Elektrit saab tasuta

34.

Mart Laari valitsuse

olulisem skandaalikroonika

 http://www.nommevalitsus.org/?p=7585

Mart Laari valitsuse ametisseastumisega peatus ka okupatsioonivägede väljaviimine Eestist. Vastava Venemaa Kaitseministeeriumi teadaande avaldas „Rahva Hääl” 21.10.1992, mille Venemaa president Boriss Jeltsin oma täiendava korraldusega 29.oktoobril heaks kiitis („Rahva Hääl” 30.10. 1992):

 

Venemaa president Boriss Jeltsin peatas eile täielikult oma vägede väljaviimise Balti riikidest. Boriss Jeltsini korralduses teatatakse, et vägede lahkumine jätkub pärast riikidevahelise kokkuleppe allakirjutamist Venemaa ja Balti riikide vahel.

Jeltsin tegi valitsusele ülesandeks valmistada 3 päeva jooksul ette kokkulepped, milles määratakse kindlaks Eestis, Lätis ja Leedus viibivate sõjaväelaste sotsiaalsed garantiid (minu rõhutused – A.M.).

 

Jätkem see meelde, sest lõppude lõpuks kõiki Mart Laari valitsuse sammud on tehtud süveneva okupatsiooni tingimustes ning sellistena tuleb neid ka võtta.

 

 

Kuidas Mart Laar Eestit desovetiseeris?

 

Olgugi, et valimiseelses teledebatis „Teel Toompeale” hoiduti konkreetsusest, oli valimisliidu „Isamaa” valimiskampaania üks imponeerivamaid lubadusi Eesti desovetiseerida. See kajastus ka nende konkreetses valimisvõitluse hüüdlauses „Plats puhtaks!”. On kaheldamatu, et valitud taktika tõi neile arvestatava hulga hääli juurde. Inimestele oli lootust antud. Endastmõista oli tegemist otsese valimiseelse rahva petmisega, sest 28.06.1992. nn. põhiseadusreferendumil „otsustas rahvas”, et Eestit desovetiseerida ei tohi. Nimetatud nõue oli ju sisse kirjutatud 1992.a. põhiseaduse rakendusotsusesse. Kuidas siis tegelikkuses platsi puhtaks löödi, kui kohtureformi käigus „püüeldi õigusriigi poole”?

 

64 poolt-, 7 vastu- ja 7 erapooletu häälega nimetas Riigikogu eile Riigikohtu esimeheks Rait Maruste. Vastava ettepaneku oli Riigikogule teinud president Lennart Meri.

Rait Maruste on sündinud 1953.aastal Pärnu linnas. 1977 lõpetas ta Tartu ülikooli õigusteaduskonna, misjärel on sealsamas käinud läbi tee õpetajast riigiõiguskateedri juhatajani. Õigusteaduse kandidaat, praegu doktorant. Mitme õppebrošüüri ja u. poolesaja publikatsiooni autor. 1977-1989 oli NLKP liige, kuulus EKP Tartu linnakomitee viimasesse koosseisu. Riigikohtu esimeheks valiti eluks ajaks (minu rõhutused – A.M.) („Rahva Hääl” 09.12. 1992).

 

Riigikohtu esimehena jäi Rait Maruste ülesandeks leida ja esitada Riigikogule kinnitamiseks ka Riigikohtu liikmed. Esialgse kava kohaselt pidi Riigikohtu liikmed kinnitatama ametisse juba 1993.a. veebruaris. Tegelikult venis protsess teadmata põhjustel sügiseni. Riigikohtu koosseisu avaldas„Postimees” 15.09.1993:

 

Pärnus sündinud 40-aastane Tõnu Anton töötas pärast TRÜ lõpetamist 1976 Tartu linna täitevkomitee vaneminspektorina. Järgmisel aastaledutati ta osakonnajuhatajaks, 1979.aastal valiti linnanõukogu saadikuks ja täitevkomitee sekretäriks.1990.a. märtsis valiti Tõnu Anton Eesti Kongressi liikmeks ja hiljem ülemnõukogu liikmeks. Ta oli ülemnõukogu õiguskomisjoni esimees ja põhiseaduse assamblee juhataja. Tõnu Anton on ligi kümme aastat täitnud õppeülesandeid ülikooli riigi- ja haldusõiguse kateedris. On olnud NLKP liige. Abielus, perekonnas kaks last.

Tallinnas teenistujate perekonnas sündinud 40-aastane riigikohtunik Jüri Ilvest suunati pärast TRÜ õigusteaduskonna lõpetamist prokuratuuri.1990.aastal valiti ta Ülemkohtu liikmeks, on töötanud kriminaalasjade kohtukolleegiumis. On olnud NLKP liige. Lahutatud, ühe poja isa.

Põlvamaalt õpetajate perekonnast pärit riigikohtunik Lea Kalm on 41-aastane. Pärast TRÜ lõpetamist 1976. aastal sai temast Põlva rajooni prokuratuuri abiprokurör. 1984.aastal viidi ta üle Tartu linna prokuratuuri vanemabi kohale. 1986.aastast asus Tartu rajooni prokuratuuri aseprokuröri ametikohale, 1988.aasta septembrikuus sai temast rajooni, hiljem maakonna prokurör. Lea Kalm on Eesti Akadeemilise Õigusteaduse Seltsi asutajaliige. Ülikooli õigusteaduskonnas on ta kolm aastat õpetanud erikursust „Advokaat ja prokurör protsessis”. On olnud NLKP liige. Abielus, kasvatab kahte poega.

TÜ õigusteaduskonna professor riigikohtunik Eerik Kergandberg on 40-aastane tartlane. Pärast TRÜ õigusteaduskonna lõpetamist 1976 oli ta vanemjuriskonsult tootmiskoondises „Tootsi”. Sügisel 1978 võeti Eerik Kergandberg tööle õigusteaduskonna kriminaalõiguse ja -protsessi kateedrisse. 1992.aasta kevadel valiti ta protsessiõiguse õppetooli korraliseks professoriks, on end täiendanud Viinis, Salzburgis jm. Eerik Kergandberg juhatas uue kriminaalprotsessi seadustiku ettevalmistamise gruppi. On olnud NLKP liige. Abielus, perekonnas kaks last.

Rakveres sündinud 42-aastane riigikohtunik Tiit Kollom on lõpetanud TRÜ 1975. Tööd alustas juriskonsuldina Alliku sovhoosis. Aastatel 1976-1978 oli Paide rajooni rahvakohtunik. Oma töös silma paistnud juristina sai ta Ülemkohtu liikmeks, kellena töötas 1978-1993. On olnud NLKP liige.Abielus, kahe lapse isa.

Riigikohtunik, TÜ kriminalistika ja kriminoloogia õppetooli juhataja profesorHerbert Lindmäe on 63-aastane, sündinud Tartumaal Alatskivil taluperes. TRÜ lõpetas ta 1955.aastal. Aastatel 1958-1965 töötas ta kriminalistikaeksperdina.Kriminaalõiguse ja -protsessi kateedri dotsent 1972 aastail. 1981-1983 juhatas kateedrit. Doktoritöö valmis Herbert Lindmäel 1986.aastal. Seoses võimudele vastukarva poliitilise tegevusega lükkus kaitsmine 1992.aastasse. Ta oli Eesti Kongressi saadik, on Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni inimkaotuste allkomisjoni esimees. On olnud NLKP liige. Abielus, perekonnas kaks last.

Lüganuse vallas Ida-Virumaal sündinud 53-aastane riigikohtunik Jaano Odar lõpetas TRÜ õigusteaduskonna 1966. Aastal 1965 valiti ta Kohtla-Järve linna rahvakohtunikuks, 1970.aastal oli ta rahvakohtu esimees. Aastatel 1974-1977 õpetas Jaano Odar õigusteaduskonnas tsiviilprotsessi. 1977.aastal sai temast Ülemkohtu tsiviilkolleegiumi liige, hiljem sama kolleegiumi esimees, seejärel edutati ta Ülemkohtu esimehe asetäitjaks. Jaano Odar on osalenud seaduseelnõude koostamises ja töötanud Teaduste Akadeemia filosoofia, sotsioloogia ja õiguse instituudis. On olnud NLKP liige. Abielus teist korda.

Kuressaares sündinud 37-aastane professor Jüri Põld lõpetas TRÜ õigusteaduskonna 1979. Oli 1979-1981 statsionaaraspirant töö- ja sotsiaalhooldusõiguse erialal. 1981.aastast töötas õigusteaduskonnas vanemõpetajana ja 1988.aastast dotsendina. 1992.aastal valiti ta riigi- ja haldusõiguse korraliseks professoriks. Jüri Põld on võtnud osa mitme seaduseelnõu, ka põhiseaduse eelnõu koostamisest, on olnud Eesti-Vene läbirääkimistel humanitaarõigusliku töörühma ekspert. On olnud NLKP liige. Poissmees.

58-aastane riigikohtunik Jüri Rätsep on pärit Elvast. Pärast TRÜ lõpetamist oli ta Viljandi prokuratuuris viis aastat uurija ja abiprokurör. Ta ei soostunud astuma NLKP-sse ja töötas mõned kuud Elva EPT-s. Pärast vastuvõtmist Advokaatide Kolleegiumi töötas Paides ja Viljandi õigusnõuandlates. 1990.aastal valiti ta ülemnõukogusse. 1991-1992 oli põhiseaduse assamblee liige, oli valitud Eesti Kongressi saadikuks, oli Eesti Komitee koosseisus. Riigikogusse valiti Jüri Rätsep Rahvarinde valimisliidu nimekirjas Viljandi ja Jõgeva ringkonnas. Teist korda abielus.

Kohtla-Järvel sündinud riigikohtunik Harri Salmann on 42-aastane. Pärast TRÜ õigusteaduskonna lõpetamist 1978 sai temast Tartu õlletehase juriskonsult, seejärel turustusosakonna juhataja. Ta on töötanud ühingu „Teadus” Tartu linnaorganisatsiooni juhatuse vastutava sekretärina ja Eesti Agrotööstuskomitees. Hiljem töötas Harri Salmann justiitsministeeriumi seaduste süstematiseerimise osakonna juhataja asetäitjana ja põllumajandusministeeriumi juriidilise osakonna juhatajana. Enne riigikohtunikuks nimetamist oli ta Tartu õlletehase õigusnõunik, direktori asetäitja. On olnud NLKP liige. Perekonnas kaks poega.

45-aastane riigikohtunik Peeter Vaher on sündinud Pärnumaal. Pärast sõjaväeteenistust astus ta TRÜ õigus-teaduskonda ja lõpetas selle 1975.aastal. Tudengina oli ta valitud Tartu linna rahvakohtu kaasistujaks, pärast ülikooli lõpetamist töötas kaks kuud rahvakohtuniku kohusetäitjana. Seejärel oli ta kohtuniku stažöör Viljandi rajooni rahvakohtus, 1976 valiti samasse kohtunikuks. 1982.aastal sai Peeter Vaherist Viljandi rajooni rahvakohtu esimees. On olnud NLKP liige. Abielus, perekonnas kaks last.

Riigikohtunik Triinu Vernik on sündinud Tallinnas, 42-aastane. Pärast keskkooli lõpetamist 1967 sai temast kaupluses müüja, seejärel oli Tartu Piimakombinaadis tööline. Pärast TRÜ lõpetamist 1982.aastal töötas ta Harju rahvakohtus, alates 1989.aastast hakkas täitma Ülemkohtu tsiviilasjade kohtukolleegiumi liikme ülesandeid. On olnud NLKP liige. Abielus, perekonnas kaks poega.

 

Nagu veenduda võib, oli asi platsi puhtakslöömisest kaugel – Riigikohtu liikmed kinnitati ametisse valdavalt ENSV Ülemkohtu senistest liikmeist ja kommunistidest. Ainus Riigikohtu liige, kes varemalt ei kuulunud NLKP-sse, oli Jüri Rätsep, kuid tema oli oma truudust kommunismiüritusele tõestanud juba Rahvarinde Perestroika Toetuseks ridades ja ka Põhiseaduslikus Assamblees osaledes. Analoogselt toimis „platsi puhtakslöömine” ehk desovetiseerimine Mart Laari moodi teisteski valdkondades. Prioriteet kuulus nn. „endistele kommunistidele”. Põhimõtteliselt oli see kõik ette prognoositav, arvestades juba kursi mahapanekut Jüri Adamsi poolt Eesti Kongressi valimiste eeskirja näol ja lõpetades PA vastavat otsust.

Taoline „desovetiseerimine” pidi paratamatult varem või hiljem teoreetiliselt kutsuma ühiskonnas esile protesti. Just nimelt teoreetiliselt, sest antud protsessi enda üheks eesmärgiks seadvaid poliitilisi jõude Eesti ühiskonnas praktiliselt polnud kui mõned miniparteid välja arvata. Poliitiliselt organiseerumata kodanike endi hääl oli, on ja jääb aga alati väärtusetuks. Tiit Vähi poolt alustatud ja Mart Laari poolt jätkatud Kaitseliidu struktuurimuudatuste programmi raames seniste pealikute asendamine nn.punapolkovnikutega kutsus esile küll viie Kaitseliidu maleva nõrga protesti, mis aga summutati küllalt kiirelt. Sama hõlpsalt aga ei läinud Läänemaa Vabatahtliku Jäägrikompaniiga (LVJ), mis paisus üle-Eestiliseks skandaaliks, paljastades Mart Laari vaenulikkuse rahvuslike kaitsejõudude loomise vajaduse suhtes.

 

 

Jäägriskandaal

 

Pullapääl dislotseeruv jäägrikompanii loodi 1992.a. suvel Rahvusliku Kaitsealgatuskeskuse (Kalle Eller) ja Kaitsejõudude Peastaabi (Ants Laaneots) koostöö tulemusena. Sinna koondusid vabatahtlikult noored tarmukad mehed, kes tahtsid saada elukutselisteks sõdureiks ning seadsid oma eesmärgiks Eesti Kaitsejõudude ülesehitamise. Endastmõista ei tulnud allumine ENSV-st tuleneva valitsusvõimule kõne allagi, mistõttu tunnistati nende poolt Eesti Vabariigi seaduslikumaks võimuks Vabariigi Valitsus eksiilis. Eksiilvalitsuse sõjaminister Jüri Toomepuu andis oma käskkirjadega ka LVJ ohvitseridele aukraadid. Teoreetiliselt oli see kõik kena ja väga ilus, ent juba siis ette teadaolev Heinrich Mark’i riigireetmine määras okupatsioonivõimudest lahus oleva rahvuslike relvajõudude loomise ürituse ajaloo prügikasti kuuluvaks. Seda enam, et juba algselt loodi ta koostöös okupatsioonivõimudega. See oli pelgalt žest avalikkusele. Kahjuks.

Muidugi võinuks kujuneda ka teisiti. Juhul, kui Heinrich Mark poleks reetmise teele asunud ning 1918.a. loodud Eesti Vabariigi taastamise käigus jäänud täitma oma ülesandeid. Kriisiolukorras okupeeritud territooriumil loodud nn. Nõmme valitsusele allumine polnud mõeldav ja kui seda oleks taotletudki, poleks Nõmme valitsus antud alluvust tunnustanud. See olnuks kiire tee nii jäägrite endi kui ka Nõmme valitsuse vägivaldsele likvideerimisele. Süveneva okupatsiooni tingimuste tõttu oli küll Nõmme valitsus olemas, kuid tema igasugune tegevus oli peatunud. Ta oli vaid võti tuleviku jaoks. Seekordne katse taastada 90-ndail aastail 1918.a. loodud Eesti Vabariik oli nurjunud. Sellest andis endale aru ka Kalle Eller (vt. ka ta käitumist 15.septembril 1992), kes ruttas tunnustama Riigikogu ja sellest tulenevat Mart Laari valitsusvõimu. Sisuliselt pidanuks tegema Jäägrikompanii valiku: kas laiali minema või alluma okupatsioonivõimudele. Valida ei tahetud kummagi halva variandi vahel. Niisama lihtsalt laiali minemast keelas tahe olla kasulik Eesti vabadusvõitlusele, kuid teine variant viinuks lühikesele kodusõjale ja LVJ kiirele verisele likvideerimisele, praktiliselt enesetapule. Okupatsiooni tingimuste tõttu tekkinud sundseis viiski lõppkokkuvõttes üle-Eestilise skandaalini. Määrava tähtsusega osa kujunenud tingimuste tekkes oli loomulikult „Eesti vabadusvõitlejate” valdava enamiku kollaboreerumisel okupatsioonivõimudega ja Heinrich Mark'i riigireetmisel.

Okupatsioonivõim tegi seda, mida ta tegema pidi. Tema käitumine oli loogiline ja midagi siin ette heita ei ole. Kaks päeva pärast valitsuse ametisseastumist, moodustas Mart Laari kabinet ühtse korra loomiseks ja tagamiseks riigi kaitsejõududes valitsuskomisjoni. Selle esimeheks nimetati kaitseminister Hain Rebas. 28.10.1992 toimus komisjoni esimene töökoosolek. Eksperdina viibis seal ka kolonel Aleksander Einseln. Pressiteates nr.1 („Rahva Hääl” 30.10.1992) rõhutati seisukohta, et

 

pärast põhiseadusliku valitsuse ametisse astumist on Eesti Kaitsejõudude süsteemis lubamatud kõik allumatuse ilmingud.

 

Jäägrikompanii ei valinud kahe halva variandi vahel kumbagi, vaid valis kolmanda võimaluse: võitluse desovetiseerimise eest Eesti Kaitsejõududes. Nii nagu Kaitseliidu 5 malevat, nõudsid ka nemad okupatsiooniarmee ohvitseride eemaldamist Eesti Kaitsejõududest. Ent erinevalt KL malevatest, kes soostusid alluma vaid Lennart Merile, soovis Läänemaa Vabatahtlik Jäägrikompanii seniks täielikku sõltumatust. Kaitsejõudude Peastaabi alluvusest lahkuti 16.septembril 1992.

Üritus oli ette määratud nurjumisele, sest poolikud lahendused pole mitte kunagi olnud lahendused. Küsimus oli vaid ajas. Kui Kaitseliidu n.ö. viimane ponnistus oli KL Tartu Maleva 2.veebruari 1993.a. avaldus, kus juhiti tähelepanu Toompea poolsetele sammudele Eesti Kaitsejõudude nõrgendamise osas ja „mässuvaimu” mahasurumiseks piisas vaid KL Tartu Maleva juhatusele peapesu tegemisest, siis jäägrite mahasurumisel ei puudunud palju verevalamisest.

Samas oli jäägrite nn. allumatus kummaline kokteil. Nad tunnistasid 1938.a. Põhiseaduse kehtivust („Päevaleht” 13.12.1993), ent samas tunnistasid ka 1992.a. põhiseaduse kehtivust. Nende vastav käitumine „usutunnistuse” küsimuses on tekitanud tõsiseid küsimusi. Ja tegelikult ei enam ega vähem kui provokatiivsuses! Jäägrikompanii ülema asetäitjaJaak Mosin näiteks ei ole 1938.a. Põhiseaduse kehtivust mitte kunagi tunnistanud. 1991.a. 11.jaanuaril toimunud Kaitseliidu Suurkogul, mil Põhiseadusliku Assamblee loomiseni oli veel ligemale 9 kuud aega ning küsimus polnud ühiskonnas veel kaugeltki aktuaalne, oli Jaak Mosin ainus, kes KL Suurkogul ei toetanud 1938.a. Põhiseadust ja oma sõnavõttudes võitles aktiivselt selle vastu!!! Selles valguses tuleb vaadata ja käsitada ka sündmusi Läänemaa Vabatahtliku Jäägrikompaniiga. Jaak Mosin’a nimi seostub üldse mitme provokatiivse südmusega Eestis. Teadaolevalt oli ka tema see, kes 1992.a. suvel õhutas Kuperjanovi pataljoni „mässule” ja „marsile Tallinna peale”.

Selles mõttes polegi midagi imestada, et Jaak Mosin’al polnud midagi Toompea valitsuskomisjoni otsuseprojekti vastu. Küll aga tekivad küsimused, kes ja mille/kelle huvides õhutati jäägrites edasi mässuvaimu?

 

Jaak Mosin märkis , et tal ei ole midagi otsuseprojekti sisu vastu, ent lähemalt ei soovinud ta seda avada. Nagu on Rahva Häälele teatavaks saanud, nähakse valitsuskomisjoni väljatöötatud teatises, et Läänemaa jäägrikompaii Pullapääl arvatakse „...kaitseväe koosseisu Läänemaa üksiku õppekompaniina”. („Rahva Hääl” 07.12.1992).

 

Allumatus oligi nagu mingi kummaline fassaad. Oli teda või ei olnud – kõrvaltvaatajale jäi see arusaamatuks. Igal juhul kindel on see, et Läänemaa Vabatahtlik Jäägrikompanii arvati 1993.a. märtsis taas kaitsejõudude koosseisu üksiku õppekompaniina ja saadeti samas, s.o. märtsis   Paldiskisse („Päevaleht” 28.07.1993), millega lisandub veel üks vastuseta küsimärk teiste omataoliste seas. Kuid kõigepealt selle eelloost. 12.märtsil 1993 leidis aset operatsioon „Ämblik” („Päevaleht” 16.03.1993):

 

Peaministri pressišeff Ain Saarna meenutas peaministri sõnu tänavu jaanuaris pärast Paldiski külastamist: „Me tahame Paldiskit näha jälle Eesti linnana ja oleme kindlad, et ta selleks saab. Mart Laar kinnitas eile, et meie valitsus on siinseid Vene sõjaväevõime korduvalt hoiatanud Eesti poole kavatsusest viia Paldiskisse täiendavaid piirivalve- ja politseijõudusid...

Operatsioonis „Ämblik” osalesid politsei, piirivalve ja Kaitseliit ning selle eesmärk on tõestada, et Eestis „puuduvad territooriumid, kuhu meie politseil pole asja” (Laari väljend).

Peaministri väitel polnud reedeõhtuse operatsiooni lõppeesmärk Paldiski „avamine”, sest ka täna lubatakse võõraid sellesse linna vaid Vene sõjaväevõimude loaga (minu rõhutus – A.M.)...

Politseiameti peadirektori Igor Amanni sõnul on praegu Paldiskis ca 1500 Vene sõjaväelast ning 33 Eesti politseinikku ja umbes 40 piirivalvurit.

 

Ümberdislotseerumine, millega kaasnes LVJ ülema Asso Kommer’i ametist vabastamine ning ohvitseride väljaõppe- ja täiendkursustele suunamine, tekitas jäägrites taas protesti:

 

Juba juulikuus süüdistasid LVJ-i võitlejad Eesti Kaitsejõudude juhtkonda selles, et suhtumist neisse iseloomustab süstemaatiline mittefinantseerimine, puudulik varustamine ning äärmiselt provokatiivne juhtimine. „Oleme solvunud, et meid saadeti Paldiskisse rusuobjekte valvama,” sõnas LVJ kapten Asso Kommer „Õhtulehele” antud intervjuus. Tiit Made külaskäigul Paldiskisse sõnas LVJ instruktor Lembit Tõns: „Ümberpaigutamine Paldiskisse tähendab õppeprotsessi peatumist, kuid enamik mehi on tulnud siia selleks, et õppida ning jätkata sõjaväelase karjääri.”...

Läänemaa Vabatahtliku Jäägerkompanii juhtkond otsustas eile kompanii isikkoosseisu baasil luua Eestimaa Vabatahtliku Jäägrikompaii. Otsuses teatatakse, et „lühikese ajaga on selgunud, et sisuline koostöö Eesti Kaitsejõudude juhtkonnaga on võimatu”.   Samas kutsutakse kõiki Eesti julgeolekust ja euroopalikust mõtlemisest lähtuva kaitsesüsteemi loomisest huvitatud Eesti kodanikke nendega ühinema.

Valitsus otsustas eile laiali saata Läänemaa Vabatahtlike Jäägrikompanii (LVJ), teatati eilsel valitsuse pressikonverentsil. Välisminister Trivimi Velliste sõnul pöördus Kaitseväe juhataja kindralmajor Aleksander Einseln abipalvega tema kui peaministri kohusetäitja poole. Kindral kurtis, et viimase lühikese aja jooksul on LVJ jätnud kolmel korral täitmata Eesti Kaitseväe juhataja käsud.Lisaks on nad koostanud ka avaliku kirja 32 allkirjaga, milles teatavad, et on vabatahtlikud ning teevad, mida tahavad. Üleeile teatasid LVJ võitlejad, et nad on otsustanud lahkuda Eesti Kaitsejõudude koosseisust (minu rõhutused – A.M., „Päevaleht” 28.07.1993).

 

Jäägrite omavoliline lahkumine Paldiskist, Pullapääle naasmine ning järjekordne allumatuseavaldus tekitas tõsise kriisi. Igal juhul on äärmiselt raske uskuda, et jäägrid hellitasid veel lootust okupatsioonivõimudest sõltumatut Eesti armeed luua. Taolises pingestunud olukorras esitatud üleskutse kodanikele nendega ühinemise kohta oli puhtal kujulprovokatsioon. Iseasi, kes idee tegelikud initsiaatorid olid. Toompea kaitseminister Hain Rebas viitaski oma 01.08.1993 tehtud avalduses, et kõditaval kombel on pullapäälaste mentoriks viimasel ajal välja kujunenud Riigikogu liige Tiit Made, kelle koloriitse mineviku kohta olevat Rebasel mitmeid põnevaid andmeid. Et Tiit Made oli (on?) GRU ohvitser, oli Eestis ammuilma avalik saladus...

 

Aleksander Einseln kinnitas, et kaitsejõud pole kunagi planeerinud ega ette pannud mässu relva jõul maha suruda, ent „kui selline käsk peaks tulema, siis tuleb see ka täita”... Einseln meenutas, et president Jeltsin on ajalehes „Washington Post” lubanud viia Eestisse rahuvalvejõud juhul, kui see riik ise ei suuda oma probleemidega tegelema hakata („Päevaleht” 02.08.1993).

 

Paraku peabki küsima, kellele oli vaja reaalset situatsiooni, kus eestlased üksteist vastastikku tulistama hakkavad? Kindlasti oli see kasulik okupeerivale riigile Venemaale, kes saanuks jätta siia avalikult oma väed rahuvalvejõudude sildi all. Aga meenutagem ka ülemaailmse finantsoligarhia rahvastiku vähendamise strateegiat, mille raames oli oma koht ja roll üksikutele rühmitustele suunatud diskrimineerimisel ja allasurumisel – mis viib selleni, kus enese tundmine ohvrina hakatakse otsima kedagi, kes sinu ohvrid võivad olla... See seletab vähemalt seda, miks Trivimi Velliste ja Aleksander Einseln mõistsid 30.juuli õhtul Eesti Televisioonis LVJ allumatuse teravalt hukka ega teavitanud avalikkust riigikaitsekomisjoni kompromissettepanekust, mille kohaselt pandi jäägritele ette võtta tagasi oma otsus allumatuse kohta ja Toompea valitsusele tehti ettepanek peatada oma otsus LVJ laialisaatmise kohta („Päevaleht” 02.08.1993)! Tegemist oli mõistliku ettepanekuga mõlemale poolele võtta aeg maha. Vastupidi ootustele välisminister peaministri ülesannetes Trivimi Velliste ja kaitsejõudude ülemjuhataja kindral Aleksander Einseln seda ei soovinud. Tulevahetuse kriis küpses iga tunniga.

Seda mõisteti ka mujal. Ja sellega on seletatav ka poolehoid jäägritele. Olukorras, kus maal viibis arvukas Vene okupatsiooniarmee, võrdunuks relvastatud konflikt eestlaste endi vahel katastroofiga.

 

„Päevalehe" andmetel on Pullapääle, Jäägrikompanii asukohta saabunud umbes 30 ringis kaitseliitlasi, neist 12 meest ja 4 naist Otepäält ning 10 ümber Pärnust. Eile hilisõhtuks oodati jäägrite poolt Läänemaale kaitseliitlasi veel lisaks. Otepäält saabunud neiusid ajendas tulema mure jäägrite pärast:„Ehk neid siis ei rünnata, kui teatakse, et siin naised on.”

Asso Kommeri sõnul on Võru Kaitseliit teatanud oma toetusest jäägritele, ent ise kohale tulla ei kavatse. Seevastu olevat nad lubanud blokeerida sealse Eesti kaitsejõudude eliitväeosa Kuperjanovi pataljoni Taara kasarmud juhul, kui jäägrite vastu midagi tõsisemat peaks ette võetama. Kommer rääkis samuti, et kui jäägreid peaks rünnatama, võivat kogu Kaitseliit neid toetada...

Pullapääl viibivad kaitseliitlased ütlesid „Päevalehele”, et rünnaku korral on nad eesliinil ning peavad vastu niikaua, kui on vaja jäägrite lahkumise võimaldamiseks. Seega on nad võtnud endale n.ö. puhvri rolli ( minu rõhutused – A.M.) („Päevaleht” 03.08.1993).

 

Tegelikult esitas Eesti Kaitseliidu ülem Johannes Kert jäägritele ultimaatumi: kui nad relvi vabatahtlikult üle ei anna, siis juhib ta isiklikult väed Pullapääle jäägritele vastu („Rahva Hääl” 02.08.1993):

 

Mis juhtus laupäeval (31.juuli - A.M.).

Keskpäeval saabus Pullapääle Eesti Kaitseliidu ülem major Johannes Kert, kes on jäägrikompaii ülevõtmiskomisjoni esimees. Nagu ütles siseministerLagle Parek sama päeva õhtul ETV „Aktuaalses Kaameras”, läks ta sinna Eesti kaitsejõudude esindajana. Kohapeal ütles mees endal olevat ka Vabariigi Presidendi (Lennart Meri – A.M.) suulised volitused.

Kerti väeossa ei lubatud. Selleks võis olla teatud põhjusi. Meest on kohatud Pullapääl viimastel päevadel varemgi, ka ööl vastu reedet. Siis saabus ta koos nelja saatjaga, kellest üks oli Kaitsejõudude Peastaabi luureosakonna ja teine mitteametlikel andmeil kaitsepolitsei kaastöötaja. Nad soovisid jäägrikompanii ülema Asso Kommeriga pidada „väga tähtsaid jutuajamisi”.

Asso Kommer: „Neil oli kaasas mitu pudelit viina ja poolik konjakipudel. Jäägrikompanii pakkus nende nõudmisel neile sööklas leiba ja teed. Mingit asjalikku jutuajamist ei toimunud, seltskond tarvitas alkoholi. Seda pakuti ka mulle. Kuid Kert peaks ohvitserina ometi teadma, mis tähendab lahinguolukorras väeülemale viina pakkuda?!

Kert keelitas väeosa juhtkonda relvad ära andma. Kuid samal ajal oli toimunud valitsusega süstikdiplomaatia Riigikogu liikmete Lorentsi ja Tarto vahendusel ning üksnes sedakaudu näeme võimalusi probleemide lahendamiseks."

Samal teemal jätkas major Kert juttu laupäeval, nüüd juba väljaspool väeosa maa-ala. Jäägrikompanii instruktor Margus Järve: „Esmalt püüdis Kert veenda kompanii ülema asetäitjat Jaak Mosinat väeosast lahkuma. Metsa minema. Ta lubas, et sel juhul ei hakata teda jälitama. Niisugust ettepanekut vastu ei võetud.”

Lagle Parek laupäeva õhtul ETV-s: „Major Kert püüab mõjutada endist jäägrikompaniid üle andma relvad riigile.” Kuidas see mõjutamine toimus?

Asso Kommer: „Kella 16-ks tuli ära anda 10 automaati. Kui seda ei juhtu,lubas Kert võtta oma käe vahelt ära ja kui vaja, juhib ta isiklikult väed Pullapääle.

Palusin, et ta esitaks need nõudmised kirjalikult ja paneks sinna oma allkirja. Mingeid kirjalikke volitusi tal oma missiooni kohta näidata ei olnud. Kuid ka oma nõudmisi keeldus ta vormistamast. Ilmselt sai ta aru, et niisugune paber pannakse otsemaid kindlasse kohta hoiule, kust see vajadusel välja võetaks.

Saan aru, et see kõik võis major Kerti ärritada. Kuid põhjusi peab ta küll enda juures otsima. Selle asemel sõimas ta meie juhtkonda ropult ja ähvardas lahkudes sõdureid kodusõjaga... Margus Välja.

 

2.augustil arreteeriti Jaak Mosin ning algatati kriminaalasi. Ettekäändena või tõelise põhjusena, mida pole võimalik kindlaks teha, toodi esile juuli alguspäevil LVJ-s tehtud revisjon („Päevaleht” 04. 08.1993):

 

Kompanii majandustegevuse uurimiseks kavatsetakse Pullapääle saata Kaitsejõudude Peastaabi revisjon. Pärast valitsuse infotundi kommenteeris Peeter Lorents seda järgmiselt: „Poolaasta revisjon Jäägrikompaniis tehti juuli alguses ja nagu väidavad paljud raamatupidajad, oli see üks paremaid revisjoni tagajärgi kaitsejõududes.” (Mida Lorents sellega öelda tahtis, jäi selgusetuks...

Riigikaitsekomisjoni Enn Tarto arvates aga oli taoline olukord viimati Stalini ajal: „Enne pannakse kinni ja siis hakatakse süüdistusi otsima,” sõnas ta.

 

Samal päeval, s.o. 2.augustil võttis LVJ tagasi oma 25.juuli avalduse Eesti valitsusele ning ka Toompea valitsus peatas oma korralduse kompanii laialisaatmise kohta. 3.augustil esitas Toompea kaitseminister Hain Rebas tagasiastumispalve, 4.augustil esines Jaak Mosin pressis avaliku patukahetsusega ja kutsus Jäägrikompanii juhtkonda tagasi astuma. Kulutulena plahvatanud kriis soikus sama kiirelt. Ent kahe olulise teguri tõttu jäi ta vinduma. Kaitsejõudude Peastaabi koosseisu jäid endiselt punapolkovnikud, kes Venemaalt pensioni said. Kuigi jäägrite põhilisi nõudmisi oli desovetiseerimine Eesti kaitsejõududes, press seda teemat terve aasta jooksul praktiliselt ei puudutanud!!! Vaevalt seda juhuseks pidada saab. Probleemile kui sellisele osutab lõpuks tähelepanu Koonderakonna juhatuse liige Peeter Lorents („Päevaleht” 10.08.1993):

 

KE ühine arvamus oli, et peale valitsuse ja Kaitseministeeriumi ei teinud ka Kaitsejõudude Peastaap midagi konflikti rahumeelseks reguleerimiseks kriisipäevadel. Nad kinnitasid, et KE ei poolda mingil juhul allumatust relvastatud jõududes, kuid nende arust peaksid nii ministeerium kui Kaitsejõudude Peastaap oma koosseisu puhastama endistest punastest polkovnikutest, kellest veel mitmed saavad Venemaalt pensioni.

 

Teine teema on delikaatsem. Uus Toompea kaitseminister Jüri Luik nimetas seda lähemalt kommenteerimata jäägrite ebaseaduslikuks majandustegevuseks („Päevaleht” 08.09.1993). Kuid targem on anda sõna asjaosalistele endile. Kümme päeva viibis Jaak Mosin vahi all, misjärel andis ta allkirja elukohast mittelahkumise kohta. Kuu aega hiljem, 10.septembril sõitis ta ühepäevase kruiisireisiga Stokholmi, kust ta tagasi ei tulnud ning 29.septembril palus ta Rootsis poliitilist varjupaika(„Päevaleht” 01.10.1993):

 

Usutluses Raadio Rootsi eestikeelsetele saadetele ütles Jaak Mosin, et Rootsis poliitilise varjupaiga taotlemisega tahab ta kaasa aidata senise lahendamata „Pullapää konflikti” lahendamisele ja sellele tähelepanu tõmmata.

Sedasama kinnitas Mosin ka intervjuus ajalehele „Svenska Dagbladet”, kus ta ütles, et taotleb ajutist asüüli, kuni „Pullapää mässu” ümber tekkinud kriis normaliseerub. Mosina sõnul ei ole ta Eesti valitsuse või parlamendi vastu, kuid kaitsejõududes ja teatud parteides on alles endised kommunistid, kes saatsid Jäägrikompanii lõksu (minu rõhutus – A.M.), mis oleks võinud Eesti iseseisvusele kalliks maksma minna (jutt on jäägrite saatmisest Paldiskisse).

Jaak Mosina sõnul on üks oluline põhjus, miks ta palus Rootsis poliitilist varjupaika see, et Eestis pole kaitstud tema isiklik julgeolek.

 

Oma intervjuus Stokholmis ilmuvale „Eesti Päevalehele” on ta avameelsem ning täpsustab:

 

Kui mind oleks uuesti arreteeritud, nagu mul oli põhjust arvata, siis oleksin sattunud maffia kätte, kuna see võimutseb vanglates. Arvestades minu maffiavastase tegevusega, kuna ma olen kaitsnud eesti ettevõtjaid maffia vastu, siis oleks see mulle olnud eluohtlik. Või oleks mind tänaval nurga tagant maha lastud...

Mina olen valitsuse komisjonile seletanud, mis kutsus esile Pullapää kriisi. Raport aga ei selgitanud põhjusi, mis kutsus kriisi esile. See hakkas tegelikult juba 1990.aastal sellega, et kõigi väeosade etteotsa paigutati sõjakomissarid ja poliitohvitserid Nõukogude sõjaväest. Punased polkovnikud pole kunagi tundnud huvi Eesti Vabariigi ülesehitamise vastu. Aga kui tekkis Eesti Vabariik, siis said hundid äkki lammasteks. Nemad saatsid meie üksuse Paldiskisse. Kui meie sinna jõudsime, selgus, et eelnevalt polnud Vene vägedele sellest teatatud...

Ma tahaksin ka tähelepanu juhtida sellele, mis praegu toimub Leedus. Seal on ligi 1000 meest metsas Kaunase lähedal, sest nad ei taha alluda endistele Nõukogude ohvitseridele ja punapolkovnikutele (minu rõhutused – A.M.)

 

Intervjuu avaldati ka „Päevalehes” 01.10.1993. Selle lõpuosas keeldub Jaak Mosin kommenteerimast küsimustele, mis puudutavad tema osa Kuperjanovi pataljoni mässule õhutamisel ja ka süüdistust kriminaalkuritegudes. Viimastele tuginedes nõudis Eesti nimelt Jaak Mosina väljaandmist. Intervjuu oli ilus ning kinnitas veelkord LVJ poolt algusest peale võetud kurssi desovetiseerimisele Eesti Kaitsejõududes.Kuid kas vastab see kõik ka tõele? Peatselt oli LVJ taas Eesti sündmuste tulipunktis. Sündmused arenesid omasoodu edasi.

22.novembril arreteeriti LVJ instruktor Lembit Tõns. Tema kinnipidamist püüdis takistada kümmekond relvastatud meest („Päevaleht” 25.11.1993):

 

Ametivõimudele on ette heidetud: miks võeti Lembit Tõns kinni ilma, et talle oleks saadetud kutse ilmuda uurija juurde. Keskuurimisbüroo asedirektorPriit Männik kinnitas eile „Päevalehele”, et „kui uurija otsustab muuta tõkendit ja kellegi vahi alla võtta ning kohtunik taolise otsuse sanktsioneerib, ei ole vaja saata enam mingeid kutseid – me anname politseile ülesande määrus täita ja vajalik inimene võetakse kinni.”

Samuti süüdistati politseinikke selles, et nad olid erariides, mistõttu võis neid segamini ajada maffiaga (minu rõhutus – A.M.). „Me ei saagi alati sõita inimesi kinni pidama sireenide ja vilkuritega, ütles „Päevalehele” Siseministeeriumi asekantsler Heiki Arike. „Ma ei leia, et keegi tohiks takistada politseiametnikke põhjusel, et nad ei kanna vormi.” (minu rõhutus – A.M.).

 

26.novembril arreteeriti aga LVJ endine ülem Asso Kommer. Arreteerimise käigus avaldas Kommer vastupanu ning politseikomissar Koit Pikaro ja vaneminspektor Argo Aunapuu said tulevahetuse käigus haavata(„Päevaleht” 29.11.1993):

 

Politsei Keskuurimisbüroo direktor Ain Seppik ütles ETA-le, et Asso Kommeri kinnipidamisel „pole midagi ühist ei Jäägrikompaniiga ega ka mitte Läänemaaga”. Politseile on kogunenud piisavalt andmeid, et kahtlustada Kommerit ühe ärimehe kadumises Tallinnas Lasnamäel 4.septembril. Ärimees on senini kadunud. Vaja oli Kommeriga kohtuda ja seletusi saada, ütles Seppik ETA-le.

Seppik ütles, et kuna Kommer keeldus tulemast uurimisorganitesse, siis anti välja sundtoomise määrus ja selle pidi täitma kriminaalpolitsei.

 

Hoolimata tõigast, et Asso Kommer arreteerimisel tulistas politseinikke ja juba ainuüksi seetõttu põletas ta enda järel kõik sillad, leidus küllaldaselt neid, kes talle kaasa tundsid ja ta kaitseks välja astusid. Tõsi, mitte ainuüksi tema kaitseks ja alljärgnevalt äratoodud Kaitseliidu keskjuhatuse arvamusest jäägrite liidrite arreteerimise kohta vastab antud osa tõele. Press, kes tavapäraselt pole Kaitseliidu dokumentide osas vastutulelikkust üles näidanud, tundis seekord lausa moraalset kohustust avaldada nende seisukoht muutmata kujul („Päevaleht” 01.12.1993):

 

Kaitseliidu keskjuhatuse arvamus

jäägrite liidrite arreteerimise kohta

Eesti ühiskond on viimasel nädalal vallandunud vägivallapuhangust informeeritud vastandlikult ja pooltõdede najal, seepärast peame enda kohuseks anda toimunule oma selgitus. Kaitseväelaste ja kaitseliitlaste vastu korraldatud relvastatud haarangud pole kutsutud esile mitte kaitseliitlaste ja politsei vastasseisust, vaid on osa ilmselt kontrolli alt väljunud ja kuritegeliku allmaailmaga koostööle läinud politseiametnike provokatiivne ja ühiskondlikult teadlik tegevus (minu rõhutus – A.M.).

22.novembril üritati Keilas eriti ohtlikul viisil vahistada kaitseliitlane Lembit Tõns. Pärast kinnipidamist peksti teda julmalt. 23.novembril peksid politseiametnikud Haapsalus üheksat mitte milleski süüdi olevat kaitseliitlast, kes olid suundumas täitma teenistuskohuseid. Osa neist sai tõsiseid kehavigastusi. 26.novembril üritati vägivallaga kinni võtta kaitseliitlane Asso Kommer, sellega kaasnes tulevahetus ja kannatanud. Vahistati neli Eesti Kaitseliidu vastloodud jäägrikompanii liiget.

Neist kaks lasti mõni aeg hiljem vabaks ning siis leidis vastuvaidlematut kinnitust nende kallal toime pandud julm vägivald. Noormehed olid vahistamise hetkel täitmas neile pandud teenistusülesandeid. On andmeid, et eriti toorel viisil peksti pärast kinnipidamist Asso Kommerit ja jäägrikompanii autojuhti Rene Pohlat.

Samal päeval arreteeriti koos jäägrikompanii teenistujate-kaitseliitlastega ka Eesti Kaitsejõudude Peastaabi operatiivosakonna ülem ja veel teisigi kaitseliitlasi ja kaitseväelasi.

Kaitseväelasi pidasid väidetavalt kinni Keskkriminaalpolitsei ametnikud. Kasutades alibina kaitseliitlaste Kommeri ja Tõnsi võimalikku kuritegu, pani Keskkriminaalpolitsei organiseeritud kuritegevuse vastase osakonna komissarKoit Pikaro toime provokatsiooni Eesti riikluse vastu. Samuti võtsime hämmastusega teadmiseks, et politseiametnik Pikaro jutustas küünilise avameelsusega sel nädalal Eesti ajakirjanduses oma koostööst riiki imbunud kurjategijaist „autoriteetidega”, kes on saavutamas kontrolli Eesti majandusliku juhtimise üle (minu rõhutus – A.M.).

Tundub, et osa politseiametnikke on viimasel ajal võtnud oma tegevuse sihiks Eesti riigi kaitsele pühendunud inimeste metoodilise mõnitamise, koguni füüsilise hävitamise. Mõistame otsustavalt hukka omavoli ja põhjendamatud karistusaktsioonid riigikaitsega seotud isikute suhtes – mis tahes eesmärgiga neid ka ette ei võetaks.

Kas me tohime pealt vaadata Eesti sõduri ja ohvitseri, kaitseväelase ja kaitseliitlase väärikuse alandamist?

Need on ometi eesti emade ja isade pojad, kelle kaitsta on meie maa ja rahvas, meie kodud.

Lubamatu on osa kõrgemate politseijuhtide mahitatud vägivald riigis ükskõik kelle suhtes, kui rakendatavad meetmed väljuvad selgelt seaduslikkuse piirest. See ohustab üldist demokraatia arengut ja on juba hakanud seadma ohtu normaalset elukorraldust. Tänavalahingud demokraatliku riigi pealinnas on äärmiselt ärevusttekitav nähtus. Tuleb selgesti mõista, et see toob kaasa ebastabiilsuse riigis ja on suunatud Eesti kaitsevõime nõrgendamisele.

Ei tohi unustada, et vägivald sünnitab üksnes uut vägivalda.

Vaid kaitseväelaste, sealhulgas oma koha Eesti kaitsestruktuuris juba leidnud Läänemaa jäägrite vaoshoitus ja kannatlikkus on seni hoidnud ära kõige raskemad konfliktid ja erinevate jõudude ulatuslikumad kokkupõrked. Nende tagajärjed oleksid aga Eestile hukatuslikud ning Kaitseliit mõistab seda. Leiame, et toiminu vajab põhjalikku, sõltumatut uurimist.

Kurjategijad tuleb võtta vastutusele, samuti kõik need, kes on vastu konfliktide rahumeelsele lahendamisele. Kas mõnitatud ja seaduse kaitsest ilma jäetud kodumaa sõdur hakkab kaitsma riiki? Ja kelle huvides see on, kui ta seda ei tee. Mõelgem selle üle.

Tartus, 28.novembril 1993

 

Seda südamest tulevat kaitsekõnet ei toonud ma siin tervikuna ära põhjuseta. Miks? Tegelikult sülitati aatelistele kaitseliitlastele ja teistelegi, kes Asso Kommerile kaasa tundsid, otse näkku.

Juba stagnaajal kommunistlikus repressiivaparaadis endale nime teinudKoit Pikaro võis seekord tõepoolest pressis avalikult ja karistamatult ärbelda oma koostööga allilmategelastega. Ta teadis, et kuigi tema omaaegsete tegude tõttu avalikkuse poolehoid seegi kord talle ei kuulu, pole võimalik teda hetkel arvestavalt rünnata. Tema nahhaalne käitumine ei andnud tunnistust mitte ainult kommunistide võimu kindlustumisest „taasiseseisvunud Eestis”. Trumbid olid hetkel tõepoolest tema käes.Sest Asso Kommer tunnistas peatselt üles eelpoolmainitud ärimehe mõrvamise („Päevaleht” 13.12.1993):

 

26.novembril, paar tundi pärast kahe kriminaalpolitseiniku haavamist tabatud Kommer hakkas uurijaile ülihuvitavaid tunnistusi andma möödunud nädala alguses. Mees ütles, et 4.septembril Tallinnas kaduma jäänud 43-aastane ärimees tapeti ning 9.detsembril viis ta uurimisgrupi Tallinnas 50 km kaugusele sohu, kuhu kolme kuu eest oli maetud ärimehe laip (minu rõhutus – A.M.).

Kokkuvõtvalt võib Kodanike Komiteede liikumise ja Läänemaa Vabatahtliku Jäägrikompanii vahel tõmmata paralleeli. Kui esimese puhul liikumise ellukutsunud liidrid petsid teadlikult selle realiikmeid ja avalikkust, hülgasid vabadusvõitluse aated ning kollaboreerusid okupatsioonivõimu teenistusse, siis teise puhul osutus Asso Kommer mõnede lähemate kaaslastega okupatsioonijõududest lahus oleva rahvuslike relvajõudude loomise varjus lihtsalt palgamõrvareiks! Seegi oli otsene oma alluvate ja avalikkuse petmine.

Kaheldamatult valdavat enamikku vabatahtlikult LVJ-i astunuid ajendas kindel ja aus soov üles ehitada Eesti relvajõud nagu sama kaheldamatult enamikku Kodanike Komiteede realiikmeid ajendas sama kindel ja aus tahe taastada 1918.a. loodud Eesti Vabariik!

Võib-olla ei pidanukski nn. jäägriskandaali käsitama, sest ta pole oma lõpu tõttu skandaal tema tavatähenduses, kuid ta omandas vaieldamatult skandaali parameetrid järgnevas alapeatükis käsitatava valguses. Nimelt ei teinud Mart Laari valitsus mitte midagi okupeeriva riigi kodanike relvastatud põrandaaluste struktuuride likvideerimiseks – pigem vastupidi: ta jagas okupantidele, kolonisaatoritele ja kolonistidele ohtralt nii kodakondsust kui ka relvaostulube.

 

 

Okupeeriva riigi kodanike

relvastatud struktuuride puutumatus

„Eesti Vabariigis”

 

Kui Eesti Kongressi VI istungjärgul Eesti Komitee liidrid surusid vahendeid valimata läbi kongressipoolse Põhiseadusliku Assamblee tunnustuse, hoiatasin kõnepuldist saadikuid, et antud samm viib okupatsiooni lõpetamisele paberil. Mõni kuu hiljem, 20.detsembril 1991 hoiatasin oma artiklis avalikkust, et Venemaa teeb juba ettevalmistusi okupatsiooniamee ohvitserkonna muteerumiseks Eestisse „tsiviili”. Vähe sellest, et mu toonast artiklit ei avaldatud, esitatud prognoosi ei usutud isegi mu lähimate võitluskaaslaste poolt, teistest rääkimata. Kuid mu „kujutlusvõime” polnud siiski tasemel. Seda, et toonane Eesti Komitee liidrite seltskond poolteist aastat hiljem on võimeline tegema kõik Eesti rahvuslike relvajõudude likvideerimiseks ja samas vaatab läbi näppude formeeritavatele põrandaaluste okupeeriva riigi kodanike relvastatud struktuuridele ja soodustab isegi nende relvastamist ning et sellest kujuneb 1994-1994 aastaid läbivaid skandaale, ei osanud ma ette näha isegi kõige halvemas unenäos. Kuid just nii juhtus.

Venemaa kavandas tõepoolest Eestist välja viia ainult oma rasketehnika, ohvitserkonna aga rõivastada Eestis tsiviili ning formeerida siin põrandaalused üksused („Postimees” 16.06.1993):

 

Möödunud aasta lõpupoole kuulutas ajalehes „Argumentõ i Faktõ” (nr.49-50) tundmatuks jääda sooviv Eestis asuva Vene diviisi komandör: „Venemaa territooriumile viiakse ainult tehnika. Isikkoosseisu ümberdislotseerumist uude kohta pole Venemaa kaitseministeerium ette näinud (minu rõhutus - A.M.).”...

Tegelikkus kinnitab samuti, et üheski Eesti linnast, kust vormiliselt sõjavägi läinud, ei ole läinud ta lõplikult. Olgu see Võru, Viljandi, Pärnu või Tapa, suur hulk vene sõjaväelasi on ikka alles jäänud. Vene kindrali sõnu kipub kinnitama ka Eesti-Vene läbirääkimiste kohta levitatav info. Nimelt hakkavad üheaegselt selgeks saama kaks asja – et põhiliselt viiakse väed välja 1993.aasta lõpuks ja samas antakse Eestisse jäävatele Vene erusõjaväelastele sotsiaalsed garantiid...

Nüüd on alanud juba uus protsess. Ohvitserid, kes on eespooltsiteeritud kindrali stsenaariumi järgi tehnika Venemaale viinud, pöörduvad tagasi Eestisse (minu rõhutus – A.M.).

 

Alates 1991.aastast alanud okupatsiooniarmee aktiivsele Eestis tsiviili muteerumisele ei tohi tähelepanuta jätta ka analoogseid protsesse varasemast ajast („Hommikuleht” 22.03.1993):

 

Endised ja praegused sõjaväelased koos perekonnaliikmetega moodustavad küllaltki suure osa okupatsiooniaastail toimunud sisserändest Eestisse.

Jüri Kõre esitas eelmisel suvel Tartu linna kohta andmeid, mille kohaselt see seltskond moodustas 1985.aastal 57% kõigist immigrantidest ning edaspidi veel rohkem: 1989.aastal 66 ja 1991.aastal 73% (vt. „Postimees” 15. 06. 1992). Niisugused protsendid Eesti suuruselt teise linna kohta on mõtlemapanevad (minu rõhutus – A.M.).             

Jääb lisada, et tegemist on äärmiselt ohtliku migrantide rühmaga. On ju sõjaväelaste võime Eesti ühiskonda integreeruda hoopis madalam kui Venemaa lähialadelt, Pihkva või Leningradi oblastist tulnud tsiviilisikutel.

Need on põhjaliku impeeriumimeelse ajuloputuse läbi teinud inimesed. Tõsi, sõjaväelased üldjuhul lahkuvad või on sunnitud lahkuma kiiremini kui heausksed võõrtöölised. Ometi imbub märkimisväärne osa neist Eesti Vabariigi tsiviilstruktuuridesse (minu rõhutus – A.M.).

 

KGB läks Eestis põranda alla juba varem. On ekslik arvata, et ta hoolitses ainult oma tippohvitseride ja agentuuri eest. Kuigi otsesed tõendid või viited puuduvad, on kahtlemata alust oletada, et üks tema rolle oli aidata „tsiviili minna” ka okupatsiooniarmee kaadriohvitseridel („Päevaleht” 01. 07.1992):

 

Šifrotelegramm nr.174033

Venemaa nädalaleht „Literaturnaja Gazeta” avaldas oma 26.numbris sensatsioonilise kirjutise. Ajakirjanik Mark Deitš sai mitmetelt Venemaa Julgeolekuministeeriumi töötajatelt dokumente, mis kinnitavad, et hiljemalt juba 1990. aasta lõpul hakati KGB-s mõtlema sellele, kuidas tegutseda muutuvas sisepoliitilises olukorras. Ajakirjanik sai teada plaanist, mille kohaselt KGB tippohvitsere kohustati looma kommertsstruktuure,mida saaks kasutada põrandaaluses võitluses demokraatlikult valitud uute võimuorganite vastu.

Detsembris 1990 kinnitas tookordne N.Liidu KGB esimees Vladimir Krjutškov keerulise nimega dokumendi: „KGB organite varjatud operatiivkoosseisu ajutine põhimäärus”. 5.jaanuaril 1991 saatis N.Liidu KGB 3.Peavalitsuse (sõjaline vastuluure) juhtkond laiali šifrotelegrammi nr.174033, mis oli adresseeritud sõjaväeringkondade ja laevastike eriosakondade ülematele. Selles telegrammis oli viide Krjutškovi poolt viseeritud „ajutisele põhimäärusele”.

Telegrammis tehti ettepanek alustada erinevate kommertsstruktuuride loomist kasutades sõjalise vastuluure võimalusi. Juba lähitulevikus pidid need firmad olema võimelised laialt tegutsema nii N.Liidu sisesel kui ka rahvusvahelisel turul. Vastavalt šifrotelegrammile oli taoliste kommertsstruktuuride loomine tingitud sisepoliitilise olukorra teravnemisest. 3.peavalitsuse juhtkonna arvates pidi varifirmade loomine teenima järgmisi eesmärke:

1.KGB kohalike juhtide ja eriti hinnatud operatiivtöötajate kindlustamine „vettpidava varjuga” perioodiks, mil poliitilised sündmused võivad areneda „Ida-Saksamaa stsenaariumi” järgi.

2.Rahaliste vahendite hankimine, mis võimaldaks organiseerida põrandaalust tegevust äsja võimule tulnud valitsuste ja ülemnõukogude vastu, kus enamus kuulub „destruktiivsele elemendile”.

3.Tingimuste loomine välismaise ja siseriikliku agentuuri efektiivseks kasutamiseks üha süveneva poliitilise ebastabiilsuse tingimustes

Nädalaleht „Literaturnaja Gazeta” toob terve rea näiteid, kuidas Moskvas ja tookordses Leningradi oblastis alustati nõutud kommertsstruktuuride loomist. Nii mõnelgi juhul saadi algkapitaliks vajalikud miljonid rublad otse KGB peakorterist.

Paraku pole teada, kui kohusetundlikult täideti šifrogrammi nr.174033 Baltimaades (minu rõhutused – A.M.).

 

Ühe näite paljude hulgast võib siin siiski ära tuua ning ühtlasi viidata Mart Laari valitsuse kummaliselt soosivale suhtumisele „KGB organite varjatud operatiivkoosseisu ajutise põhimääruse” järgi loodud kommertssuktuuridesse! („Rahva Hääl” 02.06.1993):

 

5.mail välisministeeriumis korraldatud pressikonverentsil (kuhu ajakirjanikke ei kutsutud), nõudis Viljandi maakonna maasekretär Helve Unt riigimeestelt selgitust immigratsiooni küsimustes. Paraku ta vastust ei saanud. 11.mail pöördus Helve Unt uuesti välisministeeriumi poole, täpsemalt Ago Tiimani poole, küsides, mida ette võtta erru arvatud sõjaväelaste ja nende perekonnaliikmetega. Taas jäi pöördumine vastuseta.

Helve Unt: „Paraku on seadusepundar nii sassis, et ei tea, mida teha või kuidas toimida. Kehtestatud immigratsioonikvoot ei vasta aja nõuetele. Tänaseni puudub Eesti Vabariigis seadus, mis sätestaks välisriikide kodanike Eestist väljasaatmise korra...”

Immigratsioonikomisjoni esinaine on kahe tule vahel. Ühelt poolt ei saa ta mingil juhul lubada, et okupatsiooniarmee ohvitserid ja nende perekonnaliikmed saaksid Eesti Vabariigi kodakondsuse. Teisalt ähvardatakse teda anonüümsete telefonikõnede ja kirjadega ning manitsetakse mitte sekkuma probleemidesse, mis teda ei puuduta.

Helve Undi sõnul tegutseb Viljandis aktsiaselts „Faktooria”, mis alustas oma tegevust 1990.aasta 20.novembril. Esialgu oli selle asutamisdokumentides tegevusaladena kirjas ehitustegevus, transport ja metsatöötlemine. Aprillis aktsiaselts reorganiseeriti ja nüüd tegeleb see toitlustamise, puidu ja metalli varumise ning põllumajandussaaduste ostu ja müügiga. Aktsiaseltsi juhatuse esimees on endine sõjaväelane Vladimir Kotškin, kes läks erru 1990.a. teisel poolel. Praegu on tal elamisluba kuueks kuuks. Hämmastav on see, et härra Kotškinil on punane pass, mis anti välja Eestis enne tema erruminekut.

Samas aktsiaseltsis töötab lepingu alusel Viljandi dessantväeosa endine ülema asetäitja Oleg Teterev, kelle pere elab Viljandis, mees ise asub aga Tallinnas. Samuti töötab „Faktoorias” dessantväeosa endine vastuluure ülem Georgi Aleksandrov (NB! Šifrogrammnr.174033 saadeti just vastuluure ülematele – A.M.). Valeandmeid esitades on ta korduvalt püüdnud Viljandi immigratsioonikomisjoni petta.

Helve Unt: „Ei mõista, millist poliitikat ajab tänane välis- ja kaitseministeerium ja kelle taktikepi all nad tantsivad?”

 

Kõigele lisaks relvastus ja organiseeris oma ridu kohalik viies kolonn. Interrinne tegi seda juba 1989.aastal. Kuid see oli pidevalt jätkuv protsess, mis kestis aastaid. Põrandaaluseid malevaid formeeriti veel 1993.aastal („Rahva Hääl” 16.07.1993):

 

Kolmapäeva hilisõhtul toimus Narva Ohvitseride Liidu erakorraline koosolek.Linnavolikogu 150-kohaline saal oli Vene eruohvitsere täis.Koosolekut dikteerisid kõnealuse liidu juht (eraelus kohaliku lehe korrespondent ja ideoloog) Leonid Šlimonov ning väsimatu võitleja Juri Mišin, Venemaa Kodanike Narva liidu juht...

Räige impeeriumitruu sõnavõtuga esines erualampolkovnik Popov... Popov uhkustas sõjamehelikult, et ta oli omal ajal maha surunud „kontrrevolutsioonilise mässu Ungaris, kus samuti oli õhutajaks olnud intelligents. (Siinkohal meenuvad mulle reservohvitseride „kordusõppused” Narvas 1970.aastail, kus üks Ungari mahasuruja samuti mälestusi heietas. Sellel satraabil oli kahju oma poistest, keda vaesekesi õhtuti baasis iiveldama ajas, kui nad tankiroomikutelt ungarlaste soolikaid eemaldasid). Popovi jutus tähtsaim oli, et olevat kiiresti vaja korda seada otsesidemed Eestis paiknevate Vene väeosadega...

Lõpetuseks palus Mišin kohale jääda neil meestel, kellest formeeritakse kaitsemalev. Otseselt pöördus ta afganistanlaste (Afganistani sõja veteranide) ja sportlaste poole, kes „valdavad käsitsivõitluse võtteid” (minu rõhutused – A.M.).

 

Kuigi terve 1993.aasta kirendasid lehed informatsioonist Eestis tsiviili muteerunud okupatsiooniarmeest ja teistest antud teemaga seonduvaist faktidest, eitas Mart Laari valitsusele alluv Eesti kaitsepolitsei ametlikult okupeeriva riigi kodanike relvastatud struktuuride olemasolu. Seda küll alles siis, kui hakati avaldama andmeid nende põrandaaluste struktuuride õppelaagreist („Õhtuleht” 16.12.1994):

 

Eesti Kaitsepolitseil pole mingisuguseid andmeid valitsusevastaste relvarühmade kohta. Seda kinnitas BNS’ile kaitsepolitsei peadirektor Jüri Pihl.

Neljapäevane ajaleht „Molodjož Estonii” väidab, et Eestis moodustatakse relvastatud rühmitusi, mis on valmis võitlema Eesti põhiseadusliku valitsuse vastu. Kirjutise autor Heinrich Lamvol väitis, et ta viidi kinniseotud silmadega ühte Tallinna lähedal asuvasse ebaseadusliku relvarühmituse õppelaagrisse...

„Molodjož Estonii” väitel on selliseid laagreid Eestis rohkem kui üks. Neis õpetatakse välja erinevaid spetsialiste: ühes õpetatakse korraldama plahvatusi, teises käsitsivõitlust pidama, kolmandas aga tulirelvadest laskma...

Venekeelse ajalehe teatel teenivad relvarühmades enamasti venelased, kes on „praktika” saanud endise NSV Liidu konfliktikolletes sõdides. Põrandaaluste võitlejate hulgas polevat KGB kaastöötajaid ja Vene eruohvitsere. Valdavalt kuuluvad sinna endises Jugoslaavias, Abhaasias ja Dnestri ääres sõdinud mehed.

Lamvol kirjutab, et relvarühmad on valmis pärast seda, kui Venemaal tulevad võimule rahvuslikult meelestatud jõud, täitma „Ükskõik millist Moskvast saabuvat käsku” (minu rõhutused – A.M.).

 

Tegelikult oli tuntud tõdede eitamine rumal ja samal ajal ka ämbrisse astumine, sest okupeeriva riigi kodanike relvastatud struktuuride olemasolu tunnistas jäägrikriisi kõrgpunkti aegu koguni Mart Laari valitsuse esindaja Narvas Indrek Tarand. Tõsi küll, ainult Narva kohta(„Eesti Ekspress” 13.08.1993):

 

Valitsuse esindaja Narvas Indrek Tarand kinnitab, et Eesti iseseisvuse vastased salajased relvarühmad on reaalsus. „Ma tean, et Narvas on relvastatud jõuke,” ütles Tarand ajakirjale „Suomen Kuvalehti” antud intervjuus. Eri hinnanguil kuulub töölismalevatesse 300 kuni 1500 meest (minu rõhutus – A.M.). Tarand ütles, et ta on saanud mitmesuguseid ähvardusi: „Tunnen, et olen nagu tõrvatilk vene mee sees.”

 

Üldhinnangud on endastmõista vägagi erinevad, sest pole lootagi, et Venemaa mingeid statistilisi andmeid antud valdkonnas avaldaks. Ent eeldatavad prognoosid teevad kahtlemata murelikuks („Eesti Aeg” 12.05.1993):

 

...Vene regulaarvägedele lisandub veel 2000 endist KGB-last ja 11 000 vene eruohvitseri, millised jõud omavad samuti täieliku väljaõppe ja kes kahtlemata on enamuses arvel reservohvitseridena Vene kaitseministeeriumis ja vastuluures ja on valmis astuma tegevusse kohe peale Venemaalt käsu saamist. Eesti kaitseministeeriumi andmetel on nimetatud kontingendist 70% relvastatud automaatrelvadega. On täiesti ilmne, et Vene armee, jagades ja müües relvi kõigile soovijaile, ei jätnud relvastamata oma 5.kolonni Eestis.

Koos sõjatehaste töötajatega, kellest enamus kuulus veel hiljuti Eesti iseseisvusvastasesse „Interrindesse” ja oli juba siis suhteliselt hästi relvastatud ja kes siiani ei ole vabatahtlikult oma relvi ära andnud, kuulub kokku Eestis põrandaalustesse relvastatud üksustesse 35 000 inimest. Seega koos Eestis viibivate Vene regulaarvägede üksustega viibib Eestis 43 000 – 55 000 sõjaväelise väljaõppe saanud ja Venemaale ustavat relvastatud võitlejat (minu rõhutused – A.M.),keda võidakse kasutada Eesti-vastasteks operatsioonideks, strateegiliste punktide vallutamiseks Eestis.

 

Kuid seegi pole veel arvandmete lagi. Eeldada võib, et okupeeriva riigi kodanike poliitilistel organisatsioonidel on täpsemaid andmeid kui okupeeritud Eesti „poliitikuil”. 19.01.1994.a. „Rahva Hääles” väidab Eesti Vene Kogukonna Duuma oma järjekordses protestiavalduses vene inimeste „diskrimineerimise” kohta Eestis, et Vene erusõjaväelasi ilma perekonnaliikmeteta on Eestis koguni 80 000 – 100 000!

Endastmõista ei jätnud Venemaa „tsiviili muteerunud” armeed relvastamata. Kuid on ekslik arvata, et seda tehti Vene okupatsiooniarmee ladudest massiliselt kaduvate relvade arvel, millest mingit saladust ei tehtud. On avalik saladus, et vähemalt valdav enamik neist rändas illegaalsesse relvakaubandusse.   Kohapeale jäävaid jõude relvastati kaheldamatult ametlikult Moskva keskvõimu poolt. Sellest annab tunnistust ka intervjuu Eestis erru arvatud 1958.a. Aserbaidžaanis sõjaväelase perekonnas sündinud ja Leningradi Sõjamereväe Akadeemia lõpetanud Jevgeni Štukaturov’iga, kes elab Eestis alates 1980.aastast ja sõitis vahepeal Eestist Moskvasse osa võtma nn. oktoobrimässust Jeltsini vastu („Eesti Ekspress” 13.05.1994).  

Muidugi, kui arvestada Eesti Fašismile Vastupanu Rinde üleskutset organiseeruda lahingsalku, hankida relvi mistahes moel ja koostada nimekirju isikuist, kes oma tegudega (avaldused, artiklid jms.) solvavad slaavlasi ja kuuluvad seega hävitamisele („Rahva Hääl” 10.07.1993), siis võib arvata, et osa illegaalse relvaturu käibest jõudis ka Eestis asuva viienda kolonni kätte. 30 000-st kadunud püstolist kirjutab „Päevaleht” 23.08.1994 ning omapärastest püstolite müügihindadest „Eesti politseiametnike poolt” („Eesti Aeg” 29.06.1994). Nii võisid soovijad osta püstoleid hinnaga 2 krooni 50 senti, 4 krooni 50 senti jne. „Eesti politseinikest” müüjad olid kõik eranditult vene nime kandvad isikud ja eeldada võib, et tegemist oli okupantidega Eesti relvastatud struktuurides. Ja muidugi ei algatatud nende vastu kohtuprotsesse nagu hiljem eestlastest illegaalse relvaäriga vahele jäänud isikute vastu.

Et Venemaa oma kodanikke relvastas ja need omakorda ise püüdsid vahendeid valimata relvastuda, oli loomulik. Mida saabki siin ette heita.Kuid ebaloomulik oli see, et ka Mart Laari valitsus tegi võimaluste piires (et vähemalt näiliselt mitte end liialt määrida) endast kõik oleneva, et okupeeriva riigi kodanike põrandaaluste struktuuride relvastamisele kaasa aidata! Protsess ise algas tasahilju justkui kobades, kui kaugele ilma suurema skandaalita selles küsimuses võib minna („Rahva Hääl” 05.02.1993):

 

ERSP Tallinna piirkonna koosolekul võeti vastu arupärimine siseminister Lagle Parekile, milles soovitakse saada teavet siseministeeriumi väljastatud relvalubade kohta. Annuki sõnul on 2.detsembrist 5.jaanuarini väljastatud 17 relvaostuluba ning need on antud vene nimedega isikutele, kes pole ilmselt Eesti kodanikud.

 

Arupärimisele loomulikult ei vastatud. Allakirjutanul pole võimalik tagantjärele kindlaks teha, kas järgnevalt toimiv mehhanism oli reaktsioon arupärimisele või oli seda juba rakendatud varem. Ent sõltumata vastusest jääb ta vaieldamatult tähendusrikkaks. Nimelt laskis siseministeerium käibele relvakandmise load, mis olid kergelt võltsitavad 15 minuti jooksul! („Õhtuleht” 18.05. 1993):

 

Ühest eileõhtusest telefonikõnest ei pääse siiski mööda, kuigi ajakirjandusest juttu ei olnud. Trükkimisest küll.

„Kas te olete näinud relvakandmise luba?” küsis lehelugeja.

Tunnistasin ausalt, et ei ole. Ja läksin kohe näidiseksemplari otsima. Tuli välja, et helistajal oli tuline õigus: too dokument (trükitud SM trükikojas, 50 000 eksemplari) on võltsitav veerand tunni jooksul. Ju on helistajal siis õigus ka selles suhtes, et Rocksummeri tarvis tellis Makarov Muusik piletid, mida ka kõige targem võltsija järele ei tee (minu rõhutus – A.M.).

„Miks riik oma dokumente võltsimiste eest ei kaitse?” küsis lugeja. „Liiati, kui tegemist on mõõtmatult erinevate asjadega – summeripileteid üritavad võltsida vahest poisikesed, relvalubadega on natuke teine asi.”

Jah, mine ja küsi, kellele see kasulik, et riigi olulised dokumendid võimalikult põlve otsas ja odavalt tehtaks. Vahest siseministeeriumile?

 

Kuna seadusega oli Eesti Vabariigi kodanikel õigus ametlikult relvi osta, siis oma massilise kodakondsuse andmise poliitikaga soodustas Mart Laari valitsus ühtlasi ka okupeeriva riigi kodanike „ametlikku” relvastumist. Igal juhul annab see õiguse väita, et ta valitsus polnud okupatsioonivalitsuse kohalik haldusorgan mitte ainult juriidiliselt vaid ka faktiliselt...

Järgnevalt võiks pakkuda väikest buketti pressis avaldatud informatsioonist okupatsiooniarmee tsiviili muteerumise kohta, mis oma korduste tõttu võib tunduda tüütuna, kuid näitab, kui aktuaalne teema see tegelikult on:

 

Kes ta on, see Vene ohvitser, kes Eestist kuidagi ära ei taha minna? Eelkõige impeeriumilaadse mõttelaadiga palgasõdur... Terasemad püüavad oma siinviibimist igati kindlustada ja õigustada. Loovad aktsiaseltse ja pakuvad oma teeneid Eesti kaitsejõududele („Rahva Hääl” 03.06.1992).

 

Ajal, mil üks osa siinseist Vene sõjaväest pakib kohvreid, ajab teine osa usinalt juuri Eestimaa mulda. Isegi maju ja suvilaid ehitatakse... Viimsi piirivalvekordoni ülema Mamajevi tulevik tuleb kiiresti Eesti Vabariigiga siduda. Kui ikka kinnisvara Eestis olemas, ei siis keegi enam meestki siit ära aja... Kes ja mis alusel andis krundi ja loa ehitamiseks N.armee ohvitserile? („Õhtuleht” 15.06.1992).

 

Palju kordi ohtlikum on hoopis see, kui Eestisse tuuakse juurde ohvitsere, kui neid püütakse siin armeest erru saata ja ükskõik missugustel motiividel Eestisse jätta – kas juhatama Vene sõjaväe baasil loodud aktsiaseltsi või mõnel muul põhjusel. Kui Vene ohvitser ei ole Eestist läinud, säilib temaga koos ka võõrväe struktuur. Nad jäetakse siia just struktuuri säilitamiseks – et sellele võiks hiljem, kasvõi 15 või 20 aasta pärast, vajadusel uue okupatsioonisüsteemi üles ehitada („Eesti Aeg” 03.03.1993).

 

Aktsiaseltsi „Fonon" moodustasid Balti laevastiku ehitusvalitsuse (väeosa number 72 068) töötajad 1991.a. septembris, oktoobris ostis „Fonon” Vene sõjaväelt 700 000 rubla eest sõjaväe vara. „Fononi” üks tütarfirma... Grez Ltd. vedas paberite järgi sõjaväeautodega Venemaalt ja endistest NSVL lõunavabariikidest läbi Eesti Skandinaaviamaadesse transiitkaupa, värvilisi metalle („Postimees” 16.03.1993).

 

Kogu Ämari loos, nagu ka Kloogal ja mujalgi, on halb see, et Vene sõjavägi kavatseb laiali minna Eesti pinnal. Nad jäävad elama oma praegustesse elukohtadesse - sõjaväelinnakutesse („Eesti Aeg” 02.06.1993).

 

Selgub, et Viljandi migratsioonikomisjon on andnud kõigile erusõjaväelastele ja nende peredele elamisloa. See on see, mille eest Jüri Estam 19.mai „Rahva Hääles” hoiatas. Tsiteerin: „Elamisloa väljakirjutamine tähendab seisundi muutmist, silla põletamist... See on võte, millest me ise selili läheme. Okupatsiooniväelased on okupatsiooniväelased ja elamisluba ei tohi neile mingil juhul anda. See tähendaks nende legaliseerimist.” Paraku just niimoodi toimitaksegi... Eestist väljaviimisel arenevat meile üsna kurb stsenaarium: ära veetakse üksnes relvad. Sõjaväelased arvatakse aga erru ja enamik neist jääb siia („Rahva Hääl” 05.06.1993).

 

Näiteks 1992.a.otsusega immigratsioonikvoodi kohta tühistati kõigi erusõjaväelaste ja nende perekonnaliikmete sissekirjutused. Erru läinud sõjaväelased ja nende pereliikmed said samal ajal taotleda tähtajalist, kuni aasta kehtivat elamisluba Eestis. Luba oli mõeldud selleks, et erusõjaväelane koos oma perega saaks taotleda tavalist Eestis elamise luba... 1993.a. analoogilises otsuses immigratsioonikvoodi kohta pole Vene sõjaväelasi puudutavaid probleeme käsitletud ja migratsiooniamet pole neile enam mingeid lubasid välja andnud. See aga viib kahjuks olukorrani, kus kaob igasugune kontroll kõnealuste inimeste üle.   Lisaks on teada, et Vene saatkond Eestis annab oma riigi sõjaväelastele Eestis tsiviilpasse (minu rõhutus – A.M.). Nii on tekkinud olukord, kus on loodud soodsad tingimused selleks, et Vene vägi küll lahkub, aga – jääb Eestisse. Üle piiri lähevad vaid sõdurid ja varandus, erru jäävad ohvitserid koos peredega aga segunevad kontrollimatult kohalike mittekodanike hulka („Rahva Hääl” 18.06. 1993).

 

Lugupeetud inimõiguslased kogu maailmas, kes te võitlete Venemaa õiguse eest jätta Eestisse oma erariidesse riietatud okupatsiooniarmee! Kas teie võtate endale vastutuse ajaloo ees, nii Eesti, Skandinaavia kui ka Lääne-Euroopa rahvaste tuleviku eest? Kas teie loete õigeks, et Venemaal oleks õigus pärast seda, kui ta on riietanud oma 350000-mehelise armee Saksamaal erariidesse, jätta nad Saksamaale, nõuda neile Saksa kodakondsuse andmist ilma keeleoskuseta („Postimees” 14.07.1993).

 

Vägesid ei viida mitte välja, vaid saadetakse laiali, siin teeninud sõjaväelased arvatakse reservi ja nad jäävad siia... Käesoleva aasta iga kuuga väheneb Eestis olevate sõjaväelaste arv üksuste taolise likvideerimise läbi... Vene võimud lihtsalt lollitavad kogu maailma oma „hoolitsusega lahkuvate sõjaväelaste eest (minu rõhutus – A.M.). Venemaa poolt hüljatud sõjaväelane. („Päevaleht” 24.11.1993).

 

Eile otsustas valitsus anda osale erruläinud Vene kaadrisõjaväelastele ja nende pereliikmetele võimaluse taotleda alalist elamisluba Eestis (minu rõhutus – A.M.). Samas ei allutud siiski Moskva ja mõne lääneriigi tugevale survele väljastada elamisload eruohvitseridele automaatselt. Kõik üksikjuhtumid vaadatakse valitsuses eraldi läbi („Rahva Hääl” 24.11.1993).

 

On ju selge peaaegu kõigile, et tsiviili riietatud, relvastatud, tsiviilelanikkonda hajutatud demobiliseeritud sõjaväelased, venekeelsest kogukonnast formeeritud rünnakrühmad ja maffia üksused ei kujuta endast sugugi väiksemat ohtu, kui siin viibiv regulaararmee. See pole enam sugugi kõigile selge, et siia koloniseeritud kogukonna repatrieerimise takistamine ja neileinimõiguste sildi all kodakondsuse taotlemine on viitsütikuga pomm, mis meid surmkindlalt hävitaks. Oma tasku huvisid silmas pidades ja kuulates ilusaid jutte ükskõik millise siia investeeritud „erakapitali” kasulikkusest,märkavad veel ainult vähesed meie maa majanduse vallutamisest Vene kapitali poolt („Päevaleht” 08.02.1994).

 

Viimased Eestis viibivad Venemaa väed ei lahku Eestist Narva silda ületades. Erarõivaisse riietunud Vene sõjaväelased püüavad imbuda Eesti ühiskonda, ütles esmaspäevasel ERSP 13.piketil Tallinnas, Toompea jalamil paikneva Vene sõjaväe staabihoone eest Riigikogu asejuhataja Tunne Kelam. („Õhtuleht” 10.05.1994).

 

Endisest Nõukogude armeest demobiliseeritud isikute arv Eestis suureneb, väidab välisministeerium eilses pressiteates. 19.mail esitas Venemaa suursaadik Aleksandr Trofimov president Lennart Merile andmed, mille kohaselt on erusõjaväelaste arv Eestis kasvanud 9040-lt 10 641-ni, märgitakse pressiteates... Samas kinnitatakse, et Eesti võimudel on raskusi Venemaa valitsuselt informatsiooni hankimisega Eestis viibivate Vene armee üksuste suuruse ja sõjaväepensionäride arvu kohta. Lisaks sellele on teadmata ka nende Vene sõjaväelaste arv, kes tegutsevad Eestis erariietes (minu rõhutus – A.M.) („Rahva Hääl” 25.05.1994).

 

Nüüd mängibki Venemaa kogu maailma ees kannatajat, et kõige suuremat ülekohut teevad tema erusõjaväelastele hoopis Eesti ja Läti, kes selle asemel, et suuremeelselt tagada kõigile endistele Vene ohvitseridele ning nende naistele, lastele ja teistele perekonnaliikmetele muretu äraolemine, ootavad hoopis, millal nad ükskord ometi ära lähevad.. Asja tuum on tegelikult milleski muus. Kui meenutada president Boriss Jeltsini lubadust vähendada oma sõjajõudude isikkoosseis 1,5 miljoni meheni, on Venemaal koduski ohvitsere ja muid sõjaasjanduse tundjaid ülearu. Seetõttu ei olegi tal olnud viimastel aastatel huvi neid Eestist ja Lätist veel sadade või tuhandete kaupa juurde viia. Selle asemel püüti suurem osa pagunikandjatest siinsamas vaikselt erru lasta, eriti need, kellel senises teenistuskohas juba korter oli. Sellega löödi mitu kärbest korraga. Kõigepealt vabaneti niisuguse manöövriga arvestatavast hulgast uue teenistus- ja elukoha nõudjatest. Teiseks veeretati osa oma murest Läänemere-äärsete naabrite kaela. Kolmandaks pidi ohvitseride massiline demobiliseerimine aitama tugevdada Venemaa siinset nõndanimetatud viiendat kolonni (minu rõhutused – A.M.) („Postimees” 27.06.1994).

 

Ameerika andmetel pole asi võõrväega sugugi nii hull. Lähtutakse ju sellest, et tempo on ka siin olnud imekspandav. 130 000 meest on kolme aastaga minema viidud (kuigi Eesti rahvaarvus see millegipärast kuidagi ei kajastu) (minu rõhutused – A.M.), jäänud on Eestisse ainult 2000. („Õhtuleht” 06.07.1994).

 

Rääkides 105 000 Vene sõjaväepensionärist, räägime me ikkagi Venemaa esitatud andmetest, mida ehk kuidagiviisi saaks kontrollida pensioniraha liikumise järgi, kuigi ma kahtlen, kas seda ikka tehtud on. Edasi – meil pole mingit aimu nende inimeste hulgast või asukohast, kes on küll N.Liidu armeega, KGB-ga, sõjaväeluurega ühel või teisel moel, lühemat või pikemat aega seotud olnud, aga kes Venemaalt pensioni ei saa. Neid on arvatavasti rohkem kui pensionäre.

Ma olen küll üritanud, aga see õnnestus vaid ajutiselt, luua süsteemi, et Venemaa erusõjaväelastest ise mingit ettekujutust saada. See üritus lõppes sellega, et umbes 500 errujäävat sõjaväelast said 1992.aastal tähtajalise elamisloa, et asju pakkida ja oma Eestist lahkumine ette valmistada. Nende inimeste ja nende pereliikmete kohta on Eesti poolel andmed olemas. Kui selgus, et parlament tänu Mart Nuti veenmisele sellist ega mingit teist analoogilist registreerimissüsteemi ei pooldanud, lõpetati muidugi ka vastavate lubade andmine. Mina aga saatsin nende isikute nimekirjad siseministrile, kus teatasin, et nende elamisload lõpevad lisas toodud kuupäevadel, olge lahked, palun käituge vastavalt seadustele, s.t. tegelikult: palun saatke nad riigist välja. Tegelikult ei saanud ma oma kahele vastavale kirjale isegi mitte vastust.

Kipub sedaviisi välja kukkuma, et me põristame kõva sõjatrummi, et sõjaveteranid peavad lahkuma, aga tegelikult ei tea ise üldse, palju neid tegelikult on, kus nad elavad ja palju on neil perekonnaliikmeid, kellel on välismaalaste seaduse järgi Eestis õige suured õigused. Mis kõige hullem: me ei püüagi seda teada saada...

Ja nii ongi üpris lihtne Vene armeel Eestist lõplikult lahkuda – kes tahab, sõidab ära. Kes ei, võtab mundri seljast ja elab oma harjunud elu Lasnamäe korteris. Ja ongi Vene vägi lahkunud – Eestisse. Migratsiooniameti peadirektor Andres Kollist (minu rõhutused – A.M.) („Postimees” 12.07.1994).

 

Kiirendatud korras hakati ohvitsere erru laskma tänavu aasta. Tempo tõusis aga just peale vastavat Eesti-Vene lepingu allakirjutamist... Juba pikemat aega valmistab Vene sõjavägi endale pesapaiku. Ostetakse kokku varasid, asutatakse firmasid, luuakse finantsmajanduslikku baasi. Paljuski tehakse seda sõjaväevarade baasil ning stiilis: sõjavägi müüb variisikule (kamraadidele) maha objekti kinnis- ja liikuvvara. Imbutakse meie riigi struktuuridesse, üritatakse tööle saada poolsõjaväestatud organisatsioonidesse, näiteks tuletõrjesse, turvateenistusse, transpordipolitseisse, astuda Kodukaitse liikmeks jne. Tuleb öelda, et sellised eesmärgid ka saavutatakse...

Minu käsutuses on dokumendid, mis näitavad, et Loksa külje all Suurpeal paiknenud Venemaa väeosas nr. 53083 valmistati ette põhikiri ja tegutsemisreeglid ühele organisatsioonile, nagu sulgudes on lisatud, tegutsemiseks Eesti Vabariigis. Seda organisatsiooni nimetati „Vene Liit” (minu rõhutused – A.M.). Jüri Liim („Päevaleht” 24.08. 1994).

 

Vaenlaste arv meie tagalas, kui neil õnnestub nn. Vene sõjaväepensionäride Eestisse põlistamine Meri allakirjutatud lepingute alusel, on ületamas tervet Eesti kaitsejõudude koosseisu. See annaks neile umbes sellise 10-15-kordse sõjalise ülekaalu („Postimees” 26.08.1994).

 

Hiljem on kõnealune teema soiku vajunud, kuid see ei tähenda, et okupeeriva riigi kodanike relvastatud struktuurid likvideeriti. Nad on siin Eestis tänini, kuid nendel teemadel enam ei räägita. Nende koguarv erinevail hinnanguil on 55 000 – 130 000 meest. Tegelikult on lisandunud Venemaa mundriteta armeele Eestis veel üks tegur. Tänu Mart Laari kodakondsuspoliitikale kerkis peatselt üles küsimus: on Eesti Kaitsejõud üldse Eesti kaitsejõud? Toonane Eesti Kaitseväe juhataja kind”ralmajor Aleksander Einseln märkis „Päevalehes” 05.04.1995:

 

Juba praegu on kaitseväes probleeme nendega, kes on Eesti kodanikud, aga ei räägi küllaldaselt eesti keelt. Igas üksuses on 10 – 15 protsenti sõdureid, kes ei oska isegi väga lihtsale küsimusele eesti keeles vastata või ei saa sellest aru.

 

Veidi hiljem täpsustas analoogset teemat „Post” 22.04.1995:

 

Mehi, kes ei oska eesti keelt, on kõige rohkem sõjaväkke minemas Narvas ja Sillamäel: ligi 90%. Tallinnast sõjaväkke läinud poistest ei räägi eesti keelt üks kolmandik.

 

Teema kokkuvõtteks võib öelda, et Mart Laar suutis maha suruda tärkavad eesti rahvuslikud relvajõud, aitas Venemaal organiseerida Eestis okupeeriva riigi kodanike relvastatud põrandaalused formeeringuid ning takkapihta formeeris „Eesti kaitsejõud”, kus räägitakse vene keeles ega saada aru eestikeelsetest käskudest!

Vaatame nüüd, kuidas Mart Laar Eesti kaitsejõude relvastas.

 

 

Kuidas Mart Laar

60 miljoni dollari eest vanarauda ostis?

 

Skandaaliga seotud üksikasjad on muidugi üldtuntud. Kuid meenutama peab neid ikkagi. Alustuseks esitame „relvade” loetelu Toompea valitsuse poolt 07.01.1993.a. sõlmitud lepingu järgi („Eesti Ekspress” 29.10.1993):

 

Liik                                         kaliiber           hulk     hind USD

1.Automaadid „Galil”            5,56     11 000 tk         9,0 milj.

2.Kergekuulipilduja „Negev” 5,56     200 tk              1,0 milj

3.Mini-Uzi                              9 mm  500 tk              0,3 milj

4.Snaiperpüss „Galil”                        7,62     150 tk              0,7 milj

5.A.T.Rocket System B300

a) laskeseadeldis                                200 tk

b) rakett MK1                                     3250 tk a + b = 6,5 milj

6.Juhitav mürsusüsteem MAPATS

koos rakettide ja mürskudega                                     16,1 milj

7.Granaadiheitjad                               6000 tk            0,5 milj

8.81mm miinipildujad            40 tk                0,7 milj

9.106 mm RCL suurtükk                     30 tk                2,8 milj

10.23mm õhutõrjekahur                      50 tk                5 milj

11.81mm mürsud                                                       4 milj.

 

Kuid need olid tegelikult valeandmed. Seda kogumaksumuse osas. Õige peatselt selgus Mart Laari vale: ost läks maksma 60 miljonit dollarit, mitte 50, nagu algul väideti. Tasapisi hakkas ilmsiks tulema teisigi tema otseseid valetamisi antud valdkonnas ning viis pretsedendini Eesti ühiskonnas: Jüri Toomepuu andis Toompea valitsuse peaministri kohtusse(„Eesti Ekspress” 29.10.1992):

 

Toomepuu hagi Laari vastu

26.oktoobril 1993

Tallinna Linnakohus

Hageja: Jüri Toomepuu EE3052, Harjumaa, Lohusalu Õppepuhke Keskus

Kostjad: 1.Mart Laar, 2.Eesti Vabariigi Riigikantselei

Hagi hind 1075,85 krooni

Moraalse kahju suurus 10 000 000 krooni

7.jaanuaril 1993.a. kirjutas minister Hain Rebas alla relvaostulepingule firmaga „Taas Israeli Industries Ltd.” kogusummas (koos krediidi eest makstud intressiga) üle 60 miljoni USA dollari ehk üle 780 miljoni Eesti krooni.

Vastavalt „Eesti Vabariigi Põhiseaduse” §-le 65 p 10 võib valitsus teha riigilaenu ja võtta riigile muid rahalisi kohustusi ainult Riigikogu otsuse alusel. Vastavalt sama paragrahvi p 4 peab sellise lepingu ratifitseerima põhiseaduse §121 alusel Riigikogu. Paragrahvis 121 p 4 on sõnaselgelt öeldud: „Lepingud, millega Eesti Vabariik võtab endale sõjalisi või varalisi kohustusi.” Riigikogu ei võtnud vastu sellekohast otsust ega ratifitseerinud eelnimetatud lepingut.

Vestluses hr.Tiit Pruuliga selgitas viimane, et hr.Rebas kirjutas lepingule alla Eesti Vabariigi peaministrilt Mart Laarilt saadud volituste alusel.

14.septembril ütles peaminister Mart Laar: „Ja ma veel kord rõhutan, et tegemist ei ole mitte krediidiga. Keegi ei ole Eesti Vabariigile krediiti andnud, me tõesti maksame seda nii, nagu seda relvastust saab.” (Riigikogu 14.09.93. stenogrammist.)

17.septembril 1993.a. ilmus nädalalehes „Eesti Ekspress” Hain Rebase ja Ülo Kaevatsi poolt alla kirjutatud riikliku võlatähe vähendatud koopia. Nagu selgub võlatähe tekstist, tuleb sellelt tasumisel maksta intresse. Samuti on eelnimetatud lepingus sätestatud, et relvad saadetakse kolme aasta jooksul ja võlg koos intressidega makstakse seitsme aasta jooksul. Seega on lepingu puhul tegemist krediteerimise ja varaliste kohustuste võtmisega. Peaminister M.Laari ülaltsiteeritud vastus 14.septembril k.a.Riigikogu liikmetele ei vasta tõele.

1992.a. tulude kohta esitas Eesti Vabariigis umbes 725 000 inimest tulumaksudeklaratsiooni. Selline on ligikaudu ka isikute arv, kes maksumaksjatena peavad oma taskust kinni maksma ebaseadusliku ja varaliselt kahjuliku relvaostutehingu maksumuse.

Kahju arvestus: Lepingu summa, 780 000 000 : 725 000 = 1075,85 krooni.

Leian, et selle summa võrra on Mart Laar tekitanud mulle varalist kahju, kui ta andis volitused sõlmida 1993.a. 7.jaanuari leping.

Moraalse kahju tekitas Mart Laar aga sellega, et ei rääkinud 14.septembril 1993.a. Riigikogus mulle ja teistele Riigikogu liikmetele tõtt lepingu olemuse kohta. Peaministri antud informatsioon on olulise tähtsusega minu ja teiste Riigikogu liikmete tegevusel, eesmärkide saavutamisel ja otsuste tegemisel, mille alusel hindavad mind ja teisi Riigikogu liikmeid meie valijad, teised inimesed ja tulevased põlved. Selle kahju suurust endale hindan ma 10 miljonile kroonile. Moraalse kahju hüvitamiseks taotlen lisaks eelnimetatud summale Mart Laarilt ka Riigikogu ees esitatud avalikku vabandust.

Tuginedes eeltoodule ja „Eesti Vabariigi Põhiseaduse” §-dele 15, 25, 65 ja 121, samuti ENSV TsK §-le 448, palun:

1.Välja nõuda Riigikantseleist 7.jaanuari 1993.a. Eesti Vabariigi ja „TAAS Israeli Industries Ltd.” vahel sõlmitud relvaostulepingu originaaltekst koos lepingu eest tasumiseks väljastatud võlakirjade või viimaste koopiatega.

2.Tunnistajana välja kutsuda ja üle kuulata hr.Tiit Pruuli, viimase teadaolev töökoha aadress EE0100, Tallinn, Lossi plats 1a.

3.Tunnistada ja tuvastada, et Eesti Vabariigi ja firma „TAAS Israeli Industries Ltd.” vahel sõlmitud leping relvade ostuks kui Eesti riigile varalisi kohustusi panev on ebaseaduslik, kuna seda ei sõlmitud vastava Riigikogu otsuse alusel ega ratifitseeritud vastavalt põhiseadusele Riigikogu poolt. Samuti tunnistada ja tuvastada, et see on Eesti riigile varanduslikult kahjulik.

4.Tuvastada ja tunnistada, et ülalmainitud lepingu sisu kohta eksitava avaldusega 14.septembril 1993.a. Riigikogus on Mart Laar tekitanud mulle moraalse kahju ning kohustada hr.Mart Laari sellepärast minu ees Riigikogus avalikult vabandama, samuti temalt välja mõista minule selle kahju hüvitamiseks 10 miljonit krooni.

5.Tunnistada, et 7.jaanuaril 1993.a. ebaseadusliku relvaostulepingu sõlmimiseks volituse andmisega, mille põhjal leping sõlmiti ja võlakirjad välja anti, on Mart Laar tekitanud minule kui maksumaksjale varalise kahju summas 1075,85 krooni.

6.Väja mõista Mart Laarilt minu kasuks minule tehtud majandusliku kahju hüvitamiseks 1075,85 krooni.

7.Kohtukulud jätta kostjate kanda.

 

Protsessi ta muidugi ei võitnud. Õigus jäi ENSV peaministrile Mart Laarile, hoolimata sellest, et ta relvaostu krediteerimisega jämedalt rikkus ENSV 1992.a. põhiseadust, mille vastuvõtmise eest ta ise meeleheitlikult võitles. Tegelikult olnukski ebaloomulik kui okupeeritud riigi kodanik okupeeriva riigi poliitilise jõu – NLKP liikmeist koosnevalt kohtult õigluse kätte oleks võidelnud. Kripeldama aga jääb siiski küsimus: kas ka siis olnuks pretsedendil samad tagajärjed, kui hagis olnuks ära toodud teisedki faktid seoses relvaostuskandaaliga. Kajastus hagis ju vaid tühine osa neist ja sugugi mitte olulisim. Põhiline oli ikkagi see, et tegemist oli puhtakujulise vanarauaga, mis saabudes jäigi Eesti sõjaväeladudesse seisma. Kasutamist ei leidnud need kunagi, välja arvatud mini-Uzid. Kuid need polnud ette nähtud ka sõjaväele vaid eriüksustele. Kuid tõsi on seegi, et hagi esitamise ajal polnud see fakt veel teada ja seda ei osanud keegi ka kõige halvemas unenäos ette kujutada. Nagu sedagi, et sellele vanarauale ei ostetud ka eales ühtegi padrunit! Ent hagis polnud ära toodud sedagi, et analoogseid, kuidtöökorras relvi võinuks osta kuni 5 korda odavamalt! Sisuliselt oligi tegemist kümnete miljonite dollarite kantimisega kellegi taskutesse. Kuid uurimist selles valdkonnas ei toimunud eales ning lugu mätsiti kinni nagu teisedki valgustkartvad teod. Hagis polnud ära toodud ka Mart Laari valed, mis õigustasid ostu nn. NATO standardiga, kuigi ostetud relvad ei vastanud NATO standardile mingilgi määral.

 

Soome riigile relvade ostja Pentti Pohjola väitis eravestluses Riigikogu riigikaitsekomisjoni liikmetele nende hiljutisel ametlikul visiidil Soome, et Eesti oleks võinud osta sama laadi relvi viiendiku eest. Iisareli Galili automaadid, mis on meile hästi tuntud kalašnikovid mõnede muudatustega, on head relvad, aga kui on valida, kas anname iga viie sõduri kohta ühe Iisraeli või viis tšehhi kalašnikovi, siis ma ei kahtleks sekunditki – viis automaadiga relvastatud meest on igal juhul lahingus võimekamad kui üks relvastatud mees.

Kui kasutada kõik ressursid relvade hankimiseks, siis ehk saame anda kõikidele sõduritele automaadid, aga lahingus on sõdurid efektiivsed siiski ainult siis, kui nad varem on õppinud selle relvaga märki laskma (minu rõhutus – A.M.). Selleks on vaja kasutada enamik olemasolevatest ressurssidest treeninguks ja laskemoonaks. Iga kord, kui sõdur kümme sekundit Iisraeli automaadi päästikule vajutab, on valitsuse ostetud padrunite kulu suurem kui pensionäri terve kuu pension. Sellepärast ongi hind, mille valitsus maksis relvade eest nagu jäämäe veepealne osa...

Täiesti absurdne on valitsuse väide, et oli vaja teha poliitiline otsus üleminekuks NATO standardile ja et Iisrael on ainuke riik, mis on nõus meile selliseid relvi müüma (minu rõhutus – A.M.). Kas Mart Laar ja teised „Isamaa” poliitikud tõesti usuvad, et NATO hakkab meile laskemoona saatma, kui meid rünnatakse või kui me vallutajate vastu sissisõda peame? Pealegi ei vasta mitme NATO riigi, kaasa arvatud USA mitut liiki relvad NATO standardile. Valitsuse väite teeb eriti absurdseks fakt, et ta ei ostnudki NATO standardiga relvi. NATO automaatide ja kuulipildujate standardkaliiber on teatavasti 7,62 mm. Iisraelist ostetud automaatide ja kuulipildujate kaliiber on 5,56 mm. Rakettide ja palju muu tarvis ei olegi NATO standardit. NATO standardile me igal juhul üle ei läinud (minu rõhutus – A.M.)...

Raske on uskuda, et selline leping sõlmiti ainult rumalusest... Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse kateedri õppejõud, endine kaitseministeeriumi juriidiline nõunik Tõnu Põder väitis hiljuti Eestit külastanud USA kaitsejõudude konsultidele, et temal keelati korduvalt relvaostu tehingut uurida. Öeldi isegi, et tal võib relvaga õnnetus juhtuda, kui tal huvi selle asja vastu ei kao („Postimees” 08.11.1993).

 

Eks siia olegi ilmselt koer maetud. Ka „Eesti Ekspressi” toimetus arvas, et vaheltkasu, mis Eesti maksumaksjate arvelt asjaosalised taskusse pistsid, kajastus ülespuhutud hindades. Avaldades läbi mitme numbri relvaostu puudutavat informatsiooni, sai toimetus Mart Laarilt kirja, millega noomis „Eesti Ekspressi”, et viimane tegeleb virisemisega, kui kritiseerib relvaostu. Faktilised andmed on aga mõtlemapanevad („Eesti Ekspress” 05.11.1993):

 

Iisraeli relvade ja Soome ärimehe poolt pakutud relvade võrdlemine võimaldab teha huvitavaid järeldusi.

Iisraeli automaadi „Galil” hind on 850 dollarit, soomlase pakutud automaadil ainult 200 dollarit....

Automaate on partiis 11 000 ning seega oli nende relvade ostmine Iisraelist 6,8 miljonit dollarit kallim kui võimalik võistlev pakkumine.

9mm püstolkuulipildujate „Mini-Uzi” partii maksab kokku 300 000 dollarit. Ühe püstoli hind on 715 dollarit. Võimalik võistlev pakkumine on 400 dollarit ühe 9mm püstoli eest. Püstolite partii hinnavahe on seega 100 000 dol-larit.

Astronoomilised hinnavahed on raketilaskeseadeldistel. Tankivastase A.T.Rocket System B300 laskeseadeldist osteti Iisraelist 200 tükki, rakette MK1 kokku 3250 tükki. Ühe laskeseadeldise hind on 9200 dollarit ja raketi hind 1770 dollarit.

Soome hinnakirjas pakutakse sama tüüpi laskeseadet 1500 dollari ja raketti 100 dollari eest! Iisraeliga sõlmitud tehing on võimalikust võistlevast pakkumisest 5,8 miljoni dollari võrra suurem!...

Kas vaheltkasu peitub ülespuhutud hindades?

Teatud relvade, nagu näiteks õhutõrjesuurtükkide osas langevad mõlema loetelu hinnad üsna täpselt kokku. Kuid hämmastavad erinevused ilmnevad automaatide hindades, kus kogu partii hinnavahe on 6,8 miljonit dollarit, ning tankitõrjerakettide hindades – hinnavahe 5,8 miljonit dollarit, kokku niisiis 12,6 miljonit dollarit!

Kas pole näiteks nendesse hindadesse peidetud relvatehingu sõlmijate vahendustasu?

Ajalehe „Post” teatel ütles endine Kultuurifondi töötaja ja Juudi Kultuuriseltsi esimees Samuil Lazikin, et tema sai esimesena valitsuselt ettepaneku Eesti-Iisraeli tehingu vahendamiseks (minu rõhutus – A.M.)...

Vastupidiselt peaministri arvamusele, mille ta avaldas toimetusele saadetud kirjas, ei tegele „Eesti Ekspress” virisemisega. Me esindame oma lugejate huvisid, kellel on õigus olla informeeritud enda ümber toimuvast.

 

Riigikogu ratifitseeris relvaostutehingu 15.detsembril 1993.a. Loe: tavapärasel ajal, sest okupeeritud Eestis harrastatakse oluliste otsuste vastuvõtmist jõulueelsel perioodil (põhiseaduse rahvaarutelule panek, juulilepete ratifitseerimine jne.). Igal juhul ratifitseerimine tõestas, et skandaalid Eestis ei toimi. Vabas ja demokraatlikus riigis toimivad nad aga alati.

 

 

Majanduslikud prohmakad

Kui Edgar Savisaar oli Eesti majandusliku olukorra kunstlikult kuristiku veereni viinud ja 1992.a. algul sai iga tallinlane talongide alusel päevas 200g leiba, kuus pool kilo odra- või rukkijahu ning kvartalis 600g kaeratangu („Õhtuleht” 11.01.1992), siis Tiit Vähi likvideeris need oma rahva vastu suunatud näljasanktsioonid kiiresti. Kuid vaieldamatult astus Mart Laari valitsus ametisse majandusliku madalseisu perioodis. Kuid see ei õigusta muidugi tema järeleandmisi IMF-le.

Esmaseks komistuskiviks kujunes kütuseprobleem. Täpsem oleks öelda: kuidas elada talv üle ja kütta soojaks igasugused -mäed, kus saatuse irooniana elasid valdavalt okupeeriva riigi kodanikud – Mustamäel ja Õismäel ca 60%, Lasnamäel aga koguni 90% elanike koguarvust. Ka mujal Eestis olid nn. kõigi mugavustega korterite asukad suuresti okupeeriva riigi kodanikud. See oli Moskva toonase koloniseerimispoliitika põhihoob: elamispinna jagamine! Kuid probleemi olemus seisnes ikkagi suuresti selles, et Savisaare valitsuse viimastel kuudel tekitatud hüperinflatsioon viis inimesed vaesumise piirini ning suur osa neist ei suutnud oma võlgu tasuda!!!

 

Nagu sõnasid nii energeetikaminister Arvo Niitenberg kui ka „Eesti Kütuse” peadirektor Riho Sild, ei ole Eestis kütuse- vaid rahapuudus. Kivisütt on 140 000 tonni (mullu 1.novembriks 102 700 tonni), masuuti 170 000 tonni (mullu 231 000 tonni), kuid nüüd kulutatakse ka vähem. Tartu linnas on sütt võrreldes möödunud aastaga 7 korda rohkem ning masuuti kaks korda enam, Hiiumaal masuuti ja kivisütt kaks korda rohkem ning Narvas masuuti 12 korda rohkem!

Maailmapanga laenu arvel on „Eesti Kütus” andnud masuuti välja võimalikult vähe (20 000 tonni), kuna nüüd ollakse ka ise riigivõlglased (minu rõhutus – A.M.)...

Venemaa kütuse eest pole ka k.a.1.novembrist enam võimalik rublades tasuda. Riho Sild nimetas „Eesti Kütuse” monopolistiseisundit õnnetuseks ja pidas õigeks müüa 50% riigiettevõtte aktsiatest maha...

Kuid kust ikkagi võtta raha kütuse eest maksmiseks? Maailmapanga laenust jätkub ilmselt jaanuari keskpaigani, elanikud aga suudavad tasuda heal juhul 50% soojuse eest (minu rõhutus – A.M.). Arutelu juhtima jäänud põllumajandusminister Jaan Leetsaar vastas sellele küsimusele otsekoheselt:Valitsus on jõudnud arusaamisele, et välislaenudeta toime ei tule. Eile ja üleeile pidasime läbirääkimisi IMF-i ja Euroopa Ühenduse esindajatega. Ilmselt oleme sunnitud nende tingimustega nõustuma (minu rõhutus – A.M.)! („Rahva Hääl” 14.11.1992).

 

Samas lehes ilmus ka pikem ülevaade IMF-ist, mis oma olemuselt oli ilus muinasjutt rahvale ja kokku võib ta võtta IMF-i välisosakonna asedirektori Margaret R.Kelly sõnadega:

 

„IMFi programm ei ole šokiprogramm. Me pakume teile hoopis võimalust ravida seda šokki, mis teid on tabanud.”

 

Põhilised tingimused puudutasid okupeeriva riigi kodanike legaliseerimist. Kuid vähem oluline polnud ka struktuurimuudatused erastamise raames. Üks esimesi skandaale selles valdkonnas läbis šokilainena Eestit, kui teedeminister Andi Meister kirjutas 16.detsembril 1992 valitsuse esindajana alla Eesti sidesüsteemide kontsessioonilepingu 25 aastaks ühisaktsaseltsiga Eesti Telefon, kus osanikeks on riigiettevõtte Eesti Telecom (51%) ning Rootsi ja Soome Telecom (49%). Lepingu sõlmimise otsustas tegelikult Tiit Vähi valitsus 1992.a. 30.septembril ning sellest keeldumise korral tulnuks maksta 32 miljonit Rootsi krooni trahvi.Kontsessioonilepinguga loodi Eestis elektroonilise side monopol!

Rada oli lahti lükatud. Üksteise järel algas elutähtsate valdkondade mahaparseldamine lääne kapitalile. 17.novembril 1992 kuulutati välja 38 suurettevõtte privatiseerimine juba ÜN poolt kehtestatud tingimuste järgi. 10 päeva pärast rahvusvahelise kuulutuse ilmumist tundsid erastamise vastu huvi USA, Kesk-Euroopa ja Skandinaaviamaade ettevõtjad ning 440 korral 20 riigist paluti täiendavat infot. Ühtekokku leidus sel etapil 92 investeerijat. Ent kahtlemata on võimatu kindlaks teha, kui palju osales erastamisel lääne kapital ja kui palju okupeeriva riigi kapital lääne varifirmade kaudu („Rahva Hääl” 28.11.1992).

Endastmõista oli üheks tingimuseks ka kohaliku põllumajanduse põhjalaskmine, avamaks uut turgu lääne nn. „odavale toodangule” (vt.eelmine peatükk – IMF ja tema tingimused).

 

Oktoobrikuu algul Riigikogu liikmete küsimustele vastates teatas peaministri kandidaat Mart Laar, et valitsus ei kavatse kehtestada tollitõkkeid Euroopast tulevatele toiduainetele (minu rõhutus – A.M.).Linnainimesele võiks see isegi meeltmööda olla, kui avaneks võimalus osta Hispaaniast tulnud liha, Saksamaal toodetud võid ja kusagil Lõuna-Euroopas kasvatatud puuvilju. Kuid mis saab sel juhul meie maainimestest, enam kui 5 tuhande aastaga kujunenud põllupidamise traditsioonidest? Maaelust kui elamise viisist üldse?

Reedel, 13.novembril ütles mulle üks Virumaal hästi tuntud põllumees: te peaksite endile seal Riigikogus selgeks tegema, kas iseseisev Eesti Vabariik vajab põllumeest või mitte, tänaseks kujunenud tingimustes igatahes pole võimalik jätkata.

Ka Lääne-Virumaal jäi vili koristamata sadadel hektaritel. Säärase äärmiselt ebameeldiva fakti tagamaid uurides veendud üsna kiiresti, et peamised põhjused peituvad mootorikütuse hinna kiires ja paljukordses tõusus. Tegelikult ei ole ju Eestis mingisugust kütusekriisi, on kütuse hinnast lähtuv majanduskriis (minu rõhutus – A.M.). Euroopas ei tunta mingisugust puudust bensiinist, diislikütusest, gaasist ja muust. Ka meil ei keela keegi seda sealt osta nii palju kui vaja. Oleks vaid raha! Raha aga pole seepärast, et toodang väheneb majanduse kõikides harudes, ja see, mida me veel siiski toodame, pole enamasti välisturul konkurentsivõimeline.

Tean Harjumaal üsna heal järjel olnud majandit, millest tänaseks on alles vaid esinduslik kontor ja tühjade kasvuhoonete pikad read („Rahva Hääl” 16.11.1992).

 

Nutulaul, et Eesti põllumajandustoodang pole konkurentsivõimeline, on muidugi müüt, mida järjepanu serveeriti söögi alla ja söögi peale. Sest puhas toidukraam on otsesõnu öeldes sada korda enam väärt kui keemiat täis lääne põllumajandussaadused. Küsimus on rohkem turustamises ja just siit tuleb otsida üht allakäigu põhjust. Sest kui läänest tulevale mürgisele saastale tollitõkkeid ei kehtestatud, siis ida poole minevale kaubale küll! Eesti põllumees aga on aastakümneid turustanud toiduaineid Leningradis. Vastavalt rahvastiku vähendamise starateegiale hakati Eesti põllumajandust järjekindlalt välja suretama. Meenutuseks – üheks strateegiliseks võtteks IMF tingimuste loetelus oli venitamine. Vastavalt taolisele ettekirjutusele käitus ja teotses ka Mart Laari valitsuskabinet.

 

Laupäeval oli Tartus Eesti õigusjärgsete maaomanike foorum, kus eestseisuse liikmed rääkisid ülesannetest, mis nad endale võtnud. Rõõmustavat oli vähe... Põllumajanduse olukord on mullusest hullem,takistusi talumaade tagasisaamisel tuntakse rohkem kui enne (minu rõhutus – A.M.)... olemasolevadki seadused õigusjärgsete omanike kaitseks ei ole rakendunud...

Kõnepuldis käis ka reformiminister Liia Hänni... Saalitäis rahvast nõudis, et antaks võimalus vähemalt ministrile küsimusi esitada. Võimalus anti, küsiti palju. Minister vastas, aga vastustega ei jäädud rahule. Mitte ühegagi (minu rõhutus – A.M.). („Rahva Hääl” 09.11.1992).

Kas saab põllumajanduse käiku veel pidurdada, küsis põllumajandustootjate keskliidu esimees Andres Varik teab juba mitmendat korda. Järjekordselt istus tema selja taga saalitäis põllumehi, nii majandusjuhte kui talunikke. Seekord oodati vastust järjekordselt peaminister Mart Laarilt, ministritelt Liia Hännilt ja Jaan Leetsaarelt ning Eesti Panga esindajailt.

A.Varik luges taas üles põllumajandust tabanud raskused (loomakasvatuse kiire tagasiminek, võrreldes 1989. aastaga oli veiste arv 1.detsembriks vähenenud juba 216 700 võrra...

Peaminister Mart Laar tunnistas, et praegusesse raskesse seisu on aidanud viia paljude oluliste küsimuste lahendamisega venitamine (minu rõhutus – A.M.)...

Õhtune teletaip tõi toimetusse aga ka Maaliidu Ühenduse pöördumise, kus öeldakse, et „maal käib majandite rahva aastakümnete tööga loodud omandi tasuta sundvõõrandamine kohalikele ja riigivõimuorganitele”. („Rahva Hääl” 23.12.1992).

 

Loomulikult huvitas nii punaparuneid kui ka Toompead vara kantimine enda taskusse, mitte aga põllumajanduse arengut toetav poliitika. Kuid enne mõningate esmaste kantimiste juhtumite vaatlemist võtame otsad kokku nn. „Läänest tuleva Eesti põllumajanduse abistamise” kommentaariga („Õhtuleht” 02.12.1994):

 

Juba praegu on Lääne tädid ja onud oma asjad endale kasulikuks sättinud. Kui mõelda kibedale tõele, mis kõlab: abistaja abistab kõigepealt iseennast.

Ma ei taha siinkohal eriti originaalitseda, sest samal teemal on mõtisklenud eilses „Helsingin Sanomates” Olli Kivinen.

Ta märgib, et Ida- ja Kesk-Euroopa riigid nendivad viis aastat pärast Berliini müüri purustamist ja kommunismi kokkuvarisemist, et tol ajal Lääne poolt öeldud kaunid sõnad ja abilubadused on täitmata jäänud...

Lääne abi endise sotsialismileeri riikidele on tegelikkuses väga napp, nendib Olli Kivinenen. „Sõnu loopida ja lubadusi anda on kerge, kuid praktikas on idast tuleva põllumajandustoote või metallipala lubamine oma turule väga raske,” ütleb „Helsingin Sanomate” ajakirjanik. Inglise päevaleht „The Guardian” tsiteerib Washingtoni konsultatsioonifirma „Planecon” andmeid, mis selgitavad, et 90% nn. abist, mida Ida-Euroopale antakse, jõuab tegelikult lääneriikide enda firmade tasku. Ehk teisisõnu: rikkad riigid rahastavad omi konsultante, asjatundjaid ning firmasid, kes seejärel sõlmivad idas lepinguid, ja raha läheb neile.

Lisaks muidugi tõsiasi, et lääneriigid kaitsevad innukalt oma turgu ja müüvad agaralt itta. 1989.aastal oli Kivineni andmeil idal kaubavahetuses läänega ülejääk umbkaudu 12,5 miljardit Eesti krooni. See on nüüd muutunud 100 miljardi kroonini küündivaks puudujäägiks. Viinis asuv Ida-Euroopa majandust uuriv instituut on järeldanud, et sellisest puudujäägist on tekkinud oluline takistus Ida-Euroopa maade taasülesehitusel...

Muide, see kõik, mida Kivinen ütleb, on eriti hästi näha Eesti toidupoelettidel. Konkurentsivõimetu kodune põllumajandussaadus annab järjest rohkem teed läänest tulevale, seal aga doteeritakse põllumajandust EL rahaga. Millest sentigi pole antud Eesti põllumajanduse tegelikuks toetamiseks – kõik konsultandid jm. humanitaarsed abisammud on ju tegelikult tõepoolest rahastatud nondesamade Lääne firmade vahendusel (minu rõhutused – A.M.).

 

Mart Laari poolt võetud kurss või õigemini tema kuulekusest läänele annab tõsiasi, et ettevõetud sammud mitte ei kiidetud heaks, vaid avanes ka rahakukkur pisilaenudeks. Omaette küsimus on muidugi see, kuidas neid laene kasutati.

 

BRÜSSEL. Europarlamendi välismajanduskomitee (nn. REX-komitee) kiitis oma reedesel istungil heaks Euroopa Ühenduse ja kolme Balti riigi vahelised majanduslepingud. Sama komitee lükkas lepingute heakskiitmise suvel edasi, põhjendades seda tookord rahvusvähemuste olukorraga Eestis (minu rõhutus – A.M.)... Europarlament on heaks kiitnud Eestile, Lätile ja Leedule antava 60 miljoni dollari suuruse laenu („Rahva Hääl” 09.11.1992).

 

BRÜSSEL. Euroopa Ühenduse rahandusministrid kinnitasid esmaspäeval Eestile, Lätile ja Leedule antava krediidi suuruseks 220 miljonit ECU-d (270 miljonit dollarit).

100 miljonit ECU-d (123 miljonit dollarit läheb Leedule, 80 miljonit (98 miljonit) Lätile ning 40 miljonit (49 miljonit) Eestile. Laen antakse maksimaalset seitsmeks aastaks. Tingimuseks on seejuures kokkuleppe sõlmimine Rahvusvahelise Valuutafondiga Balti riikide majandusreformi paketi osas Ka peab maailma 24 arenenud tööstusriiki ühendava G-24 eraldama Baltikumile võrdse rahasumma.

Krediit väljastatakse kahes etapis. Esimene osa makstakse välja kohe pärast IMF-ga kokkuleppele jõudmist, teine osa aga alles siis, kui kolme Balti riigi valitsused on täitnud EÜ poolt seatud tingimused („Rahva Hääl” 25.11. 1992).

 

Meelepärane poliitika okupeeriva riigi kodanike legaliseerimisel, põllumajanduse põhjalaskmisel ja ettevõtete mahamüümisel läänele garanteeris minilaenude andmise jätkumise. Või oleks õigem öelda: oma õiguste mahamüümine läätseleeme eest?

 

Peaministri vastustest on ehk huvitavam see, kus juttu Eesti riigi (või valitsuse poolt garanteeritud) juba võetud või võetavatest laenudest: Mart Laar loetles neid 10: „Statoililt” 750 000 USD, Islandi Keskpangalt 20 000 eküüd, „Nestelt” 20,6 miljonit USD (kõige rohkem muret valmistav laen), Soome Vientiluotto'lt 50 miljonit marka, USA-lt 10 miljonit USD viljaostuks, Maailmapangalt 30 miljonit USD kütuse, ravimite jms. ostuks, Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangalt 30 miljonit USD energeetika tarbeks, Jaapani Ekspordi- ja Impordipangalt 20 miljonit USD, Euroopa Ühenduselt ca 60 miljonit USD ja Kanadalt 10 miljonit sealset dollarit („Rahva Hääl” 11.12.1992).

 

Eesti territooriumi vajas lääs ka muuks otstarbeks. Kui ühelt poolt hakkas Maailmapank „Kunda Nordic Tsemendi” aktsionäriks („Rahva Hääl” 11.12.1992), siis oli sel „heategevusel” kaugeleulatuvad plaanid. Tegelikult midagi uut välja ei mõeldud. Kui Wall Street finatseeris kommunistide võimulepääsu Venemaal, siis tehti seda arvestusega seal rajada ühiskeemiaettevõtteid nn. põletatud maa taktikal. Täpselt aasta hiljem puhkeski seoses Kundaga tavatu skandaal:

 

Eilsel Kunda linnavolikogu istungil šokeeris maakonna keskkonnanõunik Taimi Parve rahvaasemikke teatega, et linna kavatsetakse ehitada jäätmepõletamistehas. Asjaajamine Euroopast jäätmete Kundasse toomiseks on käinud kohaliku omavalitsuse eest salaja, meenutades omaaegset fosforiidisõda. Siis otsustati Virumaa saatust ju ka mujal. Seni on jäätmepõletamise tehase ideed toetanud keskkonna- ja majandusministeeriumi ametnikud.

Lääne-Virumaa keskkonnanõuniku Taimi Parve ja Kunda linnapea Anne Tasuja käes on dokument, mis tutvustab tehast. Nimelt kavatsetakse ehitada Euroopa Liidu normidele vastav jäätmepõletamiskompleks kogumaksumusega 145 miljonit USA dollarit. Tehast kavatsetakse kasutada vähemalt 20 aasta jooksul. Eestisse toodaks Euroopa Liidu maadest jäätmeid – autokumme, happeid, klooriühendeid – aastas 70 000 tonni... Iga imporditud mürgitonni eest on seadet kasutav firma nõus Eesti valitsusele lõivu maksma 48 dollarit. Võimalikest keskkonnakahjustustest pole juttugi. Samuti mitte sellest, mida kavatsetakse teha jäätmepõletamise jääkidega...

Proua Parve kommenteeris: sel ajal kui Aafrika riigid on moodustanud liidu selleks, et tõkestada Euroopast mürkide vastuvõtmist, oleme meie sellega nõus („Rahva Hääl” 16.12.1993).

 

Pole kahtlustki (kuigi tõestada pole võimalik), et nõusoleku saavutamiseks anti altkäemakse. Ühiskond korrumpeerus. Kes vähegi pirukale lähemal oli, mõtles eelkõige ikka oma tasku peale. Raha kantimine ning altkäemaksud said elunormiks, vahendeid rikastumiseks ei valitud. Kaks aastat eitas Mart Laar järjepanu rahareformi käigus ringlusest kõrvaldatud rublade müüki, kuid lõpuks oli ta ikkagi sunnitud 2.septembril 1994 teo üles tunnistama. Valel on teatavasti lühikesed jalad. Kuigi mitte alati.

17.novembril 1992 kuulutas Eesti Panga Nõukogu pärast valitsusega peetud konsultatsioone moratooriumi kolmele suurele kommertspangale: Tartu Kommertspangale, Balti Ühispangale ja Põhja-Eesti Aktsiapangale. Tuhanded hoiustajad jäid oma säästudest ilma. Mida ei juhtunud muidugi panku juhtinud tegelastega. Nemad rikastusid. Kuigi 18.detsembri 1992.a. otsusega likvideeriti näiteks Tartu Kommertspank (UBB ja PEAP jäeti alles), on tänaseni jäänud õhku rippuma küsimus – oli see vältimatu?

 

NSV Liidu esimesest, Tartu Kommertspangast, pole kolm aastat pärast Eesti Panga kehtestatud moratooriumi jäänud järele muud peale 63 miljoni kroonise võla ja kahe pankrotihalduri, kes üritavad kivist vett välja pigistada ehk teisisõnu kurikuulsatest TKP laenudest mingigi osa tagasi saada...

Tartu Kommertspanga otsustasid 1989.aastal luua Tartus tollal mõjuvõimsad „punased direktorid”: Olari Taal („Tartu Maja”), Olev Nigul („Tarmeko”), Ilmar Ulp (Lihakombinaat) jt., sest nad tahtsid oma raha liikumise enda kontrolli alla saada. Panga esimeseks direktoriks sai riigipangas töötanud Ants Veetõusme, nõukogu esimeheks (omanike esindajaks) Olari Taal.

Veetõusmest sai 1990.aastal parlamendisaadik ning hiljem Eesti Panga nõukogu esimees. Olari Taal pääses TKP-st alles 1992.a. talvel, kui läks oma tädipoja Tiit Vähi valitsusse majandusministriks. 1990.aastal sai panga juhatuse esimeheks Rein Kaarepere, kelle ametissemäärajaks oli Olari Taal.

TKP andis esimesel aastal väljapoole Eestit (Venemaale, Kaukaasiasse ja Kesk-Aasiasse) 30 miljonit rubla laene, millest enamik kadus nagu vits vette... Vaatamata sellele olid TKP esimesed aastad edukad... Veel 1991.aasta näitas TKP-d parimas vormis: pank teenis üle 60 miljoni krooni kasumit, jagas 60% dividende ning Rein Kaarepere kuulutati aasta parimaks ärimeheks (ehkki tagantjärele on selgunud, et kasum oli ülespuhutud...

TKP-lt sai laene enamik Eesti tollaseid suurfirmasid, seega peaks neil olema põhjust Tartu panka hea sõnaga meenutada. Näiteks „Vaba Maa” trükikoda, „Olümpia” hotell, „Wermo”, lisaks neile ka Tallinna linnavalitsus, mis sai veepuhastusseadmete rajamiseks 25-miljonilise laenu. „75% laenudest oli antud 50-le selle aja suurimale ettevõttele, valdavalt riigifirmadele,” kinnitab Kaarepere...

Moratooriumikomisjon väidab oma aktis, et TKP 325 miljoni kroonisest laenuportfellist 54% olid üle aastase tähtaja (ehk pikaajalised) laenud (enamik kolmeaastase tähtajaga), laenuressurss aga põhines 80 protsendi ulatuses nõudmiseni hoiustel ja 20 protsendi ulatuses tähtajalistel hoiustel...

Igal juhul halvenes TKP olukord 1992.a. suvel eeltoodud põhjustel järsult ja ainus võimalus mingitki likviidsust saavutada oli saada raha Venemaalt.Kaarepere saigi TKP Togliatti filiaalilt 900 miljonit rubla, mille kroonideks konverteerimine tõi kaasa kurikuulsa 73 miljonilise kroonise „Eesti Kütuse” laenu.

„See laen oleks TKP päästnud, kuid moratooriumi tõttu leidis riik ettekäände tagasimaksmine lõpetada,”...

Kuid miks sel juhul TKP likvideeriti, kui UBB ning Eesti Pangale ja valitsusele kuuluv PEAP jäid alles ja liideti?

Mõnede pankurite hinnangul polnudki 1992.a. suvel kõige kehvemas seisus mitte TKP, vaid PEAP, mida ei likvideeritud just seetõttu, et ta oli seotud omanike soperdustega. UBB jäeti alles seepärast, et tema bilansis oli 300 miljonit krooni Venemaa Välismajanduspangas külmutatud raha (nn. VEB-fond). Selle katteks on Eesti riik emiteerinud võlakirju, mille kustutamise tähtaeg on 1998.aasta, kuid et Venemaalt raha kättesaamine on enam kui lootusetu, tuleb see 300 miljonit väga tõenäoliselt maksta kinni riigieelarvest...

Pankrotimenetlus näitab täna, et TKP päästmiseks oleks tõenäoliselt piisanud 63 miljonist, mis on praegu panga vastu üleval olevate nõuete summa...

TKP hukk ei oleks olnud vältimatu...

TKP filiaalidest arenesid edasi iseseisvad pangad (Lääne-Eesti Pank, Pärnu Kommertspank, Otepää Ühispank, mis sarnaselt esiisale pankrotistusid) ja tänaseni edukalt töötavad Tallinna Pank ja Hansapank.

Saatuse tahtel on seepärast praegu miljonärid ka Taali-Kaareperet, kelle Hansapank TKP litsentsi eest vastutasuks aktsionärideks võttis (minu rõhutused – A.M.) („Luup” nr.3. 20.nov.1995).

 

Esimese klassi matemaatikat oskab igaüks. Kuna ametlik pankrotimenetlus näitab, et panga oleks päästnud 63 miljonit krooni, siis Toompea valitsuse keeldumine maksta tagasi 73 miljonit krooni kütuselaenu, on enam kui tähendusrikas. Nagu seegi, et TKP-st välja kasvanud Hansapank ja Ühispank on „edukad” tänini. „Oskuslikud pankrotid” on varemgi sulisid rikastanud. Ja seda mitte ainult Eestis.

 

 

Muudatused Mart Laari valitsuse koosseisus

 

Objetiivsuse huvides märkigem ära ka arvukad muudatused Mart Laari valitsuse koosseisus, sest vastutus teostatud poliitika eest ei lange ainult esmasele koosseisule.

Mart Laari valitsus oli ametis 21.oktoobrist 1992 kuni 26. septembrini 1994, seega siis peaaegu kaks aastat. Jäägriskandaali haripunktil 1993.a. augustis astus tagasi kaitseminister Hain Rebas, tema järglaseks sai Jüri Luik. Viimane püsis ametis vaid jaanuarini 1994, kuid ta ei lahkunud valitsuse koosseisust, vaid sai Trivimi Velliste asemel välisministriks. Kolmas kaitseminister Indrek Kannik täitis oma kohuseid samuti lühikest aega – maini 1994. Teda asendas Enn Tupp.

Ametis ei püsinud kaua ka majandusministrid. Ain Saarmann’i vahetas 1993.a. veebruaris välja Toomas Sildmäe, viimase aasta hiljem 1994.a. jaanuaris Toivo Jürgenson.

Täpselt sama võib väita rahandusministrite kohta. Madis Üürike lahkus ametist jaanuaris 1994, tema järglase Heiki Karnich’i asendas juba juunis 1994 Andres Lipstok.

Justiitsminister Kaido Kama astus tagasi 1994.a. juunis, tema järglaseks sai Urmas Arumäe. Haridusministri Paul-Eerik Rummo vahetas samuti 1994.a. juunis välja Peeter Olesk.

Siseminister Lagle Parek astus tagasi detsembris 1993, tema järglaseks sai Heiki Arike.

Kommenteerida ühe või teise ministri asendamise põhjusi on mõttetu. Sest lõppude lõpuks üldises plaanis okupatsiooni põlistamise poliitika teostamisel ei oma see tähtsust. Omamoodi erandiks võib pidada Lagle Parek’it. Mitte sellepärast, et ta poleks teinud teistest ENSV õigusjärgse riigi ülesehitamisel vähem ja okupatsioonivõimu ministrina seda, mida talt nõuti. Eriti küüniline oli lugeda tema ametlikku tõlgendust 1992.a. põhiseaduse kohta ühe suurema levikuga mitmes keeles ilmuva Vene ajalehe „Moskovskoje Novosti” veergudel. Ta kirjutas järgmist:

 

Eesti riik on igas mõttes normaalne riik. Mittekodanik ei saa olla parlamendiliige? Nii on kombeks kogu maailmas. Seevastu kohalikes võimuorganites – palun väga. Meie põhiseadus annab mittekodanikele, kes on elanud antud territooriumil kolm aastat, õiguse valida ja olla valitud. Kui valimistel veab, võib Tallinna Linnavolikogu muutuda täiesti venekeelseks. Linnapeaks võib saada venelane, isegi kui ta ei ole Eesti kodanik („Moskovskoje Novosti” 31.01.1993, e.k. „Päevaleht” 28.06.1993).

 

Mida ta kirjutamata jättis, oli muidugi see, et valitsuskoalitsiooni kodakondsuspoliitika teostamise tulemusel on tänased mittekodanikud valdavas osas homsed kodanikud, mistõttu ei pruugi olla kaugel ka see aeg, mil Riigikogu võib muutuda täiesti venekeelseks.

Mis ajendas teda kollaboreeruma okupatsioonivõimuga, selle kohta võib muidugi ainult oletusi teha. Ja on ka tehtud. On avalik saladus, et nn. poliitvange vabastas Venemaa ennetähtaegselt siis, kui viimased olid soostunud kaastööga KGB-le. Ja Lagle Parek on ennetähtaegselt vabastatud poliitvang. Tema võimalikule seosele KGB-ga on pressis korduvalt vihjatud („Järva Teataja” 13.02.1992, „Päevaleht” 12.09.1992 jne.). Mina siin seda väitma ei hakka, sest minu silmis pole vahet, kas inimene võitleb oma rahva vastu KGB kaastöölisena või mitte.

Kuid usun, et Lagle Parek oma südamepõhjas andis endale aru, mis ümberringi toimub ja ka enda rollist selles, sest miks muidu poliitikast tagasi tõmbudes hakkas ta tõsiuskseks katoliiklaseks.  Ilmselt neid patte ikka pidi olema, mida pihtida.