tähtaja pakkusin artikli alguses välja vaid seepärast, et igal juhul vältida eksimist, sest pole välistatud, et valitsus ja Riigikogu võivad mingeid päästeimitatsioone ette võtta.
Nii näeb pilt välja arvude tasandil, elu läheb sedapuhku aga hoopis teisiti edasi. Hiljuti rääkisin ühele maaklerile kinnisvaramulli olemasolust, selle lõhkemise tähtajast ning sain vastuseks sellise kostmise: “Kinnisvaraäriga on seotud kõik suured rahamehed ja nad ei lase sellist asja mitte mingil juhul juhtuda. Kinnisvaraäri saavutab oma lae ja siis langeb aeglaselt 4-5 aasta jooksul.” Selline sõnaseade tundus väga tuttav ja kontrollimisel selguski, et ühispanga nõunik Hardo Pajula oli oma prognoosis kasutanud samu sõnu, ainult et tähtaeg oli pakutud veelgi pikem. Seega maakler, kel juustutükk noka vahel, uskus rebase sõnu ega uskunud statistika aastaraamatut. Veelkord leidsid tõestamist Hegeli surematud sõnad: “Ainus, mida me ajaloost õpime, on see, et keegi ei õpi ajaloost midagi.”, sest just selle kandi pealt on lähiajalugu meile andnud väärtusliku õpetunni.
Kümme aastat tagasi oli Eestis 43 eesti kapitalil põhinevat, rahvuslikku kommertspanka – panganduse esilemarss oli olnud väga edukas. Kuid siis algasid imekspandavad kuulujutud, kui kergesti saab pankadest laenu, väikelaenu saamiseks esita või koolilapse kirjand ärikava pähe ja väikelaen 50 000 krooni on sinu, kusjuures sinult ei nõuta mitte mingeid tagatisi. Tegelikult peaaegu niimoodi oligi, pangad laenasid end tühjaks. Hämmastav, kuid tõsi. Selgus saabus sisuliselt üleöö, kui Eesti Panga kaudu ühe eesti nimega mehe antud allkirja järel kadusid kõik 43 panka. Kes sellega rahul polnud, läks kohtu alla või vangi. Ja ei lugenud midagi, et “… meie ärimeeste suured rahasummad…” olid mängus ja nende lubamine või mitte lubamine, sest Rahvusvahelise Valuutafondi harukontor Eestis, mil uksel silt “Eesti Pank”, oli otsustanud teisiti. Sai küll niimoodi, et kogu pangandus kukkus üleöö väljastpoolt tulnud huvide alusel. 1929. aasta majanduskriisi eelõhtul läksid inimesed USAs õhtul magama teadmisega, et nad on rikkad inimesed, hommikuks olid aga koorimismasinast läbi tulnud.
9. Tõe tund
Õhk on jälle paks tähtsast teabest: piip, piip ja raha tuleb, raha tuleb, tagatist pole vaja, võtke laenu, tagasi peate maksma ainult poole, ülimajanduskasv jätkub takistusteta, Eesti Pank kiiret majanduslangust ette ei näe, jne. Eksimatu märk, et Tõe tund on jälle lähedal.
See peaks kohe kindlasti kõigis äratama imestust, miks kogu väliskommertspangandus on nii kirglikult klammerdunud just eraisikute lõhkilaenamise eduka lõpuleviimise külge. Mis kasu nad sellest, sel moel tekkivast maksujõuetusest saavad? Ei saagi kasu ega ole huvitatud, sest tähtis on see, mis sellega kaasneb: vallandab kinnisvaramulli teenindava ehitussektori pankroti, mis lõhub Eesti rahvusliku ettevõtluse viimase kantsi. Tekib lõppseis: põllumajandus on hävitatud, riigiettevõtted müüdud (Eesti Raudtee müüdi tagasi vaid seetõttu, et 17 valminud sadamat Soome lahe idakaldal tuleb toime Vene nafta transiidiga), keskmised ja suurettevõtted müüdud, kinnisvaramulli filigraanse kasvatamise kaudu vallandub rahvusliku ettevõtluse viimane ohe, vabaneb suures mahus elamispinda, sest paljude inimeste peavarjud lähevad vabamüüki võlgade katteks. Puhas vuuk. Siit saab ka selgeks, miks kogu panganduse hävitamine viidi vaid ühe nupu alla ja kogu rahvusliku ettevõtluse lõplik hävitamine on nüüd viidud ühe teise ‘vaid ühe nupu’ alla. Selle nupu küljes on silt “eraisikute võlakoormus”. Mõlemad nupud paiknevad väljaspool Eestit ja neile vajutatakse x-hetkel enne lõplikku laenuvõime ammendumist, hetkel, mis pole aritmeetiliselt väljaarvutatav.
Eriti mastaapse mulje kogu loos tekitab see, kui pikalt ette on kavandatud Eesti pöördumatu hävitamine ja mis enne seda veel eesti rahva käest tahetakse välja pigistada ja välja ka pigistatakse. Piltlikult öeldes: orjadele on antud raha, et nad ehitaksid valmis arutu hulga büroohooneid, tehnoparke, tootmishooneid, suures mahus elumaju ja kortereid hetkeks, kui kinnisvaramull lõhkeb ning Eesti osutub ülesostetuks. Lõimumise II etapp on sel moel edukalt käivitunud ning vene prioriteediga uusassimileerimispiirkond EL kaudu ja abil käivitub. Siis saavad loogiliseks paljud arusaamatused: miks rajatakse Mustveesse luksuslik suurhotell ja sanatooriume; miks viiakse lennuväli Tallinnast ämarisse, mille läbilaskevõime on viis korda suurem; miks statistika ei kajasta kinnisvara ega ettevõtluskapitali jaotust omanikuliigiti ja miks keskmise palga asemele ja SKP kasvu asemele pakutakse parun Münchhauseni parimaid traditsioone. Ikka selleks, et ärahüpnotiseeritud kohalik “indiaanlane” end surnuks laenaks. Parim indiaanlane on ju surnud indiaanlane.
Eesti puhul pole niisiis tegemist mitte uuskolonisatsiooniga, isegi mitte uusokupatsiooniga, vaid tegemist on 21. sajandi kõrgtehnoloogiaga, kuidas riigirahvuse käest territoorium ära võtta, riigirahvusest teha pärismaalane, sealjuures “omal soovil”. Aga nende väidete endastmõistetavuse nimel tuleb veel asju lahti rääkida.
10. Ta tuleb ümber nurga, mitte otse!
“Eesti Päevaleht” avaldas 29. augustil 2003, enne ELi-referendumit eesti kirjanike seisukohad ELiga liitumise suhtes. Kirjanik Asko Künnap: “Unelm väikesest kavalast neo-Hongkongist SRü ja EL vahel kõlab küll ahvatlevalt, aga vaadake oma kaasmaalaste nägu ja tegusid – selle meeskonnaga me seda küll ära ei tee! Seega – ütle 14. septembril jah” ja saa eluks ajaks tasuta Euroopasse!” Samast ajast üks hala: “Mina pooldan ELi astumist, sest Eesti rahvas on valinud väljasuremise tee. Parem saagu siis minu väike armas rahvas maetud Euroopasse kui Venemaale!”. Jne, ikka üks ja sama mõte: “E Liit, päästa meid, karu tuleb!” Olen täiesti nõus, muidugi tuleb, aga ta ei tule otse, vaid ümber nurga.
Perestroika, mida Gorbatšov ka otsekoheselt kui “Evropa – naš obštšij dom!” (Euroopa – meie ühiskodu!) välja hõikas (mida aga enam meeles ei taheta pidada), otsene eesmärk ju oligi kõikidesse Euroopa riikidesse ümber nurga sisse tulla. Eriti Eestisse, meiega on Venemaal “eriarved”, mis neil kunagi ei lähe meelest.
Suured operatsioonid algavad alati ettevalmistava rünnakuga, mis tavaliselt aga tähelepanu kõrvalejuhtimiseks mõeldud on. Iseseisvumise instseneerimised algasid müüdiga NLi lagunemisest ja majanduse kokkukukkumisest. NSVLi majandus oli aga just 1980-ndate teisel poolel tugeval tõusulainel, nagu on näha ka jooniselt nr. 3.
Alles 1989. aasta keskel algas majanduslangus, mille põhjustas plaanimajanduselt turumajandusele üleminek. Tegelikult ei toimunud niisiis mitte lagunemine, vaid algas perestroika ehk sihiteadlik reorganiseerimine. Ja see protsess oli tõepoolest kaua kaalutud, täpselt juhitud ja on raudse käega praegu elluviimisel. Ning ei alanud perestroika mitte NSV Liidust, vaid Euroopast, kui 1986.a. kuulutati Euroopa ühiskodu (Euroopa riigi) loomise protsess alanuks. Sellele järgnes elav süstikdiplomaatia USA ja NSVLi vahel ning kolme riigi (lisaks Saksamaa/Kohl) üksmeele alusel käivitatigi 1987. aastal ühisprojekt “Evropa naš obštši dom”, mille ma hiljem Eurussia impeeriumiks ristisin. Selle eesmärgiks on kahe suurriigi liit, pärastpoole liitriik, mis ühest ookeanist teiseni laiuks ja oleks seega Stalini kavandatud impeeriumi punktuaalne teostus gloobuse kumerale pinnale punasega stantsitult.
Et otsus langetati just 1987. aastal, on vaidlustamatult tõestatud sellega, et kõikidest Balti ja Ida-Euroopa riikidest hakati KGB arhiive massiivselt ära vedama just tol aastal; 1990-ndate alguses kohapeal olnud toimikud olid vaid teadlikult ettesöödetud kompra.
Varsti pärast seda algaski imepärane IME (Isemajandav Eesti) ja veel imepärasem rahva “spontaanne” enese vabakslaulmine, kuhu saadi massid kohale KGB ja Keskkomitee suure ühispingutuse toel; tõe nimel olgu see välja öeldud. Algas Eesti liidrirolli müüdi kujundamine impeeriumi eduka lagundajana.
On vaja mõista, miks tehti uskumatuid jõupingutusi rahvaste iseseisvumispüüdluse ja impeeriumi lagunemise tõepäraseks lavastamiseks. Vastus on siin: kui oleks menetletud sirgjooneliselt ja Euroopa ühendus riigiks muudetud ning seejärel kaks suurriiki kokku liidetud, siis poleks selline kabinettides kokkumonteeritud koloss koos püsinud. Seepärast tuli teha lahend kolmekäiguline: alul “vabadusvõitluses” imeline võit, siis üldrahvaliku joovastuse saatel uude kolhoosi, kus eelmises saamata jäänud küllus välja makstakse (lähme Lääne rikkusele kallale!!!). Seejärel siis kahe kolhoosi “harmooniline” ühinemine kui “objektiivne paratamatus” ning maailma võimsaima ja suurima impeeriumi teke – Eurussia teke, globaalhegemooni teke, Berliin-Moskva telg tegelikkuses.
Seda kõike on lihtne läbi näha, kui avada kas või üks silm. Kuid loogilise ja lihtsa üldskeemi kõrval on olemas ka üks väike erijuhtum – Eesti. Selle korralikuks nägemiseks tuleb vist mõlemad silmad lahti teha.
11. Venemaa geopoliitiline “kuningagambiit”
Balti riikide ja Soome võrdluses on Eesti erandlik, vaid Eestis on viiel korral kaks või enam riiki võidelnud ülemvõimu pärast, ühegi teise puhul pole arv nii suur. Millest see tuleb? Loomulikult geograafilisest asendist, meie erakordselt suurest geopoliitilisest potentsiaalist. (Näiteks läheb läbi Eesti transiidimarsruut, mis on 15 % rentaablim kui ükskõik milline Balti basseini marsruut Itta).
Seepärast püüdis Venemaa ainuüksi möödunud sajandil Eestit ülevõtta/assimileerida kolmel korral: aastatel 1918-20, 1939-40 ja 1944. Igakord see ebaõnnestus, sest kasutati füüsilist vägivalda, mis aga rahvusvahelisel tasandil pole aktsepteeritav ning lõppkokkuvõttes jäi ja jääb okupandi märk igal juhul külge. Seepärast mängib Venemaa Eestiga seekord riskirohket geopoliitilist gambiiti, millele tuleks anda nimeks lausa kuningagambiit, kui see males oleks võimalik. Asi on selles, et Eestile tehti hilisema tõrjumatu rünnaku ülesvõtmiseks ajutine maksimaalne kahing – anti iseseisvus ka tegelikult kätte. Eesti oleks tarkuse ja tahte korral suutnud iseseisvuse muuta püsivaks. Samas kui Eesti nüüd gambiidipartii kaotab, siis on Venemaa saavutanud oma kõikide aegade ambitsiooni Eesti suhtes ja saavutanud seejuures puhaste kätega, ilma okupandi märgistuseta otsaees. Saavutus oleks püsiv, sest ukse Venemaa embusesse avas eesti rahvas ise oma euroreferendumiga. Venemaale jääb vaid külalislahkelt lahtitehtud uksest sisse astuda: noh, kui te just nii väga soovite! Seepärast olgu varemöeldu siinkohal sõnastatud niimoodi: ühinemine Euroopa Liiduga ei olnud vene okupatsioon Euroopa Liidu kaudu, vaid territooriumi pöördumatu ülevõtmine Euroopa Liidu kaudu. Teiste riikide suhtes Venemaal praegu nii põhimõttelist eesmärgistust ei ole.
12. Lahingujärgsed variandid
Jätkuvariandiks nr. 1 on juba eelpoolkirjeldatud majanduse uputamine, mille tulemusena eesti rahvas jääb omandita pärismaalaseks. Jätkuvariant nr. 2 näeb välja järgmine. Oletame, et Eesti oleks suutnud majanduse jätkusuutlikult üles ehitada, siis ikkagi teine ülevõtmisskeem töötab, ehkki aeglasemalt. Põhjus on lihtne, Venemaapoolne kahing oli pööratav võiduks hõlpsalt vaid enneELiga liitumist. Lõksu oleks saanud vältida, rakendades EIP doktriini: “Eesti majandus ja julgeolek: Eesti kui uusautarkiline geopoliitiline vaheruum,” (vt näiteks “Eesti & gepoliitika,” Vello Leito, Tallinn 2002). Pärast liitumist on see juba väga raske, sest Eurussia loomine on ju ELi ja Venemaa ühisprojekt, integratsioonipoliitika ELi käsul Venemaa huve teenides. Allpool lähemalt jätkuvariandist number kaks.
On olemas dokument, mil nimeks “Eesti ühiskonna integratsiooniprogrammi 2008-2013 põhieesmärgid”. See on loodud aluseks väljatöötatavale uuele riiklikule integratsiooniprogrammile praegu kehtiva asemele. Integratsiooni üldine määratlus selles dokumendis näeb välja selline: “Eesti ühiskonna integratsioon tähendab Eesti elanike kaasamist ja osavõttu ühiskonna elust sõltumata rahvusest, võrdsete võimaluste ja vastastikuse sallivuse alusel.” Integratsiooni vajalikkus näeb välja taoline: “Eestivenelaste kõrvalejäämine Eesti ühiskondlikust ja poliitilisest elust on kahjulik mitte ainult neile endile, vaid riigile tervikuna.” Lõpptulemus peaks olema: “Eduka integratsiooni peamisteks tulemusteks on Eesti kodakondsuse omandamine…” Uue programmi loomise töörühma juhi Raivo Vetiku resümee: “Integratsiooni väga oluliseks subjektiks on ka eestlased.” (EE 05.10.2005). Et me asjast ühtemoodi aru saaksime, tõlgin viimased sõnad ELi-poolsest surnuksrääkimise keelest eesti keelde: integreerimisprogramm on eestlaste integreerimise programm eurokodakondsete ühiskonda, kus eestlastele on reserveeritud “etnilise grupi” staatus (Raivo Vetiku määratlust aluseks võttes).
Eeltoodu oli vaid sissejuhatus, ehk õied. Ka viljade kirjeldus on uues integratsiooniprogrammi põhieesmärkides olemas: “Riik toetab olemasolevaid ja loob uusi institutsionaalseid vorme rahvusliku dialoogi arendamiseks ühiskonna põhiväärtuste ja Eesti riikluse eesmärkide osas… Nii eestlaste kui mitte-eestlaste aktiivne osalemine dialoogis hakkab kujundama ühtset kodanikutunnet.” Integratsioon on “… tõsiseks väljakutseks ka eestlastele, sest võrdsete võimaluste põhimõtte elluviimine eeldab senisest suuremat rahvuslikku avatust ning Eesti kui rahvusriigi olemuse määratlemist mitte etnilisel, vaid poliitilisel alusel.”
Tegemist peaks olema üsna erakordse juhtumiga, kus rahvusriigi määratlemisel on rahvas ja rahvus samastatud. See näeb Raivo Vetiku järgi niimoodi välja: “… Tuleb eristada etnilise ja poliitilise rahvusriikluse mõistet. Tänapäevase rahvusriikluse aluseks ei saa enam olla ainult kultuuriline printsiip, vaid pigem ühine riik ning üldinimlikud ja demokraatlikud väärtused. Sellest tuleneb, et Eesti on kõigi oma kodanike, mitte ainult eestlaste riik. Poliitiline rahvusriiklus eeldab, et ühiskonna liikmed võivad kuuluda küll erinevatesse etnilistesse gruppidesse, kuid nende kodanikuõigused on võrdsed.” Selline “obštši dom” pandigi rööbastele 1987. aastal, riigirahvusele pole seal kohta.
Poliitilises “rahvusriigis” üht etnilist gruppi – eestlasi – aretatakse süsteemikindlalt: “Järelikult tähendab eestikeelne keskharidus alates järgmisest aastast iga aastaga vähem ja vähem monoetnilist haridust… seepärast, et eestikeelses koolis hakkab käima iga aastaga rohkem neid lapsi, kelle kodune keel ei ole eesti keel. Seega lakkab eestikeelne keskharidus sellisel kujul ja selliste ülesannetega, nagu see eksisteeris… Eestikeelne kool ei ole eesti identiteedi nurgakivi, vaid integratsiooni nurgakivi ja (suure algustähega) Eesti identiteedi nurgakivi,” ütles töögrupi ekspertkomisjoni liige Martin Ehala, “õpetajate Leht”, 06.09.2006.
13. Aeglaselt, kuid kindlalt
Kas märkasite imelikku muutust selle aasta 9. mail? Tõesti hämmastavalt vähesed pöörasid tähelepanu selle päevaga seonduvale poliitilisele metamorfoosile. Kui eelmisel, 2005. aastal oli üle-euroopalikuks kõneaineks see, kas võtta osa võidupüha 60-nda aastapäeva pidustustest Moskvas 9. mail, või mitte võtta. ühe tollase artikli pealkirja kasutades: kas minna koletiste ballile või mitte minna? Küdesid eriarvamused, päädisid erikäitumised, mis justkui oleksid väljanäidanud Euroopa Liidu liikmesriikide poliitilist iseseisvust. Aga võtke nüüd lahti 2006.a. kalender, suvaline, ja te näete, et probleemid on meie eest ära lahendatud – 9. mai on nüüd Euroopa päev! Selle sõnum on lihtne: Venemaa ja E Liit – me oleme üks, me oleme “naš obštši dom”.
Väidetavalt on nii, et kui soovitakse konna elusalt keeta, ilma et see märkaks keedunõust välja hüpata, siis tuleb temperatuuri tõsta aeglaselt. Kui aga visata kuuma vette, siis pidavat ta välja hüppama. Katelt kirjaga “ühiskodu” kuumutatakse väga aeglaselt, seepärast mõõtkem “temperatuuri”, et otsustada, kas on juba viimane aeg välja hüpata (sest me pole konnad):
- Euroopa Komisjoni ja Venemaa presidendi 25. novembril 2004.a. Haagis toimunud kohtumisel võeti vastu põhimõtteline otsus algatada neli ühisruumi: majandusruum (s.h. energeetika ja keskkond), põhivabaduste, sisejulgeoleku ja õigusküsimuste ühisruum, välisjulgeoleku ühisruum ning ühine teadus-, haridus- ja kultuuriruum. Koletiste ballile järgnenud päevadel algatus muudeti käivituseks;
- 2005.a. oktoobris parafeeriti EL-Vene viisalihtsustusleping, mis annab venelastele sisuliselt viisavabaduse;
- ELi astumise teiseks aastapäevaks tuli Eestil jõustada Euroopa Liidu kodaniku seadus, mis viib ellu üht euroopalikku põhivabadust – liikumisvabadust. Seadus annab “…võimaluse viibida Eesti territooriumil vabalt, ilma oluliste piiranguteta” ja nii kaua kui nad ise soovivad. Isegi Eesti ametnikud möönavad, et muudatus kätkeb endas julgeolekuriski ja jätab riigi ilma võimalusest sisserännanute hulka piirata;
- 06.12.2006 esitas Saksamaa plaani, kuidas panna EL Põhiseadus siiski kehtima ja seda veel enne 2009. aasta Euroopa Parlamendi valimisi. Liidukantsler Angela Merkeli sõnade kohaselt tuleb selleks vaid tekstist välja jätta sõna “põhiseadus” ning pakendi muutmisest piisab eesmärgi saavutamiseks! ELi põhiseadus koondab võimu Brüsselisse, liikmesriikidel kaob vetoõigus pea kõikides valdkondades. ELi PSi kohaselt luuakse ELi presidendi ja välisministri koht, ühtne diplomaatiline teenistus, Euroopa armee, avaneb tee üleeuroopalistele maksudele;
- Saksa välisministeeriumi dokumendist (dets. 2006): “Eesmärgiks peab olema ELi ja Venemaa vaheliste poliitiliste, majanduslike ja kultuuriliste sidemete – mis tegelikult on Euroopa ankur kogu maailmas – muutmine pöördumatuks.” Seega saab Venemaa pöördumatu liitmine ELi külge eesistumist üle võtva Saksamaa idapoliitikaks. Pange tähele, sellele oskas sekundeerida juba 2004. aasta märtsis (Prantsuse ajalehele “Le Figaro” antud intervjuus) Venemaa kaitseminister Sergei Ivanov: “Ja tegelikult näeb Venemaa ennast juba ELi liikmena, meeldigu see kellelegi või mitte.” Lõppude-lõpuks, mis selles imelikku, perestroikat ja obštši dom-i ehitamist alustas ju kolm suurriiki koos, nagu eespool ka öeldud sai;
- 1999. aastast alates on Venemaa ennetähtaegselt tagasi maksnud peaaegu kogu (üle 90 %) NSV Liidu aegse välisvõla 22,5 miljardit USA dollarit. Ennetava tagasimaksu suuruse ja kiiruse poolest peaks antud juhul olema tegemist planeedi kõikide aegade rekordiga. Kas selline maksevõime ei räägi mitte seda keelt, et Eesti täielik ülesostmine on vaid tahte taga kinni, ühine majandusruum ELiga sellise väiketehingu võimaldaks. Pealegi on ka ühise vabakaubandusruumi loomine vaid aja küsimus, ELi sellekohane kindel tahe on Euroopa Komisjoni esimehe José Manuel Barroso 4. detsembri avalduse kohaselt olemas.
- Jne.
Milles seisnevad meie kaitsevõimalused? üksnes selles, et katlast tuleb välja hüpata. Väikesed ühes katlaservas oma suppi ei keeda, nad ise keedetakse supiks.
14. Süüdistuskokkuvõte
Laias laastus kõik, mis käesolevas artiklis kirjas, ei ole võimukandjatele mitte teadmata, ometi lastakse asjadel segamatult omapead olla. Kas vastutust ei kardeta? Ei, nad ei karda, sest neil on alibi: aga me ju rääkisime! Te ju ei kuulanud meid! No vaatame, mida nad siis räägivad. Näiteks ütles peaminister Ansip juba poolteist aastat tagasi “Postimehes”: “Kinnisvarakriis tuleb millalgi kindlasti. Sellist võimalust, et kinnisvarakriisi ei tule, lihtsalt ei ole.” Mart Laar hiljuti ETVs: “Kui Eesti kõrgtehnoloogilisele tootmisele üle ei lähe, siis võib Eesti kõik kaotada.”… Ja nii nad kõik, samas stiilis, seinast seina.
Manitsustega aga riiki ei juhi, manitsused on minnalaskmine. Riigijuhtimine tuleb korraldada nii, et majandusareng liiguks soovitud sängis, tehku inimesed milliseid majandusotsuseid tahes. Sest inimesed ei tee milliseid tahes otsuseid, vaid teevad prognoositavaid otsuseid, mistõttu majanduse eesmärgistatud juhtimine on soovi korral võimalik. Kogu asja sisuks ongi just soovi puudumine, sest võõraste soovide täitmine (mille kohta kasutatakse ka sõna “reetmine”) on esimesel hetkel väga ahvatlev oma kiire tulemuslikkuse ja pingutustevaba liikumisega piki teed, mille alguses munakivid samamoodi kullatud on, nagu teel, mis laenupanka viib. üksikud üleskutsed, mitte võtta liigselt laenu, jäävad tulutuks, kui sellele igapäevaseks taustaks on sireenlikult salakaval laul imepäraselt suurest majanduskasvust, keskmise palga pidevast tõusust. Kõik see ongi sihiteadlik lõksu meelitamine, ongi mõrva avalik salaplaan.
Nii et kõiges on siis süüdi võimukandjad? Sugugi mitte. Antud juhul on tegemist mõrva ja enesetapu geniaalse kombinatsiooniga. Sest süüdi on ka need, kes ütlevad: “mis mina ikka teha saan?…”, ja jätavad isegi valima minemata, kuigi alati on olnud väljas vähemalt üks iseseisvusmeelne erakond. Süüdi on ka need iseseisvuslased, kes on nii iseseisvad, et pole võimelised meeskonnatööks, ehkki tsivilisatsioon on vaid meeskonnamänguna võimalik. Süüdlasi on palju. Aga kui siiski jätkata väljaselgitamist, kes on peasüüdlased selles, et riik ja rahvas asuvad hukkumiskursil, siis olgu põhitegijatena välja toodud kolm:
- Avaliku salaplaani käivitasid need Riigikogu liikmed, kes hääletasid jõusse Eesti Panga seaduse, milles EP ainukeseks kohustusteks on anda aru Riigikogule: “§3 (1) Eesti Pank tegutseb muudest riigiasutustest sõltumatult. Ta annab oma tegevusest aru Riigikogule, ei allu Vabariigi Valitsusele ega ühelegi teisele täidesaatvale riigivõimuasutusele ega kolmandatele isikutele.” Märgitud pole seejuures, mille kohta aru antakse. äkki vaid selle kohta, kui palju kulutati kirjapaberit? EP annab aru, kui annab, aga kui ei anna, no siis ei anna! Erinevalt seaduse loomise ja kehtestamise käigus kaasnenud süüdistustest, et EP on riik riigis, tegelik olukord siiski niisugune ei ole. Eesti Pank on väljaspool Eesti riiki, ülalpool Eesti riiki, võimeline selle hävitama, nii nagu rahvusliku panganduse likvideerimise kaudu juba suurel määral teoks tehtud ongi.
- Peasüüdlased on ka kõik need, kes räägivad küll Vene ohust, aga jätavad sealjuures märkimata, et Venemaa tuleb tagasi mitte üle Narva jõe tankidega, vaid hoopis ELi ja majanduse kaudu; kõik need, kes hääletasid E Liitu astumise poolt; kõik need, kes ei defineeri liitriiki, kes valetavad majanduse tegeliku olukorra kohta, kes ei avalikusta kava “Euroopa – meie ühiskodu” hävitavaid tagajärgi riigi ega rahva jaoks.
- Niisiis seisab meie ees lõplik valik: kas saada omandita pärismaalaseks, piinlikust tekitaval moel äralollitatud odavaks orjaks, või saada normaalseks eurooplaseks, kel on oma kodu, kodumaa, riik, elujulgus ja kodanikujulgus? Orjana elamine ei vaja julgust, küll aga toob kaasa kannatusi. Möödas on need ajad, kus orjapidaja pidi toitma ja kaitsma oma orje, peeneks moeks on saanud nende mahakandmine alkoholismi, enesetappude ja asotsiaalsuse kaudu. Seetõttu nende süü, kes kõigest aru saavad ja ometi seisavad tegevusetult pealtvaatajatena, nende süü on suurim.
Vello Leito
29.01.2007.a.
29.01.2007.a.
No comments:
Post a Comment