Mercedes Merimaa otsustas kolida maale elama.

Mercedese lugu 

Paarkümmend aastat tagasi valmistus Tartu Ülikooli õppejõud Mercedes Merimaa kaitsma kraadi poliitökonoomias. Plaanid lõi sassi vanem tütar Merle, kes oli kogu aeg haige. Söögist keeldunud tüdruk juhtus tühja kõhuga närima lasteaia värvitud aeda ning allaneelatud värvitükid seiskasid tema seedimise.
Ülikooli professorite soovitusel otsis ema välja Hiina taimeravi seedefermendid, mis olevat ainus võimalus taastada seedimist. Laps saigi terveks. Koos sellega muutus põhjalikult noore ema mõttemaailm. "Küsimus oli elus ja surmas. Kui ma pärast sellist kogemust ka peaksin tavateadust ainsaks võimaluseks, peaksin olema päris rumal," ütleb naine nüüd.
Ta otsustas jätta teadlasekarjääri ning kolida maale. „Et ma ise ei saanud aru, et olen vale koha peal, tegi laps selle selgeks,“ tunnistab Mercedes.
Inglismaal Emersoni kolledžis, Euroopa alternatiivteaduse keskuses õppides omandas Mercedes oskuse mõista ka raamatutarkuseta, mis haigusi taimed ravivad.
Kui õieterapeudi vastuvõtule tullakse mõne haigusega, räägivad pendli abil valitud õietilgad inimese hinge kohta tõtt. Kui aidata hing tasakaalu, siis paraneb ka keha.
Mercedese suureks meelehärmiks on hinge ravitsemine paljudele ikka veel tabu. "Kui küsin, kas hing on olemas või kas tahad olla õnnelik, vastatakse peaaegu alati jaatavalt. Kuidas saad aga olla õnnelik, tegelemata kordki elus oma hingega?" imestab taimetark („Eesti Naine“,2008, A. Põltsam)
 
Mercedese mõtteid 

Oleme harjunud pidama heaks C-vitamiiniallikaks apelsini ja muid troopilisi puuvilju. Kuid nõges, nurmenukk ja teised meie tavalised taimed sisaldavad C-vitamiini apelsinist mitu korda rohkem. Üks astelpajumari on väärt sama palju kui kümme apelsini!
Öeldakse, et süüa tuleb neid taimi, mis kasvavad kuni 50 km kaugusel inimese elukohast. Nõiataime võib kasvatada igaüks. Kui sa paned taime ksvama ja hoolitsed tema eest, annab taime endast parima, mis on selles kasvukohas võimalik.
Teatud võnkesagedusega energiamuster on omane kõigile elusrakkudele, nii inimestele, loomadele kui taimedele, kes saavad omavahel suhelda.
Inimene on eelkõige vaimne olend, tema hing valib tuleku füüsilisse maailma. Rääkides toidust – kus see on kasvanud ja kui hea see on -, peame silmas maist toitumist. Aga tähtis on ka kosmiline toitumine: peame saama toidust kätte energiaväljad, jõu ja väe.
Et tajuda energiavälju ja väljamustreid, on olnud mulle abiks enda elukogemused, Rudolf Steineri tööd, õpingud Inglismaal Emersoni kolledžis ja Tartu Ülikooli majandusküberneetika erialal, 16 aastat öökogemust bioloogia- ja arvutiõpetajana, õieterapeudina. Minu maailmapildis on toitumine seotud eelkõige inimese minaga. (M. Merimaa „Minu tee taimede väeni“, 2010)

Mis on Bachi õieteraapia?

Õieteraapia looja on inglise teadlane, arst ja homöopaat Edward Bach, kes pidas krooniliste haiguste algpõhjuseks ebakõla keha ja hinge vahel. Jõudnud arusaamisele, et taime võimsaim energia peitub õites, töötas Bach välja 38 erinevast taimest koosneva õietilkade sarja. Õietilgad leevendavad hirmu, ebakindlust, üksindustunnet, ülitundlikkust, masendust, lootusetust, hoolimatust enese ja teiste suhtes, aga ka liigset muretsemist – kõiki neid emotsionaalseid seisundeid, millega enamik inimesi aeg-ajalt kimpus on.
Õieteraapiat võib pidada füüsilise haiguse ravimiseks psüühika kaudu. Öeldakse ju, et sageli mõtleb inimene ennast haigeks, sest kannab kaasas läbielatud kurbust ja viha. Kui need emotsioonid aja jooksul kuhjuvad, võivadki tekkida kroonilised haigused. Vastavalt inimese negatiivsete tunnete tüübile eristas õieteraapia looja Edward Bach meeleolu- ja tüübitilku. Arstina töötades märkas ta, et teatud inimtüübid on sageli hädas kindlate haigustega.
Bach leidis igale tüübile sobiva taime. Näiteks kui inimene on liiga tagasihoidlik ja kinnine, aitavad teda muuta avatumaks vesikannikese tilgad. Põldsinepi õietilkadest on abi inimesel, keda aeg-ajalt valdab must masendus, millele ta ei pruugigi leida õiget seletust. Õietilgad aitavad taastada sisemist tasakaalu ja meelerahu.
Tüübitilgad valitaksegi vastavalt inimese eripärale ja harjumustele, meeleolutilgad aga hetkeseisundi järgi. Enamik tilku on valmistatud puude ja aasalillede õitest, vaid üks on saadud looduslikult kaljult tilkunud veest.. („Tartu Postimees“, 2006, K. Rõss)