Ümarmaja Selts shared a link via Üllar Luup.
Iga individuaali sõltumatus ei ole võimatu. See on näiliselt tehtud keeruliseks, nendel samadel põhjustel millest Üllar blogis kirjutas. Meil on piisavalt tehnoloogiat ja mõtlemist, et toota jätkusuutlikuid elumaju ja luua uusi kommuunne, k
us on võimalik elada ilma maskide, ahnuse, hirmu ja rahulolematusega. Elada vabalt. Kus ka vanemad pensionärid võivad arvata endast rohkemat, kui teele ette jäävaid vanureid. See pole utoopia vaid eluviis. Selliseid kogukondi juba on maailmas palju ja enamus toimivad suurepäraselt.
Võimalik, et süsteem kus elame ei pea enam kaua vastu, võttes arvesse inimkonna kiiret arvulist kasvu, kasvab ka vaesus, sest süsteem ei suuda toota piisavalt rikkaid, et hoida vaeseid kontrolli all. Selle suure surve all kaob inimlikkus ja tekib kaos. Horde on raske ohjata. Kolmas maailmasõda pole enam riikide vaheline vaid muutub ülemaailmseks kodusõjaks, sest rahvas saab aru, et yhiskonna materiaalne sära on illusioon pelgalt varjamaks tõde.
Oleme ühiskonna poolt toodetud toode, meid on sünnist saati treenitud ühiskonda omaks võtma. See on lõputu kadalipp millel on omakorda kadalipp ja sellelgi oma kuni tippu välja.
Lõpptulemus - uus maailmakord, kus populatsioon on kahanenud arvuni, mida on lihtsam kontrollida ja kõik algab otsast peale. Eeldades, et planeet meid veel aksepteerib ja kui Maa peaks hävima, liigume edasi uuele planeedile ja teeme täpselt sama. Nagu viirus. - see on üks võimalikest stsenaariumitest:D
Ainuke võimalus mu silmis inimrassi potentsiaalseks jätkuks on meie vaimne areng. Areng, mis ei tule iseenesest oodates kuskilt väljaspoolt, samuti ei tule see siis, kui peame enamus ajast leiba teenima, sööma ja magama. Selleks arenguks pole tüüpilisel eestlasel aega. Juba Tallinna liiklust vaadates saame ilmselgelt öelda, et meil kõigil on nii kiire. Kiirustame järgmisesse päeva, et see veel kiiremini läbi saaks. Kiirustame koju, sest meil ei ole üldse aega. Terve päeva panustasime tööle ja nüüd tahaks enne õhtut natuke ka enda peale aega kulutada. Niisiis kiirustame koju sööma ja teleka ette puhkama. See on meie aeg, telekas, sest rohkemaks pole energiat ja tahtmist. Ja nii elu lõpuni.
Ja kui juhtub mõnes "heaolu ühiskonnas", et on rohkem aega ja raha, siis seda kasutatakse tegevuste peale nagu näiteks telekamängud, alkohol, narkootikumid, religioon, liigsöömine, ajakirjad, filmid, tegevusi on lõputult ja neid tuleb juurde ja juurde täpselt niipalju kui vaja. Tekib arusaam, et meid hoitakse kogu aeg tegevuses, nagu lapsehoidja hoiab lapsi. Me teeme seda ise vabatahtlikult. Hoiame end tegevuses, et ometigi ei mõtleks kohutavale tõele - mida me endi eludega teeme? mitte midagi..
Üksindus annab vabaduse, võimaluse ja aja mõelda ning endasse vaadata, see on parim võimalus, samas on see ka paljudele suurim hirm.
Võimalik, et süsteem kus elame ei pea enam kaua vastu, võttes arvesse inimkonna kiiret arvulist kasvu, kasvab ka vaesus, sest süsteem ei suuda toota piisavalt rikkaid, et hoida vaeseid kontrolli all. Selle suure surve all kaob inimlikkus ja tekib kaos. Horde on raske ohjata. Kolmas maailmasõda pole enam riikide vaheline vaid muutub ülemaailmseks kodusõjaks, sest rahvas saab aru, et yhiskonna materiaalne sära on illusioon pelgalt varjamaks tõde.
Oleme ühiskonna poolt toodetud toode, meid on sünnist saati treenitud ühiskonda omaks võtma. See on lõputu kadalipp millel on omakorda kadalipp ja sellelgi oma kuni tippu välja.
Lõpptulemus - uus maailmakord, kus populatsioon on kahanenud arvuni, mida on lihtsam kontrollida ja kõik algab otsast peale. Eeldades, et planeet meid veel aksepteerib ja kui Maa peaks hävima, liigume edasi uuele planeedile ja teeme täpselt sama. Nagu viirus. - see on üks võimalikest stsenaariumitest:D
Ainuke võimalus mu silmis inimrassi potentsiaalseks jätkuks on meie vaimne areng. Areng, mis ei tule iseenesest oodates kuskilt väljaspoolt, samuti ei tule see siis, kui peame enamus ajast leiba teenima, sööma ja magama. Selleks arenguks pole tüüpilisel eestlasel aega. Juba Tallinna liiklust vaadates saame ilmselgelt öelda, et meil kõigil on nii kiire. Kiirustame järgmisesse päeva, et see veel kiiremini läbi saaks. Kiirustame koju, sest meil ei ole üldse aega. Terve päeva panustasime tööle ja nüüd tahaks enne õhtut natuke ka enda peale aega kulutada. Niisiis kiirustame koju sööma ja teleka ette puhkama. See on meie aeg, telekas, sest rohkemaks pole energiat ja tahtmist. Ja nii elu lõpuni.
Ja kui juhtub mõnes "heaolu ühiskonnas", et on rohkem aega ja raha, siis seda kasutatakse tegevuste peale nagu näiteks telekamängud, alkohol, narkootikumid, religioon, liigsöömine, ajakirjad, filmid, tegevusi on lõputult ja neid tuleb juurde ja juurde täpselt niipalju kui vaja. Tekib arusaam, et meid hoitakse kogu aeg tegevuses, nagu lapsehoidja hoiab lapsi. Me teeme seda ise vabatahtlikult. Hoiame end tegevuses, et ometigi ei mõtleks kohutavale tõele - mida me endi eludega teeme? mitte midagi..
Üksindus annab vabaduse, võimaluse ja aja mõelda ning endasse vaadata, see on parim võimalus, samas on see ka paljudele suurim hirm.
No comments:
Post a Comment