Harri Kingo kultuurist.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/kati-saara-vatmann-pullide-mollidega-kodanlased-vastu-tahtmist-kuntsi-nautlemas.d?id=57932862&com=1&s=1&no=0
See kuradima kristlane hoolib meie rahvusest ja ligimestest...:)))


Harri Kingo, 17.09.2011 07:48
Ei ole näinud seda etendust, kuid veidi kulturist, ja seeläbi siis ka kultuuri vastuvõtmisest ja selest, miks seda kultuuri enam vastu ei võeta, miks kultuur kaob.

Kultuur on väärtuste väljendumine mingis kultuurina võetavas vormis - luuletaja kirjapandud luuletus on vaid see tagajärg ja vorm, milles luuletaja esitab esmast - oma äratuntud väärtust, iseennast selle äratundmise ja väärtusena. Kui seda väärtust pole luuletajas, siis pole seda ka paberil ja see luuletus on tühime ja kaob. Sama mistahes kunstiloomingu kohta.

Arenevas ühiskonnas on alati inimesi, kes väärtusi otsivad, leiavad ja neid mingis kultuurilises ja kunstilises vormis väljendavad. Kui aga üks rahvas enam ei loo kultuuri, mis kestaks üle looja enda eluea, mis ulatuks teistesse kultuuriruumidesse olenemata keele, mõtlemise, arusaamise, traditsioonide ja kommete erinevustest, kui see rahvas tegeleb vaid vormimängudega ja kogu tema kultuur osutub nihutatuks mitte sisu sügavuse ja kõrguse, vaid spektri nn. "kollase otsa" või kassa täitumise suunas, siis on sellest järeldus vaid üks - see rahvas, see kultuur on kaotanud endise sideme selle väärtuste alusega - tõega, mille avastamine ja avamine on kultuuri allikas ja läte. See rahvas ja see kultuur on lõpetamas oma arengut ja on alla käimas.

Pelk vormilis-märgiline tähenduste tasandi teisenemine, kui see ei kanna endas uust kvaliteeti ega ole põhjustatud tõe enamast äratundmisest, väärtuselisest arengust, on pelk kultuuriline vegeteerimine. Kunstist saab tarbekunst, kultuurist olme ja väärtuselist tasandi asemel tegeletakse äriga. Ma täheldangi just seda kultuuri "arengu" suunda oma ühiskonnas kaasajal.

Seda kultuuri looja poole pealt vaadatuna.

Kuid kultuuril on ka teine pool kultuuri looja kõrval - see on kultuurist osasaaja, selle vastuvõtja pool. Kui ka looja on väärtuse ära tundnud ja seda endas omab ja seda endast väljendab mingis kunstilises vormis, siis kas kultuurisündmus saab tegelikuks, oleneb ka teisest kultuuri poolest - oleneb kultuuri vastuvõtjast. Ka osasaajas peab olema sama väärtus juba eos olemas, et ta oleks suuteline looja pakutud väärtust ära tundma ja vastu võtma. Kui see väärtus on olemas mõlemas pooles - nii loojas kuinosasaajas - siis kohtuvad kultuurisündmuses looja ja osasaaja ja kultuur saab reaalseks mõlema isiksuse juba arenguliselt kõrgemaks tasemeks. Väärtust on annetatud, väärtust on vastu võetud ja isiksused on on läbi kultuurisündmuse enamaks saanud kui nad enne olid - kõik on rikkamad.

Miks meil kultuur on saamas pelgaks "kultuuri nautlemiseks"?

Kahel põhjusel - üha vähem on loojad ise võimelised ära tundnud seda väärtuselist alust, mida oma loomingu läbi väljendada ja pakkuda. Teisalt on üha vähem seda väärtuse äratundmist ja endas omamist kultuurist osasaaja poolel. Nii kohtuvad kultuuris mitte looja ja osasaaja, vaid müüja ja ostja. Tehing toimub, pileteid müüakse ja ostetakse, kohale tullakse ja pakutavat vaadatakse... Mida ei juhtu on see isiksuste kohtumine ja rikastumine selle kultuurisündmuse vahendusel just väärtuselisel tasandil, sest kummaski pooles pole seda väärtust. Loojal pole väärtust pakkuda, osasaaja aga pole suuteline väärtust ära tundma, kui juhtub, et loojal seda pakkuda on.

Ühiskond on kaotamas väärtuselist alust ja orientatsiooni ja see väärtuste tasandi minetamine avaldub ka kultuuris, kus eeldatavasti väärtuseline rikastumine peaks toimuma. On sündmused, neid on lausa massiliselt, mida aga pole on seesama väärtuseline vastastikune rikastumine.

Järeldus on vaid üks - me pole arenev ühiskond, arenev rahvus, tulevikuga sootsium. Tuimus ja kultuuri formaalsus on vaid selle esmase tagajärg ja ilming, et me oleme väärtuselisel tasandil ise viljatud ja võimetud. Eks me ju liigugi üha kiiremini kogu rahvaga kõige kaduva teed.