Kodusõda on alanud! Auväärne Sami Lotila:Eesti – kas Põhjamaa või maa põhjas?

http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=393366&q=Lotila 
Sami Lotila, Soome ajakirjanik
07.09.2010 06:59

Eestlased, rahvuskaaslased! Julgen vist öelda, et rahvuskaaslased, sest olen viibinud siinpool Soome lahte juba piisavalt kaua. Mäng on läbi, ja me kaotasime! Kaotasime, aga õnnitleme soomlasi suurepärase võidu puhul: mõjukas Ameerika ajakiri Newsweek valis põhjaliku uurimise tulemusena Soome maailma parimaks riigiks, tõeliseks heaolu musternäidiseks!
Teine mõjukas ajakiri Monocle valis Helsingi maailma paremuselt viiendaks linnaks. Palju õnne jälle, soomlased! Järgmisel aastal olete kindlasti ka selle pingerea tipus, eks?
Pole ime, et eesti keelt kuuleb Helsingis juba paiguti enamgi kui Tallinna kesklinnas. Miks püsida vaeses Eestis, kui ainult 80 kilomeetri kaugusel ootab maailma kõige parem riik, väärilist palka ja tasuta haridust pakkuv Soome?
Ja, nagu teada, meelitab eesti naisi Soome ka see, et sealt ta leiab endale väärilise kaaslase, kes on huvitatud oma eneseväärikusest, aga ka alukate puhtusest.
Eesti kallis elu
Aga mis on meie armsa Eestimaa koht riikide edetabelis? Oi kui kurb! Näib, et oleme libisenud Ida-Euroopa keskkasti, tahapoole Sloveeniast, Tšehhist ja Slovakkiast. Aga ikka oleme veel, vähemalt veel mingi aja, ees Albaaniast – ja isegi Lätist ja Leedust!
Ajakirja Monocle pingereas Tallinna pole, sest Tallinn pole tõeline linn. Tallinn on sünge ja nukker külake – nagu iga «Euroopa kultuuripealinna» külastav välismaalane järgmisel aastal avastab oma silmadega. Vääriksime paremat?
Eesti – kas Põhjamaa või maa põhjas? Üks Eesti sõjaväelane küsis minu käest järgmist: kui mingi riik otsustaks rünnata Eestit, kuidas teeks ta ohutuks terve Eesti armee, laskmata ühtegi lasku? Eestlastele tuleks kinkida järv või bassein! Juba paari päeva pärast oleksid pooled Eesti sõdureist uppunud ja nädala aja pärast läheks järelejäänud teine pool!

Teine eestlane, ajakirjanik, küsis minu käest: miks lisab ETV liiklussaateid oma programmi? Aga sellepärast, et paljudele rahvusringhäälingunõukogu liikmetele on liiklus vägagi südamelähedane teema! Meie, eestlased, ei saa veel aru, kui tähtis roll rahvusringhäälingul on rahva ühise moraali kujundamisel. Roolijoodikutel ja surmasõitjatel ei peaks olema mitte mingit rolli sellises tegevuses. Mitte mingit, mitte kunagi!
Eestis üle kümne aasta viibiv soomlane rääkis mulle loo oma tütre klassiõe sünnipäevapeost: klassis on 24 last ja peole oli kutsutud nendest 22. Kaht ei kutsutud, sest nendest üks on paks ja teine räägib eesti keelt vene aktsendiga. Soomlase tütar oli šokeeritud, nuttis ega saanud aru, miks kõik ei saanud tulla. Aga ülejäänud laste, nende vanemate ja ka õpetajate arvates oli kõik okei.
Juhtum peegeldab eestlaste rikutud moraali. Kuidas said meist nii õudselt haiged? Haigestumine ei toimunud nõukaajal, vaid peamiselt 1990ndatel. Meid nakatati meelega.
Uurimuste järgi on soomlased üks Euroopa õnnelikumaid rahvusi. Jälle: palju õnne, soomlased! Ka teiste Põhjamaade rahvad on õnnelikud. Baltikumis seevastu on inimesed kurvad, kibestunud ja õnnetud. Pole mingi müstika, miks Soome lahe põhjakaldal ollakse õnnelikud ja siinmail on elu p….s. Seltsimehed, asi on võrdväärsuses! Kõikide elukvaliteeti ja õnnelikkust mõõtvate uurimuste järgi on õnnelikud riigid need, kus elanikud on võimalikult võrdsed nii majanduslikult kui ka sellest tulenevalt sotsiaalselt. Erinevuste tasandamiseks on ju olemas vägagi efektiivseid meetmeid ja nendest üht paremat – kui mitte parimat – kutsutakse progressiivseks maksusüsteemiks.
Kodusõda on alanud
Fakt on see, et praegust Nõukogude Liidust kopeeritud maksusüsteemi edasi kasutades Eesti on ja püsib põhjas. Heaolu ei saa kunagi ehitada ebaõiglusele.
Meid eestlasi muudkui lollitatakse. Me ei saa aru näiteks sellest, et Euroopa ühisturu eesmärgiks olevat hindade ühtlustamine. Palgad seevastu ei ühtlustu. Varsti maksab leivapäts vaeses Tallinnas samapalju kui rikkas Helsingis, kuigi palgavahe on nelja-viiekordne.
Eestis on käinud kodusõda juba pikemat aega, aga keegi vaevalt märkab seda! Või kui märkab, püsib eestlasele omaselt ükskõiksena. Ideoloogilistel põhjustel ja eesmärkidel puksitakse Eesti vaeseid riigist välja, sunnitakse kurjategijateks või isegi suretatakse nälga. Kuidas elatub Eesti töötu või haige, keda riik toetab tuhande krooniga kuus? Või ei toeta mitte sendigagi?
Aga, jah, Eestil on helge tulevik. Nii meile lubatakse üha uuesti ja uuesti, päevast päeva ja aastast aastasse. Mis sellest, et tegelikkus on käinud vastassuunas juba pikemat aega. Kes mäletab, kuidas Eesti oli Ida-Euroopa priimus ja eeskujuks teistele kommunismiriikidele veel 5–10 aastat tagasi? Enam Eesti seda ei ole – mööda on läinud Poola ja paljud teised, isegi Horvaatia. Kes on käinud viimasel ajal näiteks Slovakkia pealinnas Bratislavas, saab kohe aru, kui kaugele maha Eesti on jäänud. Ja see vahe aina kasvab. Slovakkial on kindel ja riiklik tööstus, töökohti toetab tööstuspoliitika, Eestis aga mitte. Veidral moel puutub Eestil ka tööhõivepoliitika.
Tööpuudus on nagu vähk, mis halvab ja suretab ära terve ühiskonna. Eestis sellest aru ei saada, kuigi oleme tööpuuduse osas terve Euroopa esirinnas!
Eesti poliitikud võtavad meelsamini sõna homoteemadel, kui räägivad oma riigi töötutest või töötutega. Miks nad ei asuta Eestis homode erakonda? Pakun välja sellele parteile loosungi, täitsa tasuta: «Tõmbame Eesti urruaugust välja!»
Eestil nagu igal teisel riigil on vaja pidevat arengut. Aga seda ei toimu. Arengut ei ole ka Eesti arengufondis, mille «investeeringud» on sedavõrd nirud, et neid ei saa isegi nimetada investeeringuteks. Aga vähemalt pakub arengufond hästi tasustatud töökohti ja mõnusat ajaviidet «spetsialistidele».
Ajakirjanikuna õppisin Eestis kohe algul, et mitte kunagi ei tohi kirjutada eestlaste plaanidest, kavatsustest, lubadustest. Neid on küll palju, aga tulemusi olematult. 99 protsenti Eesti poliitikute või ärimeeste ilusatest plaanidest ei jõua tulemusteni mitte kunagi või on tulemused katastroofilised. Ootan näiteks, et Tallinnast saab rahvusvaheline finants- või logistikakeskus. Nii meile ju lubati paar aastat tagasi.
Sammaldunud juhid
Aga kes teab, võib-olla Tallinnast saab rahvusvahelist huvi tekitav kultuurilinn? Tallinna hallitavad asbesti täis «loomelinnakud» on Lääne-Euroopa ekstreemturistidele tõesti eksootiline nähtus. Või on need hoopis lutikaid ja tarakane täis loomalinnakud?
Aga tagasi Soome, maailma kõige paremasse riiki – mis asub ahvatlevalt nii lähedal. Soome on dünaamiline, jätkuvalt uuenev ühiskond, mida juhivad haritud, aga nooruslikud energiat täis tegelased. Vaatame kas või juhtivate erakondade liidreid: Soomes on nad vanuselt 30–40 aasta ringis. Aga kui noored ja värsked – või vanad ja sammaldunud – on parteiliidrid meil Eestis?