Kaire Talviste
25.märts 2009
Esimesed elektriautod olid aeglased ja nõudsid pikka laadimist, et kvartalile tiir peale teha. Ent peagi tasub ehk juba tõsiselt elektriauto ostu kaaluda - kui see suriseb vaikselt oma liitium-ioonakudel ega jää võimetelt maha 1,6-liitrisest bensiinimootoriga neljarattalisest, näeb välja nägus ning selle laadimine on kiire, mugav ja soodne.
Kui tõenäoline on, et peagi hakkavad ka Eestis sõitma elektriautod? „Elektriautode kasutuselevõtu kohta ei saa kasutada mõistet „tõenäoline”, see on paratamatu. Täpselt nagu juhtus mobiilsidega,” on projekti Elektromobiilne Eesti 2020 eestkõneleja Jarmo Tuisk veendunud.
Juba aastate eest rääkis visionäär Shai Agassi, et elektriautode müügile annaks hea stardipaugu, kui autode laadimiseks loodaks vastavate teenindusjaamade võrgustik. Nii saaks autoga teha suuremaid tiire, kui vaid kodu lähistele piimapoodi. Toona pandi tema juttu aga vaevu tähele – nafta oli odav, tänavatel laiutasid ebaökonoomsed pikapid. Alternatiivküttega sõidukid olid määratud nišitooteks rohelise mõttemaailmaga tarbijaile.
Ent nüüd on suhtumine muutunud – pea kõik suuremad autofirmad maailmas usuvad, et elektriautode projektist saab asja ja on matmas miljardeid, et luua konkurentsivõimelisi autosid. Oodatakse ja loodetakse murdepunkti elektriauto evolutsioonis.
Usku on süvendanud Iisraelis sündinud 40-aastase Agassi tegevus, kelle plaanid küündivad aastani 2020. Tema firma nimega Better Place (parem koht) on suutnud koguda riskikapitalistidelt miljardeid kroone, et välja arendada patareide laadimis- ja vahetusjaamade võrgustikke. Better Place peab läbirääkimisi mitmekümne riigiga, konkreetsed koostöölepingud on sõlmitud juba Iisraeli, Taani, Jaapani, Austraalia ja Kanadaga, samuti Hawaii osariigi ning San Francisco ranniku üheksa linna alliansiga.
Esimene on Iisrael
Esimesed 50 akulaadimisjaama peaks valmima tuleval aastal Iisraelis. Need on kohandatud elektriautodele, mis tehakse koostöös autotootjaga Renault-Nissan. Reklaamitud on liitium-ioonakuga töötavat heitgaasivaba ja 1,6-liitrise bensiinimootori sõidumugavusega autot.
Autodesse paigaldatav süsteem annab juhile õigeaegselt märku akude seisukorrast ja näitab teed väiksemasse laadimisjaama või vajadusel suurde vahetusjaama. Agassi nägemuses oleksid kõikide autode akud standardsed ja paikneksid erinevatel autodel enam vähem ühes kohas.
Ühe autopesulat meenutava akuvahetusjaama ehitus maksab hinnanguliselt üle kuue miljoni krooni. Auto pargiks seal ettenähtud kohale sarnaselt autopesulaga, ning patarei vahetatakse uue vastu. Patareid kuuluksid Better Place’ile, tarbija tasuks vaid laadimismaksu. Agassi hinnanguil kuluks elektriautoga sõitmisele poole vähem raha kui bensiiniauto puhul.
Eesti plaanid
Eestlased on varmad uusi tehnoloogiaid enda kasuks pöörama ja seetõttu usub Tuisk, et elektriautod on meil pigem varem kui hiljem. „On kolm vaala, millest sõltub elektriautode kasutuselevõtt Eestis: tarbija teadlikkus, elektriautode kättesaadavus ja infrastruktuur,” räägib ta.
Neile tegevussuundadele pööratakse peamist tähelepanu projektis Elektromobiilne Eesti 2020. Eesmärgiks on rajada 2011. aastaks Tallinna pilootinfrastruktuur elektriautode laadimiseks. Aastaks 2020 peaks aga viiendiku meie liikluses vuravatest autodest moodustama elektrijõul töötavad masinad.
„Meie plaan hakkab võtma üha selgemaid piirjooni. Meil on visioon, strateegia ja tegevusplaan, mida pakkuda erinevatele huvigruppidele: elektrimüüjatele, automüüjatele, IKT- ja elektroonikaettevõtetele, aga ka riigile ja tarbijale. Selle tegevusplaani realiseerimise alguseks oleme sättinud tänavuse aasta keskpaiga. Siis peaks olema selge ka see, kes täpselt meiega paadis on,” lisab Tuisk.
Pealinna laadimispunktide, -jaamade ning kogu süsteemi haldavate infotehnoloogiliste lahenduste rajamise maksumus on 15−20 miljonit krooni. Suurim huvi sellist pilootprojekti rahastada peaks olema ettevõtjail, kes loodavad tulevikus saada elektriautode teenusoperaatoriks. „Muu maailma kogemus näitab, et investor võib olla energiaettevõte, kuid ka täiesti uus tulija, kel puudub seos energeetikaga, nagu näiteks Better Place,” ütleb Tuisk. „Küsimus on selles, kes Eesti ettevõtjaist tabab esimesena ära, et nüüd on taas võimalus luua uut Q-GSM-i.”
Riik ja eraettevõtjad
AS Eesti Statoili kontseptsioonijuhi Kai Realo sõnul on nende emaettevõttes Norras StatoilHydros alternatiivenergia (ka elektrienergia) kasutuselevõtt testimise tasemel, ent Eesti osas puuduvad konkreetsemad plaanid. Ta usub, et need kavad sünnivad siis, kui tekib nõudlus. Nii nagu juhtus bioetanoolkütusega – kui tekkis piisavalt kliente, siis hakati seda ka müüma.
Realo on aga veendunud, et ükski uus trend ei saa tekkida riigi toeta. „Riigil peab olema selge visioon, millise alternatiivenergia kasutuselevõttu peetakse otstarbekaks ja mida tahetakse sellega saavutada,” selgitab ta. Näiteks toob ta Rootsi, kus on seatud eesmärgiks vabaneda aastaks 2020. fossiilsetest kütustest ja toetada biokütuste kasutuselevõttu. „Riigil on selge plaan ja sellest lähtuvad ka ettevõtted. Eraettevõtted ise ei saa algatada nii suurt muutust,” lisab ta.
Eesti Energia brändijuht Kristi Jõeäär on samuti seda meelt, et elektriautode laialdane kasutuselevõtt on reaalne siis, kui Eesti riik otsustab sellesisulise suuna võtta. „Eesti Energia hinnangul oleks elektriautodel tehnoloogia arengu ning riigipoolse soodustuse korral kindel koht tulevikus,” ütleb Jõeäär.
Jarmo Tuisk ruttab aga kummutama arusaama, et Eesti riik asub vaid Toompeal. „Tegelikult oleme me ise see Eesti riik. Meie initsiatiiv on osa rohujuuretasandi riigist. Ja ma usun, et praegu on rohujuuretasandi riik tugevamal positsioonil kui mäeotsa riik.” Rohujuuretasandil on tähtsaimaks väärtuseks ideed, mitte raha.
Mis puutub Better Place’i ja Eesti suhetesse, siis ei saa välistada, et ühel päeval on siniste logodega lipud ka meil lehvimas. Ent seni, kuni seda juhtunud pole, saame ise palju ära teha. „Just sel põhjusel ei jäänud meie väike seltskond istuma ja ootama, et midagi juhtuma hakkaks, vaid võtsime kätte, tegime plaani ja nüüd viime seda samm-sammult ellu,” lisab Tuisk.
Suurem plaan
Jarmo Tuisk on töötanud turundus- ja Interneti-valdkonnas ning praegu töötab ta majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi tehnoloogia- ja innovatsioonitalituses. Otseselt ei seo teda elektriautodega miski. Tegutsema on teda aga innustanud Rainer Nõlvaku kampaania „Teeme Ära” ja Shai Agassi Better Place’i missioon. „Iga suure asja taga on kellegi isiklik visioon ja missioonitunne,” selgitab Tuisk. „Kui ajastus on õige ja on võimalik seda realiseerida, siis liituvad missiooniga ka õiged inimesed, firmad, organisatsioonid jne.”
Agassi missiooni teostumist on Tuisk jälginud juba mõnda aega. Better Place ei olnud alguses äriettevõte, vaid ülesanne, mille Agassi sai noorte rahvusvaheliste ärimeeste kohtumisel, kus lubati leida lahendusi globaalsele kliimaprobleemile. Shai pidi otsima võimalusi, kuidas vähendada süsinikdioksiidi, mis paiskub õhku autode summutitest. Tõsiselt innovatsioonile pühendunud inimesena ei asunud ta otsima uusi tehnoloogiaid, vaid vaatas kriitilise pilguga üle olemasolevad variandid ja ärimudelid. Praegu, kaks aastat hiljem, on tema missioon käivitanud suurima revolutsiooni, mida autotööstus on aastakümnete jooksul näinud.
„Minu, ja täpsemalt meie initsiatiivgrupi, kelle kõneisik ma olen, huvi on laiem kui ainult elektriautoga sõita,” lisab Tuisk. Ta selgitab, et tegu on innovatsioonist kannustatud inimestega, kes näevad, et elektriautode süsteemi väljaarendamine annab meie majandusele tervikuna ohtralt uusi võimalusi: olla säästlikum ja nutikam kodus ning eksportida neid lahendusi ka välismaale.
Eestis kulub igal aastal autokütusele umbes 10 miljardit krooni, mis teeb 7500 krooni iga inimese kohta (rinnalapsest raugani). „See raha läheb naftašeikide taskusse. Milleks me neile seda kümnist maksame, kui nutika planeerimise abil saaksime kõik oma sõidud tehtud kodumaal toodetud energiaga?” püstitab Tuisk küsimuse.
Euroopas planeeritakse praegu miljardieurolisi investeeringuid elektriautode infrastruktuuri. Laadimispunkte ja neile sobivat IT-süsteemi pakuvad aga vaid üksikud Euroopa ja Ameerika firmad. „Elektriautode infrastruktuur pole kosmoseteadus. Meil on tugev elektri- ja elektroonikavaldkonna inseneritraditsioon, mida on võimalik kombineerida meie tugeva infotehnoloogilise traditsiooniga ja töötada välja täiesti konkurentsivõimelisi lahendusi,” usub Tuisk. „See on meie motivatsioon – anda reaalne majanduse kasvuvisioon läbi kodumaise säästmise ja tugeva ekspordi potentsiaali.”
Projekt Elektromobiilne Eesti 2020.
Allikas: HEI
