Saturday, February 25, 2012

Ruutmeeter päiksepaneeli toodab Eesti oludes aastaringse keskmisena ööpäevas vähemalt 0,25 kWh elektrit.

Kõige rohkem meeldib mulle kriitikute väiteist see, et võidutöö järgi muuseumihoone rajamine läheb väga kalliks ehitada ja hiljem ülal pidada. Endastmõistetavalt ei ole keegi esitanud mingeid arvutusi ega isegi selgitust, mis on antud maja puhul “väga kallis”. Arvata võib, et suures hoones hea ja stabiilse valgus- ja soojusrežiimi ülalpidamine on kallim kui tavalises kodumajapidamises. Eriti, kui hoone on ühendatud suurte elektri- ja soojusvõrkudega. Kui aga ehitada muuseumile oma, võrkudest ja muutuvast turust sõltumatu kütte- ja elektrisüsteem, võib ilmneda, et kogu lõbu on kõike muud kui kallis.
Oletagem, et muuseumil on katusepinda 10 000 ruutmeetrit (tegelikkuses tuleb vist rohkemgi). Kui katusematerjaliks valida päikesepaneelid (energiamooduleid saab panna igasuguse materjali sisse betoonist klaasi ja bituumenini), kuluks katusematerjaliks praeguse turuhinna järgi 1,25 miljonit dollarit ehk pisut üle 15 miljoni krooni. Pole just palju hoone koguhinda arvestades. Ruutmeeter päiksepaneeli toodab Eesti oludes aastaringse keskmisena ööpäevas vähemalt 0,25 kWh elektrit. Seega, hektari suurune paneelpind annab aastas 910 MWh elektrit. Sama palju kulutavad kokku enam kui 300 Eesti keskmist kodumajapidamist. Vaevalt, et muuseumis palju rohkem saaks kuluda ka juhul, kui suvi läbi konditsioneere töös hoida.
Päikesepaneelide ärilisel kasutamisel USAs arvestatakse, et investeeringuraha tuleb tagasi 7 aastaga. Eestil läheb natuke kauem. Aga paneelide eluiga on praegu 40 – 50 aastat. Järelikult saab kauem kui 30 aastat peaaegu tasuta elektrit, tuleb ainult katusel koristajat pidada. 30 aasta jooksul maksaks sama kogus võrgust saadavat elektrit praeguse hinnataseme puhul (ca 1 krooni kWh) 27 miljonit krooni. Tegelikus tulevikus võib selle vabalt kahega korrutada. Niisiis, mis on kallis? Ainult rumalus ja uute tehnoloogiliste võimaluste kasutamata jätmine.
Ka küttemajanduses pole midagi leiutada. Tartus töötab mitu katlamaja ammu biokütuse peal ja hind on püsinud soodsam kui mujal. ERMil on hulk vaba maad, millel kas või energiavõsa kasvatada – kui ehitada puiduhakkel töötav katlamaja, siis küllap pakuvad ka ümbruskonna maaomanikud rõõmuga toorainet. Katlamaja saab käima panna siis, kui elektrit küttesüsteemi jaoks parasjagu ei jätku. Lihtne, tuleb ainult projekti vajalikud nõuded sisse panna.

No comments:

Post a Comment