Aktiivne noor Henri Parkja peab omablogi, milles ta kirjutab mitmesugustel põnevatel teemadel, ärgitades lugejaid kaasa mõtlema. Allolev artikkel räägib haridusest, koolisüsteemist ja sellest, miks tänapäeva kool suures osas ei toimi. Avaldame Henri arvamusloo pisut toimetatud kujul.
Kas oled kunagi mõelnud, mille jaoks kool on? Mis funktsiooni kool praegu täidab? Miks me õpime just seda, mida koolis õpetatakse? Miks enamikule lastele ei meeldi koolis käia? Kuigi peaks olema vastupidi. Miks kool keskendub enamasti just hea mäluga ja kuulekatele õpilastele? Miks hinne viis võrdub liiga sageli valede meeldejätmisega? Seda küsimusterida võib jätkata lõputult.
Albert Einstein ei olnud kuigi hea mäluga. Ta kukkus koolis paljudel eksamitel läbi, sest ei suutnud nõutud fakte meelde jätta. See suur teadlane polevat suutnud väikest rahasummatki kokku lugeda ning eksis sageli ära, leidmata koduteed. Thomas Alva Edison unustas suures leiutamistuhinas ükskord koguni oma nime. Nad kumbki ei saanud koolis hästi hakkama. Ajaloost võib leida palju näiteid kuulsate inimeste kohta, keda tehti maha, kes ei olnud hea mäluga ja kes samuti ei hiilanud koolis oma teadmistega.
Tänane koolisüsteem põhineb saamisel
Koolis õpetatakse küll fakte ja antakse infot, aga ei õpetata mitte midagi iseenda kohta. Kool ja ühiskond tahab, et sa kellekski saaksid. Meil on vaja insenere, meil on vaja arste, meil on vaja seda ja toda. Paljud inimesed töötavad valel alal. Inimene, kes on lihtne torumees, võiks olla hoopis minister ja vastupidi. Inimesed on vales kohas. Kogu süsteem põhineb saamisel. Pead saama paremaks, esimeseks, produktiivsemaks, rohkem meelde jätma, rohkem õppima. Meetodid, kuidas õpilasi motiveeritakse, on täiesti valed ja aegunud.
Kui peale põhikooli on noorel veel mingisugune huvi lugeda, siis peale gümnaasiumi on see kindlasti kadunud. Jah, see ei ole kõigil nii, aga paljudel siiski on. Kool tapab lugemishuvi. Kõik algab seest-, mitte väljastpoolt. Ometi püütakse kõik väljastpoolt sisse tuua. Kool juhib inimesed eemale nende tegelikust olemusest juba väikesest peale. Seepärast on meil suur hulk inimesi, kes pole millegagi rahul. Kunagi pole piisavalt raha, piisavalt võimu, piisavalt asju. Ego kasvab, aga sisemine hääl jääb vaiksemaks. Toimiv kool peaks õpetama, kuidas nautida kõike, mida sa teed. Mitte tulemuse pärast, vaid tegevuse enda pärast. Meid õpetatakse võistlema ja võitlema, mitte koopereeruma. Me peaksime näitama teed armastuse, loovuse ja hoolivuse poole. Ei saa olla õnnelik ainult siis, kui oled esimene või parim.
Ühte värvi ajalugu
Võtame näiteks ajaloo, mis on üks olulisemaid aineid selleks, et kokku panna suurem pilt. Ometi maalitakse see meile enamjaolt ainult ühe, heal juhul kahe värviga. Koolis ei õpetata tõelist ajalugu, seal õpetatakse võltsi, kellegi tahtmise järgi kirjutatud ajalugu. Ja enamus meist jääb seda uskuma, sest miks ei peakski? Kõik targad õpikud räägivad sulle enam-vähem sama juttu ja selle jaoks on kontrolltööd ja eksamid, et neid tarkusi piisavalt korrata. Me küll vaidleme ja arutleme erinevate küsimuste üle, kuid need vaidlused on liiga pinnapealsed. Tõeline tõde ajaloost on hoopis midagi muud ja paljuski me ei teagi, mis on tõde. Hindeid pannakse vastavalt sellele, kui täpselt oleme meelde jätnud fakte ja infot, mis suures osas on vale. Praegu näidatakse meile ainult kuusnurga ühte tahku ning sedagi moonutatult.
Kõik õpetajad peaksid vähemalt poole oma õpetamise ajast rääkima vastu sellele, mida nad on õpetanud ja mis õpik kirjutab. Aga siis oleksid õpilased halvas seisus, segaduses – keegi ei ütle neile enam ette, mis on õige, mis on tõde, nad peaksid ise hakkama mõtlema. Põhimõtteliselt tehakse iga päev uusi avastusi ja kirjutatakse ajalugu ümber. Kool peaks töötama selle kallal, et tuua õpilasteni võimalikult palju uut infot (ja mitmekülgset infot), et nad saaksid ise mõelda, ise järeldada, ise leida. Samamoodi on ka teiste ainetega. Teadus on nii kaugel ees, meie mitu sammu maas.
Samas, ka sellel teadusel, mida meie teame, on piirid. Neist peaks veel kaugemale vaatama. Liiga kaua on meile räägitud ühte ja sama valet paljudes asjades, see peab lõppema. Õppida saab arutledes, mõeldes, järeldusi tehes, ise lugedes ja materjali otsides, mitte kirjutades ümber seda, mida õpetaja räägib, sest see tuleb ju töösse ehk tuleb pähe õppida – mis sügav mõte sellel on? Üha enam levivad alternatiivsed meediakanalid, paljastatakse seda, mis maailmas tegelikult toimub. Üha enam noori huvitub nendest asjadest. Enam ei lähe kaua, kui suurem osa õpilastest hakkab taipama, aga endiselt õpivad nad pähe neid asju, mida on vaja selleks, et head hinnet saada. Kas see ei tundu ebaloomulik? Kõik selleks, et saada mingit paberit. Asi ei ole enam teadmiste omandamises. Kui kedagi huvitab ajalugu, siis ei hooligi ta niivõrd sellest hindest.
Meil on arvuti. Meil on internet. Mis mõtet on iga päev rääkida õpilastele sama asja, kui üks inimene saaks selle ära teha? Olen nõus Seth Godiniga, kes ütleb oma raamatus “Stop Stealing Dreams“, et enam ei ole mingit väärtust asjade meelespidamisel. Ma ei ütle, et mälu halb on. Mälul on oluline osa õppimisprotsessis ja igaühel on see erinev. Kes kuidas asju meelde jätab. Aga väär ja pahatahtlik on õpilasi sundida pähe õppima mingit moondatud jama ja ainult ühel viisil. See peab tulema loomulikult. On suhtumine, et mida rohkem tean, seda targem olen. See ei ole nii.
Hinded, matemaatika ja õpetajad
Peab ära lõppema hinnete põhjal hinnangu andmine. Hinded näitavad üldjuhul seda, kui hästi sa oled materjali omandanud ja pähe õppinud. Infot tuleb nii palju, et selle päheõppimine on lihtsalt ajaraiskamine. Järjest rohkem tuleb kasutada oma intuitsiooni, sisetunnet, et selles suures sasipuntras orienteeruda. Aga seda on raske teha, kui eelnevad kümme aastat ja rohkem on sulle iga päev sisestatud asju ainult ühest vaatenurgast. Kogemused, taipamine ja intelligentsus on need, mis loevad. Kui koolis on mõni õpetaja, kes tahab asju natuke teistmoodi teha, siis süüakse ta pahatihti lihtsalt välja. On väga häid õpetajaid, aga nad peavad õpetama seda, mis õppekava ette näeb. Uue seaduse järgi on vaja riigieksam sooritada vähemalt 1% peale, et läbi saada. See on lollus. Teadmiste alammäära allapoole viimine ei ole lahendus.
Tean kõrges eas matemaatikuid, kelle mõistus on veel niivõrd selge. Miks? Nad on kasutanud oma aju rohkem kui keskmine inimene. Kui ma saan koolis matemaatika kolme, siis tähendab see, et peaaegu pool materjalist on mul omandamata. Kui mul on põhikoolis matemaatika juba kolm, siis kuidas ma saan sealt edasi minna? Matemaatikal on ajule oluline roll, see arendab mõtlemisvõimet. Khan Academylahendus matemaatika õpetamisel on minu arvates väga hea. Õpetaja saab arvutist jälgida iga õpilase arengut ja aitab teda vajadusel. Kõiki õpetatakse ja aidatakse nii palju kui on vaja, et edasi jõuda. Paraku, kui praegu jääb näiteks põhikoolis oma lolluse tõttu midagi omandamata, siis gümnaasiumis tekib frustratsioon, raskused, millega paljud toime ei tule ja nad annavadki alla.
Kool peaks õpilastele õpetama selliseid asju, mida pole kunagi varem tehtud. Suunama neid avastama ja kõndima äärealadel. Arvuti oskab eksami ära lahendada? Teeme sellise, mida ei oska! Järjest tuleb uudiseid, kuidas teismelised avastavad midagi uut, näiteks äsja leidis üks teismeline teadlane meetodi, kuidas lihtsalt testida pankreasevähki. Miks mõni suur teadlane seda varem pole teinud? Neid näiteid on palju. Selle asemel, et seda potentsiaali alla suruda, peaksime aitama seda tõsta.
Õpetajate amet on samuti alahinnatud. Samas, paljud õpetajad ongi sellised, kes ei tea, miks nad seal klassi ees seisavad. Õpetajad peaksid rohkem õppima ja õpilased peaksid rohkem ise õpetama. Me oleme jõudnud punkti, kus õpilased teavad kohati rohkem kui õpetajad, olenevalt ainest. Seega ongi vale midagi peale suruda või sundida õppima. Õpetajate koormust peaks vähendama kontrolltööde lugemise arvelt ja selle suunama nende arengule, sest paljud õpetajad tammuvad paigal. Õppimine kestab terve elu, mitte ainult ülikoolini. Õpilased peaksid varem tegutsema hakkama, tööle minema, midagi ise looma. Vaatama, uurima, kaasa tegema. Ma ei taha öelda, et midagi peaks lihtsamaks minema. Vastupidi, õpilased peaksid lugema raskemaid tekste, lahendama raskemaid ülesandeid. Praegu lihtsalt lastakse kummi lõdvemaks, et piisavalt paljud läbi saaksid.
Meditatsioon koolidesse
Ausalt öeldes, selle kõige muutmisel ei ole mingit mõtet, kui õpilased ja õpetajad ei arene ise sisemiselt. Kuidas on võimalik õpilastele midagi õpetada, kui nad on väsinud, stressis zombid, kes ei pane tähele ega suuda millelegi keskenduda kauem kui viis minutit. Ka õpetajal on raske õpetada, kui ta on ise omadega sassis. Telefonide keelamine, arvutite keelamine, mahategemise keelamine, igasugune keelamine ei ole lahendus. Ma isiklikult arvan, et koolidesse tuleks sisse viia meditatsioon. Kui inimesed kogevad seda tunnet, mis kaasneb hea meditatsiooniga, siis pikapeale neil ei ole vaja enam alkoholi, suitsu, narkootikume, erinevaid sõltuvusi. Need on kõik selleks, et lõõgastuda, täita mingit tühjusetunnet. Inimestel on seda vaja. Aga kui sa oled iga päev täis õnnetunnet ja rahulolu, siis igasugused ained pigem häirivad seda. Sul ei ole neid vaja. Inglismaal ja Lõuna-Ameerikas on paljudesse koolidesse viidud riiklikul tasemel meditatsioon ja tulemused on hämmastavad. Kaob vägivald ja kuritegevus, keskendumisvõime puudumine ja ärevus. Sünnib loovus, kaastunne, hoolivus, armastus.
Ma ei ole hariduse vastu ega ka kooli vastu. Ma lihtsalt olen sellise hariduse ja kooli vastu, mis meil praegu on. Ma ei usu, et seda saab muuta, vähemalt praegu. Seda üritatakse kogu aeg muuta. Räägitakse, et läheb paremaks, räägitakse, et läheb halvemaks. Ilmselt mõlemat. Aga kokkuvõttes on kõik sama, lihtsalt erinevalt serveeritud. Ma arvan, et tuleb teha uus kool, alternatiivne ja parem õppekeskkond kui see, mis meil praegu on. Kui jätkata kogu aeg sama tegevusega, siis on väike tõenäosus, et sealt midagi uut tuleb. Kui juba väikese lapsega teha midagi teistmoodi, siis on võimalik ka midagi muuta.
Henri Parkja
No comments:
Post a Comment