VÕTAME EESTI TAGASI!

NB! 7. novembril toimub Tallinnas ERSP asutav suurkogu, vt "Teated ja Põhidokumendid".




Tiit Madisson: Olukord on masendav, kuid kõigele vaatamata lootusrikas!

Tähelepanelikum ERSP lehistu lugeja on kindlasti märganud, et minu kirjutiste sisu keerleb tihti ühtedel ja samadel teemadel: enamiki eestlaste rumalus, massiliselt valitsev põhimõttelagedus ja eetikapuudus, masendava mõjuv haugimälusus, ükskõiksus ja kodanikutunde peaaegu täielik puudumine. Enamus ühiskonnast on täiesti oma valitsejate nägu, julgen väita!
Olen end rahvuslaseks pidades eestluse püsimajäämise ja rahvusriikluse eest kolmkümmend aastat aktiivselt võidelnud, paljuga pidanud ohverdama, kaks korda istunud vangimajades ja laagrites. Kuna “vana karu tantsima ei õpeta”, olles varemgi olnud vähemuse poolel, siis ei suuda ega ka taha oma põhimõtteid muuta, mistõttu lähebki mulle korda õigluse võidulepääs meie korruptsioonile ja kambasuhetele ülesehitatud ühiskonnas. Seetõttu olen kritiseerinud praegust ebaõiglast poliitikat ajavaid kartellipoliitikuid ja nende lakeiks tehtud “neljandat võimu”.
Loe edasi



ERSP lipp ja sümboolika

Meie saidi päises on kujutatud ERSP lipp. Varasema põhjal teame paljude inimeste, eriti poliitkorrektsete, multikulturismi propageerivate ajakirjanike ja “demokraatlike” poliitikute himu silte kleepida, Seetõttu tahame meelevaldsuste – eelkõige lipul kujutatud sümboli võrdlemist haakristiga - ärahoidmiseks selgitada ERSP sümboolika tähendust.

Lipu keskpaigas valge ringi sees on kujutatud kahte risti asetatud L-ruuni (Lagus, Lagu). L-ruuni seletatakse lahti järgmiselt. See on voolavuse jõud; tegu on energiaga, mis paneb tööle tõusud ja mõõnad – puhta ja eluandva vee voolavuse. L-ruun ehk Lagus-Lagu tähistab ruunide järjestuse teise tsükli lõppu, teravdab intuitsiooni, aitab arendada ja ilmutada okultseid võimeid, hõlbustab tunnetust ja saladustesse süvenemist, kosmose seaduste mõistmist.
Loe edasi





Selle lehistu toimetaja on Tiit Madisson
(GSM 53 909 474, e-post: laiandi99@hot.ee),
kes tuginedes Eesti Vabariigi Põhiseaduses
sätestatud kodanikeõigustele vastutab siin avaldatu eest.
VÕTAME EESTI TAGASI!

Tiit Madisson:

Olukord on masendav, kuid kõigele vaatamata lootusrikas!


Tähelepanelikum ERSP lehistu lugeja on kindlasti märganud, et minu kirjutiste sisu keerleb tihti ühtedel ja samadel teemadel: enamiki eestlaste rumalus, massiliselt valitsev põhimõttelagedus ja eetikapuudus, masendava mõjuv haugimälusus, ükskõiksus ja kodanikutunde peaaegu täielik puudumine. Enamus ühiskonnast on täiesti oma valitsejate nägu, julgen väita!

Olen end rahvuslaseks pidades eestluse püsimajäämise ja rahvusriikluse eest kolmkümmend aastat aktiivselt võidelnud, paljuga pidanud ohverdama, kaks korda istunud vangimajades ja laagrites. Kuna “vana karu tantsima ei õpeta”, olles varemgi olnud vähemuse poolel, siis ei suuda ega ka taha oma põhimõtteid muuta, mistõttu lähebki mulle korda õigluse võidulepääs meie korruptsioonile ja kambasuhetele ülesehitatud ühiskonnas. Seetõttu olen kritiseerinud praegust ebaõiglast poliitikat ajavaid kartellipoliitikuid ja nende lakeiks tehtud “neljandat võimu”.

Annan aru, et ei võimulolijaile, ega ka paljudele põhimõttelagedaile ja kosmopilitismi propageerivatele eestlastele ei ole rahvuslaste põhimõtted vastuvõetavad. Loomulikult võimendab eelnimetatute seisukohti poliitkorrektne ja raha võimu propageeriv ajakirjandus. Isiklikult olen surutud sisuliselt nurka aetud roti olukorda, kus pole lootustki meelsuspolitsei ebaseaduslike repressioonide ja ajakirjanduse poolt külvatud “äärmuslase” kuvandi tõttu Eestis inimväärset elujärga saavutada. Näen tihtilugu, kuidas mind mõni äratundev “uhke ja hää” rahvuskaaslane hirmust soolasambaks tardub. Välismaale emigreerumine on majanduslikel põhjustel aga võimatuks osutunud. Seetõttu jätkan esmapilgul lootusetut võitlust õigluse ja oma perele inimväärse elu eest. Oma piisavate kogemuste põhjal aga olen kindel, et meie hapral võimul - kui demokraatiast on saanud naeruväärne grotesk – püsivas riigitaolises moodustises (pärast Lissaboni leppe jõustumist saab Eestist Euroopa Liidu föderaalriigi osariik!) võivad ühel päeval aset leida muudatused, kus senised “äärmuslased” on jälle kindlad tegijad, nagu 1990-ndate esimestel aastatel. Võtku kõik laarid ja kelamid teadmiseks, et vanu vigu me ei korda – mingit halastust rahvusaate reetureile ja riikluse mahamüüjaile ei saa olema!

Meie lehistul on avaldatud mitmeid kirjutisi, mis iseloomustavad valimistega kinnistunud arusaami meeleolude hindamisel Eesti ühiskonnas. Nõustuge minuga, et olukord on masendav. Seda väites pean esmalt silmas eestlaste lumpeniseerumist ja totaalselt eetilist kriisi ühiskonnas, mistõttu valimiste kaudu on pumba juurde saanud jälle needsamad saamaparteid, kelle juhtkonnad mõtlevad vaid omakasule. Kes end oma korruptantliku tegevusega on korduvalt diskrediteerinud, mida ju pikema kui haugil mäluga kodanikud peaksid mäletama. Kes riigist teinud enda rikastamise müügiprojekti. Paraku ei näi see üllatusena enamikule rahvuskaaslastest korda minevat.

Paljusid rahvusmeelseid hämmastab nn keskmise eestlase rumalus ja vastuvõtlikkus aastaid kestnud mainstream-meedia poolt aetavale ajupesule, millega ei ole maasse tambitud mitte ainult solidaarsustunne, vaid ka kriitiline mõtlemisvõime. Või on see surutud töökaotamise või avaliku sildistamise hirmus lihtsalt põranda alla ja protest köögilaua äärde õlleklaasi taha?

Kui ristiusk suutis eestlastes kinnistuda alles pärast vennastekoguduse liikumist 18.-19. sajandil, siis tänapäeval on Euroopa kõige usuükskõiksem rahvas tosinkonna viimase aastaga üle võtnud neoliberaalse ühiskonna uue religiooni šoppamise. Uut rituaali käiakse sooritamas pühakodades – arvukates kaubanduskeskustes, kus “palvetajate” hulka ei suuda oluliselt vähendada ka majanduslik kitsikus. Üle igasuguse mõistlikkuse piiri püüab peavoolu meedia õhutada tarbimist, sest valitsejad loodavad sel moel ringlusesse raha tekitada. Paisates sel eesmärgil üldsuse ette naeruväärsena mõjuvat valeinformatsiooni. Näiteks hiljaaegu vilksatas ühes telekanalis uudis, et Tallinna Kaubamaja ja Stockmanni “hulludel päevadel” ostles ligi kolmandik Eesti elanikkonnast, Saaremaa veidi enam kui 30 tuhandest elanikust külastas paari päevaga ühe Kuressaare ostukeskuse odavmüüki kogunisti 18 tuhat inimest (!!!). Rahvamasside peedistamisega hoogu läinutele ei tulnud pähegi, et taoliste arvudega manipuleerimine mõnele analüütilise mõtlemisvõimega inimesele võib vastu hakata. Aga ega see kedagi huvitagi, nagu ütlevad ameeriklased - who cares? Sest ostukeskustes tunglev ja kaltsude ning peldikupaberi kallal purelev ostlemishimuline lumpen peab tundma, et “olen üks meie hulgast”. Uue religiooni naeruvääristajatesse suhtutakse nagu “pühaduse” ründajaisse ketseritesse või paremal juhul kui külahulludesse. Selline on pilt Eesti ühiskonnas AD 2009.

Vanemate eestlaste hulgas levivad veel jutud Vend Vahindrast ehk Paljasjalgsest Tõnissonist, kes oli esimene Buddha vaimulik Eestis. Vaese, kodutu ja üksildase palveränduri-kerjusmungana kõndis ta paljajalu nii suvel kui talvel mööda Eestimaad ja kutsus rahvast meeleparandusele. Eesti riik ja kirik suhtusid temasse vaenulikult, keegi meelt ei parandanud, seevastu naeruvääristati ja mõnitati Tõnissoni. Umbusklik ja maisesse varasse klammerdunud eestlane ei suutnud vastu võtta vaimset sõnumit, sest ükski pühak pole kuulus omal maal! Nähes, et ta sõnum Eestis ei idane, rändas Vend Vahindra Teise maailmasõja eel Birmasse, kus ta kuulsa ja birma rahva poolt austatud vaimulikuna suri 1962. aastal 89-aasta vanusena. Kaastunnet surma puhul avaldas paljude hulgas ka 14. Dalai Laama. Puna-Venemaal elanud pühak hoiatas korduvalt Eesti valitsejaid ja rahvast bolševike ning juutide eest, kuid tema sõnumit eirati ja riik kapituleerus pauguta idavaenlase ees. Järgnes repressioonide ja alandusterohke nõukogude okupatsioon, kus eestlased pidid omaaegse rumaluse ja alpuse eest ränka hinda maksma. Paljasjalgse Tõnissoni osas on praegused rahvuslased, kellele Eesti meedia ja liberaalsed poliitikud on külge riputanud külalollide ja äärmuslaste sildi. Jääb vaid oodata, kui rasket hinda maksab eesti rahvas oma rumaluse ja põhimõttelageduse eest nüüd…

Need, kes on kunagi lugenud “Siioni tarkade protokolle” avastavad, et Eestis on Siioni tarkade poolt kirjapandud tegevuskava üllatavalt kiire ajaga toimivaks süsteemiks saanud. Ütle veel, et enam kui sada aastat tagasi tsaari ohranka agentidele omistatud plaanid mingi muinasjutt oli! Kuna Eestis on peaaegu kõik “Protokollides” kirjapandu meride, ilveste, laaride, kallaste, kelamite ja ansipite ühiste jõupingutusega ellu viidud, siis peavad “tsaari ohranka agendid” teispooluses oma usinate käsilaste püüdlikkust kiitma!

Kuna meie kallutatud ja tsenseeritud meedia on muudetud valitsemissüsteemi mutrikeseks, siis annavad sellised fantastilise ostuhulluse ulmelised hinnangud samal ajal selget märki valitsejate hulgas valitsevast peatusest ja soovmõtlemisest. Sest kandvat ideed, kuidas kriisi võimalikult valutult ületada ju ei ole! Viimastel kuudel pole peavoolu meedia väljandeis (Postimees, Eesti Päevaleht, Eesti Ekspress) lugeda olnud ühtegi tõsiselt võetavat arvamuslugu, kus oleks püütud ausalt analüüsida kriisi, kuhu Eesti väljaspoolt tulnud soovitustel ülesehitatud majanduspoliitika tõttu sattunud on. Millest omakorda järeldub, et mõistlikud inimesed on loobunud oma mõtete avaldamisest või on seni vaid rahvuslasi hõlmavaid “musti nimekirju” täiendatud intellektuaalide ja majandusinimestega? Mõtlemisvõimelistele ja eetilistele inimestele hakkab praegune olukord ühiskonnas oksendamiseni vastu, mistõttu tihtipeale kas asutakse elama välismaale või sulgutakse siseemigratsiooni… või asutakse ebaõigluse vastu võitluseks koonduma aadetele tuginevaks organisatsiooniks!

Vaatamata peavoolu meedia ponnistustele saab üha rohkem nähtavaks, et tegelikult ei ole Euroopas vist teist riiki (kui ainult Läti?), mis on nii mitu korda imetud tühjaks nii moraalsest kui ka rahalisest kapitalist. Eestist on saanud räige ja röövelliku kapitalismi uurimislabor, kus püütakse arendada välja mõtlemisvõimetut, rumalat, põhimõttelagedat ja arga orjatüüpi, kes hoolib vaid enda heaolust ning peab oma religiooniks tarbimist. Ilusate demokraatiajuttude varjus on välismaalastele ja oma kambajõmmidele võileiva hinna eest maha parseldatud peaaegu kõik riigile kuulunud kasumlikud ettevõtted. Lausa skandaalsena mõjub, et ilma tõsisemate protestideta on talutud välismaiste pankade röövellikku poliitikat, kusjuures nende poolt väljaviidavaid kasumimiljardeid pole isegi maksustatud.

* * *

Kuidas peaksid üldise käegalöömise ja üha süveneva majandus-sotsiaalse kriisi ajal käituma rahvuslased-patrioodid? Kõigele vaatamata julgen siiski olla optimistlik, sest mingil pöördelisel ajahetkel võib “rahademokraatlikus vabariigis” olukord kardinaalselt muutuda ja äärmusliberalistlik pangaorjanduslik kord kukub paratamatult kokku. Üha rohkem inimesi hakkab aru saama, et Eestist on tehtud globaalse uue maailmakorra katsepolügoon, kus terve rahva kukil parasiteerub kitsas kiht poliitikuid ja nendega tugevalt ühte köidetud ärieliidi osa, kes rikastumiseks kasutanud korruptiivseid sidemeid ja suhteid.

Paraku elame globaalses maailmas, mistõttu mõjutavad meie miniühiskonda otseselt ka mujal toimuvad protsessid. Maailmapoliitikal silma peal hoidvad lugejad märkasid, et 2008. aastal USA-s lahvatanud majanduskriis algas investeerimispanga Lehman Brothers kokkukukkumisest. Kuna International Bankers´i lobby on USA presidentide juures juba aastakümneid olnud ülitugev, siis suunas valitsus pangandussüsteemi toetuseks 700 miljardit dollarit maksumaksja raha, mis tuleb lihtsatel ameeriklastel maksude näol tagasi teenida. Samas teenis pankrotistunud Lehman Brothers´i tegevjuht Richard Severin Fuld junior pankrotile eelnenud aastal 45 miljonit dollarit (!). Muidugi tekitab selline valitsejate käitumine Ameerika kodanike seas pingeid ja paljutaunitud antisemitismi kasvu, mis edenedes hakkab kõigutama tervet süsteemi. Tuleb arvestada asjaoluga, et vastupidiselt Eestile, on ameeriklaste hulgas kinnistunud kodanikuväärtused, mis ei luba pikema aja jooksul ebaõiglust taluda. Massilised globaliseerumisvastased protestid on selle üheks väljenduseks, need pole paraku ainsad.

Mõnedki maailmakuulsad analüütikud ennustavad, et USA-st alanud ülemaailmne
finantskriis võib hävitada terve neoliberaalse ahnusele ja inimeste ekspluateerimisele ning virtuaalrahale rajatud süsteemi, mis on paraku liigkasuvõtja-pankuri kongusninalise lõusta nägu! Väidetakse, et praegune majandussüsteem suudab püsima jääda vaid usalduse suurenedes. Kas lihtsad ameeriklased ja eurooplased peavad tõesti taas hakkama usaldama aastaid vaesemaid riike ja establishment´i mittekuuluvaid kodanikke röövinud ahneid pettureid ja nende teenistuses olevaid korrumpeerunud poliitikuid? Et oodatud usaldus nii kergesti taastub?

Rahandusringkondadele allutatud Ameerika meedia (loe nt endise USA kongressiliikme David Duke´i kirjutist “Juutide mõju poliitikas”siinsamal lehistul) püüab riigi kriitilist olukorda varjata. Nagu on tunnistanud sõjavastaste teostega ka eesti lugejale tuttav kirjanik Kurt Vonnegut, et tegelikust olukorrast riigi majanduses ja poliitikas lehti lugedes aru ei saa, mistõttu peab raamatuid lugema. Õnneks ei ole raamatute kirjastamist nende sisu põhjal takistama hakatud, ei USA-s ega ka Eestis. (Kuigi siinkirjutaja on täheldanud, et oma raamatuid leiab tihtipeale kõige kõrvalistemate raamatupoe riiulinurkades, kuhu tavakülastaja silm ei eksi.) Kuid internetiajastul on huvilisi infosulus hoida peaaegu võimatu, sest kes tahab adekvaatset informatsiooni saada, see ka saab. Mitte päris juhuslikult ei paiguta me oma lehistule materjale maailma võimsama riigi USA poliitikat mõjutavatest ringkondadest. Seetõttu ei tule informeerituile ka väga suure üllatusena, kui näiteks “maailma suured” omavahel Eestit ja teisi Baltimaid nt Iraani vastase agressiooni vallapäästmiseks Venemaaga vahetusrahana kasutavad.

Valimas käiv keskmine eestlane muidugi raamatuid ei loe ja internetiavarustel informatsiooni saamiseks ei surfa. Kahjuks on tänu just sellesama keskmise kodaniku rumaluse ja ükskõiksuse tõttu Toompeal need, kes seal parasjagu on – mugandunud lakeipoliitikud, kes täidavad vaid parteide tagatubades vastuvõetud otsuseid, mis omakorda tuginevad Brüsseli ja Washingtoni peremeeste soovitustel.

Kuid mina julgen siiski olla tuleviku suhtes optimistlik - küll üha süvenev majanduslik-sotsiaalne kriis paneb paljudki asjad paika. Kui ollakse sunnitud töö kaotamisel põllupealsest pappmajast kuuse alla kolima ja liisingumaastur panga õuele viiakse, tuleb ka mõtlemisvõime häda sunnil tasapisi tagasi. Vähemalt hakatakse otsima süüdlast, keda kõigis hädades patuoinaks teha. Kuna oma rumalust ei taha n-ö keskmine eestlane mitte mingil juhul tunnistada, siis on loogiline arvata, et süüdlaseks jäävad valitsejad, kes pankade ja valitsejate edukusejutte uskusid ja miljoniliste võlakoormatega end orjastasid. Need tunded hakkavad kindlasti mõjutama järgmiste valimiste tulemusi ja toovad seni ükskõikse ja aravõitu eestlase tänavale õigust ning valitsejate lahkumist nõudma! Tuleb vaid olla kannatlik, sest ilmselt ei tunne keskmine eestlane end veel väga vaesena, kuid kolmveerand aasta pärast võib olukord olla hoopis ettearvamatu…

Tahaks lugejale tuua paralleeli oma kogemustest. Kui 1986. aasta hiliskevadel Kolõma-asumiselt Eestisse saabusin, valitses Eestis praegusega sarnanev masendav olukord: pidin taluma kaaslinlaste kartlikke pilke, olin “märgistatuna” täielikus isolatsioonis, tööle kardeti võtta, kaugemad sugulased ja vanad tuttavad läksid mind nähes teisele poole teed jne, jne. Vahepal igatsesin lausa tagasi laagrisse oma sõprade poliitvangide hulka “väiksesse tsooni”, kus võis mõttekaaslastega avameelselt taunida kommuniste ja Moskva võimu, ilkuda riigijuhtide üle. “Suures tsoonis” see võimalus 1986. aastal veel puudus.

Paraku hakkasid Moskvast tulevad vabamad tuuled puhuma ka Eestis: tekkis fosforiidikaevandamise vastane liikumine ja muinsuskaitse selts, mille järel paljudele üllatuseks ja ehmatuseks organiseeriti MRP vastane meeleavaldus Hirvepargis, seejärel sai tuule tiibadesse kodanike komiteede liikumine, kutsuti kokku Eesti Kongress ja meie aastatepikkune unelm sai teoks 1991. aastal. Mille aga rahvusaate reetnud poliitikud reetsid, mistõttu tuleb võitlust uuesti alustada.

Kogemustega rahvuslased-vastupanuvõitlejad avastavad üllatavaid sarnasusi paarikümne aasta taguse ajaga. Üllatavalt valitseb meid, vähemalt osaliselt, sama seltskond, kes 1980-ndail – puudub vaid Karl Genrihhovitš Vaino. Kohati mõjub meie võimuešelon omaaegseid olusid mäletavaile lausa perverssena: Ameerika emissarina ja globalistliku uue maailmakorra esivõitlejana tegutsevat juudi soost presidenti nõustab endine KGB-lane; osariiki juhib karjäärikommunistist peaminister, kellest saanud neoliberaalse kapitalismi veendunud poolehoidja; mõlemad neoliberaalsust propageerivad valitsusparteid kubisevad endistest kommunistidest, mis näib kõigile normaalsena; KGB kloonina ülesehitatud salateenistust juhib endisest kommunistist miilits, kellele allutatud struktuur kiusab taga rahvuslasi-patrioote; nõukaaegsed represseerijad jätkavad omaaegset tööd Eesti “rahademokraatliku” riigi struktuuris; teistimõtlejaid naeruvääristatakse ja represseeritakse elatusvahenditest ilmajätmisega, nagu 20 aastat tagasi; rahvastevahelist lõimumist propageerib ilma igasuguse häbitundeta juunikommunistidest vanemate tütar jne, jne. Mõtlemisvõimelistele inimestele tuletab praegune olukord meelde mingit absurditeatrit! Huvitav on lisada, et valitsuskartelli parteidel puudub sisuliselt ka ideoloogia, sest liite sõlmitakse võimupiruka jagamise nimel igaühega. Tegelikuks ideoloogiaks on pelgalt vaid võimulpüsimine või sinna saamine, et võtta veel, mis võtta annab. Korruptiivset ja amoraalset süsteemi hoitakse püsti ajusid nüristava ja mõtlemisvõimet peedistava meedia abil.

* * *

Paari viimase kuuga oleme me vaatamata masendavale sisekliimale riigis paljutki saavutanud. Minu arvamusel on aeg korraldada erakonna asutamiskongress, vastu võtta põhikiri ja programm, valida juhatus või eestseisus (kuidas iganes tööd organiseerivat juhtorganit nimetame), võtta loodavale erakonnale sobiv nimi. Üha rohkem olen koos mitme võitluskaaslasega jõudnud veendumusele, et erakond peaks ennistama endise nime – Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei – häbiks ja igaveseks meeldetuletuseks kelamlastele, kes tollase võitluserakonna aated võimule saades oma isikliku karjääri nimel reetsid.

Et kedagi personaalselt mitte löögi alla seada, peaks loobuma põhikirja projektis kirjas olevast juhi ametist, keda hakkaks asendama kollegiaalne juhatus. Pärast asutamiskongressi tuleks hakata tegelema aktiivse liikmete värbamisega, et kokku koguda registreerimiseks vajaminev tuhat liiget. Ilma oma liikmeskonda represseerimise vältimiseks avalikuks tegemata. Minu arvates on tuhande liikme kogumine aasta jooksul meile täiesti jõukohane ülesanne, sest praeguse olukorraga rahulolematuid lisandub iga nädalaga ja päevaga. Kuigi otseseid repressioone ei ole ilmselt lähitulevikus reaalne oodata (kui vaid ajakirjanduse laimu), teame samas, et põhiseaduslikku korda kaitsma pidav Kaitsepolitsei Amet, kes on rakendatud korruptiivse võimukartelli võimu kaitsele, ignoreerib täielikult seaduseid. Kui kellelegi mu jutt alusetu tundub, soovitan tutvuda lehistuga “Kaitsepolitsei-Repressiivorgan” aadressil www.kaitsepolitsei.com, mille bänner varsti ka meie lehistule paigutatakse.

Nagu näitab Pärnu kogemus, on üsna tulemuslik meie lehistul olevatele nõudmistele rahva seas allkirju koguda, sel moel leiame mõttekaaslasi ja suurendame loodava erakonna liikmeskonda. Isiklikud kontaktid ja vestlused on väga tulemuslik meetod oma toetajaskonna suurendamiseks. Praegu on ühiskonnale ERSP-ga liitunutest tuntumaks saanud 7-8 rahvusliku aktivisti nimed. Mõistlik oleks meie aktiivi rohkem mitte avalikustada, sest poliitkartelli võimu kaitsev poliitiline politsei tunneb meie vastu siiski mõningast huvi. Mis siis, et mitte millegi (põhi)seadusevastasega me tegeleda ei kavatse, sest just Põhiseaduse preambulale meie tegevus tugineb.

Erilist tähelepanu tuleks pöörata Kaitseliiduga ühinenud isamaaliste meeste kaasamisele, sest me ei tea, mis plaanid on valitsuskartellil siis, kui valitsejate majanuslik-sotsiaalse poliitikaga ja süveneva vaesusega rahulolematud rahvamassid ükskord tänavaile tulevad. Mine tea, võib-olla on meil mingil ajahetkel tarvis ka relvastatud meeste toetust, kui olukord Eestis kontrolli alt väljub? Julgen kindlalt ennustada, et taoline situatsioon võib juba aasta pärast olla mitte fantaasialend, vaid tegelikkus. Näitab ju ka nn pronksiööde seaduste menetlemine, et valitsejad taolise stsenaariumiga arvestavad ja seda paaniliselt kardavad – võimust ilma jääda ju ei taheta, tärkavat vihapurset kardetakse!

Rohkearvulistele kogemustele tuginedes võin kindlalt väita, et ekstreemses situatsioonis võib ka väikesearvuline, kuid kindlalt motiveeritud grupp paljutki saavutada. Näitasid ju 2007. aasta aprillis asetleidnud sündmused, et meie rohkeliikmelised erakonnad olid sisuliselt juhtunust šokis, esimene reageering toimuvale tuli Toompealt alles kolmandal nädalal. Samuti mängib meie kasuks valitsejate lausa lapsemeelne ignorantsus ja arrogantsus. Kuna Stenbocki majja kogunenud ZOG-valitsusel on hetkel piisavalt tegemist Savisaare materdamise ja paanilise pelgamisega, mistõttu rahvuslasi vähemalt esialgu loomulikult alahinnatakse – mis aitab meie varjus olevale tegevusele igati kaasa. Väldime igasuguseid ekstsesse ja tegeleme külma närvi säilitades järjekindlalt usina orgniseerimistööga, oma ridade tugevdamise ja täiendamisega, rahva hulgas selgitustöö tegemisega. Asjale tuleb kasuks ka meie internetilehistu aadressi levitamine, sest kindlalt on ühiskonnas inimesi, kellele võivad siin avaldatud kirjutised olla toeks – näitamaks, et kellelegi läheb veel Eesti saatus korda. Tuleb kindlasti ka meie aeg - saabumata see kindlasti ei jää, sest igat rahvast võib lollitada mõnda aega, kuid mitte igavesti!

Koondugem ja olgem valmis tegudeks! Võtame Eesti tagasi!