Soome ajakirjanik Sami Lotila vastab näitleja Peeter Oja arvamusloole, kus viimane küsis, miks Õhtuleht avaldab eestlaste kohta käivaid Sami Lotila mõnitavaid artikleid.
Seltsimees Peeter Oja küsib: «Miks me laseme end päevast päeva mõnitada?» Hea küsimus, armsad eestlased! Just sellele küsimusele olen üritanud leida vastuseid oma Õhtulehe arvamuslugudes ja üritan ka edaspidi.
Miks eestlased lasevad end päevast päeva oma poliitikutel ja teistel võimulolijatel mõnitada? Sülitada otse näkku? Miks nad lasevad omal riigil langeda üha sügavamale stagnatsiooni, idiotismi ja absurdismi? Detaile palun otsida minu Õhtulehe lugudest – või sinu, hea lugeja, enda elust.
Miks eestlased lasevad oma riigil libiseda üha kaugemale euroopalikest väärtushinnangutest nagu solidaarsusest, hoolivusest ja igaühele tagatud heaolust, heast elust? Miks eestlased ei soovi elada õiglases, õitsevas, tõeliselt demokraatlikus riigis, mille kodanikud julgeksid vaadata silma ka meile, välismaalastele?
Miks puruvaesed, paarsada eurot kuus teenivad eestlased nii väga soovivad maksta tulumaksu oma kärbsemustuse suuruse palga pealt koguni 21 protsenti?
Ka mina proovisin elatuda 30 päeva 1000 krooni ehk 60 euroga, aga ei saanud hakkama, kuradi-kurat. Ei saanud hakkama isegi 30 tundi! Kõik raha oli läinud 30 minutiga − tasusin sellega oma korteri viimase nädala kommunaalkulud.
Miks eestlased ei taha lubada toimetulekut ja väärikat elu ühiskonna kõige nõrgematele – nagu me Euroopa Liidu jõukad lubame liidu nõrkadele liikmetele, nagu Eestile? Ilma Euroopa maksumaksjate toetusteta kärbuks Eesti ju kohe kokku nagu noku külma käes!
Julgust, Eesti mehed, julgust, nii sauna laval − püksid ära, palun − kui ka oma riigi kritiseerimises, ja seeläbi läbipaistvamaks, paremaks tegemises.
Eesti ajakirjanikud, teie ülesanne ja kohustus ju on kritiseerida, kritiseerida ja veel kord kritiseerida! Ma tean, et olete iseloomult arad, aga võiks vähemalt üritada. Korraliku arvamusloo tundmärgid: julge ja provotseeriv, subjektiivne, aga täpne ja faktiliselt tõene.
Kavatsen kirjutada elust Eestis ka edaspidi, muidugi, igasugustest peeterojadest hoolimata või võib-olla isegi just nimelt nende tõttu.
Muide, Peeter Oja, riigikohtu aasta 2001 lahend mind puudutavas kohtuprotsessis on leida ka internetist. Head lugemist! Peeteril soovitan ka käia kohe duši all, tõmmata jalga puhtad alukad ja rahuneda maha. Võiksid, Peeter hea, ka natuke õppida juriidikat või küsida nõu arukamatelt, eks?
Armsad eestlased, kohtume jälle Õhtulehe veergudel! Minu järgmise loo teemaks on AS Eesti Riik. Lugu kirjeldab seda, kuidas riiki ei tohi mitte mingil juhul juhtida nagu kolhoosi lauta, nagu ettevõtet. Kurvad tulemused on näha Eestimaal. Mulle tundub, et minu järgmine lugu saab eriti palju kommentaare, osaliselt ka tänu härra Ojale.
Head arutamist, head debatti!
Miks eestlased lasevad end päevast päeva oma poliitikutel ja teistel võimulolijatel mõnitada? Sülitada otse näkku? Miks nad lasevad omal riigil langeda üha sügavamale stagnatsiooni, idiotismi ja absurdismi? Detaile palun otsida minu Õhtulehe lugudest – või sinu, hea lugeja, enda elust.
Miks eestlased lasevad oma riigil libiseda üha kaugemale euroopalikest väärtushinnangutest nagu solidaarsusest, hoolivusest ja igaühele tagatud heaolust, heast elust? Miks eestlased ei soovi elada õiglases, õitsevas, tõeliselt demokraatlikus riigis, mille kodanikud julgeksid vaadata silma ka meile, välismaalastele?
Miks puruvaesed, paarsada eurot kuus teenivad eestlased nii väga soovivad maksta tulumaksu oma kärbsemustuse suuruse palga pealt koguni 21 protsenti?
Ka mina proovisin elatuda 30 päeva 1000 krooni ehk 60 euroga, aga ei saanud hakkama, kuradi-kurat. Ei saanud hakkama isegi 30 tundi! Kõik raha oli läinud 30 minutiga − tasusin sellega oma korteri viimase nädala kommunaalkulud.
Miks eestlased ei taha lubada toimetulekut ja väärikat elu ühiskonna kõige nõrgematele – nagu me Euroopa Liidu jõukad lubame liidu nõrkadele liikmetele, nagu Eestile? Ilma Euroopa maksumaksjate toetusteta kärbuks Eesti ju kohe kokku nagu noku külma käes!
Julgust, Eesti mehed, julgust, nii sauna laval − püksid ära, palun − kui ka oma riigi kritiseerimises, ja seeläbi läbipaistvamaks, paremaks tegemises.
Eesti ajakirjanikud, teie ülesanne ja kohustus ju on kritiseerida, kritiseerida ja veel kord kritiseerida! Ma tean, et olete iseloomult arad, aga võiks vähemalt üritada. Korraliku arvamusloo tundmärgid: julge ja provotseeriv, subjektiivne, aga täpne ja faktiliselt tõene.
Kavatsen kirjutada elust Eestis ka edaspidi, muidugi, igasugustest peeterojadest hoolimata või võib-olla isegi just nimelt nende tõttu.
Muide, Peeter Oja, riigikohtu aasta 2001 lahend mind puudutavas kohtuprotsessis on leida ka internetist. Head lugemist! Peeteril soovitan ka käia kohe duši all, tõmmata jalga puhtad alukad ja rahuneda maha. Võiksid, Peeter hea, ka natuke õppida juriidikat või küsida nõu arukamatelt, eks?
Armsad eestlased, kohtume jälle Õhtulehe veergudel! Minu järgmise loo teemaks on AS Eesti Riik. Lugu kirjeldab seda, kuidas riiki ei tohi mitte mingil juhul juhtida nagu kolhoosi lauta, nagu ettevõtet. Kurvad tulemused on näha Eestimaal. Mulle tundub, et minu järgmine lugu saab eriti palju kommentaare, osaliselt ka tänu härra Ojale.
Head arutamist, head debatti!
No comments:
Post a Comment