Esimene kibuts asutati 1909. aastal. Praegu eksisteerib Iisraelis üle 250 kibutsi, mille elanikkond moodustab riigi rahvastikust pea 3%. Vaatamata kibutside suletusele tulevad nad enda majandamisega enam-vähem toime, teatud riiklik toetus siiski eksisteerib. Sündivus on kibutsides üldiselt kõrgem kui Iisraelis keskmiselt. Kibutside elatustase on võrreldav riigi keskmisega. Neil on täita ka strateegiline riigikaitseline roll - paiknedes enamasti Iisraeli piiri aladel, on kibutsid ajalooliselt olnud kaitsepuhvriks võimalike rünnakute puhul. Seevastu nende majanduslik tähtsus riigi jaoks on suhteliselt piiratud.
Kibutsis selle algse idee kohaselt on nii tootmisvahendid, tulu kui ka lapsed kollektiivne omand ning kehtib võrdsuse põhimõte. Vähempopulaarsete tööde tegemine käib külakorda. Kibutsi otsused langetatakse iganädalasel ühiskoosolekul. Endiselt on täheldatav meessugupoole domineerimine kibutsi elukorralduses - üldkogul võtavad põhiliselt sõna mehed. Samuti valitakse neid enamasti juhtivatele kohtadele, olgugi et naised on samavõrd hääleõiguslikud. Eksisteerib ka teatud sooline tööjaotus naiste ja meeste vahel, mis ei ole küll otseselt sarnane traditsionaalsele kuid meenutab seda just võimu ja esindusfunktsioonide täitmise koha pealt.
Suurim läbikukkumine oli katse likvideerida kibutsi liikmete omavahelised sugulussidemed, pakkudes alternatiiviks kollektiivset kasvatust alates juba imikueast. Vaatamata sellele, et abielu formaalselt ei eksisteerinud, oli ta sisuliselt siiski olemas: kaks inimest elasid koos, olgugi et nende lapsed kasvatati neist eraldi kibutsi poolt. Laiendatud perekond ei kadunud lõplikult kuhugi.
Algselt loodi lastemajad ideoloogilistel ja majanduslikel kaalutlustel, et kaotada vanemlikud sidemed ja tagada sooliselt võrdne kasvatus, samuti vabastada naised laste kasvatamisest, et nad saaksid end täielikult pühendada tööle kibutsi heaks. Vaatamata soovile pakkuda lastele paremaid tingimusi kui nende vanemad neile oleks üksinda suutnud võimaldada, ei olnud lastemajade majanduslik olukord sugugi parem kui tavalistes kodudes. Püüd anda naistele vöimalus teha muud tööd osaliselt ebaõnnestus, sest keegi pidi siiski kibbutzi laste eest hoolt kandma ja nii tekkis teiselt poolt töökohti juurde. Seevastu, mis puutub laste haridustasemesse, siis tuleb tõdeda, et kibutsis kasvanud laste haridustase on kõrgem kui Iisraeli keskmine. Neid on suhteliselt rohkem nii kõrgkoolides kui mujal intellektuaalseid võimeid nõudvates valdkondades. Peab siiski nentima, et kollektiivse lastekasvatamise eesmärgiks polnud kunagi vanemaid ja lapsi üksteisest täielikult eralda. Vanemad võisid oma lapsi näha tegelikult iga päev, eksisteeris nn "armastuse tund" kus emad said keset päeva oma lastega suhelda. Samas jälgiti, et ühe kasvataja hoole all olevas rühmas ei oleks tema enda lapsi, et vältida nende eelistamist.
Kibutsis selle algse idee kohaselt on nii tootmisvahendid, tulu kui ka lapsed kollektiivne omand ning kehtib võrdsuse põhimõte. Vähempopulaarsete tööde tegemine käib külakorda. Kibutsi otsused langetatakse iganädalasel ühiskoosolekul. Endiselt on täheldatav meessugupoole domineerimine kibutsi elukorralduses - üldkogul võtavad põhiliselt sõna mehed. Samuti valitakse neid enamasti juhtivatele kohtadele, olgugi et naised on samavõrd hääleõiguslikud. Eksisteerib ka teatud sooline tööjaotus naiste ja meeste vahel, mis ei ole küll otseselt sarnane traditsionaalsele kuid meenutab seda just võimu ja esindusfunktsioonide täitmise koha pealt.
Suurim läbikukkumine oli katse likvideerida kibutsi liikmete omavahelised sugulussidemed, pakkudes alternatiiviks kollektiivset kasvatust alates juba imikueast. Vaatamata sellele, et abielu formaalselt ei eksisteerinud, oli ta sisuliselt siiski olemas: kaks inimest elasid koos, olgugi et nende lapsed kasvatati neist eraldi kibutsi poolt. Laiendatud perekond ei kadunud lõplikult kuhugi.
Algselt loodi lastemajad ideoloogilistel ja majanduslikel kaalutlustel, et kaotada vanemlikud sidemed ja tagada sooliselt võrdne kasvatus, samuti vabastada naised laste kasvatamisest, et nad saaksid end täielikult pühendada tööle kibutsi heaks. Vaatamata soovile pakkuda lastele paremaid tingimusi kui nende vanemad neile oleks üksinda suutnud võimaldada, ei olnud lastemajade majanduslik olukord sugugi parem kui tavalistes kodudes. Püüd anda naistele vöimalus teha muud tööd osaliselt ebaõnnestus, sest keegi pidi siiski kibbutzi laste eest hoolt kandma ja nii tekkis teiselt poolt töökohti juurde. Seevastu, mis puutub laste haridustasemesse, siis tuleb tõdeda, et kibutsis kasvanud laste haridustase on kõrgem kui Iisraeli keskmine. Neid on suhteliselt rohkem nii kõrgkoolides kui mujal intellektuaalseid võimeid nõudvates valdkondades. Peab siiski nentima, et kollektiivse lastekasvatamise eesmärgiks polnud kunagi vanemaid ja lapsi üksteisest täielikult eralda. Vanemad võisid oma lapsi näha tegelikult iga päev, eksisteeris nn "armastuse tund" kus emad said keset päeva oma lastega suhelda. Samas jälgiti, et ühe kasvataja hoole all olevas rühmas ei oleks tema enda lapsi, et vältida nende eelistamist.
Kibuts (heebrea קִיבּוּץ) on alates 20. sajandi algusest Iisraelis levinud vabatahtlik ühismajandi vorm, kus kogu vara oli ühine ja tulud jagati võrdselt. Kibutsides on üritatud ka traditsioonilise tuumpere kaotamist ning laste kollektiivset kasvatamist. Kibutside ideoloogiliseks aluseks oli sionism ja sotsialism. Tänapäevaks on paljudes kibbutzides levinud ka isikliku vara omamine ja erinevad töötasud ning algusaegade kollektivistlik vaim on mõnevõrra nõrgenenud.