Viimasel ajal Eesti meedias rõhutakse sallivuse peale.
Kas selle põhjuseks on järgmised lood:
1.Rein Lang on õigustühine ehk kehtetu
ja seetõttu tal ei ole õigust jätkata oma ametikohal ega mistahes riigivõimu esindaval
ametikohal: http://www.postimees.ee/?id=170938
2.Vaktsineerimise kohta:
http://video.google.com/videoplay?docid=-...
3.Marek Strandberg: Kuidas Eesti taas rikkaks saab? http://www.delfi.ee/news/paevauudised...
Igaaastaselt aetakse ahju 15 ja enam miljonit tonni põlevkivi. Enamus selles olevast energiast ei anna meile mitte soojust kodudesse, vaid kütab Narva jõest saadava jahutusvee kaudu Soome lahte. Nii umbes 10 miljardi krooni väärtuses aastas.
4.Meil on üle 102 tuhande töötu...
Kuidas saab elektrit tasuta ? https://elektritsaabtasuta.blogspot.com/2016/11/kuidas-saab-elektrit-tasuta.html Isegi lapsed meisterdavad endile elektrituulikuid ja päikesepaneele sest peale tasuvusaega annavad nood elektrit ja kütet tasuta jpms: http://elektritsaabtasuta.blogspot.ie/2012/06/polve-peal-meisterdatud-elektrituulikud.html
Monday, November 30, 2009
Kuidas maksuhaldur vingeid rahalaevu uputada tahtis ja mis sellest välja tuli http://www.raamatupidaja.ee/article/2009/11/27/Kuidas_maksuhaldur_vingei
Kuidas maksuhaldur vingeid rahalaevu uputada tahtis ja mis sellest välja tuli
27.11.2009, 10:33
Selle aasta november on meie maksumaksjatele ja kohtuveskitele üsna tõsine olnud ― Riigikohus tegi 4. novembril kaks üsna tõsiselt Eesti maksundust puudutavad lahendit ja seda kurikuulsa maksukorralduse seaduse § 84 valguses.
Miks ma väidan, et MKS § 84 on kurikuulus ― lihtsalt viimasel ajal tundub, et maksuhaldur on hakanud väga jõuliselt tehingute nn majanduslikku sisu otsima. Paljud katsed on MTA-l aga Riigikohtus aia taha läinud.
Hansapanga kaasused
Nüüd aga lahendite endi juurde. Kaks esimest lahendit, millel peatun, on nii oma sisult kui ka saatuselt sarnased ― tegemist on 4. novembri 2009. aasta Riigikohtu halduskolleegiumi lahenditega nr 3-3-1-52-09 ning 3-3-1-59-09. Mõlema lahendi puhul on tegemist meedias palju kära tekitanud Hansapanga aktsiate võõrandamise ning maksustamisega.
Reklaam
Nimetatud juhtumite puhul paigutasid füüsilised isikud oma väärpaberid mitterahalise sissemakse tegemise teel endaga seotud juriidilistesse isikutesse enne aktsiate ülevõtmispakkumist FöreningsSparbanken AB (Swedbank) poolt veebruaris 2005. Selline tegevus tõi maksumaksjatele kaasa ka eelise ― tulumaksukohustust aktsiate üleandmisel ei tekkinud. Maksuhaldur ei saanud aga maksumaksjate sellise käitumisega leppida ning leidis, et MKS § 84 alusel on siiski õigus teenitud tulu füüsilise isiku tuluna käsitleda ja sealt ka maksu nõuda, ning määras täiendava tulumaksu.
Mõlema juhtumi saatus on olnud samasugune ― Tallinna Halduskohus andis õiguse maksumaksjatele ning Tallinna Ringkonnakohus otsustas vastupidi ning jättis jõusse maksuhalduri otsuse. Seega ei jäänud maksumaksjatel muud võimalust kui Riigikohtusse pöörduda.
Menetlus Riigikohtus
Riigikohtus rõhutasid mõlemad maksumaksjad, et aktsiate üleandmisel äriühingutele oli olemas reaalne majanduslik sisu, mida ka esimese astme kohtud on tuvastanud. Samuti on iseseisev tehing Swedbanki-poolne ülevõtmistehing ning neid tehinguid ei tohiks vaadelda ühe tehinguna. Samuti leidsid maksumaksjad, et ringkonnakohus ei ole põhjendanud ega selgitanud, millistele asjaoludele tuginedes on jõutud järeldusele, et mitterahaline sissemakse tehti maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil.
Maksuhaldur ei nõustunud maksumaksjate seisukohtadega ning leidis, et nimetatud juhtumitel on maksude tasumisest tahtlikult kõrvale hoitud, kuna maksumaksjad ei oleks paigutanud oma väärpabereid äriühingutesse, kui väärtpaberitulu tulumaksuseaduse § 15 lõike 1 alusel ei maksustataks.
Seega tuli Riigikohtul lahendada 2 põhimõttelist küsimust ― esmalt, kas füüsiliste isikute tehtud mitterahalistel sissemaksetel oli olemas majanduslik sisu, ning teisalt, kas maksukohustuse edasilükkamine klassifitseerub MKS § 84 alusel maksudest kõrvalehoidumiseks.
MKS § 84 tõlgendus
Esmalt peatus kohus asjaolul, et äriseadustik annab tõepoolest isikutele seadusliku õiguse osa/aktsiakapitali suurendamiseks mitterahaliste sissemaksetega. Lisaks kehtib tulumaksuseaduse § 15 lg 4 punkt 10, mille kohaselt ei maksustata tulumaksuga tulu, mis on saadud äriühingus osaluse (aktsiad, osad, osamaks, sissemakse) suurendamisest või selle omandamisest mitterahalise sissemakse teel.
MKS § 84 sätestab, et kui tehingu või toimingu sisust ilmneb, et see on tehtud maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil, kohaldatakse maksustamisel sellise tehingu või toimingu tingimusi, mis vastavad tehingu või toimingu tegelikule majanduslikule sisule. Seega tuli anda hinnang, kas mitterahalise sissemakse tegemisel oli ka muu majanduslik sisu lisaks maksueelise saamisele.
Hinnangu andmisel tugines Riigikohus oma varasemale praktikale ning asus seisukohale, et maksukohustuslasel peab olema vabadus teha tema poolt valitud toiminguid, arvestades muu hulgas maksunduslike kaalutlustega, ning kellelgi ei ole kohustust korraldada oma tegevust viisil, millega kaasneb kõrgem maksukoormus. Kolleegium ei ole seda seisukohta muutnud ja leiab jätkuvalt, et maksukohustuslane võib teha valikuid, mis on ajendatud maksukulude kokkuhoiu kavatsusest. Puudub kohustus tegeleda äritegevusega selliselt, et riigi maksutulu oleks võimalikult suur. Seadusliku maksuplaneerimisega on tegemist seni, kuni maksukohustuslase tehingu vorm vastab tema majandustegevuse tegelikule sisule ja ei ole moonutatud ning järgitakse maksuseadusi.
Lisaks viitas Riigikohtu halduskolleegium ka oma 06.11.2008 otsuse asjas nr 3-3-1-57-08 punktile 13, mida on kirjeldatud ka käesoleva artikli viimases osas.
Maksuhaldur on maksukohustuslase subjektiivsete kaalutluste väljaselgitamiseks võtnud füüsilistelt isikutelt seletused mitterahalise sissemakse tegemise vajalikkuse ja eesmärkide selgitamiseks. Mõlemal juhul oli maksumaksjatel kindel põhjus, miks sissemakse tehti ― ühel puhul siis konkreetne projekt, mille elluviimiseks oli äriühingul lisakapitali vaja, ning teisel juhul negatiivse omakapitali likvideerimise vajadus.
Kolleegium leidis, et kui tehingutel on juriidilisele vormile vastav majanduslik sisu, siis subjektiivseid kaalutlusi ei ole vaja välja selgitada. Subjektiivseid kaalutlusi tuleb arvesse võtta siis, kui need väljendavad tahet saavutada eelis kunstlikult loodud tingimuste abil.
Kõne all olevate juhtumite puhul leidis kohus, et ei ole kuritarvituse tunnuseid tuvastatud. Kuna vaadeldaval mitterahalise sissemakse tegemisel oli majanduslik sisu olemas, siis on ringkonnakohus põhjendamatult kohaldanud MKS § 84. Äriühingute poolt aktsiate võõrandamisest saadud tulu käsitamine füüsiliste isikute tuluna pole põhjendatud.
Riigikohtu halduskolleegium pidas vajalikuks ka selgitada, et vahet tuleb teha isiku poolt seaduslikul maksuobjekti tekkimise lubatud vältimisel ja MKS § 84 kohaldamise aluseks oleval maksudest kõrvalehoidumisel (n-ö kuritarvitamisel). MKS § 84 eeldab õiguse kujundusvõimaluste kuritarvitamist. Kuigi MKS § 84 ei sisalda seaduslike võimaluste kuritarvitamise eeldust sõnaselgelt, tuleneb see normist endast. Kolleegium möönab, et õigusselgus oleks paremini tagatud, kui õiguse kujundusvõimaluste kuritarvitamise eeldused oleksid sätestatud seaduse või määrusega. Kolleegium selgitab, et sellisteks olulisteks teguriteks, mis peaksid koostoimes mõjuma ja tõendama õiguse kujundusvõimaluste kuritarvitamist, võiksid olla näiteks tehingu ebakohasus (see tähendab, et teadlikud ja sõltumatud tehingupooled ei oleks tavaliselt sellises olukorras sellist tehingut teinud); ebakohane õiguslik kujundus peab andma maksueelise, st kohane tehing annaks kõrgema maksukoormuse; mõistliku põhjenduse puudumine ebakohase kujundamise kasutamiseks (ei ole arvestatavaid põhjuseid, miks reeglipärasest kõrvalekalduv tehing oleks mõistlikum).
Kokkuvõtteks saab nendest Riigikohtu lahenditest järeldada, et kui tehingutel on olemas reaalne majanduslik sisu ning ka reaalne vajadus tehingu tegemiseks, mitte üksnes maksueelise saamiseks, ei ole MKS § 84 rakendamine põhjendatud.
Pensioniskeemi lahend
Viimane lahend, millel peatun, on Riigikohtu halduskolleegiumi 06.11.2008 otsus nr 3-3-1-57-08. Ka see lahend puudutab Hansapanga aktsiate ülevõtmisega seotud tehinguid ning nende tehingute tegelikku majanduslikku sisu, kuid seda veidi teise vaatenurga alt.
Jah, tegemist on tegelikult ju enam kui aasta taguse lahendiga, kuid põhjus, miks sellest täna kirjutada, on lihtne ― tegemist on samuti Hansapanga aktsiate võõrandamise looga, mis lõpliku lahendi sai selle aastal.
Tegemist on juhtumiga, kus füüsiline isik sõlmis märtsis 2005 enda äriühinguga pensionifondi lepingu ning andis äriühingu omandisse Hansapanga aktsiad. Äriühing kohustus investeerima aktsiad ja teenitud tulu ning tegema füüsilisele isikule või tema pärijatele igakuiseid väljamakseid pärast isiku 60-aastaseks saamist.
Maksuhaldur leidis, et väärtpaberite üleandmise eesmärk oli aktsiate müügiga tekkiva tulumaksukohustuse vältimine ja edasilükkamine. Samuti anti aktsiad üle äriühingule alles pärast ülevõtmispakkumise tegemist.
Halduskohus andis ka sel korral õiguse maksumaksjale kuid ringkonnakohus jättis siiski jõusse maksuhalduri otsuse.
Riigikohus leidis juhtumit analüüsides, et ringkonnakohus pole tuvastanud kõiki olulisi asjaolusid, ning saatis asja uuesti ringkonnakohtusse läbivaatamiseks. Samas aga pidas Riigikohus siiski vajalikuks mõningaid asjaolusid kommenteerida.
Tegemist oli juhtumiga, kus äriühingu aastaaruandest võis välja lugeda, et nii füüsiline isik kui ka äriühing käsitlesid vaidlusalust tehingut selle tegemise ajal füüsilise isiku poolt aktsiate müügina äriühingule, kusjuures oli kokku lepitud keeruline tasumise viis, millest polnud üheselt aru saada, kas tegemist on tasuta tehinguga või tasu eest tehinguga.
Riigikohus selgitas, et kui tuvastatakse, et tegemist oli aktsiate müügiga, siis tuleb anda maksuõiguslik hinnang olukorrale, kus "tasumise tähtaeg on jäänud lahtiseks". Kolleegiumi arvates tähendab see muu hulgas vastamist küsimusele, kas tasumisega viivitamine oli põhjendatud ja kas on võimalik TuMS § 36 lõike 1 alusel asuda seisukohale, et tulu aktsiate müügist laekus füüsilisele isikule siis, kui Swedbank tasus äriühingule, sest see äriühing oli füüsilise isiku kontrolli all.
Arvestada tuleks ka sellega, et füüsiline isik saab pensionifondi lepingut muuta. Järelduste tegemisel võib kaasa aidata vastus küsimusele, kas füüsiline isik oleks pensionifondi lepingu sõlminud ka sellise äriühinguga, mis pole tema kontrolli all.
Selleks, et lugeda aktsiate müügist äriühingule laekunud tasu füüsilise isiku tuluks, tuleks põhjendada, kuidas suurenes füüsilise isiku vara osaühingule laekunud tasu näol ja kuidas oli sellel füüsilisel isikul võimalik osaühingule laekunud tasu oma huvides kasutada.
Seega pole pelgalt asjaolu, et omatakse kontrolli äriühingu üle, veel peamine. Maksuhaldur peab suutma tuvastada ka füüsilise isiku võimaluse kasutada saadud tulu oma äranägemise järgi.
Otsuse punktis 13 selgitas Riigikohus, et aktsiate tasu eest või tasuta võõrandamise ja mitterahalise sissemakse puhul on kolleegiumi arvates oluline, kas võõrandamine või sissemakse toimus tulumaksust kõrvalehoidumise eesmärgil MKS § 84 mõttes. Sellise eesmärgi tuvastamisel ei saa alati lähtuda maksukohustuslase subjektiivsetest kaalutlustest, sest nende väljaselgitamine pole sageli võimalik. Määravaks võivad osutuda faktilised asjaolud, mis kinnitavad tulumaksust kõrvalehoidumist.
Kolleegium möönab, et õigusselgus ja -kindlus oleksid paremini tagatud, kui selliste faktiliste asjaolude arvestamine oleks sätestatud seadusega või määrusega. Siiski ei saa välistada olukorda, kus maksudest kõrvalehoidumise eesmärk tuleneb piisavalt selgelt faktilistest asjaoludest ja sellise järelduse eiramine oleks ebamõistlik. Selles asjas võivad kõrvalehoidumise eesmärki kinnitada asjaolud, et füüsiline isik andis aktsiad üle tema kontrolli all olevale äriühingule ajal, kui oli selge, et need tuleb peatselt võõrandada Swedbankile, mis äriühingu poolt ka toimus.
Kohus on pidanud vajalikuks näidata, et ajaline faktor tehingute tegemisel ei ole peamine, kui on muud subjektiivsed kaalutlused ja maksumaksja suudab seda ka tõendada.
Nagu öeldud, saatis Riigikohus asja menetlemiseks ringkonnakohtusse. Ringkonnakohus jättis aga jõusse maksuhalduri otsuse ning kuna Riigikohus kassatsioonkaebust menetlusse ei võtnud , pidi maksumaksja leppima kaotusega ning riigile tulumaksu tasuma.
Hoolimata sellest, et kõiki otsuseid maksumaksja kasuks ei langetata, näitavad need lahendid selgelt, et mitte kõiki maksuplaneerimise juhtumeid ei saa käsitleda ühtmoodi maksudest kõrvalehoidumisena, vaid tuleb süüvida iga konkreetse juhtumi sisusse.
Artikkel ilmus EML ajakirjas MaksuMaksja nr 11, 2009.
stamp
Gaily Kuusik
EML jurist
Kommentaarid:
Ütleme inimeste keeles: kui raha jäeti äriühingusse, et seda mingil moel äriühingu tegevuses tegelikult kasutada ja ei seatud kohe selgeid sihte selle isiklikku tarbimisse suunamiseks, ei ole tegemist § 84-ga.
~Olavi Kärsna [27.11.2009, 11:32]
endel siffi lahendist on ju kirjutatud, tema plaaniski saada aktsiate müügist raha enda firmalt järk järgult.
~hpux [27.11.2009, 11:22]
Siia tuleks lisada ka Endel Siffi lahend, mis samuti Hansapanga-kaasus ja lahenes maksuametile positiivselt. Ootan maksumaksjate liidult rohkem objektiivsust ja täpsust, sest taolise artikliga antakse edasi vaid üks pool tegelikkusest ja see ilmselgelt taunitav
~aap [27.11.2009, 11:02]
27.11.2009, 10:33
Selle aasta november on meie maksumaksjatele ja kohtuveskitele üsna tõsine olnud ― Riigikohus tegi 4. novembril kaks üsna tõsiselt Eesti maksundust puudutavad lahendit ja seda kurikuulsa maksukorralduse seaduse § 84 valguses.
Miks ma väidan, et MKS § 84 on kurikuulus ― lihtsalt viimasel ajal tundub, et maksuhaldur on hakanud väga jõuliselt tehingute nn majanduslikku sisu otsima. Paljud katsed on MTA-l aga Riigikohtus aia taha läinud.
Hansapanga kaasused
Nüüd aga lahendite endi juurde. Kaks esimest lahendit, millel peatun, on nii oma sisult kui ka saatuselt sarnased ― tegemist on 4. novembri 2009. aasta Riigikohtu halduskolleegiumi lahenditega nr 3-3-1-52-09 ning 3-3-1-59-09. Mõlema lahendi puhul on tegemist meedias palju kära tekitanud Hansapanga aktsiate võõrandamise ning maksustamisega.
Reklaam
Nimetatud juhtumite puhul paigutasid füüsilised isikud oma väärpaberid mitterahalise sissemakse tegemise teel endaga seotud juriidilistesse isikutesse enne aktsiate ülevõtmispakkumist FöreningsSparbanken AB (Swedbank) poolt veebruaris 2005. Selline tegevus tõi maksumaksjatele kaasa ka eelise ― tulumaksukohustust aktsiate üleandmisel ei tekkinud. Maksuhaldur ei saanud aga maksumaksjate sellise käitumisega leppida ning leidis, et MKS § 84 alusel on siiski õigus teenitud tulu füüsilise isiku tuluna käsitleda ja sealt ka maksu nõuda, ning määras täiendava tulumaksu.
Mõlema juhtumi saatus on olnud samasugune ― Tallinna Halduskohus andis õiguse maksumaksjatele ning Tallinna Ringkonnakohus otsustas vastupidi ning jättis jõusse maksuhalduri otsuse. Seega ei jäänud maksumaksjatel muud võimalust kui Riigikohtusse pöörduda.
Menetlus Riigikohtus
Riigikohtus rõhutasid mõlemad maksumaksjad, et aktsiate üleandmisel äriühingutele oli olemas reaalne majanduslik sisu, mida ka esimese astme kohtud on tuvastanud. Samuti on iseseisev tehing Swedbanki-poolne ülevõtmistehing ning neid tehinguid ei tohiks vaadelda ühe tehinguna. Samuti leidsid maksumaksjad, et ringkonnakohus ei ole põhjendanud ega selgitanud, millistele asjaoludele tuginedes on jõutud järeldusele, et mitterahaline sissemakse tehti maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil.
Maksuhaldur ei nõustunud maksumaksjate seisukohtadega ning leidis, et nimetatud juhtumitel on maksude tasumisest tahtlikult kõrvale hoitud, kuna maksumaksjad ei oleks paigutanud oma väärpabereid äriühingutesse, kui väärtpaberitulu tulumaksuseaduse § 15 lõike 1 alusel ei maksustataks.
Seega tuli Riigikohtul lahendada 2 põhimõttelist küsimust ― esmalt, kas füüsiliste isikute tehtud mitterahalistel sissemaksetel oli olemas majanduslik sisu, ning teisalt, kas maksukohustuse edasilükkamine klassifitseerub MKS § 84 alusel maksudest kõrvalehoidumiseks.
MKS § 84 tõlgendus
Esmalt peatus kohus asjaolul, et äriseadustik annab tõepoolest isikutele seadusliku õiguse osa/aktsiakapitali suurendamiseks mitterahaliste sissemaksetega. Lisaks kehtib tulumaksuseaduse § 15 lg 4 punkt 10, mille kohaselt ei maksustata tulumaksuga tulu, mis on saadud äriühingus osaluse (aktsiad, osad, osamaks, sissemakse) suurendamisest või selle omandamisest mitterahalise sissemakse teel.
MKS § 84 sätestab, et kui tehingu või toimingu sisust ilmneb, et see on tehtud maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil, kohaldatakse maksustamisel sellise tehingu või toimingu tingimusi, mis vastavad tehingu või toimingu tegelikule majanduslikule sisule. Seega tuli anda hinnang, kas mitterahalise sissemakse tegemisel oli ka muu majanduslik sisu lisaks maksueelise saamisele.
Hinnangu andmisel tugines Riigikohus oma varasemale praktikale ning asus seisukohale, et maksukohustuslasel peab olema vabadus teha tema poolt valitud toiminguid, arvestades muu hulgas maksunduslike kaalutlustega, ning kellelgi ei ole kohustust korraldada oma tegevust viisil, millega kaasneb kõrgem maksukoormus. Kolleegium ei ole seda seisukohta muutnud ja leiab jätkuvalt, et maksukohustuslane võib teha valikuid, mis on ajendatud maksukulude kokkuhoiu kavatsusest. Puudub kohustus tegeleda äritegevusega selliselt, et riigi maksutulu oleks võimalikult suur. Seadusliku maksuplaneerimisega on tegemist seni, kuni maksukohustuslase tehingu vorm vastab tema majandustegevuse tegelikule sisule ja ei ole moonutatud ning järgitakse maksuseadusi.
Lisaks viitas Riigikohtu halduskolleegium ka oma 06.11.2008 otsuse asjas nr 3-3-1-57-08 punktile 13, mida on kirjeldatud ka käesoleva artikli viimases osas.
Maksuhaldur on maksukohustuslase subjektiivsete kaalutluste väljaselgitamiseks võtnud füüsilistelt isikutelt seletused mitterahalise sissemakse tegemise vajalikkuse ja eesmärkide selgitamiseks. Mõlemal juhul oli maksumaksjatel kindel põhjus, miks sissemakse tehti ― ühel puhul siis konkreetne projekt, mille elluviimiseks oli äriühingul lisakapitali vaja, ning teisel juhul negatiivse omakapitali likvideerimise vajadus.
Kolleegium leidis, et kui tehingutel on juriidilisele vormile vastav majanduslik sisu, siis subjektiivseid kaalutlusi ei ole vaja välja selgitada. Subjektiivseid kaalutlusi tuleb arvesse võtta siis, kui need väljendavad tahet saavutada eelis kunstlikult loodud tingimuste abil.
Kõne all olevate juhtumite puhul leidis kohus, et ei ole kuritarvituse tunnuseid tuvastatud. Kuna vaadeldaval mitterahalise sissemakse tegemisel oli majanduslik sisu olemas, siis on ringkonnakohus põhjendamatult kohaldanud MKS § 84. Äriühingute poolt aktsiate võõrandamisest saadud tulu käsitamine füüsiliste isikute tuluna pole põhjendatud.
Riigikohtu halduskolleegium pidas vajalikuks ka selgitada, et vahet tuleb teha isiku poolt seaduslikul maksuobjekti tekkimise lubatud vältimisel ja MKS § 84 kohaldamise aluseks oleval maksudest kõrvalehoidumisel (n-ö kuritarvitamisel). MKS § 84 eeldab õiguse kujundusvõimaluste kuritarvitamist. Kuigi MKS § 84 ei sisalda seaduslike võimaluste kuritarvitamise eeldust sõnaselgelt, tuleneb see normist endast. Kolleegium möönab, et õigusselgus oleks paremini tagatud, kui õiguse kujundusvõimaluste kuritarvitamise eeldused oleksid sätestatud seaduse või määrusega. Kolleegium selgitab, et sellisteks olulisteks teguriteks, mis peaksid koostoimes mõjuma ja tõendama õiguse kujundusvõimaluste kuritarvitamist, võiksid olla näiteks tehingu ebakohasus (see tähendab, et teadlikud ja sõltumatud tehingupooled ei oleks tavaliselt sellises olukorras sellist tehingut teinud); ebakohane õiguslik kujundus peab andma maksueelise, st kohane tehing annaks kõrgema maksukoormuse; mõistliku põhjenduse puudumine ebakohase kujundamise kasutamiseks (ei ole arvestatavaid põhjuseid, miks reeglipärasest kõrvalekalduv tehing oleks mõistlikum).
Kokkuvõtteks saab nendest Riigikohtu lahenditest järeldada, et kui tehingutel on olemas reaalne majanduslik sisu ning ka reaalne vajadus tehingu tegemiseks, mitte üksnes maksueelise saamiseks, ei ole MKS § 84 rakendamine põhjendatud.
Pensioniskeemi lahend
Viimane lahend, millel peatun, on Riigikohtu halduskolleegiumi 06.11.2008 otsus nr 3-3-1-57-08. Ka see lahend puudutab Hansapanga aktsiate ülevõtmisega seotud tehinguid ning nende tehingute tegelikku majanduslikku sisu, kuid seda veidi teise vaatenurga alt.
Jah, tegemist on tegelikult ju enam kui aasta taguse lahendiga, kuid põhjus, miks sellest täna kirjutada, on lihtne ― tegemist on samuti Hansapanga aktsiate võõrandamise looga, mis lõpliku lahendi sai selle aastal.
Tegemist on juhtumiga, kus füüsiline isik sõlmis märtsis 2005 enda äriühinguga pensionifondi lepingu ning andis äriühingu omandisse Hansapanga aktsiad. Äriühing kohustus investeerima aktsiad ja teenitud tulu ning tegema füüsilisele isikule või tema pärijatele igakuiseid väljamakseid pärast isiku 60-aastaseks saamist.
Maksuhaldur leidis, et väärtpaberite üleandmise eesmärk oli aktsiate müügiga tekkiva tulumaksukohustuse vältimine ja edasilükkamine. Samuti anti aktsiad üle äriühingule alles pärast ülevõtmispakkumise tegemist.
Halduskohus andis ka sel korral õiguse maksumaksjale kuid ringkonnakohus jättis siiski jõusse maksuhalduri otsuse.
Riigikohus leidis juhtumit analüüsides, et ringkonnakohus pole tuvastanud kõiki olulisi asjaolusid, ning saatis asja uuesti ringkonnakohtusse läbivaatamiseks. Samas aga pidas Riigikohus siiski vajalikuks mõningaid asjaolusid kommenteerida.
Tegemist oli juhtumiga, kus äriühingu aastaaruandest võis välja lugeda, et nii füüsiline isik kui ka äriühing käsitlesid vaidlusalust tehingut selle tegemise ajal füüsilise isiku poolt aktsiate müügina äriühingule, kusjuures oli kokku lepitud keeruline tasumise viis, millest polnud üheselt aru saada, kas tegemist on tasuta tehinguga või tasu eest tehinguga.
Riigikohus selgitas, et kui tuvastatakse, et tegemist oli aktsiate müügiga, siis tuleb anda maksuõiguslik hinnang olukorrale, kus "tasumise tähtaeg on jäänud lahtiseks". Kolleegiumi arvates tähendab see muu hulgas vastamist küsimusele, kas tasumisega viivitamine oli põhjendatud ja kas on võimalik TuMS § 36 lõike 1 alusel asuda seisukohale, et tulu aktsiate müügist laekus füüsilisele isikule siis, kui Swedbank tasus äriühingule, sest see äriühing oli füüsilise isiku kontrolli all.
Arvestada tuleks ka sellega, et füüsiline isik saab pensionifondi lepingut muuta. Järelduste tegemisel võib kaasa aidata vastus küsimusele, kas füüsiline isik oleks pensionifondi lepingu sõlminud ka sellise äriühinguga, mis pole tema kontrolli all.
Selleks, et lugeda aktsiate müügist äriühingule laekunud tasu füüsilise isiku tuluks, tuleks põhjendada, kuidas suurenes füüsilise isiku vara osaühingule laekunud tasu näol ja kuidas oli sellel füüsilisel isikul võimalik osaühingule laekunud tasu oma huvides kasutada.
Seega pole pelgalt asjaolu, et omatakse kontrolli äriühingu üle, veel peamine. Maksuhaldur peab suutma tuvastada ka füüsilise isiku võimaluse kasutada saadud tulu oma äranägemise järgi.
Otsuse punktis 13 selgitas Riigikohus, et aktsiate tasu eest või tasuta võõrandamise ja mitterahalise sissemakse puhul on kolleegiumi arvates oluline, kas võõrandamine või sissemakse toimus tulumaksust kõrvalehoidumise eesmärgil MKS § 84 mõttes. Sellise eesmärgi tuvastamisel ei saa alati lähtuda maksukohustuslase subjektiivsetest kaalutlustest, sest nende väljaselgitamine pole sageli võimalik. Määravaks võivad osutuda faktilised asjaolud, mis kinnitavad tulumaksust kõrvalehoidumist.
Kolleegium möönab, et õigusselgus ja -kindlus oleksid paremini tagatud, kui selliste faktiliste asjaolude arvestamine oleks sätestatud seadusega või määrusega. Siiski ei saa välistada olukorda, kus maksudest kõrvalehoidumise eesmärk tuleneb piisavalt selgelt faktilistest asjaoludest ja sellise järelduse eiramine oleks ebamõistlik. Selles asjas võivad kõrvalehoidumise eesmärki kinnitada asjaolud, et füüsiline isik andis aktsiad üle tema kontrolli all olevale äriühingule ajal, kui oli selge, et need tuleb peatselt võõrandada Swedbankile, mis äriühingu poolt ka toimus.
Kohus on pidanud vajalikuks näidata, et ajaline faktor tehingute tegemisel ei ole peamine, kui on muud subjektiivsed kaalutlused ja maksumaksja suudab seda ka tõendada.
Nagu öeldud, saatis Riigikohus asja menetlemiseks ringkonnakohtusse. Ringkonnakohus jättis aga jõusse maksuhalduri otsuse ning kuna Riigikohus kassatsioonkaebust menetlusse ei võtnud , pidi maksumaksja leppima kaotusega ning riigile tulumaksu tasuma.
Hoolimata sellest, et kõiki otsuseid maksumaksja kasuks ei langetata, näitavad need lahendid selgelt, et mitte kõiki maksuplaneerimise juhtumeid ei saa käsitleda ühtmoodi maksudest kõrvalehoidumisena, vaid tuleb süüvida iga konkreetse juhtumi sisusse.
Artikkel ilmus EML ajakirjas MaksuMaksja nr 11, 2009.
stamp
Gaily Kuusik
EML jurist
Kommentaarid:
Ütleme inimeste keeles: kui raha jäeti äriühingusse, et seda mingil moel äriühingu tegevuses tegelikult kasutada ja ei seatud kohe selgeid sihte selle isiklikku tarbimisse suunamiseks, ei ole tegemist § 84-ga.
~Olavi Kärsna [27.11.2009, 11:32]
endel siffi lahendist on ju kirjutatud, tema plaaniski saada aktsiate müügist raha enda firmalt järk järgult.
~hpux [27.11.2009, 11:22]
Siia tuleks lisada ka Endel Siffi lahend, mis samuti Hansapanga-kaasus ja lahenes maksuametile positiivselt. Ootan maksumaksjate liidult rohkem objektiivsust ja täpsust, sest taolise artikliga antakse edasi vaid üks pool tegelikkusest ja see ilmselgelt taunitav
~aap [27.11.2009, 11:02]
Ligi: Cityclubi tegevusluba tuleb lõpetada http://www.raamatupidaja.ee/?PublicationId=1b46abd7-a5a8-4ffe-912d-b89ee03b7ba0
Ligi: Cityclubi tegevusluba tuleb lõpetada
30.11.2009, 16:41
Eesti Hasartmängude Korraldajate Liidu (EHKL) pöördumisele OÜ Cityclub pankroti ja tegevusloa lõpetamise osas vastas rahandusminister Jürgen Ligi eelmisel neljapäeval, et kasiinoketi tegevusluba tuleb hasartmänguseadusest tulenevalt lõpetada.
Pärast seda, kui Maksu- ja tolliamet teatas EHKLile, et ei näe pankrotistunud Cityclubi edasi tegutsemises mingit vastuolu seadusega, pöördus EHKL rahandusministri poole, kes maksuameti seisukohaga aga ei nõustunud. Ühtlasi märkis Ligi kirjas Maksu-ja tolliameti peadirektorile Enriko Aavale, et tuleb algatada teenistuslik järelevalve menetlusega seotud maksuametnike suhtes.
EHKLi esindava advokaadibüroo Sorainen partneri Kaupo Lepasepa sõnul oli rahandusministri seisukoht ühene. „Hasartmänguseaduse §16 lg 4 on väga selge – kõigest üks lihtlause, mida ei ole võimalik kuidagi teisiti tõlgendada ega komasid ümber tõstes normi tähendust muuta – kui on pankrot välja kuulutatud, siis tegevusluba lõppeb ja ei ole maksuameti pädevuses hakata seletama, mis on seaduse sisu,” ütles Lepasepp raamatupidaja.ee-le.
Kui seadusest tulenev norm on EMTA hinnangul aga liialt koormav, tuleb algatada eelnõu HasMS § 16 lg 4 tühistamiseks, kuni kehtetuks tunnistamiseni tuleb aga seadust täita, rõhutas advokaat.
Rahandusminister on oma kirjas juhtinud maksu- ja tolliameti tähelepanu ka sellele, et tegevusloa lõppemine pankroti korral ei ole hasartseadusesse kirjutatud nalja pärast. Seaduses on rõhutatud, et hasartmängukorraldaja peab olema väga usaldusväärne ja vastama kõrgendatud finantsnõuetele.
„Pankrotis olev äriühing ei suuda täiesti ilmselgelt tagada kõikide oma kohustuste täitmist. Kui kaardilauas võetakse raha ära ja mänguautomaadis mündid, aga kas siis sealt midagi tagasi ka antakse, kui õnn peaks naeratama, seda pankrotis ettevõte ei saa kohe kindlasti tagada,” selgitas Lepasepp neid riske, millega arvestades seadusandja poolt kasiinooperaatoritele karmimad nõuded kehtestatud ongi - kasiinokliendid võivad vastasel juhul seadusega ette nähtud võidrahast lihtsalt ilma jääda.
Lepasepp juhtis tähelepanu ka sellele, et hasartmänguseaduse kohaselt on oluline, et avalikule võimule on teada mängukorraldaja üle kontrolli omavad isikud. Selleks on loodud regulatsioon, mis põhineb eeldusel, et olulist kontrolli teostavad osanikud või aktsionärid. Pankrotis oleva äriühingu üle teostavad kontrolli aga võlausaldajad.
„Nende isikute ring on ebaselge ja lihtsalt varjatav, nõuete võõrandamine ja käsutamine ning seeläbi ka kontrolli muutmine ei allu regulatsioonile,” märkis Lepasepp osutades sellele, et OÜ Cityclub veebileht jätab mulje, nagu juhiks ettevõtet selle juhatus ning osanikud, tegelikkuses on juhtideks aga pankrothaldur ning teadmata ring võlausaldajaid. „Selline ebaselgus jällegi kahjustab tarbijate huvisid ning põhjustab kahtlusi ka rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise aspektist,” ütles Lepasepp.
Rahandusminister on teinud Lepasepa hinnangul üsnagi jõulise korralduse algatada teenistuslik järelevalve nende maksuametnike suhtes, kes on Cityclubi menetluses osalenud püstitades kirjas Enriko Aavale muuhulgas ka küsimuse, kas mõni konkreetne ametnik pole äkki mitteõiguspäraselt käitunud, hääletades Cityclubi võlausaldajate koosolekul ettevõtte tegevuse jätkamise poolt samal ajal, kui seadus kohustab pankrotis oleva kasiinoketi tegevuse koheselt lõpetama.
Lepasepa sõnul on EHKLil nüüd igati õigustatud ootus, et tegevusloa lõppemise tõttu teeb maksuamet viivitamatutl Cityclub OÜ-le ettekirjutuse ebaseaduslike mängukohtade sulgemiseks.
stamp
Lemmi Kann
lemmi.kannatchararipaev.e
Kommentaarid:
Varad ka juba ammu müügis aga firma tegutseb? Kus kohast nad maksudeks raha leiavad? http://www.varad.ee/et/vallasvara/ou-cityclub-ariuhingu-tervikvarad
~Mõistmatu? [30.11.2009, 23:18]
huvitav, kes võidab- ligi või maksuamet?
~loop [30.11.2009, 23:00]
Maksuameti tükid lõpuks ometi avalehel. Mis toimub. Makse ei maksa, lähen pankrotti ja siis konkureerin.
~Jess [30.11.2009, 18:06]
http://www.atuu.eu/ vastus
~ada [30.11.2009, 17:44]
30.11.2009, 16:41
Eesti Hasartmängude Korraldajate Liidu (EHKL) pöördumisele OÜ Cityclub pankroti ja tegevusloa lõpetamise osas vastas rahandusminister Jürgen Ligi eelmisel neljapäeval, et kasiinoketi tegevusluba tuleb hasartmänguseadusest tulenevalt lõpetada.
Pärast seda, kui Maksu- ja tolliamet teatas EHKLile, et ei näe pankrotistunud Cityclubi edasi tegutsemises mingit vastuolu seadusega, pöördus EHKL rahandusministri poole, kes maksuameti seisukohaga aga ei nõustunud. Ühtlasi märkis Ligi kirjas Maksu-ja tolliameti peadirektorile Enriko Aavale, et tuleb algatada teenistuslik järelevalve menetlusega seotud maksuametnike suhtes.
EHKLi esindava advokaadibüroo Sorainen partneri Kaupo Lepasepa sõnul oli rahandusministri seisukoht ühene. „Hasartmänguseaduse §16 lg 4 on väga selge – kõigest üks lihtlause, mida ei ole võimalik kuidagi teisiti tõlgendada ega komasid ümber tõstes normi tähendust muuta – kui on pankrot välja kuulutatud, siis tegevusluba lõppeb ja ei ole maksuameti pädevuses hakata seletama, mis on seaduse sisu,” ütles Lepasepp raamatupidaja.ee-le.
Kui seadusest tulenev norm on EMTA hinnangul aga liialt koormav, tuleb algatada eelnõu HasMS § 16 lg 4 tühistamiseks, kuni kehtetuks tunnistamiseni tuleb aga seadust täita, rõhutas advokaat.
Rahandusminister on oma kirjas juhtinud maksu- ja tolliameti tähelepanu ka sellele, et tegevusloa lõppemine pankroti korral ei ole hasartseadusesse kirjutatud nalja pärast. Seaduses on rõhutatud, et hasartmängukorraldaja peab olema väga usaldusväärne ja vastama kõrgendatud finantsnõuetele.
„Pankrotis olev äriühing ei suuda täiesti ilmselgelt tagada kõikide oma kohustuste täitmist. Kui kaardilauas võetakse raha ära ja mänguautomaadis mündid, aga kas siis sealt midagi tagasi ka antakse, kui õnn peaks naeratama, seda pankrotis ettevõte ei saa kohe kindlasti tagada,” selgitas Lepasepp neid riske, millega arvestades seadusandja poolt kasiinooperaatoritele karmimad nõuded kehtestatud ongi - kasiinokliendid võivad vastasel juhul seadusega ette nähtud võidrahast lihtsalt ilma jääda.
Lepasepp juhtis tähelepanu ka sellele, et hasartmänguseaduse kohaselt on oluline, et avalikule võimule on teada mängukorraldaja üle kontrolli omavad isikud. Selleks on loodud regulatsioon, mis põhineb eeldusel, et olulist kontrolli teostavad osanikud või aktsionärid. Pankrotis oleva äriühingu üle teostavad kontrolli aga võlausaldajad.
„Nende isikute ring on ebaselge ja lihtsalt varjatav, nõuete võõrandamine ja käsutamine ning seeläbi ka kontrolli muutmine ei allu regulatsioonile,” märkis Lepasepp osutades sellele, et OÜ Cityclub veebileht jätab mulje, nagu juhiks ettevõtet selle juhatus ning osanikud, tegelikkuses on juhtideks aga pankrothaldur ning teadmata ring võlausaldajaid. „Selline ebaselgus jällegi kahjustab tarbijate huvisid ning põhjustab kahtlusi ka rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise aspektist,” ütles Lepasepp.
Rahandusminister on teinud Lepasepa hinnangul üsnagi jõulise korralduse algatada teenistuslik järelevalve nende maksuametnike suhtes, kes on Cityclubi menetluses osalenud püstitades kirjas Enriko Aavale muuhulgas ka küsimuse, kas mõni konkreetne ametnik pole äkki mitteõiguspäraselt käitunud, hääletades Cityclubi võlausaldajate koosolekul ettevõtte tegevuse jätkamise poolt samal ajal, kui seadus kohustab pankrotis oleva kasiinoketi tegevuse koheselt lõpetama.
Lepasepa sõnul on EHKLil nüüd igati õigustatud ootus, et tegevusloa lõppemise tõttu teeb maksuamet viivitamatutl Cityclub OÜ-le ettekirjutuse ebaseaduslike mängukohtade sulgemiseks.
stamp
Lemmi Kann
lemmi.kannatchararipaev.e
Kommentaarid:
Varad ka juba ammu müügis aga firma tegutseb? Kus kohast nad maksudeks raha leiavad? http://www.varad.ee/et/vallasvara/ou-cityclub-ariuhingu-tervikvarad
~Mõistmatu? [30.11.2009, 23:18]
huvitav, kes võidab- ligi või maksuamet?
~loop [30.11.2009, 23:00]
Maksuameti tükid lõpuks ometi avalehel. Mis toimub. Makse ei maksa, lähen pankrotti ja siis konkureerin.
~Jess [30.11.2009, 18:06]
http://www.atuu.eu/ vastus
~ada [30.11.2009, 17:44]
Sunday, November 29, 2009
Jaotusvõrk teeb tuult tarbija rahakotis http://www.tartupostimees.ee/?id=193636
Jaotusvõrk teeb tuult tarbija rahakotis
27.11.2009 08:41
Jüri Laurson, volitatud elektriinsener
Nii oli teada, et taatlemata elektriarvestite väljavahetamiseta ja kauglugemissüsteemide projekti ellu viimata ei saa elektri vabaturule minekust juttugi olla.
Elekter on kaup ja müüdava elektrikoguse mõõtmiseks on lubatud kasutada vaid kontrollitud elektriarvesteid. Elektriarvestite näitude järgi toimub ju elektrihinna kujundamine, kadude arvestus, elektrimüüja ja ostja arveldus.
Avatud elektriturul annab kauglugemissüsteem tarbijale võimaluse müüjat valida. Mõõtesüsteemiga seotud tasud on arvestatud elektri ja võrguteenuse hinna sisse ning selle eest ei peaks klient täiendavalt maksma.
Seda on tõdenud ka konkurentsiameti peadirektor Märt Ots ja tarbija huve kaitstes kinnitanud majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts, ent tegelikkuses see nii ei ole.
Jaotusvõrk on ära kasutanud konkurentsiameti leebust ja jätnud aegunud taatlemistähtajaga arvestid välja vahetamata. Samuti on konkurentsiamet kooskõlastanud jaotusvõrgu teenustasude hinnad, mis sisaldavad varjatult mõõtesüsteemi tasusid.
Need ei peaks olema elektrihinna sees, kuid kodukliendi hinnapaketid kodu 3, kodu 4 ja küttepakett sisaldavad ka mõõtesüsteemi tasu 24.66 krooni kuus.
Kui elektriarvestite taatlemisperiood on 16 aastat, siis maksab klient selle aja jooksul arvesti eest jaotusvõrgule 4800 krooni. Praktiliselt on see renditasu, kuigi arvesti hind peaks olema elektrihinna sees.
Näiteks on OÜ Jaotusvõrgu teenustöö kalkulatsiooni põhjal kolmefaasilise arvesti maksumus 599 krooni – seega maksab klient arvesti taatlemisperioodil kaheksakordselt kinni. See on tõesti hea äri, sest loob tingimused vanu arvesteid mitte taadelda ja kui pinda käiakse, siis juba nende asemele uued taadeldud arvestid paigaldada.
Jaotusvõrgul on võimalus pista käsi kliendi rahakotti mitmeti, sest klient ei tea, kas võetud tasud on õiglased või mitte.
Näiteks võetakse liitujalt arvesti paigaldamise eest veel 300 krooni, programmkella paigaldamise ja programmeerimise eest 200 krooni, vana arvesti demontaaži ja lattu viimise eest 500 krooni, mis teeb koos käibemaksuga 1919 krooni.
Praegu on teenuste hinnad kõkjal langenud, kuid jaotusvõrk tõstis alates 1. augustist lisateenuste hinda. Näiteks tuleb kliendil nüüd tasuda tarbimiskoha sisselülitamise eest mõõtepunktis 24 tunni jooksul pärast võla tasumist 2220.67 krooni.
Kuna Eesti Energia on teenustööde hinnad kõrgeks puhunud ja elektriarvestite ning mõõtesüsteemide tasustamisega ebaseaduslikult veel lisa teeninud, siis pole ime, et arveldusarvestite taatlemisega ja liinide remondiga ei olegi vajadust intensiivselt tegelda. Konkurentsiamet peab küll kontrollima jaotusvõrgu tegevust, kuid paistab, et ei ole seda suutnud.
Elektri kui kauba ja teenuste hinna kujundamine on olnud puudulik ja ainult jaotusvõrgu huve arvestav.
Liitumiste ja vanade liinide korrastamise tähtaegu venitatakse nagu kummipaela, sageli ei jõua tarbija lubadusi ära oodata ja loobub oma ettevõtluse arendamisest. Vilets elektrivarustus sunnib nii mõnelgi inimesel maal elamise lõpetama ja linna kolima.
Sageli ühendatakse liituja korras elektripaigaldis tehniliselt nõuetele mittevastava elektriliini toitele. See kehtib eriti nn vanade elektriliinide puhul. Seega saab klient liitumisel järjekordselt petta.
Üüratult kõrged ja segadust tekitavad liitumistasud, kõrged elektriteenuste hinnad ning segased elektritariifid pidurdavad majanduse arengut.
Suur kokkuhoiu hullus on viinud selleni, et elektri tarbimine oli septembris 13 protsenti väiksem kui eelmisel aastal.
See on tekitanud suure tühimiku nii riigi kui ka Eesti Energia rahakotti. Tarbija loodab, et peatselt saabub aeg , kus elektri müüja koputab kliendi uksele ja pakub elektrit kui kaupa soodustingimustel ilma mõõtetasuta ja sundkorras arvele lisatud kalli rohelise elektrita.
27.11.2009 08:41
Jüri Laurson, volitatud elektriinsener
Nii oli teada, et taatlemata elektriarvestite väljavahetamiseta ja kauglugemissüsteemide projekti ellu viimata ei saa elektri vabaturule minekust juttugi olla.
Elekter on kaup ja müüdava elektrikoguse mõõtmiseks on lubatud kasutada vaid kontrollitud elektriarvesteid. Elektriarvestite näitude järgi toimub ju elektrihinna kujundamine, kadude arvestus, elektrimüüja ja ostja arveldus.
Avatud elektriturul annab kauglugemissüsteem tarbijale võimaluse müüjat valida. Mõõtesüsteemiga seotud tasud on arvestatud elektri ja võrguteenuse hinna sisse ning selle eest ei peaks klient täiendavalt maksma.
Seda on tõdenud ka konkurentsiameti peadirektor Märt Ots ja tarbija huve kaitstes kinnitanud majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts, ent tegelikkuses see nii ei ole.
Jaotusvõrk on ära kasutanud konkurentsiameti leebust ja jätnud aegunud taatlemistähtajaga arvestid välja vahetamata. Samuti on konkurentsiamet kooskõlastanud jaotusvõrgu teenustasude hinnad, mis sisaldavad varjatult mõõtesüsteemi tasusid.
Need ei peaks olema elektrihinna sees, kuid kodukliendi hinnapaketid kodu 3, kodu 4 ja küttepakett sisaldavad ka mõõtesüsteemi tasu 24.66 krooni kuus.
Kui elektriarvestite taatlemisperiood on 16 aastat, siis maksab klient selle aja jooksul arvesti eest jaotusvõrgule 4800 krooni. Praktiliselt on see renditasu, kuigi arvesti hind peaks olema elektrihinna sees.
Näiteks on OÜ Jaotusvõrgu teenustöö kalkulatsiooni põhjal kolmefaasilise arvesti maksumus 599 krooni – seega maksab klient arvesti taatlemisperioodil kaheksakordselt kinni. See on tõesti hea äri, sest loob tingimused vanu arvesteid mitte taadelda ja kui pinda käiakse, siis juba nende asemele uued taadeldud arvestid paigaldada.
Jaotusvõrgul on võimalus pista käsi kliendi rahakotti mitmeti, sest klient ei tea, kas võetud tasud on õiglased või mitte.
Näiteks võetakse liitujalt arvesti paigaldamise eest veel 300 krooni, programmkella paigaldamise ja programmeerimise eest 200 krooni, vana arvesti demontaaži ja lattu viimise eest 500 krooni, mis teeb koos käibemaksuga 1919 krooni.
Praegu on teenuste hinnad kõkjal langenud, kuid jaotusvõrk tõstis alates 1. augustist lisateenuste hinda. Näiteks tuleb kliendil nüüd tasuda tarbimiskoha sisselülitamise eest mõõtepunktis 24 tunni jooksul pärast võla tasumist 2220.67 krooni.
Kuna Eesti Energia on teenustööde hinnad kõrgeks puhunud ja elektriarvestite ning mõõtesüsteemide tasustamisega ebaseaduslikult veel lisa teeninud, siis pole ime, et arveldusarvestite taatlemisega ja liinide remondiga ei olegi vajadust intensiivselt tegelda. Konkurentsiamet peab küll kontrollima jaotusvõrgu tegevust, kuid paistab, et ei ole seda suutnud.
Elektri kui kauba ja teenuste hinna kujundamine on olnud puudulik ja ainult jaotusvõrgu huve arvestav.
Liitumiste ja vanade liinide korrastamise tähtaegu venitatakse nagu kummipaela, sageli ei jõua tarbija lubadusi ära oodata ja loobub oma ettevõtluse arendamisest. Vilets elektrivarustus sunnib nii mõnelgi inimesel maal elamise lõpetama ja linna kolima.
Sageli ühendatakse liituja korras elektripaigaldis tehniliselt nõuetele mittevastava elektriliini toitele. See kehtib eriti nn vanade elektriliinide puhul. Seega saab klient liitumisel järjekordselt petta.
Üüratult kõrged ja segadust tekitavad liitumistasud, kõrged elektriteenuste hinnad ning segased elektritariifid pidurdavad majanduse arengut.
Suur kokkuhoiu hullus on viinud selleni, et elektri tarbimine oli septembris 13 protsenti väiksem kui eelmisel aastal.
See on tekitanud suure tühimiku nii riigi kui ka Eesti Energia rahakotti. Tarbija loodab, et peatselt saabub aeg , kus elektri müüja koputab kliendi uksele ja pakub elektrit kui kaupa soodustingimustel ilma mõõtetasuta ja sundkorras arvele lisatud kalli rohelise elektrita.
http://akseli.tekes.fi/opencms/opencms/OhjelmaPortaali/ohjelmat/ClimBus/fi/Dokumenttiarkisto/Viestinta_ja_aktivointi/Julkaisut/Projektiaineistot/2005/
Auringosta energiaa
EU:n tavoitteena on yli kymmenkertaistaa aurinkoenergian käyttö jäsenmaissaan vuoteen 2010 mennessä. Suomessakin uusiutuvien energialähteiden edistämisohjelmassa aurinkoenergian käytön hyödyntämisasteen tavoite on 100 GWh vuodessa vuonna 2010. Määrä on noin 25-kertainen vuoden 2003 tasoon verrattuna. (Savolainen et al. 2003, 117.) Aurinkoenergiaa pidetään yhtenä mahdollisena globaalina energiaratkaisuna öljyn jälkeisessä energiataloudessa. Shell Internationalin ylipitkän aikavälin energiaskenaariossa aurinkoenergia vastaisi noin 30 % maailman energiantuotannosta vuonna 2060. Aurinkoenergia on kehityskaarensa alussa, jolloin teknologialla ja sen kehittämisellä on vielä hyvin suuri merkitys. Yhtä tärkeää on myös sopivien liiketoimintamallien löytäminen. Suomea ajatellen aurinkoenergia on lyhyellä ja keskipitkällä tähtäimellä teknologiaan painottuva vientimahdollisuus. Pienetkin kotimaan markkinat voivat tukea teollisuuden kehittymistä ja sen kilpailukykyä. Vuosisadan lopussa aurinkovety voisi olla perustana kestävälle ja lopulliselle energiaratkaisulle. (Solpros 2001, 5.)
Viime vuosikymmenen aikana maailman aurinkosähkömarkkinat ovat kasvaneet voimakkaasti keskimäärin yli 30 % viimeisten viiden vuoden aikana. Markkinoiden uskotaan kasvavan vuoden 2004 5,7 miljardista eurosta 30 miljardiin euroon vuonna 2010. EU ja Japani ovat merkittävimmät toimijat aurinkokennomarkkinoilla. Eurooppa on saavuttanut viimeisten viiden vuoden aikana hyvän aseman useiden eri aurinkoteknologioiden saralla. Euroopassa on paljon merkittäviä tutkimusinstituutioita ja kriittistä massaa tieteen palveluksessa, erityisesti Saksassa. Kansalliset T & K -ohjelmat ovat kuitenkin liian fragmentoituneita, mikä on EU:n haittapuoli suuriin valtioihin kuten Yhdysvaltoihin ja Japaniin nähden. Eurooppalaisia standardeja ja säännöksiä valmistellaan parhaillaan EU-direktiivien mukaisesti yhteistyössä kansainvälisten ja kansallisten komiteoiden kanssa, jotta aurinkoteknologian markkinoille tuloa saataisiin edistettyä harmonisoimalla standardeja. EU:n tekemien skenaarioiden mukaan aurinkokennojen kustannukset voivat laskea merkittävästi tulevina vuosina. Kun kustannukset vielä vuonna 1990 olivat 15 000 €/kW ja vuonna 2000 6 500 €/kW, niin vuonna 2010 niiden arvioidaan olevan 4 400 €/kW ja vuonna 2030 3 200 €/kW. (European Commission 2005.) Taulukossa 2 on esitetty julkisia aurinkokennoteknologian tutkimus- ja kehitystyön, demonstrointien ja markkinoiden tukemisen budjetteja maittain vuonna 2003. Suomen panostukset ovat olleet hyvin pieniä moniin muihin Euroopan maihin verrattuna.
EU:n tavoitteena on yli kymmenkertaistaa aurinkoenergian käyttö jäsenmaissaan vuoteen 2010 mennessä. Suomessakin uusiutuvien energialähteiden edistämisohjelmassa aurinkoenergian käytön hyödyntämisasteen tavoite on 100 GWh vuodessa vuonna 2010. Määrä on noin 25-kertainen vuoden 2003 tasoon verrattuna. (Savolainen et al. 2003, 117.) Aurinkoenergiaa pidetään yhtenä mahdollisena globaalina energiaratkaisuna öljyn jälkeisessä energiataloudessa. Shell Internationalin ylipitkän aikavälin energiaskenaariossa aurinkoenergia vastaisi noin 30 % maailman energiantuotannosta vuonna 2060. Aurinkoenergia on kehityskaarensa alussa, jolloin teknologialla ja sen kehittämisellä on vielä hyvin suuri merkitys. Yhtä tärkeää on myös sopivien liiketoimintamallien löytäminen. Suomea ajatellen aurinkoenergia on lyhyellä ja keskipitkällä tähtäimellä teknologiaan painottuva vientimahdollisuus. Pienetkin kotimaan markkinat voivat tukea teollisuuden kehittymistä ja sen kilpailukykyä. Vuosisadan lopussa aurinkovety voisi olla perustana kestävälle ja lopulliselle energiaratkaisulle. (Solpros 2001, 5.)
Viime vuosikymmenen aikana maailman aurinkosähkömarkkinat ovat kasvaneet voimakkaasti keskimäärin yli 30 % viimeisten viiden vuoden aikana. Markkinoiden uskotaan kasvavan vuoden 2004 5,7 miljardista eurosta 30 miljardiin euroon vuonna 2010. EU ja Japani ovat merkittävimmät toimijat aurinkokennomarkkinoilla. Eurooppa on saavuttanut viimeisten viiden vuoden aikana hyvän aseman useiden eri aurinkoteknologioiden saralla. Euroopassa on paljon merkittäviä tutkimusinstituutioita ja kriittistä massaa tieteen palveluksessa, erityisesti Saksassa. Kansalliset T & K -ohjelmat ovat kuitenkin liian fragmentoituneita, mikä on EU:n haittapuoli suuriin valtioihin kuten Yhdysvaltoihin ja Japaniin nähden. Eurooppalaisia standardeja ja säännöksiä valmistellaan parhaillaan EU-direktiivien mukaisesti yhteistyössä kansainvälisten ja kansallisten komiteoiden kanssa, jotta aurinkoteknologian markkinoille tuloa saataisiin edistettyä harmonisoimalla standardeja. EU:n tekemien skenaarioiden mukaan aurinkokennojen kustannukset voivat laskea merkittävästi tulevina vuosina. Kun kustannukset vielä vuonna 1990 olivat 15 000 €/kW ja vuonna 2000 6 500 €/kW, niin vuonna 2010 niiden arvioidaan olevan 4 400 €/kW ja vuonna 2030 3 200 €/kW. (European Commission 2005.) Taulukossa 2 on esitetty julkisia aurinkokennoteknologian tutkimus- ja kehitystyön, demonstrointien ja markkinoiden tukemisen budjetteja maittain vuonna 2003. Suomen panostukset ovat olleet hyvin pieniä moniin muihin Euroopan maihin verrattuna.
http://akseli.tekes.fi/opencms/opencms/OhjelmaPortaali/ohjelmat/ClimBus/fi/Dokumenttiarkisto/Viestinta_ja_aktivointi/Julkaisut/Projektiaineistot/2005/
ENERGIAN TUOTANNON TEKNOLOGIAT JA PALVELUT
3.1 Uusiutuva energia
Suomen energiajärjestelmä on hyvin monipuolinen, mikä on vahvuus kasvihuonepäästöjen rajoittamispyrkimyksissä. Suomen energiaomavaraisuus on kuitenkin pieni, sillä Suomi on lähes 70-prosenttisesti riippuvainen fossiilisista ja ydinpolttoaineista. Tämän johdosta polttoaineiden saatavuus ja maailmanmarkkinahinnat vaikuttavat eri energiantuotantomuotojen väliseen kilpailuasetelmaan. Nykyisellä energiarakenteella päästöt lisääntyvät energiankulutuksen kasvaessa. Päästömäärät riippuvat myös eri energialähteiden vuosittain vaihtelevista suhteellisista osuuksista kuten hiilivoiman ja vesivoiman osuuksista. (Savolainen et al. 2003, 123.)
Kuvassa 10 on tarkasteltu Suomen energian kokonaiskulutusta ja hiilidioksidipäästöjä. Vuonna 2004 Suomen energiankulutus laski puoli prosenttia eli pysyi lähes edellisvuotisella tasolla. Fossiilisten polttoaineiden ja turpeen polton hiilidioksidipäästöt laskivat viisi prosenttia vuoden 2003 ennätyslukemista. Päästöt olivat Tilastokeskuksen mukaan yhteensä 67 miljoonaa tonnia eli noin 3,5 miljoonaa tonnia pienemmät kuin vuotta aiemmin. Syynä oli keskimääräistä sateisempi vuosi, joka kasvatti vesivoiman tuotantoa jopa 56 % vuonna 2004 vähentäen polttoaineperäinen lauhdevoiman tuotantoa. Vuotta 2004 leimasi myös edellisvuotta lämpimämpi sää, mikä johti lämmitysenergian tarpeen ja kaukolämmön tuotannon vähenemiseen. Uusiutuvan energian käyttö kasvoi vuonna 2004 kaikkiaan noin 10 %. Uusiutuvista energialähteistä kasvoi eniten vesivoiman tuotanto. Myös puupolttoaineiden käyttö energialähteenä kasvoi edellisvuosien tapaan, kaikkiaan viisi prosenttia, mihin vaikutti metsäteollisuuden tuotannon nopea kasvu. Energian loppukäyttö9 kasvoi edellisestä vuodesta kaksi prosenttia vuonna 2004. Fossiilisten polttoaineiden ja turpeen käytön väheneminen johti myös energian käytöstä aiheutuvien hiilidioksidipäästöjen vähenemiseen. Vuoden 2004 kaikki kasvihuonekaasupäästöt ovat arviolta noin 16 % suuremmat kuin vuonna 1990. Energiankulutus on kasvanut voimakkaasti 2000-luvulla vuoden 2004 poikkeusta lukuun ottamatta.
3.1 Uusiutuva energia
Suomen energiajärjestelmä on hyvin monipuolinen, mikä on vahvuus kasvihuonepäästöjen rajoittamispyrkimyksissä. Suomen energiaomavaraisuus on kuitenkin pieni, sillä Suomi on lähes 70-prosenttisesti riippuvainen fossiilisista ja ydinpolttoaineista. Tämän johdosta polttoaineiden saatavuus ja maailmanmarkkinahinnat vaikuttavat eri energiantuotantomuotojen väliseen kilpailuasetelmaan. Nykyisellä energiarakenteella päästöt lisääntyvät energiankulutuksen kasvaessa. Päästömäärät riippuvat myös eri energialähteiden vuosittain vaihtelevista suhteellisista osuuksista kuten hiilivoiman ja vesivoiman osuuksista. (Savolainen et al. 2003, 123.)
Kuvassa 10 on tarkasteltu Suomen energian kokonaiskulutusta ja hiilidioksidipäästöjä. Vuonna 2004 Suomen energiankulutus laski puoli prosenttia eli pysyi lähes edellisvuotisella tasolla. Fossiilisten polttoaineiden ja turpeen polton hiilidioksidipäästöt laskivat viisi prosenttia vuoden 2003 ennätyslukemista. Päästöt olivat Tilastokeskuksen mukaan yhteensä 67 miljoonaa tonnia eli noin 3,5 miljoonaa tonnia pienemmät kuin vuotta aiemmin. Syynä oli keskimääräistä sateisempi vuosi, joka kasvatti vesivoiman tuotantoa jopa 56 % vuonna 2004 vähentäen polttoaineperäinen lauhdevoiman tuotantoa. Vuotta 2004 leimasi myös edellisvuotta lämpimämpi sää, mikä johti lämmitysenergian tarpeen ja kaukolämmön tuotannon vähenemiseen. Uusiutuvan energian käyttö kasvoi vuonna 2004 kaikkiaan noin 10 %. Uusiutuvista energialähteistä kasvoi eniten vesivoiman tuotanto. Myös puupolttoaineiden käyttö energialähteenä kasvoi edellisvuosien tapaan, kaikkiaan viisi prosenttia, mihin vaikutti metsäteollisuuden tuotannon nopea kasvu. Energian loppukäyttö9 kasvoi edellisestä vuodesta kaksi prosenttia vuonna 2004. Fossiilisten polttoaineiden ja turpeen käytön väheneminen johti myös energian käytöstä aiheutuvien hiilidioksidipäästöjen vähenemiseen. Vuoden 2004 kaikki kasvihuonekaasupäästöt ovat arviolta noin 16 % suuremmat kuin vuonna 1990. Energiankulutus on kasvanut voimakkaasti 2000-luvulla vuoden 2004 poikkeusta lukuun ottamatta.
Aurinkopaneelit http://www.biomas.fi/fi/document.cfm?doc=show&doc_id=73
Aurinkopaneelit
• 700 m2 paneeleita
• Kääntyvät auringon suuntaan
• Paneelien kokonaisinvestoinnin arvo 130 000 €
• Tuottavat 35 000 kWh/v
• Tulo 49 c/kWh, 20 vuoden takuuhinta
• 11,5 vuotta yrittäjä maksaa pankille 1 300 €/kk, tällöin yrittäjälle jää
paneelien tuotoksesta kuukausittain muutamia kymppejä tuloa
• 11,5 vuoden jälkeen yrittäjä saa 8,5 vuotta paneelien tuoton täysin
itselleen
• 700 m2 paneeleita
• Kääntyvät auringon suuntaan
• Paneelien kokonaisinvestoinnin arvo 130 000 €
• Tuottavat 35 000 kWh/v
• Tulo 49 c/kWh, 20 vuoden takuuhinta
• 11,5 vuotta yrittäjä maksaa pankille 1 300 €/kk, tällöin yrittäjälle jää
paneelien tuotoksesta kuukausittain muutamia kymppejä tuloa
• 11,5 vuoden jälkeen yrittäjä saa 8,5 vuotta paneelien tuoton täysin
itselleen
Subscribe to:
Posts (Atom)