Konverents „Eesti toidu tootmine ja innovaatiline maaelu”.

http://www.vorumaateataja.ee/?a=uudised&b=11637

Eesti toidu tootmine ja innovaatiline maaelu
Taimi Plado	Loe kommentaare (1)
KONVERENTS • 10. detsembril toimus Vanemuise väikeses teatrimajas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna (SDE) ning Tartumaa Põllumeeste Liidu maaelu- ja põllumajanduspoliitika konverents „Eesti toidu tootmine ja innovaatiline maaelu”. Arutluse all ei olnud ainult piirkondlikud probleemid, vaid kogu Eesti põllumajandust ja maaelu puudutavad teemad. Räägiti hetkeseisust, aga vaadati ka tulevikku. SDE esimees Sven Mikser viitas oma kõnes viimasele inimarengu aruandele, mille järgi on Eesti regionaalsete erisuste suuruse poolest Euroopas eelviimasel kohal Läti ees ja Makedoonia järel. Antud asjaolu ei ole tema arvates mitte paratamatus, vaid riikliku regionaalpoliitilise hoolimatuse tagajärg. Ääremaastumine on jätkuv protsess. Igal aastal suletakse maakauplusi ja koole. Maapiirkondadest on paarikümne aastaga kadunud 70 000 töökohta. Ainult üks inimene kümnest on seotud põllumajandustööga. Kaasaegne põllumajandus märkimisväärselt uusi töökohti maale ei loo. Investeeringud on suunatud tootmise efektiivsuse tõstmisele, mis paraku toob kaasa töökohtade vähenemise. Praeguseks on ainult neli protsenti tööjõust hõivatud põllumajandusektoris. Põllusaadusi napib Eesti omavarustatuse tase on piisav ainult teravilja (100 protsenti) ja piima (151 protsenti) osas. Teravilja varustatuse tase väljendab kõikide liikide keskmist varustatust. Kuna eelmisel aastal oli rukki kokkuostuhind väga madal ja sel aastal seda piisavalt ei külvatud, siis rukki osas ei suudeta vajadust rahuldada ja puuduolev osa tuuakse sisse. Liha osas on omavarustatus kõige parem sealihaga – 90 protsenti ja veiselihaga 80 protsenti, kuid linnulihaga on vaid 47 protsenti. Köögivilja osas jääb 30–40 protsenti puudu. Puuviljade ja marjade omavarustatus on meil ainult 10 protsenti. Samas on Eestis ühe elaniku kohta kõige rohkem põllumaad võrreldes teiste Euroopa riikidega. Toetuste ühtlustamine tõstab konkurentsivõimet Riigikogu maaelukomisjoni esimees Kalev Kotkas oli samuti arvamusel, et kodumaise põllumajanduse võimalused on täielikult kasutamata. On olemas siseturu nõudlus ja ekspordi potentsiaal. Eesti põllumajandustoodete ekspordimaht ulatub kümne miljardi kroonini aastas, moodustades umbes kümme protsenti kõigi kaupade ekspordist. Toiduainete vajadus maailmas ainult kasvab. Põllumajandustoodetele on nõudlust igavesti. Kalev Kotkas usub, et kui Eesti põllumees suudab üle elada moonutatud konkurentsiga perioodi, kuni ühtlustuvad toetused vanade liikmesriikidega, siis on kõik paigas. Eesti Põllumeeste Keskliidu asepresident Jaan Sõrra tõi näite, et kui Soomes saab põllumees 500 hektari pealt seitse miljonit krooni, siis Eestis 1,2 miljonit. Väiksem toetus on vaid Bulgaarias. Väetised ja muud sisendid maksavad aga Eestis sama palju kui Soomes. Piima hind on Soomes palju kõrgem. Kogu Euroopa põllumajandus püsib toetuste najal, et tarbijal oleks taskukohane toitu osta. Kuidas peaks Eesti põllumees suurel ühisturul konkurentsis püsima, kui toetused on nii erinevad? Toetuste maht on kasvanud PRIA peadirektori asetäitja Ahti Bleive sõnul taotletakse Eestis enim ühtset pindalatoetust (ÜPT), mida rahastab Euroopa Liit. 2010. aastal esitati taotlus ligi 880 000 hektarile. Ühe hektari kohta makstakse 2010. aastal 1265.79 krooni.Taotlejatest 61 protsenti olid põllumehed ja 39 protsenti niitjad ehk niinimetatud tugitooli põllumehed. Pindala järgi läheb toetustest 90 protsenti siiski põllumeestele ja ainult niitmisega tegelevad toetuse taotlejad saavad kümme protsenti. Hooldatava ja põllumajanduskasutuses oleva maa pind aasta-aastalt kasvab ühtlaselt, kuid kasv on olnud pigem niidetava maa arvelt. Niitmine iseenesest on normaalne ja vajalik tegevus, maastik hoitakse korras, kuid inimene, kes toetust saab, ei tegele põllumajandusega ja põllumajandusektorisse see toetus tegelikult ei lähe. Eranditult igal aastal on taotlejate arv ja ka hektarid, millele taotlusi esitatakse, kasvanud. Ajakirjanduses avaldatakse ainult toetuste suurus ja inimestele jääb ekslik mulje, et põllumees ongi põline rikas. Tehnoloogiat uuendamata ei ole võimalik olla konkurentsivõimeline Euroopa Liidu ühisturul. 2013. aastal kaob ära põllumajanduse otsetoetuste siseriiklik lisamakse. Jaanus Marrandi arvates kompenseeriks selle toiduainete käibemaksu madalam määr, mis normaalse konkurentsi tingimustes peaks soodustama sisetarbimist. Igasugune tegevus, mis suurendaks omamaise toidu tarbimist, on selleks, et eesti põllumehed muutuksid tugevamaks. Eesti külad ei saa ainul turismile ja puhkemajandusele toetuda. Aasta põllumees ootab head õnge, mitte kala Aasta põllumees 2010 Madis Ajaots usub, et kuigi põllupidamine ei ole kerge, saab Eesti põllumees hakkama, kui teda liiga palju maha ei tehta ja kui oma toodangu eest saaks õiglast hinda. Riigilt ootaks ta pigem väga head õnge ja ei tahagi kala saada. Senisest rohkem võiks riiklikult toetada ühistegevust maamajanduses. Ühine kaubamärk aitab piirkonda turundada Jaanus Marrandi soovitas igal piirkonnal välja töötada regionaalse toidumärgi programm. Oma märgi identiteet on oluline, et tarbijad teaksid, mis on märgiga kaasnev lisaväärtus, millist kasu tarbija sellest tootest saab. Läbi selle turundatakse ka kodukohta ja selle väärtusi. Lõuna-Eestis on loodud kaks oma märki – Uma Mekk ja Seto Kimmäs. Värnik usub, et ühel hetkel peaks tekkima efekt, kus enam ei taheta importkaupa osta ja kus ollakse uhked oma piirkonna üle.