Tehtud! Eestist sai Soome koloonia!

http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=385725&q=Lotila
Sami Lotila on Helsingis ja Tallinnas elav Soome ajakirjanik.
07.07.2010 08:15

Armsad eestlased, palju õnne, te olete veelgi lollimad, kui ma olen siiani arvanud! Soovite teha uimasest ja tõbisest kiisust, Eestist, Põhjamaade tiigri! Kahju küll, aga on juba liiga hilja.
Eestil pole enam mitte mingisuguseid võimalusi otsustada oma saatuse üle. Eestimaa on juba käest antud meile, välismaalastele: pangad, ettevõtted, magusaim kinnisvara ja krundid. Isegi ilusamad naised. Mis on jäänud eestlastele endale? Ainult hiigelsuured võlad!
Poliitiline pederastia
Meil välismaalastel läks ainult 20 aastat, et imeda Eesti tühjaks nagu kondoom. See kondoom oleks vaja täita, aga Eesti mees ju ei oska kasutada kondoomi. Pisut imelik, aga Eestis pole mitte ühtegi rahvusvaheliselt tunnustatud asjatundjat, kui rääkida kas või majandusest, riigikaitsest, haridusest, välispoliitikast või Venemaast. Eesti mees omab sama palju mingi eriala oskusteavet kui puhtaid alukaid – või karismat. Ehk ei oma üldsegi.
Eestlastest on saanud venelaste ja eriti soomlaste agarad teenindajad, naerusuised ja natuke lollid seljapesijad, kellele tasutakse imeväikset palka, sandikopikaid. Suur Soome päevaleht kirjutas hiljuti absurdsest juhtumist: Soome-Eesti poekett langetab oma müüjate palkasid 10–15 protsenti – aga soomlased ei saanud üldse aru, et jutt käib Eesti kroonidest ja mitte eurodest. Nii väiksed on Eesti palgad võrreldes Soomega!
Tööpuudus Eestis on 20 protsenti! Hurraa, tehtud! Soomlastel on täiesti võimatu mõista, et Eesti töötutest suurem osa ei saa riigilt toetusi mitte sentigi. Miks ei? Kas nemad, vaesekesed, polegi uhke ja hää Eesti riigi kodanikud? Tõeline tiiger hoolib oma poegadest. Eesti pole tegelikult isegi mingi peerune kiisu, vaid hiire, roti ja hüääni segu – raipesööja. Aga kes tegid Eestist sellise koletise? Süüdlasi võib leida Toompealt, ilusast roosast majakesest. Nende kättetöö on see poliitiline pederastia, mille tulemusena Eestist on saanud Läänemere naljanumber, välismaa ahnete äri- ja kepimeeste ning vodkaturistide koloonia.
Elu koloonias tähendab Põhja-Korea-laadset riigipoolset propagandat, korrumpeerunud ja idioote täis haridusaparaati, si..a täis ujumisrandasid, nõukaaegset ühistransporti ja liikluskorraldust ning kurjategijate täitsa avalikku tegutsemist näiteks Tallinna sadama piirkonnas. Ehk ühesõnaga: eestlaslik absurd, mis soomlastele tundub eksootiline ja naljakas, ajab armsa Eesti rahva haigeks ja pööraselt hulluks! Ma kordan: pööraselt hulluks!
«Chrysler Club Eesti» – sellist märki nägin ma ühe auto tagumikus. Chrysler Club? Ainult Eesti mees saab olla nii naiivne nagu 10aastane, et soovib kuuluda mingi automargi fänniklubisse. Aga mis tähendab liikmelisus praktiliselt? Mina ütlen: ta tellib kasutatud, läbisõidukilomeetrimeetriga kaunistatud lvana
Chrysleri Leedust või Saksamaalt ja istub siis seal oma investeeringus kõik õhtud pihku pekstes. Ahvatlev mees, eks?
Palju pappi, vähe keppi
Kuid mida soovib Eesti naine? Palju pappi, aga vähe keppi. See on üks esimesi asju, mis ma kunagi õppisin Eestis. Kuid välismaa mees talle meeldib. Mäletan, kuidas Eesti mehed serveerisid Tartus oma naisi, sõprannasid ja õdesid. Mehed tõid naisi välismaa meeste ustele täitsa vabatahtlikult, teades, et varem või hiljem nad saavad nood naised kätte niikuinii. Samalaadne esimese öö õigus kehtib välismaa meestele Eestis siiamaani, pärit vist Saksa-aegadest.
Kolooniaelu meeldib enamikule eestlastest. Eestlane pole ju kunagi soovinud teha otsuseid, kanda vastutust, nii et talle sobib hästi see, et keegi teine otsustab tema eest. Nagu ta tegi suures sõjas ja pärast seda nõukogude ajal. Eestlane on iseloomult kaasajooksja, igavene koputaja, kes laeva uppudes päästab oma naha ja jätab perekonna ja sugulased surmasuhu. Nii see on, eks, kallid vennakesed?
Ettevõtteid, mida meie, välismaalased sooviksime veel osta, Eestis enam pole. Kõik väikese Eesti mastaabis suured firmad – nagu Tallink – on juba pankade kätes. Eestist pärit põlevkivienergiat idealistlikud lääneeurooplased kindlasti ei soovi, sest see lõhnab keskkonnaprobleemide järele. Pigem valitakse Vene gaas.
Skype, mis see on? Luxembourgis registreeritud firma, millel on maailmas kümneid konkurente. Skype’i kesisel koduleheküljel ei mainita mitte ühtegi sõna mingist Eestist. Tallinnas asub Skype’i sweat shop, odavtöökeskus, ja mitte midagi muud.
Kas keegi Eestis on märganud, kuidas suured, ka Baltikumis tegutsevad rahvusvahelised ettevõtted pakuvad Eestist pärit inimestele juhtivaid ametikohti väga vähe. Miks nii? Asi on usalduses, selle puudumises. Eestlast ei tasu usaldada. Tean Tallinnast mitu juhtumit, kus välisfirmad on koolitanud oma eestlastest töötajaid mitu kuud välismaal, ning need töötajad on vahetanud töökohta või asutanud oma konkureeriva firma kohe, kui on saabunud tagasi Tallinna.
Aga veelgi vähem kui välismaalane, usaldab eestlast teine eestlane – nagu just sina, armas lugeja! Eestlane ei osta kodumaist kaupa, kui saadaval on vastav välismaa toode. Asi on ka kadeduses, eestlane ju ei soovi, et tema rahvuskaaslasel läheks paremini kui temal endal.
Tallinn on surmapealinn
Nagu igas koloonias, on ka Eestis elukvaliteet kehv. Raskete haiguste, nagu HIVi ja tuberkuloosi levimises on Eesti muidugi Euroopa tipus ja terveid eluaastaid on inimestel siinmail vähem kui kusagil mujal Euroopas. Tallinn on Euroopa suremuse pealinn, surma lõhna on siin tunda igal pool. Surm on näha väsinud, kibestunud, lollitatud inimeste nägudes.
Suvine Helsingi on täis rõõmsaid jooksjaid, rattaga sõitjaid ja kepikõndijaid. Aga Tallinn? Kadrioru pargis on võimalik teha lühike jalutustiir koerajunnide vahel, aga kõik kõndijad on vene-, soome- või ingliskeelsed. Eesti keelt pole kusagil kuulda, sest orjale on omane kükitada nelja seina vahel, pea jalgade vahel peidus.
Peidus hoiab Eesti mees ka oma väikest kasimata tilli, nagu jälle Tartu Aura Keskuses märkasin. Kallid vennad, ukse peal ju on silt, mis keelab pükste kandmise saunalaval. Ei oska lugeda? Ma tean küll hästi, mis on Eesti hariduse kvaliteet, aga et nii vilets?
Sellest saab meie suvi, laulis Koit Toome imeilusatel 90-ndatel, kui Eesti oli veel täis armastust, kirge, idealismi – ja tohutut potentsiaali. See oli enne, kui kõige tublimad lahkusid, jättes Eesti maha. Tagasi nad ei tule, sest milleks tulla siia vaesuse, tõbisuse, idiootsuse ja hulluse keskele? Ainult need naasevad, kes ei saa välismaal hakkama isegi iga eestlase lemmikametis koristajana.
Suvearmastus, see on samalaadne müsteerium kui see, millest elatuvad härra Toome ja teised Eesti «staarid».
Aga selle suve võtmesõnadeks on Põhjamaad ja tiiger. Mina luban esitleda oma Põhjamaade tiigrit oma eestlannast naisele iga päev vähemalt paar korda. Grrrrrrrrrrrrr!