Eestlane tasub elektrienergia eest peaaegu kaks korda rohkem kui soomlane.

http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=323640&q=Lotila

Sami Lotila, Eestis elav Soome ajakirjanik
08.04.2009
Odav ja rõve Eesti (NSV)

Ma armastan Eesti riiki! Sellepärast pakungi siin välja paar originaalset, hästi mällu jäävat tunnuslauset, mis meelitaks siia jõukaid turiste Soomest ja mujalt. Palun:
"Find all the holes!" – "Leia üles kõik augud!" Selle slogani sihtgrupiks on golfimängijad ja seksituristid, aga ka Eesti auklikke teid fännavad ekstreemturistid.
"Cheap & Nasty" – "Odav ja rõve". Paljudele on meelepärane Eesti odav õlu ja NSV kultuuripärand, mida siinmail on igal pool näha ja tunda.
"No oral, no moral" – "Mitte oraalne, mitte moraalne". Eestlased on vaikiv rahvas, kelle moraal on veniv, aga arusaam seksuaalsusest pärit tsaariajast.
Ja üks eesti keeles: "Sigaodav Eesti – ainult sigadele?". Tuletab meelde, et hinnad Eestis on turisti jaoks head ja loomadest peetakse siin lugu.


Aga seekord räägin ma rahast. Minul seda on, kuid sinul mitte! Raha on asi, mille nimel eestlane on valmis rabama tööd kuni surmani. Või vähemalt nii ütlevad Eestis paljud. Aga mis on tegelikkus? Nüüd, kui tööpuudus Eestis kasvab, paraneb inimeste tervis ja pikeneb eluiga kohe kindlasti?
Tegelikult on eestlaste varase suremuse põhjusteks lollus, halvad elukombed ja ebastabiilse ühiskonna tekitatud stress. Ei usu? Proovime ära laborirottidel! Rotiurg meil juba on olemas, selle nimeks on Tallinn.
Veidrad ministrid
Uudiseid Eesti saunadest: viimase nädala jooksul olen käinud ujulates ja saunades Tallinnas, Tabasalus ja Kuressaares. Kõik saunad olid pungil ujumispükstes istuvaid ja duši pelgavaid eesti mehi. Pole vaja häbeneda, poisikesed, maailmas on ka teisi väikese tilliga rahvusi!


Aga rahast. Tartu aastal 1995: istun Rüütli Pubis, mille klientideks on kohalikud ärimehed – tüsedad ja haisvad tegijad, kes lehvitavad baarmenile paksu sajakrooniste pakiga. Viskavad viina ja teevad välja punastes sukkpükstes naistele. Tuul puhub baari ukse vahelt, seinal jooksevad tarakanid.
Aasta 2009 Tallinnas: eestlane sõidab restorani ette uhke autoga, aga raha tal ei jätku isegi supi söömiseks. Kodus pole akende ees kardinaid ja köögi ehitamine on jäänud pooleli. Mööbli kinkis vanaema. Puhtaid aluspükse pole sahtlis ühtegi paari.
Eesti on teismeline, 18 aastat vana. Sellepärast ongi õiglane, et eestlasele makstakse töö eest ainult taskuraha, mitte veel õiget palka. 10 000 krooni kuus on taskuraha mitte ainult rikkas Soomes, aga ka vaeses Tallinnas. Väärikat elu elades on nii vähese rahaga võimatu toime tulla.
17 aasta jooksul, 1991.–2008. aastani, kasvas Eesti keskmine palk 600 eurot, aga Soomes kasvas see sama palju viie aasta jooksul 2003.–2008. aastani. Praegu palgad Eestis langevad, ent Soomes ikka veel kasvavad. See tähendab seda, et järjest rohkem eestlasi ostab Soome laevale ainult ühe-otsa-pileti.
Raha ei kasva puu otsas. Seda toodab ettevõtlus, mille arendamine ja/või endale maale meelitamine nõuab järjekindlat tublit tööd.
Ettevõtluse arendamine on iga omavalitsuse üks tähtsamaid, kui mitte kõige tähtsam ülesanne. Soovitan käia tutvumas teie oma omavalitsuse töötajate ja eriti nende ülemuste ehk poliitikutega. Mis te arvate, kas leiate volikogusaalist haritud, arukaid spetsialiste või pigem penskaritest, õnneõngitsejatest ja dressipükse armastavatest matsidest koosneva friikide paraadi? Soovitan alustada tutvumisega Tallinna linnavolikogust.
Veider, aga Eestis on ka ministriametit pidavaid poliitikuid, kes ilmselgelt ei saa aru tänapäeva majandusest ja ettevõtluse elavdamisest. Kodusemalt tunneksid nad end kolhoosi lauta majandamas. Siililegi on selge, et Eesti võimaliku majandusedu võti on koostöö Venemaaga. Koostööd on vaja arendada, mitte takistada.
Eesti sai ministriks julge mehe, kes ütles otse: riigilt sotsiaaltoetusi nõudvad kodanikud on kerjused! Aga miks Eesti riik ise nõuab toetusi Euroopa Liidu rikastelt liikmesriikidelt? Kerjusriik Eesti, teeni ise oma raha!
Eestlane oskab raisata
Ida-Euroopa paradoks: mida väiksem riik, seda suuremaid lollusi saadetakse korda. Tähtis pole suurus, vaid see, mis sellega peale suudetakse hakata. Seekord ei räägi ma riistast, vaid ajupotentsiaalist, mis samuti on siinmail defitsiidiks.
Eesti tulevik on teaduspõhises majanduses? Aga kui ei ole majandust? Ega ka teadust, mille peale seda majandust ehitada?
Teadust arendavad teatavasti ülikoolid, aga Eesti ülikoolid on nõrgad. Oma ülikooli saamine maailma või vähemalt Euroopa tippülikoolide hulka on Eestile esmatähtis ülesanne, hariduse hea taseme sümbol. Aga Eesti ülikoolidel puudub julgus, koostöövõime, innovatiivsus, ettevõtlikkus. Rotte Eesti ülikoolides piisab, aga kus on laborid?
Eestlased ei oska teenida, teha raha. Arendada tooteid ja teenuseid, mida teised riigid sooviksid osta hea hinnaga. Tuntud Eesti kaubamärgid ja nende sümpaatsed omanikud? Ei tule meelde ühtegi.
Soome turistile on Eesti tarjoustuote, odavmüügitoode, kuhu sõidetakse ainult siis, kui reis Helsingist Tallinna on odavam kui õhtu kohalikus õllekas. Nõukogude teemaparki pole Eestisse mõtet turistide lõbustamiseks ehitada, sest selline siin juba on. Selle nimeks on Saaremaa. Lõbu algab juba praami peal.
Raha raisata oskab eestlane küll. Ta tasub elektrienergia eest peaaegu kaks korda rohkem kui soomlane. Hinnavahe kasvab, soomlase kasuks. Riigimonopoli ülalpidamine maksab Eesti majapidamistele miljardeid kroone. Aga eestlane ei protesti.
Elu on imelik, ilus asi. Loogiline, õiglane ja hea. Jõukus ja heaolu kogunevad sinna ja nendele, kellele need õiglaselt kuuluvad. Jõmmid ja jõhkardid jäävad ilma.
Aga pakun välja veel ühe tunnuslause turistide siiameelitamiseks – või kas siiski mitte pigem hoiatamiseks: "Eesti, Euroopa kõige positiivsem riik!". Millisele Euroopas hästi tuntud faktile võiks see slogan küll osutada?