No ma ei tea,aga kui lugeisn neid komme,siis tekkis kyll lausa imelik tunne,kus mina siis oma nooruseaja elasin.Olen sündinud ja lapsed kasvatanud Tallinnas,jah töesti ootasin ka korterit pea 3 aastat.Aga kuna olin kolme lapse mea,siis saime pea ka uue korteri Lasnamäele.Eks sai ka nats slikerdatud ja kolisime vanaemaga kokku vanalinna suurde 4 troalisse korteri.kool oli ligidal ja köik muu ka.Telefoni järjekorras olin ka vist aastakese ja käes ta oligi.Töötasin ka ligidal ja olin peale normeerija ka asutuse a/ü boss.Sellest oli suur kasu,mitte mulle endale,vaid meie töötajatele,kellele suutsin välja nuruda tasuta ravituusikuid ja tasuta pioneerilaagri tuusikuid.Kuna see töö oli itumistöö,siis käisin meie oma majavaluituses ja sain ka kojameheks tööle, sain vöinelda raha eest.
Mulle väga meeldis nii elada, koreriyyri maksin lati pool aastat ette,siis ei pea igakuu sabas seisma.Kolme lapse emana oli mul eelisöigus minna poodidesse,kust said osta söjaveteranid.Kangapoes töötas mu enda söbranna juhatajana,nii et ömblesin ise köik mis perele vaja.Mäletan,et yhelgi laupäeval ega pühapäeval ei teinud me kodus süüa,vaid sai ikka perega koos kuskil ilusas restoranis söömas käidud.Köik lastele möeldud teatritükid sai läbi vaadatud ja nukuteater oli nagu oma kodu juba.Muuseumites sai ikka kord kvartalis käidud ja lastele näidatud ja öpetatud kuidas vaadata.Meil oli väike isa käest osteutd muhk, selle tegi mees korda ja värvis ise üle,sai isegi Riias elevante vaatamas käidud.Arstiabi oli hea, sest mil oli selline arst,kes toetas väga alternatiivset meditsiini. Tööl oli palju huvitavaid üritusi, sealhulgas ka vörkpalli vöistlused igal suvel, meil oli tööl spordiplats kohe omal olemas.Esimese koha omad söitsid kuskile preemiareisile, sai käidud Lätis ja Leedus.Milliseid mälestusi mul on.Mis mul nendest kes olid joodikud ja pätid,kes olid vanglates.....minu suguvösas seda ei olnud ja mind see ka ei huvitanud,Toit oli odav ja kapid toitu täis.Reisimine pole mind kunagi huvitanud ja poliitika ka mitte. Elasin oma perele ja tnudsin röömu sellest.Mina praeguses olukorras siin küll lapsi ei tahaks kasvatada, siis oleksime vist köik näljas ja paljad.Aga see on ainult minu isiklik arvamus...
Mulle väga meeldis nii elada, koreriyyri maksin lati pool aastat ette,siis ei pea igakuu sabas seisma.Kolme lapse emana oli mul eelisöigus minna poodidesse,kust said osta söjaveteranid.Kangapoes töötas mu enda söbranna juhatajana,nii et ömblesin ise köik mis perele vaja.Mäletan,et yhelgi laupäeval ega pühapäeval ei teinud me kodus süüa,vaid sai ikka perega koos kuskil ilusas restoranis söömas käidud.Köik lastele möeldud teatritükid sai läbi vaadatud ja nukuteater oli nagu oma kodu juba.Muuseumites sai ikka kord kvartalis käidud ja lastele näidatud ja öpetatud kuidas vaadata.Meil oli väike isa käest osteutd muhk, selle tegi mees korda ja värvis ise üle,sai isegi Riias elevante vaatamas käidud.Arstiabi oli hea, sest mil oli selline arst,kes toetas väga alternatiivset meditsiini. Tööl oli palju huvitavaid üritusi, sealhulgas ka vörkpalli vöistlused igal suvel, meil oli tööl spordiplats kohe omal olemas.Esimese koha omad söitsid kuskile preemiareisile, sai käidud Lätis ja Leedus.Milliseid mälestusi mul on.Mis mul nendest kes olid joodikud ja pätid,kes olid vanglates.....minu suguvösas seda ei olnud ja mind see ka ei huvitanud,Toit oli odav ja kapid toitu täis.Reisimine pole mind kunagi huvitanud ja poliitika ka mitte. Elasin oma perele ja tnudsin röömu sellest.Mina praeguses olukorras siin küll lapsi ei tahaks kasvatada, siis oleksime vist köik näljas ja paljad.Aga see on ainult minu isiklik arvamus...
Vanaema 63