Kütuseta autode abil Maaülikooli tudengid kingivad Eestile igal aastal kümme miljardit eurot.

1. https://www.ohtuleht.ee/943270/puhu-tuul-maaulikooli-tudengid-massavad-suruohu-joul-tootava-autoga
2. 2009 aastal Jarmo Tuisk kirjutas sedasi :"
   Eestis kulub igal aastal autokütusele umbes 10 miljardit krooni, mis teeb 7500 krooni iga inimese kohta (rinnalapsest raugani). „See raha läheb naftašeikide taskusse. Milleks me neile seda kümnist maksame, kui nutika planeerimise abil saaksime kõik oma sõidud tehtud kodumaal toodetud energiaga?” püstitab Tuisk küsimuse."
   
   Kui arvestada inflatsiooni ja seda,et rahakurssi pandi lambist,ning hinnad pandi laest siis selle aja 10 miljardit krooni on praegused 10 miljardit eurot.

   
   
3. Sellest on hea,et  suruõhu jõul töötaval autol autokütuse paaki ei olegi olemas sellel mootoril sest kasutatav hapnik tuleb õhust ja tasuta.

Suruõhu jõul töötava autoga autosid peab riik ise hakkama tootma ja Eesti kodanikele jagama neid autosid tasuta sest siis igal aastal Eesti saab rikkamaks 10 miljardi euro võrra.

1. 
   
2. Lihtsam on vist riigil toota vesiniku autosid sest neid juba toodetakse Jaapanis,Inglismaal,Fordi tehases-siis jagada Eesti kodanikele neid autosid tasuta sest siis igal aastal Eesti saab rikkamaks 10 miljardi euro võrra.
   
   Katsetada pole vaja suruõhu jõul töötava autoga ,mujal maailmas on juba katsetused tehtud,asi toimib.

suruõhu jõul töötava autoga ja vesiniku autodega peatab inflatsiooni ja viib Eesti elukeskkonna

1. looduse keskele kus on tervislik elada,ilusasse ja vaiksesse loodusesse kus eestlased saavad elada metsa serval taludes...

   
   
2. Maaülikooli tudengid kinkisid igale Eesti kodanikule tohutu lotovõidu. Loe õhtulehe artiklit :
   "Puhu, tuul! Maaülikooli tudengid mässavad suruõhu jõul töötava autoga"

Puhu, tuul! Maaülikooli tudengid mässavad suruõhu jõul töötava autoga (4)

Asso Ladva, täna, 14:58

PEAAEGU KOGU TIIM: Pneumobiili ümber askeldavad Eesti maaülikooli tudengid (vasakult) Jaan Štubis, Merle Tamme, Siim Nõmmiste ja Arne Ingalt, roolis istub Rasmus Laul. Aldo Luud

Eesti maaülikooli tudengite ehitatud suruõhuauto tohib sõita suletud ruumis, sest heitgaase ei ole, ainult puhas õhk. Isegi müra ei ole, aeg-ajalt kostab ainult õhupalli lõhkemisele sarnanev paugatus. Tulevikus võib suruõhul töötav auto ehk pneumobiil olla tõsine tegija.

Lugu jätkub pärast reklaami.

„Kestvusvõistlusel sõitis see auto kümne liitri suruõhuga kuus kilomeetrit,“ jälgib Eesti maaülikooli hüdraulika õppejõud Marten Madissoo garaažis tiirutavat autot. Pärast väikest nikerdamist saavad Merle Tamme, Siim Nõmmiste, Arne Ingalt, Rasmus Laul ja Jaan Štubis suruõhuauto liikuma ka ilma juhita. Saab juhtida puldist, kui teele on maalitud jooned. Kui autol on kaamera peal, siis pole isegi pulti vaja. „Mitu aastat on tehtud ja alati peab midagi uut olema, nii panid tudengid sellele igasuguseid vidinaid juurde nagu näiteks põhjavalgustus ja mängukonsool,“ muigab Madissoo.

Euroopa parimad

Maaülikooli tudengid on Ungaris Egeri linnas korraldatavatel suruõhuautode võistlustel käinud juba mitu aastat. Auhindu on nopitud mitmeid, sest võistluskategooriaid on samuti mitu. Mullu oli võistlusel 48 autot kõikjalt Euroopast, maaülikool on viimastel kordadel lähetanud korraga mitu autot.

Võistlus algab ammu enne tegelikku võidusõitu mai esimestel päevadel Egeri linnapargis. Enne auto ehitamist tuleb koostada põhjalik dokumentatsioon, detailne projekt koos kõikide vajalike osade joonistega, see on turske sajaleheküljeline mapp. Projekt tuleb kindlaks tähtajaks saata Ungarisse ja see on juba osa võistlusest. Tulevase auto raam seisab töökoja nurgas. Tähtajad on karmid, sest kindlaks päevaks tuleb korraldajatele saata video töö edenemisest. „Praegu käime iga päev tegemas, ikka hilise õhtuni välja,“ ütleb Štubis. „Kevade poole, siis tuleb ilmselt isegi öö läbi ehitada.“

Lugu jätkub pärast reklaami.

Rooli pääseb kergeim

Võidusõite on kolm: tavaline kiirendusvõistlus, ringrajasõit ning kestvussõit. Tudengid ise naeravad, et võistlusel pääsevad rooli ainult kõige kergemad tegelased, kuid katsetamise aegu saavad ikka kõik autot proovida.

„Ainult raamatutarkusega inseneriks ei saa, oma kätega peab ikka midagi tegema,“ ütleb Madissoo. „Vajalikud detailid tuleb valmistada ja kokku sobitada, kui vaja, siis ümber teha. Keerulisemate detailide tegemiseks tuleb teha tellimus ja suhelda firmadega. Pneumobiili ehitajad osalevad terves projektis päris algusest kuni lõpuni välja.“

Madissoo sõnul maksab tudengivormel mitukümmend tuhat eurot, nende auto umbes 3000 eurot. „Ülikooli jaoks on see tähtis,“ sõnab Madissoo. „Võistlust korraldav firma Aventics saadab meile suruõhukomponendid, kui on mitu aastat ehitatud, siis on nendest juppidest juba väike varu olemas.“ Madissoo kinnitab, et tema käealuste hobi pole lihtsalt väikese seltskonna lõbustus, vaid päris tõsine leiutamine. „Austraalias on mõned iga päev kasutatavad sõidukid, mis kütusena tarvitavad suruõhku,“ teab ta. „Araabiamaades on samuti aru saadud, et nafta pole igavene, ja nad otsivad võimalusi, kuidas päikeseenergiat väärindada. Ühe võimalusena salvestavad nad päikest suruõhuna.“ Nii ongi Madissoo juhendamas ühe Araabia Ühendemiraatide ülikooli noori, kes samuti pneumobiili ehitavad.

Jaga: