TAGASI LOODUSESSE!

Roheline Kogukond

Põhiline on see, et maainimene on kaotanud pinna jalge alt. See tähendab, muutumas on tema identiteet. Vana moodi elada enam ei saa, aga uut moodi paljud ei oska ega suuda.
Kui külades ei kuule enam ei kuke laulu ega lehma ammumist, siis saame me rääkida, et küla traditsioonilises mõttes on välja suremas. Enamus maainimesi toob täna nagu linnainimenegi kõike tarvilikku poest. Kas siis linnast või lähemast poest. Muutumas on nii suhtumine loodusesse kui kogukonda. Paljudel puudub praktiline kogemus suhestumiseks põllu ja metsaga.
Maale asub elama arvukalt noori peresid. Nende sulandumine kogukonda võtab aega. On selliseid, kes seda ei soovigi. Nende mureks on lasteaed, kodu lähedane kool. Korruselamute kontingent on omaette sotsiaalne grupp. Ei ole olemas ühtset maaelanikkonda, see on fragmenteerunud, killustunud ja iga kild elab oma elu.
Tööpuudus.. Seda on ja ei ole ka. Muidugi on küsimus suuresti ka palgas. Miinimumpalga eest ei ole paljud nõus töötama. Seda enam, kui nad on harjunud juba nii elama, ET EI PEA TÖÖD TEGEMA.
Põhiprobleemiks on ikkagi see, et ELULAAD ON MUUTUMAS. Traditsiooniline identiteet kadumas (-nud). Uue tekkimine, selle elujõuliseks muutumine, võtab aega. Seda enam, kui ei tea, milline see uus heas mõttes välja peab nägema.
Roheliste mõju maal saab toimuda suuresti kooli kaudu. Õpetada lapsi ja noori inimesi säästvalt suhtuma loodusesse, avastama enda jaoks uuesti loodus. Ka maal, nagu linnaski, on loodus paljudele lastele igav. Hoopis põnevam on arvuti- ja telefonimängud, looduse tundma õppimine „valmis konservide“ näol telekast.
TAGASI LOODUSESSE! See russoolik lähenemine võiks olla roheliste üks tegutsemismotiive laste ja noortetöös. Skautluse igakülgne toetamine ning koostöö nendega.
Lembit Jakobson