Raul Allikivi: Hiina saabumine 06.11.2009 http://www.e24.ee/?id=184562

Raul Allikivi: Hiina saabumine 06.11.2009 11:43
Maailm on kiires muutumises, senised jõujooned mängitakse ringi. Ülemaailmne majanduskriis lisab hoogu juurde, sundides riike enda tulevikku ümber mõtestama.
Hiina paistab välja selge erandina – kui mujal on majanduskasv miinuses, siis seal on praeguse kriisiaasta eesmärgiks seatud kaheksaprotsendilise majanduskasvu saavutamine ning tõenäoliselt tehakse see ka ära. Kohe-kohe on Hiina majandus möödumas Jaapanist, maailma senisest teisest suurest majandusest.

Hiinagi on viimase aastaga kannatada saanud – eksport on aastaga kukkunud isegi 20 protsendi ringis. Majandus jätkab kasvamist siseturu tarbimise kasvu ja valitsuse hoogsate investeeringute toel. Hiinlaste säästud, mis varem toitsid ameeriklaste tarbimishullustust, on pandud oma rahva teenistusse. Üks asi, milles erinevad eksperdid aga kindlasti ühel meelel on, et võrreldes teiste maailma vägevatega on pärast majanduskriisi lõppu just Hiina positsioon suhteliselt kõige rohkem tugevnenud. Tuleviku osas lisavad ebakindlust mitmed sisemised murekohad – mille seas kasvav rikaste ja vaeste vaheline lõhe, sotsiaalse toetusvõrgustiku ebapiisavus või puudumine ning keskkonnaprobleemid – on riigile tervikuna isegi olulisemad kui inimõigused või võimalik ebaadekvaatne riigikord.

Hiina on tulnud maailmaareenile selleks, et sinna jääda. Kas see meile meeldib või kas me selleks valmis oleme, on juba teisejärguline. Eestigi peab selgeks tegema, mida see meile tähendab.

Olukord ei ole tegelikult sugugi paha. Hiina asepeaministri Zhang Dejiangi visiit selle nädala alguses näitas, et me oleme kaardil ja meil on ka, millest rääkida. Tallinna Sadam on Hiina suunal tegutsenud juba pikka aega ning konkreetsetest koostööplaanidest Ningbo sadamaga on kõvema häälega räägitud alates majandusministri juhitud äridelegatsiooni visiidist Hiina kaks aastat tagasi. Praegu käivad ehitustööd ning varsti on kõik konteinerlaevade vastuvõtuks valmis.

Logistikaga seotud Eesti ettevõtjatele ongi Hiina juba selge partner. Töö käib. Aasias üldse ja eriti Hiinas aetakse äri natuke teisiti kui Euroopas tavaks. Kui põhilise töö teevad nii siin kui seal ära ettevõtjad ise, siis Aasias on selleks, et sind tõsiselt võetaks, lisaks tarvis ka selget riigi toetust. Ningbo projekti nimel tasub kõikidel tasanditel pingutada. Konteinertransiit viib edasi teiste seotud tegevuste arendamisele ning Hiina kaupade jaotuskeskuseni on jääb ainult väike samm.

Sel nädalal oli Eesti ettevõtjatele tehtud kättesaadavaks esinduslik Hiina äridelegatsioon, kelle liikmeteks suurte Hiina ettevõtete juhid. Mehed, kelle jutule pääsemiseks tuleks Hiinas ilmselt pool aastat nende sekretäri ukse taga koputamas käia. Loodetavasti sirgub sõlmitud kontaktidest nii mõnigi edukas projekt, kuid tõsiasi on ka see, et Hiina suunal edu saavutamiseks on meil teadmisi juurde tarvis.

Telliseid tuleb seina laduma hakata päris algusest. Keeleõpe. Hoolimata hiinlaste pingutustest inglise keele õppimisel on hiina keel Hiina äris edukas olemiseks elementaarne. Keeleoskajaid Eestis juba üksikuid on ning peagi Tallinna Ülikooli juurde rajatav Konfutsiuse instituut loob hiina keele õppeks kindlasti veelgi paremad tingimused. Vastavalt kahe nädala eest valitsuses kinnitatud «Made in Estonia» tegevuskavale alustatakse kahe aasta pärast hiina keele õpetamisega ka keskkoolitasandil. Tõsi, alguses küll vaid mõnes koolis. Tegu on 21. sajandi ärikeelega, mida on vaja osata.

Eesti viimaste aastate konkurentsitult kõige suurem mainekujundusprojekt on osalemine oma paviljoniga Shanghai maailmanäitusel. Ettevõtjail on praegu veel õige aeg EXPO-l osalemist planeerida. Isegi siis, kui ei ole huvi või jaksu ise mõneks ajaks Eesti paviljoni oma väljapanekuga kohale minna, tasub sinna minna kas või külalisena.

Algatusi ja mõtteid on teisigi. Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoda plaanib ühisprojekti Soome ja Rootsi partneritega, et tõsta Eesti ettevõtete teadmisi ja võimekust Hiina turule minekuks. Eesti IT-ettevõtted räägivad vajadusest, et e-riigi ekspordi hoogustamiseks peaks Eesti astuma Aasia Arengupanga liikmeks. Eesti kõrgkoolid loodavad, et lähiaastatel õnnestub meile õppima saada rohkem Hiinast pärit tudengeid kui seni. Hiina on tulnud meie maailmapilti ega lähe siit ilmselt enam kuhugi.



Artikli autor on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi majanduspoliitika talituse juhataja.

avesta feng-shui(at)hot.ee: miks meie astroloogid seda l2henemist ei kommenteeri? valus t6deda v2?! et meie maal saavad ida ja l22s kokku ja selle vilju maitsevad aint yksikud v2ljavalitud?
-0 +0

06.11.2009 18:43
Harri Kingo : Viimasel ajal vaatab maailm teatava imetluse ja teatava kartusega Hiina poole, kes on tõusmas maailmas uueks majanduslikuks ja ka poliitiliseks liidriks. Et jalgratta leiutamine on mõttetu tegevus, siis vaadakem korraks Hiina poole - äkki leiame sealt midagi, mis meid edasi aitaks. Seepärast ka siin sellisest näivalt kaugest riigist nagu Hiina.

Maailm oleks juba hiinastunud, kui kommunistlik kord 20. sajandil poleks Hiinat kaugele tagasi paisanud oma mõttetute majanduslike eksperimentide ja oskamatusega. Hiina võinuks olla majanduslikult samal tasemel, mis Jaapan on täna... ainult et oma 10 korda võimsam Hiina kõrval suhteliselt tillukesest Jaapanist. See räägib Hiina potentsiaalist, mis on hakanud avanema.

Teiseks, Hiina on alati olnud tsentraalse juhtimisega riik, seda alates Hiina ühinemisest ühtseks riigiks. Neil puudub üldse igasugune demokraatia traditsioon. Et praegune valitsus on kommunustlik, see on asjadele rohkem nime andmise küsimus. Sisuliselt jätkab Hiina oma ühe valitseja poliitikat ja on demokraatia oma ühiskonna korraldusest ära jätnud.

Nagu näha - see tsentraalse juhtimise tee toimib paremini kui toimivad lääne demokraatiad. Viimased tähendavad killustatust ja huvide konflikte riigi enese sees, mille peale läheb tohutu aineline ja intellektuaalne ressurss. Ammugi ei taga demokraatia parimate võimalike isikute leidmist rahva seast riiki juhtima.

Kolmandaks - Hiinas on alati olnud tavaks, et inimese sünnipärale, päritolule või seisusele ei pööratud tähelepanu. Aastatuhandeid on seal au sees olnud karjääri tegemise teine võimalust ja tee - õppimine. Igaüks võis Hiina ühiskonnas teha karjääri, kui ta oli edukas õppija. Hiinas on olnud läbi ajaloo riiklik eksamisüsteem, leidmaks kõige haritumaid ja võimekamaid inimesi riigi ametnikkonna täienduseks riiki juhtima ja valitsema.

Selline traditsioon - selekteerida ühiskonna juhid välja mitte valimiste teel, vaid nende võimekuse ja hariduse abil - on hea olnud ka tänapäeva Hiinale, mis on vabanemas idoloogilistest raamidest, mis 20-ndal sajandil pärssisid Hiina arengut.

Tõsi on - iga ühiskond vajab ju oma etteotsa kõige võimekamaid, kõige haritumaid, kõige targemaid, kõige intelligentsemaid inimesi. Lääne demokraatia paraku pärsib selle võimekate teadliku selektsiooni ja valitsema satuvad tavalised keskpärasused, kelle ainsaks oskuseks on massiline propaganda ja konjunktuurlus.

Näib, Hiina oma aastatuhandete pikkuse traditsiooniga edutada läbi haridussüsteemi vastutavatele kohtadele just kõige võimekamaid ja targemaid - seda olenemata nende päritolust ja taustast - on palju efektiivsem arukate juhtide väljaselgitamisel kui Õhtumade demokraatlikud tavad ja kombed. Hiina meetod endale juhte leida tagab pädeva riigi juhtimise populismi ja konjunktuurluse asemel. Õhtumaadel sellist tava ei ole - meid juhivad need, kes on kõige ambitsioonikamad, aga kaugelt mitte kõige pädevamad.
-0 +6

06.11.2009 18:44
Harri Kingo : Järg:

Demokraatia riigi sees ja iga riigi ambitsioonikas suveräänsus rahvusvahelises elus on väga suur pidur kogu lääne ühiskonna arengule, sest lääneriigid siplevad igaüks oma lõpututes ja permanentsetes poliitilistes sisetülides ja -võitlustes, samas on nad üksteise suhtes väga vastandlike huvidega. Kõik see on kulukas, ebaefektiivne, pillav ja Õhtumaid endid laostav. Laostav nii majanduslikult kui kõlbeliselt.

Me oleme väga väike riik, väga väike rahvus. Olgem ausad - meis endis pole eriti sügavalt neid lääne riigivalitsemise traditsioone, mis meid möödunud aastasadadega otseselt seoks. See tähendab, et me oleme suhteliselt vabad muutuma... kui seda ise tahame ja nii otsustame, kui oleme piisavalt intelligentsed kohanemaks kaasaja üha kiiremini muutuva maailmaga.

Vaadates siit Hiina poole - ehk on nende tuhandeid aastaid kestnud arengust ja ühiskonna valitsemise korraldamisest ka meil midagi õppida? Esmaselt just seda, kuidas me endi seast üles leida need kõige võimekamad ja kõige arukamad, kes meid juhiksid? Sest võimekaid me endi etteotsa ju tahame ja demokraatia on üks viis neid rahva seast üles leida... Kuid kas ikka see kõige targem ja parem viis?

Vaadates meie oma Eesti riiki lõhestavaid sisemisi vastuolusid, vaadates meie juhte - demokraatias on ikka päris palju seda taaka, mis võiks olemata olla... Kas mitte demokraatia miinused ei hakka vaikselt demokraatia plusse üles kaaluma? Jajah, et demokraatia on kena ja tore ja ainuõige - seda õpetatakse meile juba koos esimeste tähtede ja numbritega... Aga kas demokraatia on ikka see kõige targem, kergem, efektiivsem, valutum tee tulevikku?

Kui ma lendan lennukiga, siis tahan ma, et piloodi istmel istuks just see kõige parem mees selleks tööks. Ja mitte, et lennukitäis rahvast tungleb kõik nagu üks mees sellele ainsale kohale seal lennuki eesotsas. Ja et pärast pikki sisevõitlusi võtab istet seal see, kes valimistel - nii nimetatakse meil seda pikka poriloopimist - lõpuks kõige enam hääli endale kokku kogus...

Hiina aastatuhandete pikkune käidud tee ja selle tulemus - tänane tõus maailmas, seda vaatamata maailma tabanud raskustele - pakub siin ja täna alternatiivi meie jaoks lausa ära pühastatud Õhtumaisele demokraatiale.

Niisiis, mõelgem ka teiste võimaluste peale leida endi seast endile targad ja võimekad juhid kui demokraatia seda pakub. Sest eks me kõik ju tea - meie valimised on üks pikk ja inetu farss. Passiivsuse kasv valimistelt valimistele annab tunnistust, et selles osalejad ilmselt ei looda enam eriti ei demokraatia ega demokraatlikult valitud juhtide peale.
Samalt IP-aadressilt on siin varem kommenteerinud ka Harri Kingo(18:43 06.11).
-0 +6

06.11.2009 22:17
avesta feng-shui(at)hot.ee: Harri, tänud! Selle artikli ja sinu kommimiste ümber valitsev surmvaikus tähendab palju. E see kes teab, ei pea ju siin rääkima... Aga materjal on iseenesest väga-väga palju lubav, kuigi mandariini keele oskajaid oleks pidanud harima/aitama juba 9 aastat tagasi. Valgete eestlaste sallivus pannakse proovile viimast korda rahvuse ajaloos. Punkt. Olen Kaljukits. Nagu Hiina ja ka Eesti. Siit ka sugulustunne, mis ei kanna endas geneetilisuse probleeme, vaid võtab kaasa parima, mida anti sündides ja ka vahetult enne seda. Liigu ja rõõmusta!
Samalt IP-aadressilt on siin varem kommenteerinud ka avesta(16:08 06.11).
-0 +1

07.11.2009 09:10
ei nn globaliseerumisele : Eestlased õigemini euroopalike väärtustega inimesed võiks praegusest väikesest eelsoojendusest elika kriisist ikka midagi ka õppida. Miks kõik arvavad, et hiina kommunistide ja rahvusvaheliste sullerite kätte näidatud tee elika nn globaliseerumine on õige. Järsku iga inimene peab ikka ise tegema tööd ja mõtlema. Vast lõpetame mitmesuguste Marxsude ja Friedmanite mõõdutundeta imetlemise ja hakkama ise omaenese mõistust ja oskusi kasutama. Hiinast on tehtud maailma töökoda paraku suur osa seal toodetust viletsa kvaliteediga või lausa kahjulik trään, parem kui seda ei oleks kunagi toodetud. Tõsi millega võib nõustuda Hiinat peab tundma, maa on oluline. Kuid samas tuleks kogu selle Hiina värki suhtuma kriitiliselt. Euroopal ja eurooplastel on sellega raskusi olnud ilmselt juba Voltaire`i aegadest saadik.