http://www.emu.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=328373/TEUK3Kogumik.pdf

Mismoodi tõsta Eestis kodumaiste energiaallikate osatähtsust
NB! Küttepuidu osatähtsus on suurenenud arvestamispõhimõtete muutmise tõttu.
Muudetud on puidu koguseid Statistikaameti aastaraamatute ja energiabilansside arvridades,
samas kui põhjalikesse energiabilanssidesse pole neid korrektuure tehtud. See
on tekitanud väga kahemõttelise olukorra, kus jätkuvalt kavandatakse riiklikule arengukavale
viidates tõsta taastuvenergiaallikate (dokumendis: turvas, puit, taastuvad
energiaallikad) osatähtsust primaarenergia ressurssides 8%-lt (1995) 11%-ni (2005) ja
edasi 13%-ni (2010), vaevumata kontrollima, et ainuüksi kütteturba ja -puidu osatähtsus
oli juba 1996. aastal 12% (Energiabilanss, 2001). Kuna riikliku arengukava leitmotiiv
oli taastuvenergiaallikate kasutamise suurendamine ja selle 2/3 suurune tõus oli
arengukavasse sisse kirjutatud alates aastast 1996, siis sellest ka nimetatud aastanumbri
olulisus tulevikukavade tegemisel.
Kahe viimase tabeli kommentaarides väitsime, et nii turba kui puidu abil on võimalik
tõsta aastaks 2010 taastuvenergiaallikate kasutamist 15…19 PJ võrra ehk 1,5…1,9 PJ
aastas. Algul on võimalik kiiret kasvu saavutada puidujäätmete parema ärakasutamise
teel, millele viitavad põhjendamatult suured käärid metsa raie ja kütuseks kasutatava
puidu vahel viimastel aastatel (joonis 4). Edasi tuleks mõelda põhiliselt teistele
võimalustele. Esimesel pilgul võiks arvata, et turvas pakub piiramatuid võimalusi.
Tegelikult nii ei ole, sest aasta 2006 on lähedal, milleni kehtivad kaevandamise
kvoodid, mistõttu ükski vähegi majanduslikult mõtlev turbatööstur ei kavatse esialgu
tõsiselt kütteturba tootmist laiendada.
Lahendust küttepuidu ja -turba kasutamise suurenemiseks ei tohiks otsida ekspordi
piirangutest, sest eksport on olnud seni ainus hoob, mis on võimaldanud säilitada turbabriketitööstuse
ja anda arenguimpulss puidugraanulite ja -söetööstusele. Pealegi on
eksporditavad kogused võrreldes siseriikliku tarbimisega väikesed (joonis 1 ja 2). Puitu
veeti aastal 2000 välja vaid 0,19 PJ ning kütteturvast ja turbabriketti vastavalt 0,66
ja 0,27 PJ ulatuses (Energiabilanss, 2001).
Osalist lahendust kohe tõsta taastuvenergiaallikate osatähtsust pakub põhk (veerand
tekkivast põhust – 1,37 PJ/a), roog, võsa, hein jm. Olmejäätmed sisaldavad u 5,7 PJ
energiat, kuid seda ei kasutata, suuremate linnade toidujäätmed – 0,36 PJ/a energiat.
Päikesekollektorite ja soojuspumpade abil toodeti Eestis ligi 0,03 PJ energiat, saaks
toota kuni 0,5…2,2 PJ. Vee abil toodeti aastas ligi 0,02 PJ energiat, saaks toota kuni
0,3…0,85 PJ/a. Seni on meil taastuvenergiaallikatest kõige vähem kasutatud tuuleenergiat.
Selle tehniline varu on 9,7…12,6 PJ (Taastuvenergiaallikate …, 2001).
Tuuleenergia jõuline arendamine eeldab, et Eesti saab rahvusvaheliste tavade kohaselt
õiguse vähemalt kolmandikule Narva HEJ-s toodetud elektrienergiale, kuna seal
kasutatakse meie jõgikonna vett.
Taastuvenergiaallikatel on kahjuks osa “roheliste” näol vastuseisjaid. Vee-energia kasutamine
suurendavat soostumist, turba kasutamine hävitavat soid. Matemaatikas
annaks miinus ja miinus plussi. Ollakse mitmel põhjusel tuuleenergia kasutamise vastu.
Kuna niikuinii ollakse põlevkivi kasutamise vastu, tuleb välja, et endale teadmata
(või teadlikult?) ollakse sisseveetavate fossiilkütuste kasutamise poolt. Võib-olla tuleb
“rohelistele” üllatusena, et nad on tegelikult Eesti majandusliku iseseisvuse vähendamise
poolt.
Põlevkivi kaevandamisel pole piiranguid, mis on varude taastuvust silmas pidades
kehtestatud Eestis turbale ja puidule. Kui valitsus kavandab tunnistada turba pärast
aastat 2006 taastumatuks loodusvaraks (loe: fossiilkütuseks nagu antratsiit), ei saa selle
kaevandamist enam reguleerida loodusvara taastuvusest lähtudes. Mis on otstarbekam,
kas kontrollitav või kontrollimata turbakaevandamine? Euroopa Parlamendis ja
Euroopa Nõukogus ringlevat juba ettepanek lülitada turvas “klassikaliste” taastuvenergiaallikate
nimekirja klausliga tema aastase juurdekasvu piires (Ilomets, 2001).
Mis läheks kodumaiste energiaallikate kasutamine Eestile maksma? Eksperthinnangul
oleks vaja taastuvenergiaallikate kasutamise 2/3 suuruse kasvu saavutamiseks aastas
1,9 mld kr, millest riigi tagastamatu abi (keskmiselt 23,3%) oleks 440 mln kr/a, kuni
aastani 2010 kokku 4,4 mld kr. Summa määramisel kasutati Euroopa Liidu taastuvenergiaallikate
kampaania Campaign for Take-Off (Energy …, 1999) arvutusi. Riik
korjaks oma osa vahenditest kokku fossiilkütuste aktsiisina ja saastetasuna (lähemalt:
Taastuvenergiaallikate…, 2001, Veski, 2000/2001b). Akadeemik Ilmar Öpik peab rõhutatult
vajalikuks stimuleerida taastuvenergia tootmist läbipaistvalt ja ainult fossiilkütuse
ressursi ja saastemaksude arvelt (Öpik, 2001).
Abisaaja omavahenditest tehtud investeeringute hinnanguline maht kuni aastani 2010
oleks 10…15 mld kr. Investeeringuid on loota vaid siis, kui riik on loonud majanduslikud
eeldused, et abi tullakse üldse küsima. Oodatud on loomulikult roheliste
konstruktiivne kriitika kõikidele keskkonda mõjutavatele ettevõtmistele. Võib-olla
Eestil tekib võimalus kaubitseda süsinikdioksiidi saastelubadega, k.a “kuuma õhuga”.
Seda võib nurjata Läänes levitatav arvamus, et kasvuhoonegaaside koguse vähenemine
toimus üleminekuriikides ilma riigipoolsete abinõude rakendamiseta (Kallaste, 2001).
Vastuväiteks olgu öeldud, et just rahvas – kõrgeima riigivõimu kandja – taastas turumajandusliku
riigi. “Kuuma õhuga” kaubitsemine on vajalik, et ületada poole sajandi
jooksul tekkinud mahajäämust suletud majandussüsteemilt üleminekul turumajandusele