(:)kivisildnik: eelistage sõprusele armastust http://uudised.err.ee/index.php?06183640

(:)kivisildnik: eelistage sõprusele armastust
() 05.11.2009 14:20
Sven Sildnik, kirjastaja

Tere, soovin teile pilvitut ja probleemitut neljapäeva õhtupoolikut. Täna räägin ma teile põhiväärtustest, jumalast teile hommikul juba kõneldi, seepärast keskendun ma Rainer Nõlvakule. Rainer Nõlvak on ideaalse inimese mudel, midagi tänapäeva Jeesus Kristuse või Mahatma Gandi taolist.

Nii nagu Gandi ja Jeesus, jutlustab ka härra Nõlvak vägivallatust vastupanuliikumisest ja koristab vastutustundetute logardite järelt mustust. Täpselt nii nagu Jeesusel, Gandil ning Jaan Tättel on tal pidevalt käsil mõttetalgud ja kui pole mõttetalguid, leidub kodanikul ikka mõni lihtne mõte lihtsatest asjadest või lihtsalt hea sõna, mida teistega jagada.

Eelmisel nädalal jõudis Rainer taas kord ilma suuremate talguteta väga hea mõtteni ja jagas seda meiega Eesti Päevalehe veergudel. Mõte on selles, et 1. mail pole niikuinii midagi teha ja seda vaba päeva võiks kasutada venelaste hulgast sõprade otsimiseks.

Toetan, kui sõpru ei ole, miks mitte, tuleb otsida. Igal juhul maksab üritada. Vanu vene multifilme näidatakse tänapäeval suht harva ja rahvastevahelise sõpruse, töö ja rahu ideed hakkavadki meelest ära minema. Lugupeetud lugejal võib tekkida küsimus, kuidas siis ikkagi venelastega sõbraks saada.

Rainer Nõlvalkul on selleks vettpidav plaan, tuleb venelastega ära leppida. Selleks tuleb muidugi enne tülli minna aga see ei tohiks olla väga raske, laske oma fantaasial lennata. Meenub üks juhtum ajakirjandusest, keegi kodanik rääkis kultuuripealinna ühistranspordis eesti keelt ja sai selle eest jalaga näkku.

Sarnases olukorras on lihtne sõpru leida – tuleb lihtsalt kõigega leppida. Lugejad on ju haritud inimesed, mingi võõrkeele oleme kõik keskkoolis selgeks saanud. Vähemalt suhtlustasandil, sellest piisab. Härra Nõlvaku piiratus seisneb antud juhul rahvusküsimuses.

Kõige leppimine on universaalne probleemide lahendamise viis. Mida tegid vennad Voitkad kui punkris redutades hammas valutama hakkas? Hambaarsti juurde ei saanud minna, tuli küüslauku närida ja valuga leppida. Voitkade valuga leppimise taktikat tuleb tänapäeval paljudel kasutada, eriarsti juurde lihtsalt ei saa. Ei saa ja kogu moos.

Mida tegid vanad eestlased seitsmesaja aastase orjapõlve jooksul, selge see, et leppisid kõige ja kõigiga – esimese öö õigusega, mõisa peksupingiga, kirikukümnisega, venestamisega, pärisorjusega, laulupidudega – igasuguste õudustega tuli leppida. Ainult nii oli võimalik ellu jääda.

Üldiselt olen Rainer Nõlvakuga nõus, leppimine on traditsiooniline eesti viis probleemide lahendamiseks. Eriarvamusel olen ainult selles osas, mis puudutab sõbrunemisega kampaania korras. Mis oleks järgmine samm, armumine kampaania korras, Rainer vibutab taktikeppi ja südamed murduvad ning järgnevad muunide sekti praktikast tuttavad massilaulatused?

Pole paha. Aga miks mitte 1. mail venelaste hulgast armukesi otsida. Esiteks mõned inimesed ei oska sõprust küllalt kõrgelt hinnata, kui armastuse peale on nad mihklid. Pealegi on armastus kuulus rahvusvaheline kaubamärk, mida reklaamitakse nii filmides, muusikavideotes aga ka paljudes laiatarbekaupade reklaamides.

Sõprussidemeid ei hinnanud kuigi kõrgelt ka vanad eestlased, vanasõna – sõber sõbra p....t koorib - väljendab sügavat ja põhjendatud skepsist sõpruse küsimuses. Sõprust on Eesti ajaloos kasutatud väga sageli sõjakavalusena, kui palju rootslasi, taanlasi ja ordumehi on langenud eestlaste valeliku sõpruse ohvriks, kes neid jõuab kokku lugeda.

Orjaajale eelnes piisavalt pikk sõpruse periood, 1. mai ei ole ehk kõige parem ajastus võõramaalaste hulgast sõprade otsimiseks – ma soovitan jüriööd. Aga ma rõhutan veel kord, et sõprussidemed on ajutised ja heitlikud, kas või juba ainult sel põhjusel, et sõpradel pole lapsi ega ühisvara, ühesõnaga sõpru ei seo tegelikult mitte midagi.

Armastus seevastu on tugev emotsioon ja kui kord juba õnnestub kellessegi armuda, siis on pool aastat hullumeelset kehakeemiat tagatud. Selle on teadlased välja uurinud, armastusel on garantii või pretensioonide esitamise aeg kuus kuud. Aga see pole veel kõik, kuue kuu jooksul kolitakse kokku elama, eostatakse lapsed, sõlmitakse abielulepingud jne jne.

Ja kui kuue kuu pärast kehakeemia lahtub ning terve mõistus taas võimust võtab, on juba liiga hilja, olete üle pea kurat teab millesse mässitud ja välja rabeleda on praktiliselt võimatu. Nii et mina kui arukas inimene propageerin küll esimesel 1. venelaste hulgast armukeste otsimise teemat. Niikuinii otsite.

Ja kui juba korra armunud olete, siis on kõik ükskõik – lurjustest pankurid, reeturitest poliitikud, kõlupeadest meelelahutajad, pooletoobise ajakirjanikud ning mörisev biomass. Sõprus ei ole nii tugev tunne, et varjutaks kõik probleemid, otse vastupidi, sõbrad võivad hakata õlleklaasi taga maailma asju arutama ja tuju ongi rikutud.

Positiivne programm: eelistage sõprusele alati armastust. Toon konkreetse näite, olid kunagi kaks sõpra Moolotov ja Riibentropp, sellest sõprusest tuli ainult jama, kui nad aga oleks üksteist armastanud, siis oleksid nad geiklubis lustinud, poleks salalepinguid ega pronksmeest ning 1. mai õhtu oleks vaba, poleks vaja kuskil kedagi lantida.

NB! Kivisildniku päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadios igal neljapäeval kell 12.30 ja 17.45. Saateid saab järelkuulata SIIN.