Jälle, 25.05.2011 16:19
arvamuse taga on üks inimene:
ehk Eesti Omanike Keskliidu volikogu esimees on Anto Raukas !!
No comments. Mõtleja saab ise aru.
sotsiaaldemokraat, 25.05.2011 12:21
Igal juhul on hea, kui rohkem sõltumatuid organisatsioone ja institutsioone, sealhulgas erakondi, energiateemat analüüsib.
Eesti poliitikas on kogu aeg aga tüüpiline, et väline jutt on üks, tegelikud põhjused aga teised. Energeetikas liiguvad on tohutud rahad, sealhulgas maksumaksja rahad. Kui asjaga tegutseb Reformierakond, siis on päris kindel, et asjaajamine käib maksumaksja raha ümberpumpamise nimel mingi kitsa kildkonna taskusse. Et see pole kooskõlas Eesti põhiseaduslike eesmärkidega ja peale selle julgeolekupoliitiliselt väga ohtlik (primitiivne lugulaul erastamise tohutustest eelistest võib muuta Eesti omanikuks nt. Gazpromi), see kedagi eriti hiidsuurte vaheltkasude lootuses. Õnnelikumal juhul, kui Kreml Eesti energeetika omanikuks ei saa, saab selleks meie primitiivparempoolsete asjaajamise tulemusena kitsas tuumajaama omanike seltskond, kellele siis iga elanik hakkab iga jumala päev oma sente maksma lähema 50 aasta perspektiivis. Enne seda käib muidugi poliitiline ajutöötlus, roosamanna lubamine ja kallutatud andmete esitamine, et rahvalt see rahapumba otsus välja meelitada. Täispanga peale minek oleks üks riigieelarve välja manguda alguses olemasoleva põlevkivi-energeetika parandamiseks ja siis teine riigieelarve välja meelitada tuumajaama rajamiseks (mis muudab selle esimese mõttetuks, aga raha on kätte saadud).
See konkreetne Omanike Keskliidu jutt meenutab natuke kahtlaselt palju meie võimuerakondade jutte. Ja numbreid on ka päris palju sees, nagu Ansipi esinemistes, need niisama ei teki. Muidugi teada me ei saanud, palju ikkagi elektrihind tõuseb seoses saastemaksudega. Kas 20%, 2 korda või 20 korda. Aga see ebamäärasus ongi vaja hirmuõhkonna tekitamiseks, et mingi suurem afäär (tuumajaam) läbi suruda. Päris tore number on 8+3 miljardit tonni põlevkivi. Muidugi jäeti tegemata jagamistehe 20 miljoni tonniga, mis annab põlevkivi jätkumise ajaks 550 aastat! Isegi kui põlevikivi toodangut kahekordistada, näiteks et iga Eesti elaniku kohta toota paar tonni autokütust aastas (kogu vajaminev), siis jätkuks põlevkivi 275 aastaks! Miks siis seda jagamistehete ei tehtud? Aga selleks, et põhjendada tuumajaama vajadust ja eesti maksumaksjalt välja petta üks riigieelarve (koolide, haiglate, hariduse, elukvaliteedi arvelt).
Teine asi, mis siit kirjatükist välja paistis, on tuuleenergia erakordne (tahtlik?) alahindamine. Tuuleenergia taotlusi on sisse antud juba praegu Eesti kahekordse energiavajaduse mahus ca 3000MW. Kui sellest realiseerub isegi 10-20%, on kogu energiamajandus täiesti pea peale pööratud. Lisaks sellele räägitakse juba päris realistlikult hüdro-akumulatsiooni kompensatsioonijaamadest 100MW suurusjärgus. Need tasandaksid tuuleenergia kõikumisi efektiivselt. Ja nende oluline eelis võrreldes suure tuumajaamaga on see, et neid saab teha suhteliselt kiiresti järk-järgult, mitte ei pea ootama 20 aastat käikulaskmist ja 30 aastat tasuvusaega.
Kui me ei saa siin objektiivset hinnagut tuumajaama lobitöö asemel, siis jäävadki seda maksma kõik, nii koduomanikud kui ka kõik muud omanikud. Selles osas on muidugi Riikliku Energeetika Komitee vajadus õige, aga kuidas me saaksime sealt teatud erakondade lobitöö kõrvale hoida, seda on küll raske ette kujutada enne, kui Sven Mikser pole peaminister.
Igal juhul on hea, kui rohkem sõltumatuid organisatsioone ja institutsioone, sealhulgas erakondi, energiateemat analüüsib.
Eesti poliitikas on kogu aeg aga tüüpiline, et väline jutt on üks, tegelikud põhjused aga teised. Energeetikas liiguvad on tohutud rahad, sealhulgas maksumaksja rahad. Kui asjaga tegutseb Reformierakond, siis on päris kindel, et asjaajamine käib maksumaksja raha ümberpumpamise nimel mingi kitsa kildkonna taskusse. Et see pole kooskõlas Eesti põhiseaduslike eesmärkidega ja peale selle julgeolekupoliitiliselt väga ohtlik (primitiivne lugulaul erastamise tohutustest eelistest võib muuta Eesti omanikuks nt. Gazpromi), see kedagi eriti hiidsuurte vaheltkasude lootuses. Õnnelikumal juhul, kui Kreml Eesti energeetika omanikuks ei saa, saab selleks meie primitiivparempoolsete asjaajamise tulemusena kitsas tuumajaama omanike seltskond, kellele siis iga elanik hakkab iga jumala päev oma sente maksma lähema 50 aasta perspektiivis. Enne seda käib muidugi poliitiline ajutöötlus, roosamanna lubamine ja kallutatud andmete esitamine, et rahvalt see rahapumba otsus välja meelitada. Täispanga peale minek oleks üks riigieelarve välja manguda alguses olemasoleva põlevkivi-energeetika parandamiseks ja siis teine riigieelarve välja meelitada tuumajaama rajamiseks (mis muudab selle esimese mõttetuks, aga raha on kätte saadud).
See konkreetne Omanike Keskliidu jutt meenutab natuke kahtlaselt palju meie võimuerakondade jutte. Ja numbreid on ka päris palju sees, nagu Ansipi esinemistes, need niisama ei teki. Muidugi teada me ei saanud, palju ikkagi elektrihind tõuseb seoses saastemaksudega. Kas 20%, 2 korda või 20 korda. Aga see ebamäärasus ongi vaja hirmuõhkonna tekitamiseks, et mingi suurem afäär (tuumajaam) läbi suruda. Päris tore number on 8+3 miljardit tonni põlevkivi. Muidugi jäeti tegemata jagamistehe 20 miljoni tonniga, mis annab põlevkivi jätkumise ajaks 550 aastat! Isegi kui põlevikivi toodangut kahekordistada, näiteks et iga Eesti elaniku kohta toota paar tonni autokütust aastas (kogu vajaminev), siis jätkuks põlevkivi 275 aastaks! Miks siis seda jagamistehete ei tehtud? Aga selleks, et põhjendada tuumajaama vajadust ja eesti maksumaksjalt välja petta üks riigieelarve (koolide, haiglate, hariduse, elukvaliteedi arvelt).
Teine asi, mis siit kirjatükist välja paistis, on tuuleenergia erakordne (tahtlik?) alahindamine. Tuuleenergia taotlusi on sisse antud juba praegu Eesti kahekordse energiavajaduse mahus ca 3000MW. Kui sellest realiseerub isegi 10-20%, on kogu energiamajandus täiesti pea peale pööratud. Lisaks sellele räägitakse juba päris realistlikult hüdro-akumulatsiooni kompensatsioonijaamadest 100MW suurusjärgus. Need tasandaksid tuuleenergia kõikumisi efektiivselt. Ja nende oluline eelis võrreldes suure tuumajaamaga on see, et neid saab teha suhteliselt kiiresti järk-järgult, mitte ei pea ootama 20 aastat käikulaskmist ja 30 aastat tasuvusaega.
Kui me ei saa siin objektiivset hinnagut tuumajaama lobitöö asemel, siis jäävadki seda maksma kõik, nii koduomanikud kui ka kõik muud omanikud. Selles osas on muidugi Riikliku Energeetika Komitee vajadus õige, aga kuidas me saaksime sealt teatud erakondade lobitöö kõrvale hoida, seda on küll raske ette kujutada enne, kui Sven Mikser pole peaminister.
No comments:
Post a Comment