Kodune tuulest saadud elekter on esialgu lõbu

Kodune tuulest saadud elekter on esialgu lõbu
23.07.2008 00:01
Valdu Toomla, reporter



Energia läheb maailmas üha kallimaks, ainult tuul ei maksa midagi. Sellele energialiigile on nüüd “roheline” tee antud, kuid entusiastid on tuult juba ammu kasutanud.


On inimesi, kes ei oska oma vaba ajaga paremat peale hakata, kui midagi leiutada, välja mõtelda ja siis need mõtted ka millekski materiaalseks vormida. Sellist tegevust võib nimetada hobiks. Tegelikult on siiski ilmselt tegemist enda realiseerimisvajadusega. Ennast realiseerida võib ju ka viinaklaasi juures sõpradele oma aja puudusel tegemata jäänud tegudest rääkides.


Ma ei tea, kas selle loo tegelased viinapitsi sisse sülitavad, kuid põhihobi see neile kohe kindlasti pole, sest vastasel juhul ei oleks nad ka ühtegi tuulegeneraatorit ehitanud. Muidugi vajab selline mõtete materialiseerumine lisaks huvile ka teadmisi ning oskusi ja peab olema mihkel iga töö peale, sest kõik need ehitised on oma kätega püsti pandud.

Siin on juttu kolmest Virumaa mehest, kelle koduõuel on torn pöörleva tiivikuga.

Igal tornil on oma konstruktsioon ning igal mehel oma mõtteviis ja omad tuuleenergia kasutamise eesmärgid. Mehed tunnevad üksteist ning on kursis üksteise tegemiste ja plaanidega. Meie maakonnas on selliseid tuulikuid teisigi ja eriti palju pidi neid olema Lõuna-Eestis.

Ubjast Kunda poole sõites jääb vasakule vaadates silma üks pöörlev tiivik. Taluõuele pöörates sain jutule Ants Valdekuga. Pensionärist majaperemees tunnistas, et mõte proovida elektrit ise toota oli tal juba koolipõlves ning pärast sõda pani ta ka väikese, 1,4 meetri pikkuse tiivaga tuulegeneraatori püsti, mis hea tuulega kuuevoldise pingega voolu andis. Kuid nagu paljudel teistel, tuli ka temal 1949. aasta kevadel Siberi teekond ette võtta ning tagasi Eestisse jõudis Ants alles 9 aastat hiljem.

Tagasi tulles polnud enam aega seesuguste asjadega tegeleda, sest pere vajas toitmist ning elu elamist.

Noorpõlve soove sai hakata realiseerima alles vanemas eas ning nüüd on endine elektrik juba kaksteist aastat pensionipõlve nautinud ning riigile sellega hulga kahju tekitanud.

Tema õnneks sattus pensionile minek sellisesse aega, mil igasugust nõukogudeaegset kraami massiliselt prügimäele veeti ning hakkajad ja oskajad mehed prügimäe kraami seast endale vajaliku oskasid koju viia. Nii õnnestuski tal realiseerida noorpõlve soov pensionieas Ubja lähedal Toomla külas.

Üleval 14,5 meetri kõrgusel masti otsas on ümber ehitatud Kirovetsi generaator. Praegu kasutusel olevate tiivikute läbimõõt on 3,6 meetrit, mis peremehe sõnul teevad hea tuulega 300 pööret minutis. Tiivikute pöörlema hakkamiseks on vaja tuule tugevuseks 3 m/s ning kuni 15 m/s tugevusega tuule kannatab ta ilusti ära.

Kui tuul tugevamaks läheb, tuleb tiivik lõhkumise vältimiseks tuulest välja keerata ja selleks on olemas oma süsteem. Korra on tuulegeneraator ka isepäi tegutsenud ja ühe tiivikulaba kaugele metsa taha visanud.

Ants Valdeku jaoks on tegemist ikka rohkem hobi ja silmailuga ning ta pole endale seadnudki eesmärgiks siit suurt kasu või vooluhulka saada. Praegu on oma elekter keldris, rehe all ning saunas.

Arvatavasti maakonna kõige tuntuma tuulegeneraatori omanik on Meinhard Kivikink. Ka tema on oma tuulegeneraatorit mitu korda täiustanud ja ümber ehitanud ning tuuleenergia kasutamise ideed aastaid oma peas kandnud.

Idee teostumise võimalus avanes meistrimeeste kuldajal, kui üks riigikord oli lõppemas ning teine polnud veel juurdunud. Meinhard Kivikink töötas tol ajal KITis ning selle lagunemisel oli võimalik kõiksugu materjali saada.

Nagu teistelgi tegijatel on kõik oma kätega tehtud alates kandekonstruktsioonist tiivikulabadeni. Kaheteistkümne meetri kõrgusel asuval tiivikul on neljameetrised tiivad ja nad on tehtud liimitud haavalaudadest, eelmised – veidi lühemad – olid männipuidust. Tiirlema hakkamiseks on vaja tuule tugevuseks 5 m/s ning kõige efektiivsem on tuuleke kiirusega 15 m/s.

Tema elektritootja on juba ligi kakskümmend aastat vana ning pole ainult silmailuks olnud. Meinhard Kivikink ütles, et omal ajal uhas ta seitse aastat ning aitas maja kütta, praeguseks on maja küttesüsteem ümber ehitatud ning kütmiseks pole tuult vaja.

Tema arvates on elekter praegu veel nii odav, et valguse saamiseks ei tasu sellist asja üles panna ning nii pole ka tuulegeneraator enam sellist pidevat kasutamist leidnud kui varasemal ajal.

Kõigest hoolimata liiguvad mõtted ikka selles suunas, et vajadusel oma lapsukest täiustada ning paremaks teha.

Rakverest Tapa poole sõites tuleb paremale pöörata sildi juures, mis näitab lemmikloomade matmispaigale. Kilomeetri kaugusel elab Ivo Susi.

Üks nendest, kelle koduõuel kaheteistkümne meetri kõrgusel vaatab meid järjekordne iludus. Selle tiiviku laba pikkus on 2,5 meetrit ning tehtud on ta niiskuskindlast vineerist. Ivo Susi sõnul laadib ta tuuleenergia abil akusid ning nende taga pole muud kui muundaja ning köögivalgus. “Mul on ainult köögis valgus, tühja sellest tuulest nüüd abi on, eks ta rohkem hobi ole,” ütleb ta kohe.

Tema tahab oma tuulegeneraatori selliseks teha, et saaks kätte juba 220voldise pingega voolu. Siis saab radiaatorid taha panna ning talvisel ajal maja kütma hakata ja suvel näiteks boileris vett soojendada. Ivo Susi kasutab oma tuulegeneraatoril ameerika päritolu püsimagneteid, mis teevad süsteemi kindlamaks. Puudub igasugune ülekanne, tiivad on kohe generaatori küljes ning Ivo Susi sõnul kulub praktiliselt ainult kaks laagrit.

Käima minemiseks peab ka siin päris keskmine tuul olema ning erilist müra ta ei tee. Kokkuvõtteks võib öelda, et kõik need kodused elektrijaamad on praegu tehtud puhtalt oma kätega ja odavalt või päris muidu kätte saadud materjalidest.

Mehed on realiseerinud oma elektrialased teadmised ning metallitöö oskused. Samas, kui hakata endale praegu soetama tehastes valminud seadmeid või lasta tuulegeneraatorid valmistada tellimustööna, võib see kaunis palju maksma minna ning tasuvusaeg on kindlasti pikem kui asi väärt.