Eesti juudipoliitika
Eestis tekkis juudi kogukond 19. sajandil. Eesti Vabariigi ajal said juudid 1925. aastal kultuuriautonoomia. Tegutsesid rahvuslikud koolid, pühakojad, seltsid, üliõpilaskorporatsioonid, juudi kogukonna esindaja oli Riigikogu liige jne. Suhteliselt suur oli juutide osa tollases äritegevuses. Juudid on Eestis tundnud end igati võrdväärsete kodanikena, mida kirjeldab ka vastav kirjutis Wikipeedias (http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_juudid).
Kuna internetientsüklopeedia kõike infot kohaliku juudi kogukonna kohta millegipärast ei edasta, siis oleks objektiivsuse huvides sobiv lisada, et Eesti okupeerimisel liitus nõukogude võimuga suhteliselt suur osa kohalikust juudi kogukonnast. 1940.-1941. aastal tegutses N. Liidu repressiivorganis NKVD ja 1941. aastal asutatud hävituspataljonides, eriti nende juhtkonnas ebaproportsionaalselt suur arv patriootlike eestlaste juudi rahvusest represseerijaid (loe:Eesti rahva kannatuste aasta. Kogumik. Tallinn, 1994, lk 186-198, 527-552).
Pärast Eestisse jäänud umbes 1000 juudi rahvusest kodaniku hävitamist (hävitatute hulgas olid ka tabatud NKVD-lased ja hävituspataljonlased), kuulutasid Saksa võimud 1942. aasta jaanuaris Eesti Judenfreiks. Peale Teist maailmasõda hakkas juudi elanikkonna arv jõudsalt kasvama: 1970. aastal – 5288. Peale Eesti taasiseseisvumist vallandunud emigratsioonilaine on juute taas kahandanud: 1997.aasta – 2553, 2006. aastal oli Eestis vaid 1900 juudi rahvusest elanikku.
Juutide tugev mõju poliitikas on osaliselt seletatav sellega, et kohalikud rahajuudid rahastasid 1992. aastal toimunud parlamendivalimiste eel valimistel võitnud Isamaad, mistõttu sattusid selle valimisliidu poliitikud eesotsas peaminister Mart Laariga finantsjuutidest sõltuvusse. Tollane sõltuvus on aastatega järk-järgult suurenenud, mistõttu praegust administratsiooni võib häbenemata nimetada ZOG-valitsuseks (loe saidilt Estland88: http://www.estland88.com/?page=pages&id=13&lang=est).
1990ndate esimesel poolel võttis Eesti USA eeskujul kasutusele Milton Friedmani teooriale tugineva neoliberaalse majandusmudeli, mille läbi on hävitatud kodumaine (väike)ettevõtlus ja eelisarengu on saanud suured rahvusvahelised monopolid ning pangad. Selline majanduskurss on tekitanud tohutu varandusliku kihistumise ja soosinud vaid 5% elanikkonnast moodustavat jõukamaid kodanikke. Erilise püüdlikkuse eest Milton Friedmani poolt propageeritud vabaturu filosoofial põhineva äärmusliberaalse majanduse sisseseadmisel ja edendamisel Eestis on Mart Laari autasustatud 500 tuhande USA dollari suuruse “vabaduse auhinnaga”. See määrati “Eesti ime” läbiviimise eest, mille tulemil on Eesti majanduslikku ebavõrdsust mõõtva Gini koefitsendi järgi teisel “hinnalisel” kohal Euroopas (peale Portugali), globaliseerumises viie “edukama” hulgas maailmas. Mistõttu ongi Mart Laar 100% pälvinud maailma valitsevate finantsjuutide usalduse!
Kui valdav enamus Euroopa Liidu osariike on Iisraeli-Palestiina konfliktis nõrgemate ja tagakiusatavate poolel, siis Eesti valitsused on pretsedenditult toetanud iisraellaste jõupoliitikat araabia palestiina rahva kallal, kes 1947. aasta ÜRO otsuse järgi pidid Palestiinas moodustama oma riigi. Suuresti tänu kohalikele eesti judofiilsetele poliitikutele on Eesti olnud USA üks innukamaid toetajaid Iraagi ja Afganistani okupeerimisel, mis on toimunud mõjuka USA neokonservatiivse juudilobi survel.
Juudid moodustavad marginaalse osa Eesti elanikkonnast, kuid tänu “väljavalitute” passionaarsusele, kokkukuuluvustundele ja aktiivsusele mõjutavad nad oluliselt (osa)riigi poliitikat ja majandust, vähemal määral kultuuri.
Alljärgnevalt avaldame Eesti tuntud juutide nimekirja (ka pooljuudid). Loomulikult ei ole äratoodud nimekiri mõeldud kellegi pahatahtlikuks sildistamiseks. Valdav enamik nimekirjas äratoodud juudi rahvusest Eesti Vabariigi kodanikke on igati austamisväärsed inimesed. Imestamis- ja kiiduväärne on asjaolu, et väikelinna Lihula jagu rahvast on Eesti poliitikale, majandusele ja kultuurile pakkunud nii palju võimekaid inimesi. (Nimekirja täiendatakse.)
POLIITIKUD, ARVAMUSLIIDRID, ÜHISKONNATEGELASED
Barabaner, Hanon – vene ühiskonna arvamusliider, loozhi B´nai Brith liige Bronstein, Mihhail – majandusteadlane, arvamusliider, end ENSV Ülemnõukogu liige Golomb, Samuel – Tallinna juudi kooli direktor, juudi ühiskonnategelane Gurin-Loov, Evgenia – juudi ajaloo uurija, juudi ühiskonnategelane (surnud) Gramberg, Gennadi – ETV toimetaja, vene ühiskonna arvamusliider Gräzin, Igor – Riigikogu liige, Reformierakonna poliitik Ilves, Toomas Hendrik – Eesti Vabariigi president, end Trilateraalse Komisjoni liige Jakobson, Alla – end Eesti Juudi Kogukonna esimees, juudi ühiskonnategelane Jänes, Laine - EV kultuuriminister, end Tartu linnapea, RE poliitik Järvi, Raivo – Riigikogu liige, Reformierakonna poliitik Kallas, Siim – Euroopa Liidu Komisjoni liige, end EV peaminister Kaplinski, Jaan – luuletaja-filosoof, arvamusliider Kot, Shmuel – Eesti juudi koguduse pearabi Laud, Cilja – end rahvastikuministri nõunik, Eesti Juudi Kogukonna aktivist Lillemets, Marica – ajakirjanik (Leonid Apananski elukaaslane), arvamusliider Linter, Dmitri – Notšnoi Dozori aktivist Lotman, Aleksei – Riigikogu liige, Erakond Eestimaa Rohelised poliitik Lotman, Mihhail – õppejõud-semiootik, end Riigikogu liige, IRL poliitik Luik, Jüri – EV suursaadik USA-s, IRL poliitik Reva, Maksim – Nõtšnoi Dozori aktivist Rõtov, Igor – ajalehe Äripäev peatoimetaja, arvamusliider Saks, Katrin – Tallinna volikogu liige, end EL Parlamendi liige, SDE poliitik Saks, Elhonen – ajalehe Hašachar toimetaja, juudi-eesti kultuuritegelane Shein, Hagi – end Riigikogu liige, SDE poliitik Sundelevitš, Ilja – end Eesti Juudi Kogukonna esimees, ühiskonnategelane Stalnuhhin, Mihhail – Narva volikogu esimees, end Riigikogu liige, KE poliitik Stelmach, Irina – ajakirjanik, Erakond Eesti Kristlikud Demokraadid poliitik Stelmach, Nikolai – Tallinna volikogu liige, IRL poliitik Zarenkov, Andrei – Eesti Antifašistliku Komitee esimees Tuch, Boris – ajalehe Vesti peatoimetaja, vene ühiskonna arvamusliider Trapido, Toomas – Riigikogu liige, Erakond Eestimaa Rohelised poliitik Velman, Vladimir – Riigikogu liige, Keskerakonna poliitik Vseviov, David – õppejõud-ajaloolane, arvamusliider Vulf, Susan – Tartu juudi koguduse esimeesPANGANDUS, ÄRITEGEVUS
Apananski, Leonid – pankur, end Revalia panga omanik, mitme erakonna sponsor Berman, Fjodor – tööstur, BLRT Grupp omanik, juudi koguduse juhatuse liige Blitštein, Maksim – ettevõtja, SWEKO Projekt AS omanik Burtsev, Mihhail – pankur, end AS Koneston omanik, Isamaa sponsor Burõhh, Mihhail – ettevõtja, OÜ Estkompexim osanik Geller, Igor – ettevõtja, AS Kolle ja AS Kai Konstruktor omanik Gertsman, Julius – ettevõtja, end AS Koneston omanik, Isamaa sponsor Glikman, Leon – vandeadvokaat, Glikman & Partnerid omanik, loozhi B´nai Brith liige, kaitsepolitsei jur nõustaja Gorbatšov, Mihhail – “metalliärimees”, Krasnodari grupeeringu juht (tapetud) Haitov, Vitali – meediaettevõtja, end ajalehe Estonija omanik (tapetud) Eivin, Leonid – transiidiettevõtja, Letofin AS omanik Eivin, Mark – transiidieetevõtja, Letofin AS omanik Ever, Gennadi – ettevõtja, Estonija ja Vesti end omanik, end Tallinna vol liige (tapetud) Iljušin, Dmitri – pankur, end Nowe panga omanik, Isamaa sponsor Kaasik, Viktor – vandeadvokaat, Kaasik & Co omanik Kofkin, Aleksandr – ettevõtja, OÜ Estkompexim omanik, Keskerakonna sponsor Kropova, Irina – pankur, end Nowe panga omanik, Isamaa sponsor Levin, Simon S – vandeadvokaat, Eesti Advokatuuri juhatuse esimees Liksutov, Maksim – transiidiettevõtja, Transgroup AS omanik Lobkovski, Juri – ettevõtja, end AS Koneston omanik, Isamaa sponsor Luman, Toomas – ettevõtja, Eesti Ehitus AS suuromanik, mitme partei sponsor Nazarati, Boris – pankur, end Revalia panga osanik, Isamaa sponsor Oks, Boris – ettevõtja, end AS Eesti Tubakas omanik, juudi koguduse vanem Rapoport, Juri – transiidiettevõtja, Transgroup AS osanik Reisner, Jaanus – pankur, end Nowe panga osanik, Isamaa sponsor Rivkin, Mark – ettevõtja, Malio AS omanik Rozenblat, Dmitri – vandeadvokaat, Lepik& Luhaäär LAWIN osanik Rubis, Aleksandr – pankur, end Nowe panga ja Sotsiaalpank omanik, Isamaa sponsor Siff, Endel – ettevõtja, N-Terminali omanik, mitme erakonna sponsor Zeiger, Peedu – ettevõtja, OÜ Estkompexim osanik Vichman, Marcel – ettevõtja, Go Group ja paljude firmade omanikKULTUURITEGELASED, NÄITLEJAD
Baskin, Heino – satiirik-näitleja, teatri direktor Baskin, Roman – näitleja-lavastaja Ever, Ita – näitleja Klas, Eri – dirigent, juudi koguduse juhatuse liige Levin, Mai – kunstiteadlane Pärt, Arvo – ülemaailmse tuntusega eesti helilooja Skulskaja, Jelena – kirjanik Zukerman, Aleksandr - teleajakirjanik Toman, Eduard – näitleja Turovski, Aleksei – loodusteadlane Veller, Mihhail - kirjanik 
37 comments:
http://www.iseseisvuspartei.ee/test/index.php/artikleid-liikmetelt-avatud/items/salaplaan.html
Täiendatud 11.12.2007: "Teadmiste kohustuslik miinimum Eesti riigi ja rahva ärakustutamise avaliku salaplaani kohta"
Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Iseseisvuspartei veebilehel www.iseseisvuspartei.ee ja Sõltumatu Infoportaali si.kongress.ee veebilehel kuueosalise jätkuva artiklina ajavahemikus oktoober – detsember 2006
1. AJALOOLINE PERSPEKTIIV
Kõik teavad, mis oli kolonialism, vähem teatakse, mis on uuskolonialism. Kolonialismil olid rauast relvad, uuskolonialismil on kullast relvad. Viimaseid nimetatakse ka rahaks. Koloniaalvalduste ülalpidamine nõudis sõjaväge, veriseid lahinguid, vanglaid; uuskolonialistid aga teenivad oma ohvreid kummardades ja ülistades luksuslikes paleedes. Viimaseid nimetatakse ka pankadeks. Kolonialism tuli kolonistidele raskelt ja kallilt kätte; uuskolonialism on uuskolonistidele aga mugav ja globaalne. Analüütikud väidavad, et oma 100 korda ka odavam. Klahviklõbina saatel nende kabinettides slummistuvad riigid, raha aga voolab valguse kiirusel klaaspärlikolonistide mantlipärijatele koju kätte. Unustamatu! Ja kõige selle saavutamiseks on vaja vaid ühte: hävitada riigi rahvuslik majandus, asendada see väliskapitalil rajaneva majandustegevusega ning võlakoormuse all põlvedele vajunud rahvas anub ise allhangete odavat orjust. Kuid Eestile on uuskolonialistid (kes sõnaseadelt, tõsi küll, on globalistid, planetaarse õitsengu loojad) ette määranud midagi eriti uskumatut – pöördumatu riigi ja rahvuse hävingu.
2. IMFi nelja-käsu-majandus
Üllataval kombel puudusid taasiseseisvumisel täiesti probleemid ses suhtes, milline strateegia valida majanduse ülesehitamiseks. Polnud ju sugugi nii, et labasuseni lihtsustatud uusliberalism oli ainuke võimalik tee. Oli ja on veel teinegi tee, protektsionism, mida mööda püüavad halastamatu järjekindlusega minna kõik edukad Lääne tööstusriigid ja edukad Kagu-Aasia riigid.
Mõtlemiseks aega ei antud, juba enne taasiseseisvumise väljakuulutamist olid kohal need "erapooletud" väliseksperdid (keda igal pool mujal maailmas küll tavaliselt majandusspioonideks ja välisagentideks nimetatakse), Rahvusvahelise Valuutafondi (ingl. k. lüh. IMF) "nõunikud" (nagu Ardo Hansson), ning asuti juurutama IMFi majanduspoliitikat. Viimane mahtus siis ja mahub tänapäevalgi vaid nelja lausesse, IMFi nelja käsu sisse: kõik privatiseerida, kõik liberaliseerida, hoida eelarve tasakaalus, riigi roll viia aga miinimumi. Mõnele eriliselt alt üles vaatavale riigile on õnnestunud isegi valuutakomitee rahandusprintsiip (rahvusvaluuta jäik sidumine dollariga või mõne muu Lääne tugeva valuutaga, näit saksa margaga, nagu Eestis) külge kinnitada. Põhimõttel, et parimaks varustuseks ujujale on ikkagi tuukrisaapad.
Seepärast olgu meelde tuletatud, et Eestil ei ole oma majanduspoliitikat, on vaid käsu korras Isamaaliidu ja Mart Laari valitsuse poolt aastatel 1992-94 juurutatud IMFi uuskolonialistlik nelja-käsu-majandus. Kõikides endast nõrgemates riikides on Lääne tööstusriigid IMFi vahendusel seda peale surunud ning on saavutanud suurt edu: uuskoloniseeritud on laias laastus kõik Aafrika ja Ladina-Ameerika riigid ning mõned Kagu-Aasia riigid. Isegi üks ELi liikmesriikidest – Eesti.
Planeedi uuskolonialistlik portree hakkas selgeid piirjooni võtma juba 1999. aastal, kui 41 kõige vaesemat riiki kuulutasid end maksujõuetuks. IMF andis andeks laene 50 miljardi ulatuses 36-le riigile ja oli valmis kustutama viiel ülejäänud riigil veel täiendavalt 10 miljardi USD jagu laene, juhul kui need võtavad vastu IMFi nelja-käsu-majanduse. Sammud, mis esmapilgul ehk naljakad, on lähemal vaatlemisel loogilised. Nelja-käsu-majandus oma erinevates varjundites oli toonud uuskoloniseeritud riigid olukorda, kus tööstusmaadesse eksportimisel on tollitariifid 30% kõrgemad kui ülemaailmne keskmine ning 1980.a. kehtestati arengumaadele laenuintressid, mis neli korda kõrgemad kui maailma keskmine. Seetõttu on välja kujunenud olukord, kus nende riikide aastakahjum võlgade teenindamisel on suurusjärgus 500 miljardit USD (muuseas 10 korda suurem kui humanitaarabi neile), seega võlakustutamine 50 miljardi ulatuses moodustas kasumivoost vaid väikese osa. Kustutamine oli aga vältimatu, et uuskolonialistlik kasumipump jätkaks töötamist.
Võrdluseks veel vaade teise nurga alt: Ladina-Ameerikas tervikuna kasvab SKP (sisemajanduse koguprodukt) 0,35% aastas, sel ajal kui Kagu-Aasias kahekordistub koguprodukti maht 10 aasta jooksul. Milline on vähetuntud riikide nelja-käsu-agoonia, sellest meedia palju ei räägi, küll aga on üksikasjalikult lahatud majandushävingut kolmes riigis: 1994.a. Mehhikos, 1997.a. Tais, 2001/2002.a. Argentiinas.
Kagu-Aasias raputas 1997.a. majanduskrahh vaid neid riike, mis olid rakendanud IMFi nelja-käsu-majandust, esmajärjekorras Indoneesiat, Taid, Filipiine. Indoneesias näiteks palgad langesid 50%, tööpuudus tõusis üle 25 %. Malaisia, Singapur, L-Korea, Jaapan ja Hiina ajavad aga rangelt protektsionistlikku majanduspoliitikat, nendes riikides majandushäving uksest sisse astuda ei suutnud.
Kuid kukeaabitsa klassikuna on ajalukku läinud Mehhiko, dramatiseering selle kohta, mis juhtub riigiga, kui see täidab võõraid käske pimesi, ehitab tuleviku laenudele, millel pole katet, annab majanduses liidrirolli väliskapitalile. Mehhiko neelas kriitikavabalt alla kogu „imeravimi": riigiettevõtted erastati, kaotati tollid, välisinvesteeringutelt võeti tõkked, majandus avati rahvusvahelisele rahale, peeso seoti välisvaluutaga (kõik nii nagu Eestis). 10 aastat täitis kolm presidenti kõiki IMFi, Maailmapanga ning USA soovitusi ja see lõppes majandusvaringuga 1994. aastal: tööpuudus tõusis üle 50 protsendi, tööhõive langes alla 30 protsendi. Nii oli Mehhikos 1996. aastal tööga hõivatuid 16,392 miljonit. Selle arvu taga olev traagika saab selgeks, kui võrdluseks öelda, et samal ajal oli näiteks Poolas 17,504 miljonit tööga hõivatut, ehkki Poolas on elanike arv kolm korda väiksem. Mexico City papplinnak kasvas üle 10 miljoni ning nüüd, kaksteist aastat hiljem, käib USAs tööl 11 miljonit mehhiklast, kes toovad riiki raha, mis naftamüügitulude järel teisel kohal.
Napilt kergema karistusega pääses Argentiina. 2001.a. lõpus tõusis riigivõlg 44 %-ni aastase kogutoodangu arvulisest suurusest, 2001. a. III kvartalis tõusis tööpuudus 16 %-ni, valuutakomitee põhimõte rahanduses takistas raha kursi muutmist – paindlikku rahapoliitikat. Ja nii juhtuski, et veel detsembri alguses vandus majandusminister, et kõik on korras, raha kurssi ei muudeta ja kõik läheb hästi, kuid 21. detsembriks sai valede võlujõud otsa ning järgnenud majanduskaose käigus vahetus 10 (!!!) päeva jooksul Argentiinas viis presidenti, riik kuulutas end maksujõuetuks, tagasi lubati maksta vaid 1/3 välisvõlast, tööpuudus kasvas üle 20 protsendi, telklinnakud ummistasid tänavaid.
Tais eskaleerus kiiresti eraisikute võlakoormus. Kuigi riigis oli oma raha, joovastasid kohalikke väliskapitali pakutud paremad laenutingimused, algas kulutamispidu ja pikaajaliste ettevõtmiste rahastamine lühiajaliste välislaenude abil. Häda korral loodeti abi kõigevägevamalt – IMFilt. Aga kas see, kes ujujale tuukrisaapaid kingib, hakkab uppuvat ujujat päästma? 1997.a. saabus kollaps, ülirikastus käputäis ja nüüd käib relvastatud sisesõda rikaste ja vaeste vahel, lendavad õhku pangad. Vähemalt on sealsed aru saanud, et rahapaleed ei ole heategevusasutused, ehkki nendeni viival teel on isegi munakivid kullatud. Kõige selle juures on eriti sümptomaatiline just see, et majandus alati "kasvab" viimase hetkeni, Mehhiko võeti vahetult enne suurt pauku isegi arenenud riikide ühenduse OECD liikmeks!
3. EESTI MAJANDUSLANGUS ON SISENENEUD ÜLIKIIRENEMISFAASI
Valitsus räägib, meedia räägib, peaaegu kõik räägivad, et Eesti majandus kasvab. Aga mina ütlen, et ei kasva ja tõestan selle vaidlustamatult ka ära, nii nagu sellegi, et Eesti „suure pauguni" on jäänud vähem kui kaks aastat. (NB! Kõik see on öeldud-kirjutatud aasta tagasi, loe veelkord märget artikli päises!).. Kuidas tõestan? Loomulikult toetudes ametlikule statistikale, ehkki peab tõepoolest paika levinud ütlemine, et ilmas on kolme liiki valet: väike vale, suur vale ja statistika vale. Kuid samas on õnneks nii, et informatsioon majanduse kui terviku kohta siseneb väga paljude erinevate näitajate kaudu ning avastamatu võltsing on ilmselt väga raske. Seepärast maailma riikide statistikaametid püüavad vältida otsest võltsimist (kuigi ka seda ikkagi tehakse), selle asemel kasutatakse põhiliselt kahte meetodit:
1. mitmeti tõlgendatavat defineerimist, valesti defineerimist või ümberdefineerimist;
2. esitatakse vaid osa tõest, mis asjatundmatule loob vale ettekujutuse olukorrast (spetsialisti muidugi nii ei peta).
Need aabitsatõed tegi mulle selgeks Mehhiko juhtum. Lugesin James Goldsmithi raamatust „The Trap" (Püünis), et tööpuudus kasvas riigis üle 50 %. Ometi kõige autoriteetsemaks peetav OECD majanduskäsiraamat midagi sellist ei näidanud: 1990-ndate keskmine tööpuudus Mehhikos oli igati inimlik 4,4 %. Lõpuks tulin mõttele kontrollida tööhõivet ja siis selguski, et miinimumpunktis langes see 26,5%-ni. Seetõttu vähesed töökohta omanud inimesed suutsidki luua sellise glasuuritud ilu. Samas aga tähendab see ka seda, et Mehhikos enamus tööealisest elanikkonnast on statistikast lihtsalt olematusse maha kantud. Võrdluseks siinkohal, et USAs on tööhõive 72 %, Euroopa Liidu keskmine on 64 %.
Aeg-ajalt tehakse iluoperatsioone ka Euroopa Liidu tasandil. ELi ettekirjutuse alusel tehti 2006. aastal riikide SKP ja RKP tagasiulatuvad ümberarvutused uuendatud metoodika alusel. Iseloomulikult on need „uued" metoodikad ikka sellised, et uus tulemus on vanast alati kaunim. Näiteks kasvas Iirimaa statistikas seeläbi kontrollaastal 2003 SKP suurus 3,1 protsendipunkti võrra, aga „õhk" selle sees – väliskapitali poolt väljaveetud kasum – langes 21,2-lt protsendipunktilt 16,3-e protsendipunktini. Eesti puhul võrdluseks vastavalt 4,3 ja 6,3-lt 5,4-ni. Selle “kaunistuse” tegelikuks nimeks on võltsing, hinnanguliselt on Eestist väljaveetava kasumi maht 12-15 miljr, mis moodustab ca 10% SKP mahust.
4. STATISTIKA PÕHITÕDEDEST
Majandusstatistikat luuakse kahel eesmärgil: riigi majanduse sihipäraseks juhtimiseks ning avalikkuse teavitamiseks. Viimast nii siseriiklikult kui ülemaailmselt. Seepärast ongi kõikide maailma riikide statistika esitusmall ühtlustatud. ELis tuleb statistika esitada normdokumendi ESA 95 alusel.
Statistikat saab jagada veel kahte ossa: üldsusele mõeldud ja erialaliseks kasutamiseks mõeldud statistika. Käesolevas artiklis on silmas peetud vaid üldsusele mõeldud statistikat, niisiis sellist, mis on esitatud riikide statistika aastaraamatus. Vaid see on üldsusele kättesaadav kõikides riikides kõikide teiste riikide kohta. Nagu öeldud, info maht ja esitluslaad on ühtlustatud ning aastaraamatu sees paralleelselt ka tõlgitud ühte maailmakeelde (enamuses inglise keelde). Muidugi on eelöeldu vaid põhimõtteliselt nii, tegelikkuses päris nii ei ole. Näiteks Eesti Statistikaameti teabekeskuses on saadaval vaid 17 ELi liikmesriigi ja kümnekonna tähtsama maailmariigi aastaraamatud.
Niisiis peaksid kõikide EL liikmesriikide aastaraamatud andma vastuse kõikide oluliste majandusnäitajate kohta ühtemoodi, ühes mahus, ning esitatud info peaks olema seejuures avalik ja tõene. Enamuses liikmesriikidest nii ongi, aga halvad erandid on olemas, kahjuks Eesti nende hulgas. Seepärast peab avaliku statistilise teabe liigitama veel kolme ossa:
1. avalik ja tõene info;
2. tõene, kuid varjatud info;
3. võltsing.
Teise grupi moodustab avalikkusele ettenähtud teave, mis aga pole toodud mitte aastaraamatus, nagu peaks, vaid kuskil alltoimetises, ning seeläbi muudetud avalikkusele kättesaamatuks.
5. MAJANDUS EESTI STATISTIKAS
„Eesti statistika aastaraamat 2006" sisaldab 480 lehekülge A4 formaadis tihedakirjalisi tabeleid ja definitsioone. Kas pildi ettesaamiseks peab kogu raamatu majandusosa (=lõviosa raamatust) läbi töötama? Ei pea. Selgub, et täiesti adekvaatse pildi saab kätte vaid nelja valdkonna kaudu, igas vaid kahe kontrollnumbri alusel:
1. rikkuse tootmine. Siin on näitajateks sisemajanduse koguprodukt (SKP) ja rahvuslik koguprodukt (RKP);
2. rikkuse jagamine; siin keskmine palk ja varanduslik ebavõrdsus;
3. võlad. Siin riigi võlg ja isikute võlg (nii füüsilised kui juriidilised isikud);
4. omandisuhted. Siin eraldi kinnisvarasfääris ja tootmissfääris.
Järgnevalt kõigist neljast tõesusnõudele vastavuse alusel.
Rikkuse tootmine
SKP on esitatud tõeselt (kuigi on puudusi) ja avalikult. RKP on esitatud varjatult, vaid erialainimene leiab selle üles üheainsa toimetise, aastakogumiku „Eesti rahvamajanduse arvepidamine" kahelt leheküljelt, mõlemal üks aegrida. Eesmärk on selge: varjata eesti rahva eest, et SKP ei mõõda mitte Eesti majandust, vaid kogu majandustegevust Eesti territooriumil, sealhulgas väliskapitali majandustegevust. Eesti majandust mõõdab hoopis eesti rahvuslik majandus – RKP! Ja see on SKPst väiksem väliskapitali poolt väljaveetud kasumi võrra (mis Iirimaal ja Eestis moodustab suure osa, nagu eespool juba selgus).
Rikkuse jagamine
Varanduslik ebavõrdsus on esitamata. Aastaraamatus kirjeldatakse seda küll Gini koefitsiendi ja kvintiilide suhte kordaja kaudu, aga Eestis valitsevat ülisuurt majanduslikku ebavõrdsust arvestades annaks vastuvõetavalt tõese pildi üksnes kõikide palkade suuruse järgi ritta seadmine grupeerituna detsiilide kaupa. Nii nagu enamus ELi liikmesriikidest ka teeb.
Kuid keskmine palk on võltsing. Statistikaamet esitab keskmise palga (see on palk, millest suuremat ja väiksemat saab võrdne arv inimesi) asemel palkade aritmeetilise keskmise, mis on hoopis teine asi. Võltsing veel sellegipärast, et kogu väljamakstud palgasummat ei jagata mitte kõigi palgasaajate arvuga, vaid tuletatud arvuga, mis saadakse kõikide töötegijate töötatud aja taandamisel täistööpäeva pikkusele. Ja vahe on suur. Maksuameti andmetel oli 2005.a. töötajaid 660 000. Peale taandamist Statistikaametis jäi neid aga alles vaid 525 000. Nii ongi, et maksuameti andmeid aluseks võttes oli 2005. aastal keskmine brutopalk 5750 krooni; Statistikaamet annab aga 2005. a. keskmise brutopalga suuruseks 8073 krooni. Kõnekas oleks ka palga mediaan (palga suurus, millest rohkem ja vähem saab võrdne arv palgasaajaid) aga ESA sellist infot ei jaga. Maksuameti andmetel oli 2006. aastal palga mediaaniks 5400 krooni.
Laenud
See on ainuke valdkond neljast, kus kõik korras. 2005. aastal oli keskvalitsuse võlg 3,6 miljardit, kohalike omavalitsuste võlg 4,3 miljardit, juriidiliste isikute võlg 52,1 miljardit, eraisikute võlg 48,6 miljardit krooni. Kõik on aastaraamatus selleks ettenähtud kohas ka kirjas. Üks huvitav asi siiski: kokku teeb see laenukoormuseks 108,6 miljardit, ometi ütles peaminister Andrus Ansip juba 2005.a. 3. juuni Postimehes, et Eesti välisvõlg on 117 miljardit!? Olgu siinkohal võrdluseks toodud, et 2007.a. 23ndaks augustiks tõusis ainuüksi eraisikute laenukoormus 100 miljardi kroonini!
Omandisuhted
Kinnisvara omandisuhete kohta avalik teave puudub. On põhjust arvata, et usaldusväärset teavet ei ole isegi salastatud info kategoorias. Näiteks pole usutav, et oleks ülevaadet selle kohta, kui palju maad on välismaalased variisikute kaudu üles ostnud. Puudub avalik teave ka ettevõtluskapitali jaotuse kohta omaniku liigi järgi, mis on elulise tähtsusega info väliskapitali ja rahvusliku kapitali jõuvahekorra hindamisel, riigi julgeoleku hindamisel. Klassikaliselt ja mõjusalt on see teave esitatud näiteks Leedu aastaraamatus.
Kirjeldatud kaheksa näitaja kaudu saab teha kõik vajalikud üldistused ja järeldused, avada Eesti majanduse olukord ja suundumused. Mis veelgi tähtsam, avada saab ka Euroopa Liidu ning Venemaa poolt majanduse kaudu toimuvat Eesti territooriumi pöördumatu ülevõtmise avalikku salaplaani.
6. MAJANDUSEST GRAAFILISELT
Eesti statistika kajastab fanaatilise kiindumusega kogu majandustegevuse kasvu Eesti territooriumil tuimalt kõiki sissetulekuid summeerides. Isegi kasumlike riigiettevõtete müük, mida võib võrrelda lüpsilehma mahamüümisega, summeeritakse ilma valikuta otseste välisinvesteeringutena!!! Tõsi, ka väljaminekud summeeritakse. ESA 95 näeb ette ja Eesti Statistikaamet (ESA) teeb võrdlevaid sissetulek/väljaminek kõrvutusi rahvamajanduskontode (lühidalt kontod) kujul. Kontod jaotatakse kolme rühma: jooksevkontod, akumulatsioonikontod, bilansikontod. Meid huvitab maksebilansi jooksevkonto, mis Eesti puhul on negatiivne. Isegi niivõrd, et võrdluses kõikide teiste EL liikmesriikidega on meil puudujääk silmatorkavalt suurim.
Kuid kahjuks ei anna jooksevkonto seis tavainimesele reaalselt tajutavat ettekujutust olukorrast ja suundumustest. Seetõttu väljaminekute ja sissetulekute lihtne kõrvutamine nii, et asja olemus oleks igale üldharidusega inimesele hetkega mõistetav, selline kõrvutamine on vältimatult vajalik. Eriti, mis puudutab eraisikute kulutuslaene, s.t. tarbimis- ja eluasemelaene, sest viimased pole mingil juhul lisandväärtust tootvad laenud. Juriidiliste isikute (ettevõtete) laenud jäägu seekord vaatluse alt välja, sest nende sees on ka lisandväärtust tootvat laenukapitali ja selle eristamine tuuldeloobitud rahast oleks väga töömahukas. Eraisikute tarbimislaenude arvestamatajätmine on aga ühiskonnas väära ettekujutuse loomise saladuse võti. Võlg on võõras vara ja võlguvõtmine nii, et ka ellu jääks, on suur kunst, mida paljud riigid ega inimesed ei valda.
Heitkem pilk joonisele nr 1, mis esitab täiendavate selgitusteta mõistetava võrdluse. Jooksvates hindades on toodud sisemajanduse koguprodukti maht aastate kaupa ja välisvõla maht nii komponentide kaupa kui ka summaarselt. Allikaks on „Eesti statistika aastaraamat 2006. Pilt edastab ühemõtteliselt, et:
1) kogu välisvõlg ületas SKP arvulise suuruse enne 2006/07 aastavahetust;
2) laenukoormus muutus eksponentsiaalselt kasvavaks 2003. aastal;
3) kui välisvõla kasvukiirust ei piirata, siis pole võlgade teenindamine võimalik ei teoreetiliselt ega praktiliselt.
Vaadeldes aga eraldi üksnes eraisikute võlakoormust ja nimelt koormuse aastast juurdekasvu võrrelduna rahvusliku koguprodukti aastase juurdekasvuga (välja selgitamaks, kas Eesti majandus faktiliselt kasvab või kahaneb), saame joonisel 2 toodud graafikud ja sellelt halva sõnumi, et ainuüksi eraisikute laenukoormuse suurenemise tõttu läbis tegelik majanduskasv nullpunkti (juurdekasvude bilanss rahalises jooksevväärtuses muutus negatiivseks) juba 2003. aastal, sisenes kiirenevasse majanduslangusesse. Veelgi halvem sõnum on aga see, et ka eraisikute laenude järsk piiramine/lõpetamine vallandaks koheselt majanduse laviinse kokkukukkumise; kuid sellest veidi hiljem.
7. EESTI STATISTIKAAMETI SÕNUM
Kas Eesti Statistikaameti andmed kinnitavad minu hinnanguid? Kinnitavad küll, eks toodud graafikud olegi ESA kuiv numbrikeelne sõnum minu poolt kergemini arusaadavamaks muudetud kujul. Ent ta on esitanud isegi veelgi lihtsama ja dramaatilisema sõnumi. Nimelt on ESA numbrilisel kujul esitanud ja sõnaliselt ka välja öelnud juba 2006. aasta kevadel, et eraisikute laenurahadel töötav kinnisvaraäri, nn kinnisvaramull, andis SKP väärtusest juba üle veerandi. Olukorra olemust ei seadnud kahtluse alla isegi Eesti Pank, selle keskpangapoliitika osakonna juhataja Ilmar Lepiku sõnade läbi (vt „Äripäev“, 10. veebruar 2006). Tänaseks on „mull“ paisunud kolmandikuni SKP mahust.
Kõige tähtsam, Eesti majandus kukub kokku isegi ja ainuüksi eraisikute laenukoormuse kasvu kaudu. Kukkumise hetk ja sügavus on hinnatavad suurused: majandus variseb siis, kui pole enam inimesi, kes oleksid veel võimelised laenama (s.t, et neil on tagatiseks kinnisvara või piisav sissetulek). Kinnisvaramull lõhkeb, ning piltlikult öeldes, SKP küljest kukub ära samahästi kui üleöö väga suur tükk, suurusjärgus siis kolmandik selle mahust. Kuna majanduskasv sisenes miinuspoolele juba rohkem kui kolm aastat tagasi, siis tagajärjed saavad olema traagilised ning väga paljud laenulehitajad kolivad kuuse alla. Võrdluseks olgu selline teave: 1999.a. kerge majanduskriisi ajal, mis numbriliselt väljendus SKP kasvu langemisena -0,6 %-ni, tõusis tööpuudus ometi üle 14 protsendi. Et aga oskaksite ette kujutada ka seda, mis juhtub siis, kui SKP maht langeb praegusest kolmandiku võrra allapoole, sellepärast kirjeldasingi artikli algusosas analoogilisi juhtumeid maailma ajaloost.
8. MILLAL?
Millal see hetk kätte jõuab? Hea aluse hinnanguks andsid Eestis tegutsevad väliskommertspangad ise. 2005.a. alguses teatas Ühispank, et nende hinnangul on Eestis laenuvõimelisi inimesi umbkaudu 50 000, Hansapank pakkus peaaegu kaks korda suurema arvu. Ja võite uskuda, et pankadel on kõikide inimeste varanduslik seisund ja sissetulekud kümnete jälgimisprogrammide abil täpselt teada. Teades, et keskmine laenukoormus on peaaegu täpselt miljon krooni, oleks 50 000 saanud täis 2007. aasta keskel. See oli ka tähtaeg, mida aasta tagasi osa analüütikutest võttis aluseks majanduskollapsi ajalisel prognoosimisel.
Hansapanga hinnangu järgi oleks Eesti rahvuslik majandus lagunenud k.a aasta lõpus. Selle tähtaja võtsingi aluseks kui märtsivalimiste valimistuudio otsesaates prognoosisin majanduse kokkukukkumist veel selle aastanumbri sees. Kaheaastase tähtaja pakkusin artikli alguses välja vaid selleks, et igal juhul vältida eksimist kuna pole välistatud, et valitsus ja Riigikogu võivad mingeid päästeimitatsioone ette võtta.
Nii on siis nüüd läinudki. Valitsus koostas 2008. aasta eelarve selliselt, et on võimalik tõsta oluliselt riigiametnike palkasid ja ühtlasi luua juurde 2500 uut töökohta. Kõik see kokkuvõttes toob juurde uusi laenuvõtmisvõimelisi inimesi, mis andis Hansapangale võimaluse 4. oktoobril 2007 rahuolevalt teatada, et eesti elanikkond on võimeline võtma veel 20 miljardit tarbimis- ja eluasemelaene. Kui aluseks võtta senine laenukoormuse kasvutempo (sest laenutingimusi ei ole tuntavalt karmistatud), siis valitsusel on veel aega orienteerivalt kolm-neli kuud krooni devalveerimissurvele vastu panna. Just selle võtsid aluseks Soome ettevõtjad, kui nad teatasid, et on lõpetanud investeeringud Eestisse esialgu 5-8 kuuks - nad lähtuvad eeldusest, et kevadel midagi igal juhul juhtub (Ärileht, 06.12.2007). Juhtubki see, mis juhtuma peab.
9. VIIMANE OHE
Aasta alguses rääkisin ühele maaklerile kinnisvaramulli olemasolust, selle lõhkemise tähtajast ning sain vastuseks niisuguse kostmise: "Kinnisvaraäriga on seotud kõik suured rahamehed ja nad ei lase sellist asja mitte mingil juhul juhtuda. Kinnisvaraäri saavutab oma lae ja siis langeb aeglaselt 4-5 aasta jooksul." Selline sõnaseade tundus väga tuttav ja peatselt saingi selgusele, et Ühispanga nõunik Hardo Pajula oli oma prognoosis kasutanud samu sõnu, ainult et tähtaeg oli pakutud veelgi pikem. Seega maakler, kel n.-ö juustutükk noka vahel, uskus rebase sõnu ega uskunud statistika aastaraamatut. Veelkord leidsid tõestamist Hegeli surematud sõnad: "Ainus, mida me ajaloost õpime, on see, et keegi ei õpi ajaloost midagi.", sest just selle kandi pealt on lähiajalugu meile andnud väärtusliku õpetunni.
Kümme aastat tagasi oli Eestis 43 eesti kapitalil põhinevat, rahvuslikku kommertspanka – panganduse esilemarss oli olnud väga edukas. Kuid siis hakkasid levima uskumatud kuulujutud selle kohta, kui kergesti saab pankadest laenu. Väikelaenu saamiseks esita või koolilapse kirjand äriplaani pähe ja väikelaen 50 000 krooni on sinu, kusjuures ei nõuta mingeid tagatisi. Tegelikult peaaegu niimoodi oligi, pangad laenasid end tühjaks. Hämmastav, kuid tõsi. Selgus saabus sisuliselt üleöö, kui Eesti Panga kaudu ühe eesti nimega mehe antud allkirja järel kadusid kõik 43 panka. Kes sellega rahul polnud, läks kohtu alla või vangi. Ja ei lugenud midagi, et "… meie ärimeeste suured rahasummad…" olid mängus ja nende lubamine või mitte lubamine, sest Rahvusvahelise Valuutafondi harukontor Eestis, mille uksel silt „Eesti Pank", oli otsustanud teisiti. Sai küll niimoodi, et kogu pangandus kukkus üleöö väljastpoolt tulnud huvide alusel. 1929. aasta USA majanduskriisi eelõhtul läksid inimesed magama teadmisega, et nad on rikkad inimesed, hommikuks olid aga koorimismasinast läbi lastud.
Nii nagu 10 aastat tagasi on õhk on jälle paks tähtsast teabest: piip, piip ja raha tuleb, võtke laenu, majanduskasv jätkub, Eesti Pank kiiret majanduslangust ette ei näe, jne. Eksimatu märk, et Tõe tund on jälle lähedal. See peaks kohe kindlasti kõigis äratama imestust, miks kogu väliskommertspangandus on nii kirglikult klammerdunud just eraisikute lõhkilaenamise eduka lõpuleviimise külge. Mis kasu nad sel moel tekkivast maksujõuetusest saavad? Ei saagi kasu ega ole huvitatud, sest tähtis on see, mis sellega kaasneb: vallandub kinnisvaramulli teenindava ehitussektori pankrott, mis lõhub Eesti rahvusliku ettevõtluse viimase kantsi. Tekib lõppseis: põllumajandus on hävitatud, riigiettevõtted müüdud (Eesti Raudtee müüdi tagasi vaid seetõttu, et 17 valminud sadamat Soome lahe idakaldal tuleb toime Vene nafta transiidiga), keskmised ja suurettevõtted müüdud, kinnisvaramulli filigraanse kasvatamise kaudu vallandub rahvusliku ettevõtluse viimane ohe, vabaneb suures mahus elamispinda, sest paljude inimeste peavarjud lähevad vabamüüki võlgade katteks.
Siit saab ka selgeks, miks kogu panganduse hävitamine viidi vaid ühe nupu alla ja kogu rahvusliku ettevõtluse lõplik hävitamine on nüüd viidud ühe teise 'vaid ühe nupu' alla. Selle nupu küljes on silt „eraisikute võlakoormus". Mõlemad nupud paiknevad väljaspool Eestit ja neile vajutatakse x-hetkel enne lõplikku laenuvõime ammendumist, hetkel, mis pole aritmeetiliselt väljaarvutatav.
10. KROONI LIKVIDEERIMINE
Küll aga on teada, millega viimane ohe algab. See algab krooni likvideerimisega. Just nimelt, krooni ei devalveerita, toimub vahetu üleminek eurole ilma vahepealsete krooni devalveerisetappideta. Seda loomulikult eurotsooniga liitumata. Siis kui inflatsioon on langenud nõutavatesse piiridese liitutakse ka eurotsooniga. Milliseks aga kujuneb seejuures krooni konverteerimissuhe eurodeks, seda võib vaid oletada, vahemikus 1 euro = 50-150 krooni on kõik mõeldav.
Selles mõttes on seinast seina väited pumba juures olijatelt, et krooni devalveerimist ei tule, devalveerimine oleks mõttetu, jne on täiesti õiged. Tõepoolest ei annaks krooni devalveerimine neile mitte midagi, sest lõpptulemusena peab niikuinii liikmesriigis käibiv valuuta saama sellise väärtuse, et inflatsioon peatuks. Krooni devalveerimise puhul poleks krooni väärtuse mitmekordne langus mitte kuidagi mitte kuhugi mitte millegi taha edukalt ärapeidetav. Eriti veel siis, et õige vahetuskursi leidmiseks lastaks krooni vahetuskurss vabaks, seega inimeste emotsioonid vabaks. Euro vahetu kastuselvõtmine annaks aga suure mängumaa andekale demagoogiale, usutava(ma)lt peita majanduse läbikukkumine “vääramatute jõudude” seljataha. Täiesti nõus Kaubandus-tööstuskoja esimees Toomas Luumeniga, kes juba 4. jaanuaril 2006 (Postimehes) ütles väga lihtsalt: ”Tegelikult kasutab Eesti majandus juba praegu eurot ja Eesti kroon on illusioon.”
Eriti mastaapse mulje kogu loos tekitab see, kui pikalt ette on kavandatud Eesti pöördumatu hävitamine ja mis enne seda veel eesti rahva käest tahetakse välja pigistada ja välja ka pigistatakse. Piltlikult öeldes: orjadele on antud raha, et nad ehitaksid valmis arutu hulga büroohooneid, tehnoparke, tootmishooneid, suures mahus elumaju ja kortereid hetkeks kui kinnisvaramull lõhkeb ning Eesti osutub ülesostetuks. Lõimumise II etapp on sel moel edukalt käivitunud ning vene prioriteediga uusassimileerimispiirkond EL kaudu ja abil käivitub. Siis saavad loogiliseks paljud arusaamatused: miks rajatakse Mustveesse luksuslik suurhotell ja sanatooriume, miks statistika ei kajasta kinnisvara ega ettevõtluskapitali jaotust omanikuliigiti ja miks keskmise palga asemele ja SKP kasvu asemele pakutakse parun Münchhauseni muinasjutte. Ikka selleks, et ärahüpnotiseeritud kohalik „indiaanlane" end surnuks laenaks. Parim indiaanlane on ju endiselt surnud indiaanlane.
Eesti puhul pole niisiis tegemist mitte uuskolonisatsiooniga, isegi mitte uusokupatsiooniga, vaid tegemist on 21. sajandi kõrgtehnoloogiaga, kuidas riigirahvuse käest territoorium ära võtta, riigirahvusest teha pärismaalane, sealjuures „omal soovil". Aga nende väidete endastmõistetavuse nimel tuleb veel asju lahti rääkida.
11. TA TULEB ÜMBER NURGA, MITTE OTSE
„Eesti Päevaleht" avaldas 29. augustil 2003 enne EL-referendumit eesti kirjanike seisukohad ELiga liitumise suhtes. Kirjanik Asko Künnap: "Unelm väikesest kavalast neo-Hongkongist SRÜ ja EL vahel kõlab küll ahvatlevalt, aga vaadake oma kaasmaalaste nägu ja tegusid – selle meeskonnaga me seda küll ära ei tee! Seega – ütle 14. septembril „jah" ja saad eluks ajaks tasuta Euroopasse!“ Samast ajast üks hala: "Mina pooldan ELi astumist, sest Eesti rahvas on valinud väljasuremise tee. Parem saagu siis minu väike armas rahvas maetud Euroopasse ja mitte Venemaale!". Jne, ikka üks ja sama mõte: „ELiit, päästa meid, karu tuleb!" Olen täiesti nõus, muidugi tuleb, aga ta ei tule otse, vaid ümber nurga.
Perestroika, mida Gorbatšov avameelselt ka programmiks „Evropa – naš obštši dom!" (Euroopa – meie ühiskodu!) kutsus (mida aga enam hästi meeles ei taheta pidada), otsene eesmärk ju oligi kõikidesse Euroopa riikidesse ümber nurga sisse tulla. Eriti Eestisse, meiega on Venemaal „eriarved", mis neil kuidagi ei unune.
Suured operatsioonid algavad alati ettevalmistava rünnakuga, mis tavaliselt aga tähelepanu kõrvalejuhtimiseks mõeldud on. Iseseisvumise instseneerimised algasid müüdiga NSVLiidu lagunemisest ja majanduse kokkukukkumisest. NLiidu majandus oli aga just 1980-ndate teisel poolel rahuldaval tõusulainel, nagu on näha ka jooniselt nr. 3: aastatel 1986-1989 oli keskmine aastane majanduskasv üle nelja protsendi. Alles 1989. aasta keskel algas majanduslangus, mille põhjustas plaanimajanduselt turumajandusele üleminek. Tegelikult ei toimunud niisiis mitte lagunemine, vaid algas perestroika ehk sihiteadlik reorganiseerimine.
See protsess oli tõepoolest kaua kaalutud, täpselt juhitud ja on raudse käega praegu elluviimisel. Ning ei alanud perestroika mitte NSV Liidust, vaid Euroopast kui 1986.a. kuulutati Euroopa ühiskodu (Euroopa riigi) loomise protsess alanuks. Sellele järgnes elav süstikdiplomaatia USA ja NSVLi vahel ning kolme riigi (lisaks Saksamaa/Kohl) üksmeele alusel käivitatigi 1987. aastal ühisprojekt „Evropa naš obštši dom", mille kohta mina tavatsen kasutada meelsamini nime Eurussia Impeerium. Selle eesmärgiks on kahe suurriigi liit, pärastpoole liitriik, mis ühest ookeanist teiseni laiuks ja oleks seega Stalini kavandatud impeeriumi üsna punktuaalne teostus. Et otsus langetati just 1987. aastal, on vaidlustamatult tõestatud sellega, et kõikidest Balti ja Ida-Euroopa riikidest hakati KGB arhiive massiivselt ära vedama just tol aastal; 1990-ndate alguses kohapeal olnud toimikud olid vaid teadlikult ettesöödetud kompra.
Varsti pärast seda algaski imepärane IME (Isemajandav Eesti) ja veel imepärasem rahva "spontaanne" enese vabakslaulmine, kuhu saadi massid kohale siiski vaid EKP ja KGB koordineeritud ühispingutuste abil (teadmiseks neile, kes seda veel ei tea, juhul kui selliseid ikka veel on). Algas Eesti liidrirolli müüdi kujundamine impeeriumi eduka lagundajana.
On vaja mõista, miks tehti uskumatuid jõupingutusi rahvaste iseseisvumispüüdluse ja impeeriumi lagunemise tõepäraseks lavastamiseks. Vastus on siin: kui oleks menetletud sirgjooneliselt ja Euroopa Ühendus riigiks muudetud ning seejärel kaks suurriiki kokku liidetud, siis poleks selline kabinettides kokkumonteeritud koloss koos püsinud. Seepärast tuli teha lahend kolmekäiguline: alguses "vabadusvõitluses" imeline võit, siis üldrahvaliku joovastuse saatel uude kolhoosi, kus eelmises saamata jäänud küllus lubati välja maksta (lähme Lääne rikkusele kallale!!!). Seejärel siis kahe kolhoosi "harmooniline" ühinemine kui "objektiivne paratamatus" ning maailma võimsaima ja suurima impeeriumi teke – Eurussia teke, globaalhegemooni teke, Berliin-Moskva telg tegelikkuses.
Seda kõike on lihtne läbi näha. Kuid loogilise ja lihtsa üldskeemi kõrval on olemas ka üks väike erijuhtum – Eesti.
12. VENEMAA GEOPOLIITILINE „KUNINGAGAMBIIT“
Balti riikide ja Soome võrdluses on Eesti erandlik, vaid Eestis on viiel korral kaks või enam riiki võidelnud ülemvõimu pärast, ühegi teise puhul pole arv nii suur. Millest see tuleb? Loomulikult geograafilisest asendist, meie erakordselt suurest geopoliitilisest potentsiaalist. (Näiteks läheb läbi Eesti transiidimarsruut, mis on 15 % rentaablim kui ükskõik milline Balti basseini marsruut Itta).
Seepärast püüdiski Venemaa ainuüksi möödunud sajandil Eestit ülevõtta/assimileerida kolmel korral: aastatel 1918-20, 1939-40 ja 1944. Igakord see ebaõnnestus, sest kasutati füüsilist vägivalda, mis aga rahvusvahelisel tasandil pole aktsepteeritav ning lõppkokkuvõttes jäi ja jääb okupandi märk igal juhul külge. Seepärast mängib Venemaa Eestiga seekord riskirohket geopoliitilist gambiiti, millele tuleks anda nimeks lausa kuningagambiit, kui see males oleks võimalik. Asi on selles, et Eestile tehti hilisema tõrjumatu rünnaku ülesvõtmiseks ajutine maksimaalne kahing – anti iseseisvus ka tegelikult kätte. Eesti oleks tarkuse ja tahte korral suutnud iseseisvuse muuta püsivaks. Samas kui Eesti nüüd gambiidipartii kaotab, siis on Venemaa saavutanud oma kõikide aegade ambitsiooni Eesti suhtes ja saavutanud seejuures puhaste kätega, ilma okupandi märgistuseta otsaees. Saavutus oleks püsiv, sest ukse Venemaa embusesse avas eesti rahvas ise oma euroreferendumiga. Venemaale jääb vaid külalislahkelt lahtitehtud uksest sisse astuda: noh, kui te just nii väga soovite! Seepärast olgu varemöeldu siinkohal sõnastatud niimoodi: ühinemine Euroopa Liiduga ei ole Venemaa okupatsioon Euroopa Liidu kaudu, vaid territooriumi pöördumatu ülevõtmine Euroopa Liidu kaudu. Teiste riikide suhtes Venemaal praegu nii põhimõttelist eesmärgistust ei ole, sest kõik teised riigid on targemad ja tugevamad, muide ka Läti.
13. ÄRAKUSTUTAMISE TEHNOLOOGIAST
Ärakustutamise avaliku salaplaani tehnoloogilise külje täpsemaks lahtirääkimiseks saagu selle skelett nummerdatud:
1. Nõukogude Liit ei laguneneud vaid 1987. aastal koodnime all ‘evropa naš obštši dom’ lasti käiku perestroika-projekt EL ja Venemaa ühisimpeeriumi loomiseks.
2. Algas Eesti “taasiseseisvumise” instseneerimine Venemaa, KGB ja EKP ühistööna.
3. Eesti sunniti ELi liikmeks ‘vene hirmu’ abil.
4. Algas Eesti rahvusliku majanduse hävitamine koostöös ELiiduga (ei tohi hetkeksi unustada, et perestroika ja EL on ühe projekti kaks ühtesuubuvat haru).
5. Algas Eesti majanduse, ressursi ja eluasemete ülesostmine (käivitub massiivselt peale majanduse kokkukukkumist).
6. Ettevalmistamisel on Eesti rahva riiklusvõime hävitamine.
7. Alul EL - Venemaa viisavabaduse, hiljem ühisruumi kaudu viiakse läbi Eesti pöördumatu assimileerimine.
Terminaatoritel tuleb seejuures pidevalt jälgida kahte asja:
et neile vajalik toimuks eesti rahva “omal soovil”,
et halb toimuks “eesti rahva süü läbi”, või siis äärmisel juhul ‘vääramatut asjaolude tõttu’. Ja muidugi peab kõik veerema nii, et juhul kui asjad ei lähe plaanipäraselt, siis oleksid päästepaadid ja viisad olemas. Mitte nii nagu olevat juhtunud president Pätsiga, et viisa olevat jäänud ühe päeva võrra hiljaks. (Muidugi on tõenäolisem, et suurte omavahelise kokkuleppe alusel hoiti viisat lihtsalt parasjagu ühe päeva võrra kinni).
Tehnoloogiliselt vist kõige keerulisem on see kuidas saavutada riiklusvõime kadumine ‘objektiivsete asjaolude tõttu’. Tõenäoliselt majanduse uputamise kõrval pannakse kõik ülejäänu nn vene kaardile. Olukorda pingestatakse siin kahes liinis: esiteks rahvuste vahelise pinge üleskruvimisega ja teiseks inimeste plahvatuslikult kasvavate toimetulekuprobleemide kaudu . Viimase puhul näib olevat plaan eriti kuratlik, sest mõjusaimaks ei kujune mitte niivõrd majandusliku heolu tegelik tase ise, vaid võrdlusmomendi halvenemine eesti-venelaste kahjuks võrreldes venelastega Vnemaal. Kohalikud venelased mõistavad, et neid on teadlikult petetud, et “parem” elu eestis püsis püsti vaid laenamise najal. Inimeste elu Venemaal hakkab kohalikele venelastele peagi näima paradiisina. Siis kaotab lojaalsuse see viimanegi kolmandik siinviibivatest venelastest; 2/3-l (hallipassimehed + vene kodakondsed) pole seda niikuinii kunagi olnudki.
Mis puutub rahvustevahelise pinge eskaleerimisse pronksõduri abil, siis need, kes pole ikka veel aru saanud, et tegemist oli Venemaa, KAPO ja Reformierakonna-valitsuse ühisprojektiga, analoogiliselt sellele, nagu omal ajal taasiseseisvumist lavastati, siis need võiksid käesoleva artikli lugemisest loobuda - neile sobivad rohkem multifilmid.
Peatselt tekkivas sotsiaalses ja majandusliku kaoses pole välistatud, et venelaste siserahutused viivad Eesti SRÜ koosseisu veel enne assimileerimist EL kaudu, mida Venemaa ilmselt pahaks ei pane. Pole sugugi välistatud, et sellise asjade käigu forsseerimiseks Ansipi valitsus venitabki krooni likvideerimisega viimase võimaluseni, et pauk tuleks nii vägev kui võimalik.
14. MIDA VENEMAA KARDAB
Siis kui eesti rahvas kõike mõistma hakkab ei pruugi rahutused isegi eesti rahva poolt tulemata jääda. Et neis poleks jõudu on juba ennetavalt palju korda saadetud.
Kui kellelegi on jäänud mulje, et Eesti arengurööpad pani maha peale 1992.a. valimisi Mart Laari valitsus ja tookordne riigikogu koosseis, siis see ei olnud nii. Nagu eespool öeldud kehtestas Eestis nelja-käsu-majanduse IMF, mis aga ka Venemaale sobis nagu tellimustöö. Lisaks hoidis Venemaa oma väed sees niikaua kuni rööpad said paika täpset nii nagu nemad seda soovisid. Juulileppedki said alla kirjutatud ning ükski riigikogu kosseis ega valitsus pole neid rööpaid hiljem isegi õgvendada julenud, pole isegi püüdnud.
Sõjaväeline riigipööre? Unustage, sest Eesti sõjaväge pole ju olemaski, on loodud üksnes 4000 meheline kergerelvastuga (karistus)salk, kus seljakottidesse ei lubata isegi taskunuga, täägist rääkimata. See ongi just ettenähtud siserahutuste mahasurumiseks, nii nagu pronkskriisi ajal sellekohased märgid ka õhus olid.
Kaitseliit? Jah, seda Venemaa kardab. Kuid pole hullu, selleks ongi Kasitseliidul relvad ära võetud, jäetud on vaid vähestele ja need relvad on varustatud sumbutajatega ...
Võimule tuleb iseseisvusmeelene poliitiline erakond? See oleks küll põhimõtteliselt võimalik, kuid ka see on väga raskeks tehtud. Just seepärast ongi Eesti Iseseisvuspartei pidanud üle elama viimase nelja aasta jooksu kolm ülevõtmiskatset, kusjuures vähemalt kahe taga on olnud ka KAPO agendid - kooseisulised või mittekoosseisulised, see pole meile teada. Ehmatamapanevat kaalu omaks üksnes see kui Keskerakonna iseseisvusmeelene tiib kutsuks kokku erakorralise kongressi ja muudaks Keskerakonna kurssi ja juhtkonda. Aga seegi on vähetõenäoline, sest praegusel Kskerakonnal on täita Venemaa jaoks üks väga oluline roll - kehastada ’vene hirmu’, mistõttu hoitakse KE-d jõuliselt üksnes selle liistu juures. Seepärast need, kes arvavd, et Keskerakond on vene käsilane on poliitilised primitiivid ja seepärast pole olnud ega saa ka olema KE-l Venemaaga semmimisel mingit edu. Võimalik, et võimu hakatakse vähehaaval kantima ka uuele kujundatavale vene ühenderakonnale, mis on juba oma ideoloogiliseks vundamendiks kuulutanud, et nad ei vastanda eestlasi ja venelasi - ‘Euroopa Ühiskodus’ on kõik ‘naši’.
Rahvuslaste esilemarss? No kuulge! Selleks ju loodigi Eesti Rahvuslik Liikumine, et eesti rahvuslaste tee rahvusluse ärapilastamise läbi tõkestada, et panna potentsiaalsed eesti rahvuslased tegelema kõrvaliste ja libaprobleemidega, tõsta nad maha eesti rahvuslasele kohustuslikust iseseisvusvõitluse rajalt. Olukorras kus Eesti on jälle okupeeritud ja on liitriigi liiduvabariik, saab rahvuslane olla vaid iseseisvuslane. Teised saavad parimal juhul olla vaid eurorahvuslased – eestlaste kui etnilise grupi kaitsjad liitriigis. Reformierakonna ja Keit Pentuse poolt juhitud, võimuerakondade massiivsel tööl põhinenud Savisaarevastased 100 000 häält kogunud aktsioon lihtsalt kirjutati Reformierakonna tankisti, euromadratsist Eesti Rahvusliku Liikumise kontole. Olevat rahvaalgatus!!! No kuule, Eesti Päevaleht, tulevased eesti ajaloouurijad saavad sinu kulul palju nalja (kui niisuguseid enam üldse olema saab, muidugi).
Nii et Venemaa peaks end tundma üpris kindlalt. Kuigi miski pole veel päris 100% lõplik, siiski on Eesti riigi ja rahva majanduskollapsijärgne ellujäämine siiski pigem teoreetiline.
15. KAHINGUJÄRGSED VARIANDID
Jätkuvariandiks nr. 1 on siis juba eelpoolkirjeldatud skeem, mille tulemusena eesti rahvas muutub riiklikusvõimetuks aborigeeniks.
Jätkuvariant nr. 2 näeb välja järgmine. Oletame, et Eesti oleks suutnud majanduse jätkusuutlikult üles ehitada, siis ikkagi teine ülevõtmisskeem töötab, ehkki aeglasemalt. Põhjus on lihtne, Venemaapoolne kahing oli pööratav võiduks hõlpsalt vaid enne ELiga liitumist. Lõksu oleks saanud vältida, rakendades EIP doktriini: "Eesti majandus ja julgeolek: Eesti kui uusautarkiline geopoliitiline vaheruum," (vt näiteks "Eesti & gepoliitika," Vello Leito, Tallinn 2002). Pärast liitumist on see juba väga raske, sest Eurussia loomine on ju ELi ja Venemaa ühisprojekt, integratsioonipoliitika ELi käsul Venemaa huve teenides; viisasoodustusreziim juba kehtib. Allpool lähemalt jätkuvariandist number kaks.
On olemas dokument, mil nimeks "Eesti ühiskonna integratsiooniprogrammi 2008-2013 põhieesmärgid". See on loodud aluseks väljatöötatavale uuele riiklikule integratsiooniprogrammile praegu kehtiva asemele. Integratsiooni üldine määratlus selles dokumendis näeb välja selline: "Eesti ühiskonna integratsioon tähendab Eesti elanike kaasamist ja osavõttu ühiskonna elust sõltumata rahvusest, võrdsete võimaluste ja vastastikuse sallivuse alusel." Integratsiooni vajalikkus näeb välja taoline: "Eestivenelaste kõrvalejäämine Eesti ühiskondlikust ja poliitilisest elust on kahjulik mitte ainult neile endile, vaid riigile tervikuna." Lõpptulemus peaks olema: "Eduka integratsiooni peamisteks tulemusteks on Eesti kodakondsuse omandamine…" Uue programmi loomise töörühma juhi Raivo Vetiku resümee: "Integratsiooni väga oluliseks subjektiks on ka eestlased." (EE 05.10.2005). Et me asjast ühtemoodi aru saaksime, tõlgin viimased sõnad ELi-poolsest surnuksrääkimise keelest eesti keelde: integreerimisprogramm on eestlaste integreerimise programm eurokodakondsete ühiskonda, kus eestlastele on reserveeritud „etnilise grupi" staatus (Raivo Vetiku määratlust aluseks võttes).
Eeltoodu oli vaid sissejuhatus, ehk õied. Ka viljade kirjeldus on uues integratsiooniprogrammi põhieesmärkides olemas: "Riik toetab olemasolevaid ja loob uusi institutsionaalseid vorme rahvusliku dialoogi arendamiseks ühiskonna põhiväärtuste ja Eesti riikluse eesmärkide osas… Nii eestlaste kui mitte-eestlaste aktiivne osalemine dialoogis hakkab kujundama ühtset kodanikutunnet." Integratsioon on "… tõsiseks väljakutseks ka eestlastele, sest võrdsete võimaluste põhimõtte elluviimine eeldab senisest suuremat rahvuslikku avatust ning Eesti kui rahvusriigi olemuse määratlemist mitte etnilisel, vaid poliitilisel alusel."
Tegemist peaks olema üsna erakordse juhtumiga, kus rahvusriigi määratlemisel on rahvas ja rahvus samastatud. See näeb Raivo Vetiku järgi niimoodi välja: "… Tuleb eristada etnilise ja poliitilise rahvusriikluse mõistet. Tänapäevase rahvusriikluse aluseks ei saa enam olla ainult kultuuriline printsiip, vaid pigem ühine riik ning üldinimlikud ja demokraatlikud väärtused. Sellest tuleneb, et Eesti on kõigi oma kodanike, mitte ainult eestlaste riik. Poliitiline rahvusriiklus eeldab, et ühiskonna liikmed võivad kuuluda küll erinevatesse etnilistesse gruppidesse, kuid nende kodanikuõigused on võrdsed." Selline „obštši dom" pandigi rööbastele 1987. aastal, riigirahvusele pole seal kohta.
Poliitilises "rahvusriigis" üht etnilist gruppi – eestlasi – aretatakse süsteemikindlalt: "Järelikult tähendab eestikeelne keskharidus alates järgmisest aastast iga aastaga vähem ja vähem monoetnilist haridust… seepärast, et eestikeelses koolis hakkab käima iga aastaga rohkem neid lapsi, kelle kodune keel ei ole eesti keel. Seega lakkab eestikeelne keskharidus sellisel kujul ja selliste ülesannetega, nagu see eksisteeris … Eestikeelne kool ei ole eesti identiteedi nurgakivi, vaid integratsiooni nurgakivi ja (suure algustähega) Eesti identiteedi nurgakivi," ütles töögrupi ekspertkomisjoni liige Martin Ehala, „Õpetajate Leht", 06.09.2006.
16. AEGLASELT KUID KINDLALT
Kas märkasite imelikku muutust 2006nda aasta 9. mail? Tõesti hämmastavalt vähesed pöörasid tähelepanu selle päevaga seonduvale poliitilisele metamorfoosile. Kui eelmisel, 2005. aastal oli üle-euroopalikuks kõneaineks see, kas võtta osa võidupüha 60nda aastapäeva pidustustest Moskvas 9. mail, või mitte võtta. Ühe tollase artikli pealkirja kasutades: kas minna koletiste ballile või mitte minna? Küdesid eriarvamused, päädisid erikäitumised, mis justkui oleksid väljanäidanud Euroopa Liidu liikmesriikide poliitilist iseseisvust. Aga võtke nüüd lahti 2006.a. kalender, suvaline, ja te näete, et probleem oli meie eest ära lahendatud – 9. mai on nüüd Euroopa päev! Selle sõnum on lihtne: Venemaa ja ELiit – me oleme üks, me oleme „naš obštši dom".
Väidetavalt on nii, et kui soovitakse konna elusalt keeta, ilma et see märkaks keedunõust välja hüpata, siis tuleb temperatuuri tõsta aeglaselt. Kui aga visata kuuma vette, siis pidavat ta välja hüppama. Katelt kirjaga „ühiskodu" kuumutatakse väga aeglaselt, seepärast mõõtkem "temperatuuri", et otsustada, kas on juba viimane aeg välja hüpata (sest me pole konnad):
• Euroopa Komisjoni ja Venemaa presidendi 25. novembril 2004.a. Haagis toimunud kohtumisel võeti vastu põhimõtteline otsus algatada neli ühisruumi: majandusruum (s.h. energeetika ja keskkond), põhivabaduste, sisejulgeoleku ja õigusküsimuste ühisruum, välisjulgeoleku ühisruum ning ühine teadus-, haridus- ja kultuuriruum. Koletiste ballile järgnenud päevadel algatus muudeti käivituseks;
• 2005.a. oktoobris parafeeriti EL-Vene viisalihtsustusleping, mis annab venelastele sisuliselt viisavabaduse;
• ELi astumise teiseks aastapäevaks tuli Eestil jõustada Euroopa Liidu kodaniku seadus, mis viib ellu üht euroopalikku põhivabadust – liikumisvabadust. Seadus annab "…võimaluse viibida Eesti territooriumil vabalt, ilma oluliste piiranguteta" ja nii kaua kui nad ise soovivad. Isegi Eesti ametnikud möönavad, et muudatus kätkeb endas julgeolekuriski ja jätab riigi ilma võimalusest sisserännanute hulka piirata;
• 06.12.2006 esitas Saksamaa plaani, kuidas panna EL Põhiseadus siiski kehtima ja seda veel enne 2009. aasta Euroopa Parlamendi valimisi. Liidukantsler Angela Merkeli sõnade kohaselt tuleb selleks vaid tekstist välja jätta sõna „põhiseadus" ning pakendi muutmisest piisab eesmärgi saavutamiseks! ELi põhiseadus koondab võimu Brüsselisse, liikmesriikidel kaob vetoõigus pea kõikides valdkondades. ELi PSi kohaselt luuakse ELi presidendi ja välisministri koht, ühtne diplomaatiline teenistus, Euroopa armee, avaneb tee üleeuroopalistele maksudele, jne. Tänaseks on selline eelnõu niisiis eesistujamaa Portugali poolt 18.10.2007 toimunud liikmesriikide tippkohtumisel avalikkusele ettekantud. Selles tõepoolest ei kasutata sõnu föderatsioon ja põhiseadus aga paremuse poole ei ole läinud midagi. Endise 560 leheküljelise teksti asemel on nüüd „vaid“ 288 lehekülge. Ent pange tähele, selle juurde käib 2800 lk salastatud teksti nende 288 lehekülje täiendamiseks! Mitte vihma käest räästa alla vaid otse vette!!!;
• Saksa välisministeeriumi dokumendist (dets. 2006): "Eesmärgiks peab olema ELi ja Venemaa vaheliste poliitiliste, majanduslike ja kultuuriliste sidemete – mis tegelikult on Euroopa ankur kogu maailmas – muutmine pöördumatuks." Seega saab Venemaa pöördumatu liitmine ELi külge eesistumist üle võtva Saksamaa idapoliitikaks. Pange tähele, sellele oskas sekundeerida juba 2004. aasta märtsis (Prantsuse ajalehele „Le Figaro" antud intervjuus) Venemaa kaitseminister Sergei Ivanov: "Ja tegelikult näeb Venemaa ennast juba ELi liikmena, meeldigu see kellelegi või mitte." Lõppude-lõpuks, mis selles imelikku, perestroikat ja obštši dom-i ehitamist alustas ju kolm suurriiki koos, nagu eespool ka öeldud sai;
• 1999. aastast alates on Venemaa ennetähtaegselt tagasi maksnud peaaegu kogu (üle 90 %) NSV Liidu aegse välisvõla 22,5 miljardit USA dollarit. Ennetava tagasimaksu suuruse ja kiiruse poolest peaks antud juhul olema tegemist planeedi kõikide aegade rekordiga. Kas selline maksevõime ei räägi mitte seda keelt, et Eesti täielik ülesostmine on vaid tahte taga kinni, ühine majandusruum ELiga sellise väiketehingu võimaldaks. Pealegi on ka ühise vabakaubandusruumi loomine vaid aja küsimus, ELi sellekohane kindel tahe on Euroopa Komisjoni esimehe José Manuel Barroso 4. detsembri 2006 avalduse kohaselt olemas.
• Jne.
’Ühiskodu’ sünnib aeglaselt kuid kindlalt.
17. SÜÜDISTUSKOKKUVÕTE
See, mis käesolevas artiklis kirjas, ei ole võimukandjatele mitte teadmata, ometi lastakse asjadel segamatult omapead olla. Kas vastutust ei kardeta? Ei, nad ei karda, sest neil on alibi: aga me ju rääkisime! Te ju ei kuulanud meid! Näiteks ütles peaminister Andrus Ansip juba poolteist aastat tagasi (2005.a. 3. juuni) „Postimehes": "Kinnisvarakriis tuleb millalgi kindlasti. Sellist võimalust, et kinnisvarakriisi ei tule, lihtsalt ei ole."
Manitsustega aga riiki ei juhi, manitsused on minnalaskmine. Riigijuhtimine tuleb korraldada nii, et majandusareng liiguks soovitud sängis, tehku inimesed milliseid majandusotsuseid tahes. Sest inimesed ei tee milliseid tahes otsuseid, vaid teevad prognoositavaid otsuseid, mistõttu majanduse eesmärgistatud juhtimine on soovi korral võimalik. Kogu asja sisuks ongi just soovi puudumine, sest võõraste soovide täitmine (mille kohta kasutatakse ka sõna „reetmine") on esimesel hetkel väga ahvatlev oma kiire tulemuslikkuse ja pingutustevaba liikumisega piki teed, mille alguses munakivid samamoodi kullatud on, nagu teel, mis laenupanka viib. Üksikud üleskutsed, mitte võtta liigselt laenu, jäävad tulutuks, kui sellele igapäevaseks taustaks on olnud (kuni 2007.a. keskpaigani) sireenlikult salakaval laul imepäraselt suurest majanduskasvust, keskmise palga pidevast tõusust. Kõik see ongi sihiteadlik lõksu meelitamine, ongi mõrva avalik salaplaan.
Nii et kõiges on siis süüdi võimukandjad? Sugugi mitte. Antud juhul on tegemist mõrva ja enesetapu geniaalse kombinatsiooniga. Sest süüdi on ka need, kes ütlevad: „mis mina ikka teha saan?..." ja jätavad isegi valima minemata, kuigi alati on olnud väljas vähemalt üks iseseisvusmeelne erakond. Süüdi on ka need iseseisvuslased, kes on nii iseseisvad, et pole võimelised meeskonnatööks, ehkki tsivilisatsioon on vaid meeskonnamänguna võimalik. Süüdlasi on palju. Aga kui siiski jätkata väljaselgitamist, kes on peasüüdlased selles, et riik ja rahvas asuvad pöördumatul hukkumiskursil, siis olgu põhitegijatena välja toodud kolm:
1. Avaliku salaplaani käivitasid need Riigikogu liikmed, kes hääletasid jõusse Eesti Panga seaduse, milles EP ainukeseks kohustusteks on anda aru Riigikogule: "§3 (1) Eesti Pank tegutseb muudest riigiasutustest sõltumatult. Ta annab oma tegevusest aru Riigikogule, ei allu Vabariigi Valitsusele ega ühelegi teisele täidesaatvale riigivõimuasutusele ega kolmandatele isikutele." Märgitud pole seejuures, mille kohta aru antakse. Äkki vaid selle kohta, kui palju kulutati kirjapaberit? EP annab aru, kui annab, aga kui ei anna, no siis ei anna! Erinevalt seaduse loomise ja kehtestamise käigus kaasnenud süüdistustest, et EP on riik riigis, tegelik olukord siiski niisugune ei ole. Eesti Pank on väljaspool Eesti riiki, ülalpool Eesti riiki, võimeline selle hävitama, nii nagu rahvusliku panganduse likvideerimise kaudu juba suurel määral teoks tehtud ongi.
2. Peasüüdlased on ka kõik need, kes räägivad küll Vene ohust, aga jätavad sealjuures märkimata, et Venemaa tuleb tagasi mitte üle Narva jõe tankidega, vaid hoopis ELi ja majanduse kaudu; kõik need, kes hääletasid Euroopa Liitu astumise poolt; kõik need, kes ei defineeri liitriiki, kes valetavad majanduse tegeliku olukorra kohta, kes ei avalikusta kava „Euroopa – meie ühiskodu" hävitavaid tagajärgi riigi ega rahva jaoks.
3. Niisiis seisab meie ees lõplik valik: kas saada omandita pärismaalaseks, piinlikust tekitaval moel äralollitatud odavaks orjaks, või saada normaalseks eurooplaseks, kel on oma kodu, kodumaa, riik, elujulgus ja kodanikujulgus? Orjana elamine ei vaja julgust, küll aga toob kaasa kannatusi. Möödas on need ajad, kus orjapidaja pidi toitma ja kaitsma oma orje, peeneks moeks on saanud nende mahakandmine alkoholismi, enesetappude ja asotsiaalsuse kaudu. Seetõttu nende süü, kes kõigest aru saavad ja ometi seisavad tegevusetult pealtvaatajatena, nende süü on suurim. Seega, kes sa oled nüüd kirjutise läbi lugenud, kannad otsest vastutust teabe levitamise eest.
18. VÄLJAPÄÄS?
Järgnev on tsitaat ühest Delfi anonüümsest kommentaarist:
“Inimesi kooritakse täpselt niikaua kui seda inimesed ise lasevad. Teistes riikides niisugune laristamine, vargused ja koorimine läbi ei lähe. Seal on inimesed üksteist toetamas ja tänavatel loosungitega. Meie loll rahvas ei ole seadnud ühtset eesmärki ja kisuvad. Kannatajateks jäävad aga ise. Korra inimesed näitasid meelt valimistel ja valisid Res Publica koos Partsiga. See partei lubas uut poliitikat. Uut ja ausat poliitikat on vaja ja rahvas valiski uue partei. Jälle peteti. Lubadusi ei täidetud ja Lihulas said inimesed uuelt parteilt peksa.
Valimised võitis ka suurelt kunagi ilusa nimega Isamaa ja plats puhtaks. Aateliastest inimestest tehtigi plats puhtaks. Isamaa pani põllumajandusele paugu, ärastamised miljardite eest. Kerjused ja nälgivad kodutud lapsed. Surnuaiad külmunud ja nälginud inimestest, numbritega hauad. Laevadega veeti venelastelt ostetud markade eest sõjatehnikat ja laev põhjas. Sajad inimesed selle tehingu varjamiseks mõrvatud. Kas inimesed on sellest midagi ajudesse talletanud? Ei ole. Laar istub oma pundiga ikka valitsuses ja kujunda meie poliitikat. Siim Kallas ja 10 miljoni dollariga sama asi. Sai veel parema koha kus suured summad laekuvad taskusse ja ametipost veelgi võimsam. Osa rahva esindajaid täitsid taskud tehastega, hotellidega jne, ja tõmbusid tagasi. Nüüd on miljardärid. Mis siis rahval oma kogemustest õpitud. Ei midagi. Kõik need tegelased istuvad edasi suurema mõjuvõimuga kui enne. Kelle tahtel? Teie endi tahtel. Praegugi ei ole rahval üksmeelt. Endised tipust kommunistid istuvad mööda ministeeriumeid laiali ja juhivad. Teine suur osa endistest on hõivanud kohad maakondades ja naeravad inimeste üle . Kelle tahtel - ikka teie tahtel. Koer on targem kui eestlane. Korra saab kaigast ja hoiab eemale.
Teid petetakse - kiunute, mis kiunute kuid jälle kõrvad lidus ja valite neid uuteks koorimisteks ja kaikaga peksmiseks tagasi. Isegi seda rahvas ei pane pahaks, et valitsejad nimetavad teid lollideks, kes ei ole suutelised presidenti valima ja teevad selle asja teie eest ära. Kelle tahtel kustutati presidendi võlad üle kolme miljoni krooni je kelle tahtel peetakse presidentide perekondi ülal? Valitsejate tahtel kuna nad on teie esindajad. See laristamine ja koorimine jääbki. Tule mõistus koju. Ei saa tulla - rahval mõistus puudub ja ei ole kohta kuhu tulla.”
Põhimõtteliselt on kommenteerijal muidugi õigus, ent paar alibit on võimalik siiski leida. Kõikide valede kuningas - hiilgav majanduskasv - on siiski nii massiivselt ja osavalt esitatud, et on ära petnud isegi targad, lollidest rääkimata. Uskumatult osavalt on esitatus seegi, et riigikoguparteide vahel pole mingit põhimõttelist erinevust, et tegemist on sisuliselt ühe parteiga, et omavahelist opositsiooni ja vastuolusid teeseldes korjatakse ära kõik hääled. Samuti see, et ka Keskerakonna ja Reformierakonna vahel pole sisulist vahet. Selleski mõttes on suudetud enamus tarkadestki ära petta, lollidest rääkimata. Seepärast oli muidugi lohutav lugeda Vilja Kiisler artiklit (Delfi, 05.12.2007) “Võta üks ja viska teist”. Nii see on. Aga teisest küljest vaadates on riigikogus palju silmapaistvalt võimekaid poliitikuid, ainult et nende võimed on kanaliseerunud valetamisele ja reetmisele.
Nüüd kus on juba vähetõenäoline, et järgmisi riigikogu valimisi enam üldse tuleb, tsiteeritud kommentaatori tarkusest pole suurt abi. Hea tahtmise juures suudan rahva ebaõigeid valikuid vähemalt mõista, aga ma ei mõista taolisi kommentaatoreid. Kus on tõestus, et nad on midagi teinud, et asjad oleksid paremini? Seda ei ole, anonüümsus on aga piisav tõestus selle kohta, et kodanikujulgus puudub temalgi.
Eestis on poliitiline opositsioon siiski olemas, ehkki seda ei ole riigikogus. Kahjuks koosneb see vaid ühest poliitilisest parteist, milleks on Eesti Iseseisvuspartei (vene parteid jätan välja, sest pole täiesti selge, kas need on opositsioon või teenivad välishuve). Pelk rahulolematus ja anonüümsed paljastused ei vii kuhugi, tuleb koonduda alternatiivile: iseseisev Eesti väljaspool Euroopa Liitu, Venemaa käsu alt välja. Venemaa ei saa tulla otse vaid üksnes EL kaudu. Julgeolek tuleb aga rajada mitte papist ja paberist NATOle vaid Eesti kui väga olulise geopoliitilise vaheruumi suurtele võimalustele, Eesti geopoliitilise subjektsuse ülestöötamisele. Kõige eelduseks on muidugi see, et teeme korda rahvusliku majanduse, sest kui seda ei ole, siis pole üldse midagi.
Kui Eesti Iseseivuspartei ei sobi, siis tuleb luua parem. Praegu aga oleme ainult meie.
Vello Leito, EIP esimees
Märkus: EIP kodulehekülje praegune variant ei võimalda graafika ülesriputamist. Kes soovib saada jooniseid 1-3 graafilisel kujul, see edastagu oma e-aadress kodulehekülje lingi „Kontakt“ kaudu.
Peep Põldsamm ütles kuldsed sõnad aga Eesti meedia koos valvekommentaatoritega vaid mökitab ja peedistab pööblit...:
http://elektritsaabtasuta.blogspot.com/2011/06/eesti-peasuuna-meedia-hoiab-pooblit.html
Peep Põldsamm ütles kuldsed sõnad aga Eesti meedia koos valvekommentaatoritega vaid mökitab ja peedistab pööblit...:
"Eestis peavad tekkima klastrid,mis annavad SKPsse juurde mitte ühekordse tehinguna nagu Skype,vaid pika-ajaliselt,panustades ka tööhõivesse.
Lisaks on vaja analüüsida,millistele majandusharudele peaks terve riik õla alla panema,ning arendama ja looma selleks pikaajalised strateegiad."
Peep Põldsamm:Me pole Skype´ist õppinud.
Äripäev 25.Mai 2011
"Kui küsida,mida on Eesti globaalse äri ülesehitamise kohta õppinud Skype´ist,siis sellele on üks vastus-nothing!
(mitte midagi)," ütleb Modesat Communicationsi tegevjuht Peep Põldsamm.
"Seda kasutatakse ainult poliitilises retoorikas ja ta on eesmärgina väga hea sümbol,aga ärilises kontekstis pole Eesti eriti midagi saanud.See know-how,kuidas seda äri ja organisatsiooni üles ehitada,kuidas jõuda toimiva jaotusmehanismi ja brändini,mis strateeegiatega alguses mööda pandi ja kuidas end parandati,on kõik olemas,aga enamuses eiole see kahjuks Eestis."
Kasu rohkem kui korraks.
Põldsamm on skeptiline,et sellised edulood nagu Cherry.ee või Rate.ee Eesti majandusele suures plaanis midagi annavad.
"Kui räägime teadmistepõhisest majandusest,siis Eestis peavad tekkima klastrid,mis annavad SKPsse juurde mitte ühekordse tehinguna nagu Skype,vaid pika-ajaliselt,panustades ka tööhõivesse.Samuti ei saa olla iga hinna eest eraldi eesmärk see,kas ettevõte ise siin asub,vaid et rahvusvahelisest ärist tekkiv lisandväärtus maanduks Eestisse.Ettevõte peab asuma seal,kus on majanduslikult otstarbekas."
Intellektuaalomandi kaudu on võimalik välja tulla ka alltöövõtu ärimudelist."Kui sa seda kontrollid,siis sa võid olla küll väärtusahelas tagapool,aga tingimusi dikteerid sina.Oleme Modesatis arendanud välja erinevateks rakendusteks lahendused,patenteerinud tehnoloogiaid ja müüme neid maailma kõikidele suurtele ja väikestele telekommunikatsioonisüsteemide tootjatele.Kui nad on meie suhtes valiku teinud,siis nad meist enam loobuda ei saa." :)))
Riigiametnikud peavad suhtumist muutma.Et Eesti majandusele jalgu alla saada,peaks riik Põldsammi sõnul
muutma suhtumist ettevõtlusesse."Avaliku sektori juhid on need,kes vastandavad end erasektorile.Siiamaani ei tegele Eesti välisesindused meie ettevõtjate huvide esindamisega.Valitseb suhtumine,et see on labane ja madal ja need on kapitalistide erahuvid.Tuleb aga siia Hiina delegatsioon,vahetatakse paar minutit visakusi ja siis hakatakse rääkima sadamast.On majanduslikud huvid ja keegi ei häbene seda".
Teiseks tuleks saada aru,et Eesti majanduse edukuse üks alus on ka ärijuhtide professionaalsus,mida peaks õpetama palju paremini."Tundub,et seda pärsib avaliku sektori arvamus,et turg reguleerib end ise ja ettevõtjad tekivad ise,"märgib Põldsamm.Ärijuhtimise koolitust peaks tundma juba kogenud keskastme-ja tippjuhtidele,mite gümnaasiumipingist tulnud noortele.
Lisaks on vaja analüüsida,millistele majandusharudele peaks terve riik õla alla panema,ning arendama ja looma selleks pikaajalised strateegiad.Põldsamm leiab,et info ja telekommunikatsioon võib olla sektor,mis osaliselt päästab Eesti majanduse,sest see ei vaja toorainet ega tehaseid,aga see ei saa kindlasti jääda ainsaks valdkonnaks.
"Edulugusid tuleb tehnoloogia sektorist kahtlemata,aga näiteks 30% elanikkonnast ei saaks iialgi inseneriharidust.Midagi peaks olema juures-Arengufond räägib näiteks tervishoiuteenuste ekspordist."
Üks õige Eesti küla oleks Taara-Maausu keskne Ökoküla.Kuid paraku ma ei tea veel ühtegi sellist...
Mõningaid Taara-Maausu põhimõtteid :"Mees ei ole naise omand ja naine ei ole mehe omand,lapsed ei ole vanemate omand ja vanemad ei ole laste omand". Kas tuleb tuttav ette? Eestlaste käitumist iseloomustab ju levinud ütlus:"Mees on perekonna pea aga naine on kael mis seda pöörab".-see on ju puhas Taara-Maausk.
Multifilmis "Naksitrallid" kõlas väga ilusasti üks lause mis kätkeb endas Taara-Maausu tõdesid:
"Paljud hädad sellest algavadki,et eemaldutakse loodusest ja hakatakse jändama tablettidega".
Selleks,et mõista Taara-Maausku tuleks lugeda Tao usku ja tunnetada Tai-Chid,Feng Shuid,
Chi-Gungi jpms. vana Hiina kultuuri tarkusi.
Defineerigem eesti rahvus.
Mina arvan nii:Selleks,et tuua meie rahvus välja kaosest millesse monetarism on meid viinud tuleks vaatamata näiliselt võimatule siiski defineerida meie rahvus.Teadus on peaaegu kõik defineerinud ja ära tõestanud.Kuidas juudid saavad maailma juhtida kui nad ei ole defineerinud oma rahvust,küllap nad on seda teinud.
Miks on hiinlasi ja indialasi nõnda palju? Küllap neil on selge arusaamine oma rahvusest.
Mina oma elus kogutud teadmiste ja läbielatu põhjal tulin sellisele järeldusele:
Eestlane on inimene kes elab Eestimaal metsa serval omas tarekeses ja religiooniks on
taarausk-maausk s.o. ta kallistab tammepuud ja saab sellest väe ja moraali,ning mütoloogia.
Mõningaid Taara-Maausu põhimõtteid :"Mees ei ole naise omand ja naine ei ole mehe omand,lapsed ei ole vanemate omand ja vanemad ei ole laste omand". Kas tuleb tuttav ette? Eestlaste käitumist iseloomustab ju levinud ütlus:"Mees on perekonna pea aga naine on kael mis seda pöörab".-see on ju puhas Taara-Maausk.
Multifilmis "Naksitrallid" kõlas väga ilusasti üks lause mis kätkeb endas Taara-Maausu tõdesid:
"Paljud hädad sellest algavadki,et eemaldutakse loodusest ja hakatakse jändama tablettidega".
Selleks,et mõista Taara-Maausku tuleks lugeda Tao usku ja tunnetada Tai-Chid,Feng Shuid,
Chi-Gungi jpms. vana Hiina kultuuri tarkusi.
Meil ikkagi tuleb defineerida eesti rahvus,määratleda eesti rahvus.Tundugu see veidi imelikuna ja utoopilisena aga ikkagi.
Meil on vaja tuua selgust sellesse kaosesse millesse meid on viinud monetarism,me peame leidma lahenduse kuidas saada kõikse mees ühe mütsi alla...Teadlased on defineerinud peaaegu kõike,kuid teadus on kui poliitika mis on kallutatud ja teadagi kallutatus on monetarismi keskne.
Kui me suudame defineerida rahvuse nii,et ükski poliitik ega ärimees ei saa kasutada seda oma isiklikeks huvideks siis me oleme pääsenud sellest kaosest ja meid saab olema palju,ning me oleme õnnelikud igavesti.
Kas olete kogenud sellist imelist asja meie Üld Laulu ja Tantsupeol kus tantsitakse seda päikeseketta tantsu,kus shamaani trummi põrinal rahvas ringis liigub ja sealt kiirgab väga imelist väge,mis on nii õnnistav ja meeli köitev,et paneb tuksuma ka iga kivisema südame...minu kallis isa ütles,et see ongi Eesti asi...
Juudid,hiinlased,araablased on defineerinud oma rahvuse ja neid on palju,ning nad on vägevad...nende järgi juhindub maailm...
Me eestlased ei ole orjad...me oleme vabad inimesed ja meist saab alguse monetarismi hukk...me moodustame uue Balti keti mis on seekord tunduvalt pikem ja läbib vähemasti tervet euroopat ja me kuulutame maailmale monetarismi hukku ja rahvuste ilu ja võlu,meile ei lähe korda korporatsioonide ja panganduse huvid,me oleme ilusaim rahvus ja seda saavad nautida kõik muud rahvused... Me oleme püha rahvus ja kõik muud rahvused saavad meist eeskuju... Defineerigem eesti rahvus
Minule, keda mu armas eesti soost ema toitis mind rammusa emapiimaga ja isa kes oli tugev kui vanakurat ise, andsid mulle eluülesandeks päästa eesti rahvus orjusest,väljasuremisest,ning panna kosuma ja õitsele meie rahvus.Nagu näete ei ole mu blogil blogi pidaja nime,see on sellepärast,et ma ei teeni kuulsust ega aja taga kasumit-mul on isetu armastus meie rahvuse vastu,ma pean isetult teenima meie rahvust.
Mina oma elus kogutud teadmiste ja läbielatu põhjal tulin sellisele järeldusele:
Eestlane on inimene kes elab Eestimaal metsa serval omas tarekeses ja religiooniks on
taarausk-maausk s.o. ta kallistab tammepuud ja saab sellest väe ja moraali,ning mütoloogia.
Minu arvates eesti rahvuse püsimajäämine ja kosumine sõltub Ökokülade loomisest ja nende elujõulisusest.
Mina näen ökokülades võimalust tagada inimestele esmavajadused s.o. ühiste pingutuste abil teha sedasi,et ei peaks ostma elektrit ega kütust ega süüa ja maksma üüri elamuaseme eest.
Kallid kultuuri inimesed,pöördun teie
poole suure palvega,loodan,et me saame aru teineteisest.
Lugu on selles,et meil ikkagi tuleb defineerida eesti rahvus,määratleda eesti rahvus.Tundugu see veidi imelikuna ja utoopilisena aga ikkagi.
Meil on vaja tuua selgust sellesse kaosesse millesse meid on viinud monetarism,me peame leidma lahenduse kuidas saada kõikse mees ühe mütsi alla...Teadlased on defineerinud peaaegu kõike,kuid teadus on kui poliitika mis on kallutatud ja teadagi kallutatus on monetarismi keskne.
Kui me suudame defineerida rahvuse nii,et ükski poliitik ega ärimees ei saa kasutada seda oma isiklikeks huvideks siis me oleme pääsenud sellest kaosest ja meid saab olema palju,ning me oleme õnnelikud igavesti.
Kui te kallikesed kultuuri inimesed kasvõi üritaksite defineerida meie rahvust siis te annaksite oma panuse eesti ärimeestele ja poliitikutele kes vaatamata monetarismi poolt pakutavatele võimalustele soovivad edendada meie rahvuskultuuri ja olla lihtsalt eestlased.
Kui teie kallikesed kultuuri inimesed ei defineeri meie rahvust siis ärimehed ja poliitikud on nõutud ja nad lähevad seda teed mida nad on koolis õppinud.Koolis nad õppisid monetarismi ja neil pole aimugi eesti rahvusest ja seepärast nad ei oskagi olla kasuks meie rahvusele ja seepärast ongi kultuuri töötajad alamakstud...
Kõik ohjad on teie käes mu kallid kultuuri inimesed,defineerigem meie rahvus ja kõik
Eesti ärimaailm hakkab tööle kultuuri inimeste heaks...sest kõik me vajame selgust ja kui te kallikesed loote selguse mis ja kes on eestlane siis ka rahad hakkavad liikuma meie rahvuse heaks...
Kas te kallikesed kultuuri inimesed olete kogenud sellist imelist asja meie Üld Laulu ja Tantsupeol kus tantsitakse seda päikeseketta tantsu,kus shamaani trummi põrinal rahvas ringis liigub ja sealt kiirgab väga imelist väge,mis on nii õnnistav ja meeli köitev,et paneb tuksuma ka iga kivisema südame...minu kallis isa ütles,et see ongi Eesti asi...
Juudid,hiinlased,araablased on defineerinud oma rahvuse ja neid on palju,ning nad on vägevad...nende järgi juhindub maailm...
Me eestlased ei ole orjad...me oleme vabad inimesed ja meist saab alguse monetarismi hukk...me moodustame uue Balti keti mis on seekord tunduvalt pikem ja läbib vähemasti tervet euroopat ja me kuulutame maailmale monetarismi hukku ja rahvuste ilu ja võlu,meile ei lähe korda korporatsioonide ja panganduse huvid,me oleme ilusaim rahvus ja seda saavad nautida kõik muud rahvused... Me oleme püha rahvus ja kõik muud rahvused saavad meist eeskuju...
Selleks,et tuua meie rahvus välja kaosest millesse monetarism on meid viinud tuleks vaatamata näiliselt võimatule siiski defineerida meie rahvus.Teadus on peaaegu kõik defineerinud ja ära tõestanud.Kuidas juudid saavad maailma juhtida kui nad ei ole defineerinud oma rahvust,küllap nad on seda teinud.
Miks on hiinlasi ja indialasi nõnda palju? Küllap neil on selge arusaamine oma rahvusest.
Mina oma elus kogutud teadmiste ja läbielatu põhjal tulin sellisele järeldusele:
Eestlane on inimene kes elab Eestimaal metsa serval omas tarekeses ja religiooniks on
taarausk-maausk s.o. ta kallistab tammepuud ja saab sellest väe ja moraali,ning mütoloogia.
Mõningaid Taara-Maausu põhimõtteid :"Mees ei ole naise omand ja naine ei ole mehe omand,lapsed ei ole vanemate omand ja vanemad ei ole laste omand". Kas tuleb tuttav ette? Eestlaste käitumist iseloomustab ju levinud ütlus:"Mees on perekonna pea aga naine on kael mis seda pöörab".-see on ju puhas Taara-Maausk.
Multifilmis "Naksitrallid" kõlas väga ilusasti üks lause mis kätkeb endas Taara-Maausu tõdesid:
"Paljud hädad sellest algavadki,et eemaldutakse loodusest ja hakatakse jändama tablettidega".
Selleks,et mõista Taara-Maausku tuleks lugeda Tao usku ja tunnetada Tai-Chid,Feng Shuid,
Chi-Gungi jpms. vana Hiina kultuuri tarkusi. Linnaeinimesed ja kristlased ei ole kuulu rahvuse esindajate hulka sest linnaelu ja kristlus hävitavad inimestes kõik rahvusele omased küljed ja muudavad inimmassi tarbijaiks-pangandusele,monopo lidele vajalikeks lambukesteks,manipuleeritavate ks ullikesteks.
Kõik algab tammepuu kallistamisest...
http://mahvalda.blogspot.com/2011/05/paastkem-eestlased.html
Jah,meil ei tule päästa vaid need vaesekesed kes on seal vangis aga kogu rahvus on pantvangis...
Kallid kultuuri inimesed,pöördun teie
poole suure palvega,loodan,et me saame aru teineteisest.
Lugu on selles,et meil ikkagi tuleb defineerida eesti rahvus,määratleda eesti rahvus.Tundugu see veidi imelikuna ja utoopilisena aga ikkagi.
Meil on vaja tuua selgust sellesse kaosesse millesse meid on viinud monetarism,me peame leidma lahenduse kuidas saada kõikse mees ühe mütsi alla...Teadlased on defineerinud peaaegu kõike,kuid teadus on kui poliitika mis on kallutatud ja teadagi kallutatus on monetarismi keskne.
Kui me suudame defineerida rahvuse nii,et ükski poliitik ega ärimees ei saa kasutada seda oma isiklikeks huvideks siis me oleme pääsenud sellest kaosest ja meid saab olema palju,ning me oleme õnnelikud igavesti.
Kui te kallikesed kultuuri inimesed kasvõi üritaksite defineerida meie rahvust siis te annaksite oma panuse eesti ärimeestele ja poliitikutele kes vaatamata monetarismi poolt pakutavatele võimalustele soovivad edendada meie rahvuskultuuri ja olla lihtsalt eestlased.
Kui teie kallikesed kultuuri inimesed ei defineeri meie rahvust siis ärimehed ja poliitikud on nõutud ja nad lähevad seda teed mida nad on koolis õppinud.Koolis nad õppisid monetarismi ja neil pole aimugi eesti rahvusest ja seepärast nad ei oskagi olla kasuks meie rahvusele ja seepärast ongi kultuuri töötajad alamakstud...
Kõik ohjad on teie käes mu kallid kultuuri inimesed,defineerigem meie rahvus ja kõik
Eesti ärimaailm hakkab tööle kultuuri inimeste heaks...sest kõik me vajame selgust ja kui te kallikesed loote selguse mis ja kes on eestlane siis ka rahad hakkavad liikuma meie rahvuse heaks...
Kas te kallikesed kultuuri inimesed olete kogenud sellist imelist asja meie Üld Laulu ja Tantsupeol kus tantsitakse seda päikeseketta tantsu,kus shamaani trummi põrinal rahvas ringis liigub ja sealt kiirgab väga imelist väge,mis on nii õnnistav ja meeli köitev,et paneb tuksuma ka iga kivisema südame...minu kallis isa ütles,et see ongi Eesti asi...
Juudid,hiinlased,araablased on defineerinud oma rahvuse ja neid on palju,ning nad on vägevad...nende järgi juhindub maailm...
Me eestlased ei ole orjad...me oleme vabad inimesed ja meist saab alguse monetarismi hukk...me moodustame uue Balti keti mis on seekord tunduvalt pikem ja läbib vähemasti tervet euroopat ja me kuulutame maailmale monetarismi hukku ja rahvuste ilu ja võlu,meile ei lähe korda korporatsioonide ja panganduse huvid,me oleme ilusaim rahvus ja seda saavad nautida kõik muud rahvused... Me oleme püha rahvus ja kõik muud rahvused saavad meist eeskuju...
http://www.ekspress.ee/news/arvamus/arvamus/andres-raid-nahtamatu-soja-faas-iv-kultuuriseosed-sassi.d?id=48455127&com=1&no=20
http://vahurkoorits.blogspot.com/2011/08/lohenev-eurotsoon-tekitab-eestile.html
http://www.kes-kus.ee/index.php?kategooria=artiklid&action=kommentaar&artikkel_id=2793
http://mahvalda.blogspot.com/2011/05/paastkem-eestlased.html
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/kati-saara-vatmann-kallis-koolivend-tule-koju.d?id=46209933&com=1
http://noorteautoritekoondis.blogspot.com/2011/03/tartu-naki-lemberaamat-parnus.html
http://kivisildnik.blogspot.com/2011/03/pool-aastat-ei-juhtunud-midagi.html
http://elektritsaabtasuta.blogspot.com/2011/08/meil-ikkagi-tuleb-defineerida-eesti.html
http://elektritsaabtasuta.blogspot.com/2011/07/defineerigem-eesti-rahvus.html
Nats on olla uhke ja hää!
http://terra88.com/?lang=est
Lisagem juutide nimekirja Kaitsepolitsei ametnik Hans Raudsik kelle nimi puudub sellest nimekirjast: http://der-stuermer.org/eesti/juudid-eestis.htm http://www.ohtuleht.ee/111053
Post a Comment