Maasoojuspumbad on stabiilse võimsusega süsteemid http://kokkuhoid.energia.ee/?id=1318

Enamlevinud soojuspumpade põhjal võib nad jagada 3 gruppi:

1. Õhk – õhk soojuspumbad. Võtavad soojuse välisõhust ja tõstavad soojakandja temperatuuri tasemele, kus seda saab kasutada ruumiõhu soojendamiseks. Koosnevad välisseadmest ja ühest või mitmest siseseadmest

2. Õhk – vesi soojuspumbad. Võtavad soojuse välisõhust ja tõstavad soojakandja temperatuuri tasemele, kus seda saab kasutada küttevee soojendamiseks sobiva temperatuurini. Koosnevad välisseadmest ja siseseadmest, kus soojendatakse vett põrandaküttele, küttekehadele ja sooja tarbevee valmistamiseks

3. Maasoojuspumbad. Võtavad soojuse maapinnast või veekogust ja tõstavad soojakandja temperatuuri tasemele, kus seda saab kasutada küttevee soojendamiseks sobiva temperatuurini. Koosnevad maapinnas või veekogus paiknevast väliskontuurist ja hoones paiknevast seadmest, kus soojendatakse vett põrandaküttele, küttekehadele ja sooja tarbevee valmistamiseks

1. Õhk – õhk soojuspumbad on kõige enam levinud. Need on odavamad, väiksema ehitusmahuga, neid on kõige lihtsam liita olemasoleva hoone olukorda ja neid saab suvel kasutada ka ruumide jahutamiseks. Puuduseks on, et nende töö efektiivsus sõltub välistemperatuurist ja talviste külmade ajaks peab olema reservenergiaallikas . Välistemperatuurini -10°C töötab enamus mudeleid efektiivselt. Välistemperatuuril -15°C ja osadel mudelitel isegi -20°C on märgitud soojatoodang kaks korda suurem kui kulutatud elektrienergia. Siiski kulub madalatel temperatuuridel lisaenergiat välisseadme karteri soojendamisele ja sulatusprotsessidele , mis alandavad seadme efektiivsust. Kuna külmade ilmade osakaal on viimaste aastate talvedel aina vähenenud, on õhk – õhk soojuspumbad osutunud igati otstarbekaks. Nende paigaldamisel on oluline nii sise kui välisseadmete koha valik, nii arhitektuursetest motiividest, tekkivatest õhuvooludest (siseseadme juures) kui ka mürast lähtudes. Müra aspekti ei tohi unustada vaatamata seadmete küllaltki madalale müratasemele.

2. Õhk - vesi soojuspumbad on sobivad juhuks, kui on soov veeküttel põrandakütet või radiaatorkütet rajada, kuid ei ole võimalusi või soovi maakontuuri paigaldamiseks. Siis on võimalik veeküttega süsteem rajada ka õhust võetava soojuse arvel. Puuduseks on, et nende töö efektiivsus sõltub välistemperatuurist ja talviste krõbedate külmade ajaks lülituvad seadmed otseelektriküttele. Seadmed on suhteliselt kallid, sest seadmesse on ehitatud lisaks soojuspumbale täies mahus otsene elektriküte juhuks kui madalatel välistemperatuuridel õhust sooja võtta pole. Viimasel ajal on turule jõudnud seadmed, kus soojakandjana kasutatakse freooni asemele süsihappegaasi ja need töötavad efektiivselt ka -20°C juures.

3. Maasoojuspumbad on stabiilse võimsusega süsteemid, ei sõltu välistemperatuurist. Asjatundlikult kavandatud maakontuur tagab vajaliku soojakoguse kogu aasta jooksul ega põhjusta lisaprobleeme. Seadmed on reeglina varustatud ka liselektriküttekehadega, sest lühiajaliste tippkoormuste tagamine on nii otstarbekam. Maasoojuspumpa saab aga kasutada oludes, kus on piisavalt ruumi väliskontuuri ehitamiseks ja tellija peab olema valmis suure krundiosa segikeeramiseks, mis on küll ühekordne aktsioon ja peale taimede kasvu taastumist normaalselt kasutatav. Põhimõtteliselt on võimalik maakontuuri rajada ka süvapuuraukude näol, kuid selleks peab olema vastav kooskõlastus ja Eesti oludes ei ole põhjavete kaitsmise vajaduse tõttu see variant levinud.

Tuleb arvestada, et soojuspumpadest on võimalik saada soojust vaid teatava temperatuuritasemeni. Õhk – õhk soojuspumpade juures ei ole temperatuuri nivoo probleemiks, sest ruumipuhutava õhu temperatuuri tõstmine üle soojuspumba võimaluste pole vajalik. Õhk – vesi soojuspumpade juures võib aga võimalik saavutatav temperatuuritase jääda väheseks olemasoleva keskküttesüsteemiga ühendamiseks. Kui nõukogudeaegsed keskküttesüsteemid olid ehitatud selliselt, et talvise pakasega tõsteti radiaatorisse juhitava vee temperatuur +95°C ja selline temperatuur tagas normaalse ruumitemperatuuri, siis soojuspumpadega on küll teatud võtetega võimalik vee temperatuur tõsta näiteks +70°C tasemeni, kuid see toimub soojuspumba kasuteguri arvel. Soojuspumba jaoks on normaalne vee temperatuuri tõstmine kuni +50°C tasemeni.

Soojuspumba efektiivsus on seda suurem, mida madalam on soojendatava vee temperatuur. Seega on efektiivsemad põrandaküttega küttesüsteemid, kus on kasutusel madalamad temperatuurid kui küttekehadega küttesüsteemide juures.

Üldiselt tuleks soojuspumba efektiivsust hinnata mitte arvutusliku hetkeefektiivsusteguri (COP) alusel, vaid Eesti olude kogu kütteperioodi jooksul kujuneva efektiivsusteguri alusel. Nimetatud efektiivsustegurid näitavad saadava soojuse energiaühiku (kWh) suhet kulutatud elektri energiaühiku (kWh) kohta. Kui COP on näiteks 4, siis näitab see 1 kWh elektrikuluga saadavat 4 kWh soojahulka.