Miks me tormame uppuvale laevale? (17)
Autor: Ramo Pener, õpetaja
Reede, 17. detsember 2010.
Loe kommentaare | Kommenteeri
Iga terve mõistusega inimene on seisukohal, et heast peast kuristikku hüppamine ning pilvelõhkuja katuselt alla hüppamine on suhteliselt ebaratsionaalne tegevus. Kel hallollust piisavalt, püüab selliseid tegevusi ennetada ning vältida. Enesealalhoiuinstinkt ütleb, et selliste fataalsete tegevuste eest tuleb iga hinna eest põgeneda.
Hedonistlikel heaoluriikidel hakkab pidu luksuslaeval läbi saama. Veel viimased õnnelikud paarid keerutavad tantsupõrandal jalga, kuigi jalgealune kõigub juba tugevasti. Suur osa eurotsooni laevareisijatest otsib juba päästeveste ja -paate, sest uppumatuks ning võitmatuks kuulutaud eurolaev lekib ning katlakütjad on mootoriruumis väsinud söe loopimisest, sest laev on juba tugevasti kreenis. Meie aga tahame pimesilmi uut laeva vaatama ja nautima minna, sest kutse pikaajalisele kruiisile tundub nii ahvatlev ja soodus. Kahjuks eurotsooni suurpere pole ammu enam nii monoliitne, nagu lihtinimesele püütakse muljet jätta.
Röövkapitalism (kolhooside, sovhooside, metsakombinaatide, raudtee ärastamine) ja plutokraatia jõudis meieni pika vinnaga, aga meie ei taha ju millestki ilma jääda – isegi mitte Epikurose-aegset hedonismi meenutavale Kreeka riigile megalaenude tegemisest. Mitme kohaga tööd rügavad eestlased peavad kinni maksma Vahemeremaade üle võimete elamisest tulenevad võlad. Proportsionaalsuse printsiip on siinjuures vähe lohutust pakkuv. Ning erinevate allikate loetelu samuti.
Mida head on euro toonud Lääne-Euroopa supertööstusriikidele? Kas üleüldise likviidsuse kasvu? Ilmselt mitte. Kas maksujõu suurenemise ja konjunktuuri paranemise – sellest pole ka nagu eriti midagi kuulnud. Vähemalt sakslaste vaimustus on kogu selle projekti suhtes suuresti jahtumas. Kas euro on elavdanud tööturgu ning loonud uusi töökohti nii sini- kui valgekraedele? Vaevalt küll.
Hiinlased, türklased ja ukrainlased hõivavad varsti odava tööjõuna Eesti tööturu. Nii et uued IT-poisid on meil varsti platsis. Kas euro on tugevdanud lääneriikides rahvusidentiteeti? Pigem küll lagundanud. Ilmselt aitab euro tugevasti kaasa organiseeritud kuritegevusele. Sellele lisaks leiab veel aset globaalne marginaliseerumine, üleüldine hindade kallinemine (ei maksa kõike seostada USA ja Saudi-Araabia naftahindadega), inflatsiooni suurenemine.
Pole kuulnud, et euro oleks kedagi rikkamaks teinud. Sotsiaal-majanduslik staatus on paljudel säilinud suhteliselt muutumatuna nii rubla kui krooni ajal (sest pumbad ja pirukad on peibutistena alati teatud ühiskonnakihile kättesaadavad olnud) ning mis võluvits on euro, mis tõstab Eesti-suguse väikese allhankeriigi, olematu ekspordiga riigi turuväärtust ja atraktiivsust ning üksikisiku materiaalset kindlusetunnet tumeda tuleviku ees?
See on vaid Suure Venna osav mäng, kellel on vaja etturitena malelauale saada endised Ida-Euroopa riigid, kelle vankumatu kuuletumise abil on hea ebamugavaid manöövreid teha. Eesti-sugune väike riik kulub suurriikidele ära finants-majanduslikuks söödaks? Kas mitte 1945. a Jalta kokkulepete sõlmimisel maailma ärajaotamisel ei lähtutud sarnastest põhimõtetest?
Praegu oleneb loomulikult kõik Saksa riigist, kes on majanduse ja tööstuse vedur kogu EL-is. Kui nimetatud supervõim teeb juba kahtlasi vihjeid euroala ja EL-i kui terviku jätkusuutlikkuse osas seoses Lõuna-Euroopa riikide ülalpidamisega üle oma võimete elamisel.
Euro valuutana ei tee kedagi rikkamaks. Garanteeritud pole ka tööturu elavnemine. See, kui USA raha juurde trükib ja Hiinalt laene võtab, ei parenda kuidagi majanduse elavnemist Eesti tööturul. Ega see fakt ka väga palju lohuta, et meie riigil on väike laenukoormus. See toimub alati kellegi või millegi arvelt.
On ju avalik saladus, et uued finants-majanduskriisid koguvad juba tuure. Kui näiteks Saksamaa eurotsoonist lahkub, laguneb kogu eurotsoon koost ning sellega koos ka Euroopa Liit tervikuna. Järgneda võib vajadus üle-euroopalise kõva käe järele, kes riigid kaosest välja tooks. Selle tagajärjel võib Euroopa Liit laguneda veel rohkemateks kildudeks, kui ta oli enne liitumist.
Äriprojekt “Euroopa Liit ja euroraha” pole seni veel korralikult käima saanud. Ajaloolised, traditsioonidega ning religioonidega seotud taagad pidurdavad stabiilse liidu tekkimist. Lõimumise asemel on see tekitanud vastandumist. Liialt palju on multireligioossust, multiökonoomsust ning multikultuurilisust. Üks riik on nõus kompromissideks, eneseohverduseks, teine jälle mitte. Me ju keegi ei soovi olukorda, kus kusagilt kulisside tagant tõuseb esile üks ja ainus karismaatiline juht, kes kõva käe ja sõnaga paneb kõik riigid oma pilli järgi tantsima – aga kas meil siis üleüldse enam tantsutuju on?
Globaalne küla globaalse rahaga paraku ei lahenda globaalseid probleeme, mille põhjused on hoopis aastasadade või –tuhandete tagustes geopoliitilistes religioossetes taustsüsteemides.
Riikide vahel pole olemas üheselt võrdseid huvisid, kuna siin otsustab pragmaatilisus, mitte altruism – seda ka julgeolekupoliitilises mõttes. On vaid erahuvid, mida püütakse oskuslikult serveerida huvidena teiste riikide heaolu tõstmiseks.
Kas Eesti riik tervikuna on reaalses, mängulises, valikulises, sund- või absurdisituatsioonis? Aga see on juba järgmise loo teema.
Valigem (valge laev pole veel väljunud) uppuva laeva asemel kas või mõni väiksem ja vähemluksuslik, kuid usaldusväärsete kaptenite ja tüürimeestega laev, mis viiks meid turvaliselt oodatud sadamasse ning igavikuranda. Ka enne kevadisi valimisi tasuks sellele mõelda.
Reede, 17. detsember 2010.
Loe kommentaare | Kommenteeri
Iga terve mõistusega inimene on seisukohal, et heast peast kuristikku hüppamine ning pilvelõhkuja katuselt alla hüppamine on suhteliselt ebaratsionaalne tegevus. Kel hallollust piisavalt, püüab selliseid tegevusi ennetada ning vältida. Enesealalhoiuinstinkt ütleb, et selliste fataalsete tegevuste eest tuleb iga hinna eest põgeneda.
Hedonistlikel heaoluriikidel hakkab pidu luksuslaeval läbi saama. Veel viimased õnnelikud paarid keerutavad tantsupõrandal jalga, kuigi jalgealune kõigub juba tugevasti. Suur osa eurotsooni laevareisijatest otsib juba päästeveste ja -paate, sest uppumatuks ning võitmatuks kuulutaud eurolaev lekib ning katlakütjad on mootoriruumis väsinud söe loopimisest, sest laev on juba tugevasti kreenis. Meie aga tahame pimesilmi uut laeva vaatama ja nautima minna, sest kutse pikaajalisele kruiisile tundub nii ahvatlev ja soodus. Kahjuks eurotsooni suurpere pole ammu enam nii monoliitne, nagu lihtinimesele püütakse muljet jätta.
Röövkapitalism (kolhooside, sovhooside, metsakombinaatide, raudtee ärastamine) ja plutokraatia jõudis meieni pika vinnaga, aga meie ei taha ju millestki ilma jääda – isegi mitte Epikurose-aegset hedonismi meenutavale Kreeka riigile megalaenude tegemisest. Mitme kohaga tööd rügavad eestlased peavad kinni maksma Vahemeremaade üle võimete elamisest tulenevad võlad. Proportsionaalsuse printsiip on siinjuures vähe lohutust pakkuv. Ning erinevate allikate loetelu samuti.
Mida head on euro toonud Lääne-Euroopa supertööstusriikidele? Kas üleüldise likviidsuse kasvu? Ilmselt mitte. Kas maksujõu suurenemise ja konjunktuuri paranemise – sellest pole ka nagu eriti midagi kuulnud. Vähemalt sakslaste vaimustus on kogu selle projekti suhtes suuresti jahtumas. Kas euro on elavdanud tööturgu ning loonud uusi töökohti nii sini- kui valgekraedele? Vaevalt küll.
Hiinlased, türklased ja ukrainlased hõivavad varsti odava tööjõuna Eesti tööturu. Nii et uued IT-poisid on meil varsti platsis. Kas euro on tugevdanud lääneriikides rahvusidentiteeti? Pigem küll lagundanud. Ilmselt aitab euro tugevasti kaasa organiseeritud kuritegevusele. Sellele lisaks leiab veel aset globaalne marginaliseerumine, üleüldine hindade kallinemine (ei maksa kõike seostada USA ja Saudi-Araabia naftahindadega), inflatsiooni suurenemine.
Pole kuulnud, et euro oleks kedagi rikkamaks teinud. Sotsiaal-majanduslik staatus on paljudel säilinud suhteliselt muutumatuna nii rubla kui krooni ajal (sest pumbad ja pirukad on peibutistena alati teatud ühiskonnakihile kättesaadavad olnud) ning mis võluvits on euro, mis tõstab Eesti-suguse väikese allhankeriigi, olematu ekspordiga riigi turuväärtust ja atraktiivsust ning üksikisiku materiaalset kindlusetunnet tumeda tuleviku ees?
See on vaid Suure Venna osav mäng, kellel on vaja etturitena malelauale saada endised Ida-Euroopa riigid, kelle vankumatu kuuletumise abil on hea ebamugavaid manöövreid teha. Eesti-sugune väike riik kulub suurriikidele ära finants-majanduslikuks söödaks? Kas mitte 1945. a Jalta kokkulepete sõlmimisel maailma ärajaotamisel ei lähtutud sarnastest põhimõtetest?
Praegu oleneb loomulikult kõik Saksa riigist, kes on majanduse ja tööstuse vedur kogu EL-is. Kui nimetatud supervõim teeb juba kahtlasi vihjeid euroala ja EL-i kui terviku jätkusuutlikkuse osas seoses Lõuna-Euroopa riikide ülalpidamisega üle oma võimete elamisel.
Euro valuutana ei tee kedagi rikkamaks. Garanteeritud pole ka tööturu elavnemine. See, kui USA raha juurde trükib ja Hiinalt laene võtab, ei parenda kuidagi majanduse elavnemist Eesti tööturul. Ega see fakt ka väga palju lohuta, et meie riigil on väike laenukoormus. See toimub alati kellegi või millegi arvelt.
On ju avalik saladus, et uued finants-majanduskriisid koguvad juba tuure. Kui näiteks Saksamaa eurotsoonist lahkub, laguneb kogu eurotsoon koost ning sellega koos ka Euroopa Liit tervikuna. Järgneda võib vajadus üle-euroopalise kõva käe järele, kes riigid kaosest välja tooks. Selle tagajärjel võib Euroopa Liit laguneda veel rohkemateks kildudeks, kui ta oli enne liitumist.
Äriprojekt “Euroopa Liit ja euroraha” pole seni veel korralikult käima saanud. Ajaloolised, traditsioonidega ning religioonidega seotud taagad pidurdavad stabiilse liidu tekkimist. Lõimumise asemel on see tekitanud vastandumist. Liialt palju on multireligioossust, multiökonoomsust ning multikultuurilisust. Üks riik on nõus kompromissideks, eneseohverduseks, teine jälle mitte. Me ju keegi ei soovi olukorda, kus kusagilt kulisside tagant tõuseb esile üks ja ainus karismaatiline juht, kes kõva käe ja sõnaga paneb kõik riigid oma pilli järgi tantsima – aga kas meil siis üleüldse enam tantsutuju on?
Globaalne küla globaalse rahaga paraku ei lahenda globaalseid probleeme, mille põhjused on hoopis aastasadade või –tuhandete tagustes geopoliitilistes religioossetes taustsüsteemides.
Riikide vahel pole olemas üheselt võrdseid huvisid, kuna siin otsustab pragmaatilisus, mitte altruism – seda ka julgeolekupoliitilises mõttes. On vaid erahuvid, mida püütakse oskuslikult serveerida huvidena teiste riikide heaolu tõstmiseks.
Kas Eesti riik tervikuna on reaalses, mängulises, valikulises, sund- või absurdisituatsioonis? Aga see on juba järgmise loo teema.
Valigem (valge laev pole veel väljunud) uppuva laeva asemel kas või mõni väiksem ja vähemluksuslik, kuid usaldusväärsete kaptenite ja tüürimeestega laev, mis viiks meid turvaliselt oodatud sadamasse ning igavikuranda. Ka enne kevadisi valimisi tasuks sellele mõelda.
Milleks tõstatada probleemi kui isegi ei üritata leida lahendusi?
ReplyDeleteAinus lahendus mida ta pakkus oli valimised...nonoh.Kas selle artikli pärast peaks autorit valima vää? Kui sa pedagoog ei paku lahendusi praegu siis miks sa peaksid seda hiljem tegema?
Sa pedagoog esmalt tee endale selgeks mõisted:
ÜKSIKEMAENERGIASÕLTUMATUS
Tähendab seda,et üksikema ei maksa mitte sentigi elektri ega mistahes kütuse arveid.
PENSIONÄRIENERGIASÕLTUMATUS
Tähendab seda,et pensionär ei maksa mitte sentigi elektri ega mistahes kütuse arveid.
SOOLISEVÕRDSUSEENERGIASÕLTUMATUS
Tähendab seda,et naised ei maksa mitte sentigi elektri ega mistahes kütuse arveid.
Ja siis mõtle edasi kuda meie riigi asju lahendada:
Kuidas saab elektrit tasuta? Kuidas saab transporti tasuta? Kuidas saab maju tasuta? Kuidas taastada Eesti küla? Kõik see on kirjas selle lingi pealoos: http://elektritsaabtasuta.blogspot.com/2010/11/mida-tahendab-vabadus-ja-soltumatus-ehk.html