Eesti on IT-vallas sabassörkija

http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=308505&q=Lotila

Sami Lotila, Tallinnas elav Soome ajakirjanik
16.12.2008

Eesti mees on nagu jänes. Ma ei mõtle siinkohal tema võimalikku harjumust sõita trammis piletita, vaid seda, et paljudest eesti meestest pole keegi näinud enamat kui tema kõrvu arvuti tagant.
Eestlase tunneb kõikjal Euroopa kohvikutes, supelrandades ja lennujaamades tõepoolest selle järgi ära, et ta küürutab oma sülearvuti taga ja ei suhtle eriti ümbritseva maailmaga.
Kuigi eestlasele on isiklik läppar tuttavam kui elukaaslase g-punkt, ei ole tal siiski õnnestunud arendada oma riigis märkimisväärset IT-ühiskonda. Eesti tiigrihüpe on tegelikkuses nagu kastreeritud kassi peer, tugevalõhnaline, aga jõuetu.
Tallinna jõudnud turisti usk Eesti IT-ühiskonda kaob juba teel sadamast bussijaama. Krediitkaardiga on võimatu maksta nii taksos kui ka bussijaama piletikassas. Trammis augustatakse sõidutalong 100 aastat vana kompostriga. Stockmanni juures imestab välismaalane, kuidas valgusfoorid on reguleeritud nii, et näitavad ühekorraga punast tuld nii jalakäijatele kui ka autodele.

Eksportartiklina on Eesti IT-ühiskond sama konkurentsivõimetu kui eestlaste arusaam rahvademokraatiast. Teatavasti rahvasaadikuid Eestis ei vali rahvas, vaid poliitilised erakonnad.
Õnneks Eestil ei ole tugevat armeed. Kui oleks, oleks Eesti ühiskonnakorralduse nimeks arvatavasti sõjaväediktatuur.
Analüüsivõimetud hädapätakad
Siiamaani on Eestis ehitatud infotehnoloogiaühiskonda rohkem pidukõnedes kui tegelikkuses. Eesti poliitikud esitlevad väliskülalistele uhkelt Eesti e-maksuametit ja imestavad, miks nood ei ole sellest innovatsioonist sama innustunud kui nemad ise. Mina ütlen, miks: programm, mis võimaldab tuludeklaratsiooni täitmist ja saatmist internetis, ei hoia kokku tööjõudu, vaid pigem raiskab seda. Idee on hea, aga teostus on odav ja kiiruga tehtud.

Eesti m-valimised, ehk mobiiltelefoni kasutamine hääletaja identifitseerimiseks, on takerdumas turvaprobleemidesse. Eesti poliitikud on juba jõudnud uhkustada maailma esimeste mobiilvalimistega, kuid vajalikku programmilahendust pole veel loodud ega testitudki. Suure PR-võidu asemel on tulemuseks kibe PR-kaotus. Eestlased tembeldatakse maailmas taas analüüsivõimetuteks hädapätakateks.
Eesti ei saa tõusta IT-ühiskondade esirinda enne, kui riigi poliitikud, ametnikud ja ettevõtjad õpivad järjepidavust ja ühistööoskust. Nii äris kui ka voodis on eestlane harjunud kiirustama, ja tulemused on mõlemas jäänud tihti kehvapoolseks.
Eesti infotehnoloogiafirmad on liiga väiksed, et suudaksid edukalt konkureerida välisturgudel. 20–30 töötegijaga tsunftil pole mingeid võimalusi osaleda rahvusvahelistel enampakkumistel, kui sellel ei ole laia ja usaldusväärset allhankevõrgustikku. Eesti firmad pole harjunud tellima allhanget välismaalt, vaid pigem seda sooritama.
Eestlaste müügioskused pole viimase 15–20 aasta jooksul märgatavalt arenenud. Head toodet või teenust ei saa müüa kehva müügitööga, aga aruka müügitööga on võimalik müüa ka natuke kehvemat.
Ja see kadedus. Soomlasena arvasin juba teadvat, mis on kadedus, aga alles Eestis olen saanud tunda, mida tähendab pimestav ja hullukstegev põhjatu kadedus. Eesti mees poob ennast pigem üles, kui soovib edu konkurendile, naabrile või isegi sugulasele.
Eestis puudub Nokia-sarnane IT-alane ankurfirma, mille ümber sünniks IT-klaster ja mis kaasaks ala ettevõtted kasvu. Seda on juba näinud Skype’i põhjal. Viimast puudutavad otsused tehakse mujal kui Tallinnas Mustamäel.
Liiga rikkad maksumaksjad
Eestlased on nõudlikud tarbijad, rääkis mulle kunagi üks Eesti juhtiv poliitik. Tal polnud õigus. Nad ei ole.
Internetiühendus on Eestis aeglane, aga kallis. Internetipanga teenuste eest maksan vähemalt mina Eestis rohkem kui Soomes. Rahaülekannete päevalimiidid on Eesti internetipankades madalad sellepärast, et rohkem ülekandeid toob pankadele rohkem teenustasusid. Ka suurtes poodides kõlbab tihti vaid sularaha, sest makseterminalid ei tööta. Mobiiltelefonikõned on Eestis enamasti kallimad kui põhjamaades, nagu telefonidki.
Eesti raiskab pidevalt miljardeid kroone, lubades riigiametitel arendada e-teenuseid, mis pole omavahel kooskõlas. Kas poleks mõttekas luua üks, tervet riiki ja kõiki ametikondi hõlmav andmebaas? Eesti maksumaksjad peavad ilmselt end liiga rikkaks, sest just nemad maksavad kinni selle raiskamise.
Kutsekoolituse kvaliteet on Eestis madal ja IT-ala pole erand. Eestis koolituse saanud IT-spetsialisti peavad tööandjad täiendkoolitama veel enne tööle asumist.
Põhjamaades on ka tehasetööline IT-asjatundja, kes suudab programmeerida ja kontrollida keerulisi arvutiprogramme. Soomes on tehasetöölise tähtsaim tööriist tema aju, Eestis aga endiselt kaks kätt.
Parimal juhul lisab infotehnoloogiaühiskonda demokraatiat, aga imesid ei saa seegi teha. Ühiskond areneb tervikuna, põhiliselt selle kõige nõrgema lüli tempos. Võib küsida, kas IT on Eestis siiani pigem suurendanud või vähendanud inimestevahelist kihistumist.
Ja need jänesekõrvadega eesti mehed seal oma läpparite taga? Võib-olla arvavad nad, et teevad tööd. Ma kahtlen, kas neist paljudel on arvuti sissegi lülitatud. Arvuti taga on aral hea peidus olla. Või kuidas?