Eesti pangad ja poliitikud on valinud teadlikult inflatsiooni, et salamaksustada oma rahvast.

http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=294202&q=Lotila

Eesti inflatsioonil on lollide nägu
Sami Lotila, majandusajakirja Talouselämä korrespondent Tallinnas
03.09.2008
Majanduskasv on miinusmärgiga, inflatsioon aga kahekohalise numbriga. Eesti majandus suudab jätkuvalt üllatada. Kui kõik stabiilset elu igatsevad inimesed pole veel kolinud Eestist minema, siis teevad nad seda nüüd.
Eesti ei ole arenemas igavaks Põhjamaaks. Arengusuund on täiesti vastupidine. Eesti hiigelinflatsiooni ehk hindade ebainimlikult suure kasvu põhjuseks ei ole müstiline maailmakaubandus, vaid eestlaste lambapäisus.
Eestlane maksab vastuvaidlemata seda, mida küsitakse, isegi siis, kui toote või teenuse hind on allpool arvustust. Mõned värsked näited: ebapuhas joogivesi, Tallinna "luksuselamud" ja nende kommunaalmaksed, toit mitmes Tallinna restoranis, toidupoodite puu- ja juurviljad.
Põhjamaa kulutaja mõtleb, kas toote hind on seda toodet väärt. Eestlane mõtleb, kas mul jätkub selleks raha. Ja ostab, isegi kui raha ei jätku.
Tallinlane maksab jogurtiliitri eest üle 20 krooni, kui Helsingis saab sama jogurti 15 krooni eest. Kusjuures see jogurt on toodetud Eestis.
Nii nagu eestlane ei kahtle siinsete Gruusia-uudiste paikapidavuses, ei sea ta kahtluse alla ka toodete ja teenuste hindu. Eestlane õppis nõukogude ajal kuulama autoriteete ja ta pelgab neid ikka veel. Autoriteediks sobib autoriteedihirmus eestlasele ka rahaahne kaupmees.
Eestis on kokkuhoidlikkus häbiasi, nagu see on ka mujal Ida-Euroopas. Mida vaesem maa, seda rohkem vaesust häbenetakse. Ülivaese Kaliningradi linnapildis on muust Euroopast enam kalleid mersusid ja bemareid.

Nõunikud Bon Boni baarileti ääres
Eesti majanduspoliitikud on uhkustanud oma vähese lugemusega, sellega, kuis nad on läbi lugenud vaid ühe majandusteoreetilise raamatu. Võinuksid lugeda siiski enam, siis ehk oleks välditud superinflatsiooni katastroofilisi tagajärgi.
Seegi on võimalik, et Eesti poliitikud on valinud teadlikult inflatsiooni, et salamaksustada oma rahvast. Kõige valusamalt lööb hinnatõus vaeseid, sotsiaalaabist elavaid inimesi ja neid, kel siianigi oli raske. Abirahasid aga ei lisata, vaid pigem kärbitakse. Töötuses vaevlevad piirkonnad muutuvad veelgi vaesemaks. Venekeelne Ida-Eesti ja Tallinna äärelinnaosad muutuvad endisest veelgi venemeelsemaks.
Eesti hiigelinflatsioon sai alguse Eesti valitsuse ja Tallinna linna otsusest tõsta kiirelt palku. Neid tõsteti isegi 30 protsenti aastas ja samal ajal palgati juurde uusi töötajaid. Tulemuseks oli loomulikult inflatsiooni plahvatuslik kasv ja töö efektiivsuse langemine endisestki madalamaks. Üsna omapärane majanduspoliitika.
Nii mõnigi Eesti noortest poliitikutest ja Tallinna linna paarikümneaastastest "nõustajatest" naudib rohkem ööklubi Bon Bon baariletti kui ülikoolipinki või välismaal töö- ja elukogemuste saamist. Tulemused on kõigile näha.
Odav laenuraha ja rumalaile mõeldud "piiks-piiks ja raha tuleb"-teenused on suurendanud eestlaste hoolimatust raha ja hinna suhtes. Mina ise pean liiga kalliks ja boikoteerin mitmeid Tallinna teenuseid: 150 krooni ujula või jõusaali eest on naeruväärselt kõrge hind ja 250 krooni juukselõikuse eest liig. Ma ei maksa 100 krooni paarikilomeetrise taksosõidu eest. Liiter jäätist maksab Tallinnas üle 40 krooni, kui Helsingis saab selle 30 krooni eest. Riideid ei ole Tallinnast juba viimased 15 aastat mõtet osta.
Hindade kiiret tõusu lisab tootjate ja jaemüüjate ebaefektiivsus. Eesti-sugusel väiksel maal ei ole võimalust olla laisk või omada kehva logistikat, sest need lisavad maksupainet hindadele. Venemaal või Saksas võib suurte kulutajamasside tõttu hästi hakkama saada aeg-ajalt ka rumalaid otsuseid tehes.
Vaatamata sellele, et Eestis koolitatakse ärijuhte liiga palju, on siit pädevat ärijuhti siiski pea võimatu leida.
Väikesed palgad, suured hinnad
Iga riigi poliitikute tähtsaim ülesanne on tagada oma inimestele hea ja turvaline elu. Eelkõige just oma maa elanikele. Lääne-Euroopas tähendab hea ja turvaline elu stabiilset poliitilist ja majanduslikku olukorda. Turvalisel maal on igal üksikisikul hea elada ja jõukaks saada. Nii ka ettevõtetel.
Maailmakogemused näidavad, et superinflatsioon on suletud ja sissepoole pööratud, hääbuvate majanduste probleem.
Soomes ja Rootsis on isegi mõte 10protsendilisest inflatsioonist täiesti võimatu, sest mitte ükski kodanik ega poliitik lihtsalt ei aktsepteeri seda. Eestis pole ükski poliitik võtnud vastutust, Tallinnas pole olnud mitte ühtegi selleteemalist meeleavaldust – Eesti fenomen on ükskõiksus.
Suur osa eestlastest ilmselt ei saa arugi, mida inflatsioon tähendab. See on hindade kallinemine.
Aga eks Eestis on tehtud õigeidki otsuseid ja neist üks on euro kasutuselevõtu edasilükkamine. Kui Eestis oleks kasutusel euro, oleks hindade võrdlemine Tallinna ja Helsingi vahel eriti lihtne. Nii saaksid ehk eestlasedki aru, kui väljakannatamatult kallis riigis nad elavad.
Tere tulemast kõik Soome!