Saturday, July 31, 2010

Suvi kibutsis

http://www.iisrael.ee/index.php?id=23

Mariann Veisson, üliõpilane
Esimesed muljed

Päike särab taevas. Sisenen raudväravast. Minu ümber on traataed. Valvur tervitab mind peanoogutusega. See esmapilgul suletuna näiv koht pole sugugi nii hirmuäratav. Juba mõne meetri pärast märkan enda ümber lõhnavat lillemerd ning punakaid granaatõunapuid. Mõne hetke pärast haistan lehmalauda lähedust, veel enne kui see vaatevälja on jõudnud. Kuid peagi, hoia alt! Mööda kitsast teeäärt vurab väike kolmerattaline päikesevarjuga elektrisõiduk pensionäripaariga, kes tihedalt teineteise haardes on, et mitte välja kukkuda. Tegelikult on see igapäevane sõiduriist ikkagi ühele inimesele mõeldud. Naerul nägudest võib aga välja lugeda, et neile see muret ei tekita.

Äkki avastan end mõttelt-kas tõesti olen Iisraelis? Algul üsna ebarealsena tundunud ideest kaheks ja pooleks kuuks kibutsisse vabatahtlikuna tððle minna oli saanud reaalsus.

Oma ajutise kodu ukselävele jõudes sattusin paarikümne vabatahtliku kibutsis tððtaja uudistava pilgu alla. Need, põhiliselt 20-ndates eluaastates noored, rahvuselt nii ungarlased, austraallased, ameeriklased, mehhiklased , hollandlased kui ka skandinaavlased, olid sama valiku teinud. Peagi kasvaski samadest uudishimulikest pilkudest välja sõprus, mis siiani kirjade kujul jätkub.
Minu päev kibutsis

Kell 6.15 tiriseb kell ning juba 15 minuti pärast tõttangi tööpostile pesumaja poole. Igahommikune päikesetõus on kui sissejuhatus ilusasse päeva, kuigi pesumaja ise pole just paljulubav. Tõepoolest, ei saanud minust ei banaanikorjajat ega avokadode istutajat, samuti ei pidanud ma maja ümbert rohuliblesid noppima ega basseini puhastama. Ka kastide ladumine ja kalatiigis askeldamine jäid seekord proovimata. See-eest andsid esmapilgul igavate töödena tundunud pesu voltimine, pressimine ja riiete masinasse toppimine ning väljavõtmine uskumatu elamuse. Jah, siinkohal võin veidi luisata. Pigem lõi erilise meeleolu pesumajas valitsev atmosfäär, mis nii elamusterohke oli. Kuna ükski vabatahtlike poolt tehtav töö ei olnud just vaimset laadi, said määravaks pigem inimesed, kes su ümber olid ning samuti ka tööaja pikkus. Minul lõppes see juba tunnike pärast keskpäeva.

Mis oli siis selles tööõhkkonnas nii erilist? Usun, et üleüldine emotsionaalsus pidevate õlalepatsutuste ja kallistustega, anektoodid, ühe töötaja eriline anne imiteerida loomahäälitsusi (mida ta varmalt demonstreeris) ja eestlase kõrvale harjumatult käre hääletoon iseloomustavad sealset meeleolu. Kirjutamata reeglite hulka kuulus ka hommikune kohvipaus, isegi kui otsest vajadust selleks alati ei tundnud. "Time out" oli samuti üks tihtikasutatavaid välendeid. Üsna tüüpiline oli ka see, kui üks töötajaist sattus parajasti huumorisoone peale ning kõik ülejäänud end kuulama unustasid. Märkamatult ununesid nii töö kui kohustused, samas kui kell rahulikult edasi tiksus. Kiiret polnud kuhugi. Nii saadigi töötunnid täis ning taas võis basseini äärele lõõgastuma minna. Teel koju juhtusin tihti kokku traktoristiga, kes pesukastikoormaga oma rituaalset ringi pesumaja ja triikimismaja vahel tiirutas.

Kui päike oma haripunkti jõudis, võis märgata väikest sagimist söögimaja suunas. Pealtnäha üsna tagasihoidlikust majast sai kolm korda päevas kohalike suurim suhtlemispaik. Kibutsis kuuluvad söömise juurde enesestmõistetavad reeglid. Süüa võib nii palju kui hing ihkab, ilma et rahakoti pärast muret peaks tundma. Siinkohal oli küll minu kibuts teatavaid uuendusi läbi viinud, sest magnetkaardile oli kindel limiit peale pandud. Julgen öelda, et isule jättis see aga piisavalt rõõmu.

* * *

Vaadates kibutsi liikmeid ja rääkides nendega, hakkasin ajapikku üha enam nende elustiili mõistma. Põhimõtteliselt on neil ju kõik eluks vajalik olemas, seda enam, et heaolu hindamine toimub kibutsis veidi teistsuguste väärtushinnangute järgi. Et neid väärtushinnanguid paremini mõista, soovitan kõigil kohapeal kibutsi elust osa saada.

No comments:

Post a Comment