http://uudised.err.ee/index.php?06219142
REIN PAKK: juhtmetangid raamatukokku! (7)
Rein Pakk. (Postimees/Scanpix)
Minu naaber töötab raamatukogus. Ükspäev rääkis ta mulle, et mõnes Euroopa linnas näevad kaasaegsed raamatukogud välja hoopis teistsugused, kui me oleme harjunud ette kujutama.
Need olevat pigem nagu suured poed, nagu supermarketid või siis õigemini superlaenutused, kus sa võtad uksel ratastega poekäru ja korjad siis läbi mitme korruse kokku kõik vajaliku, mida sa laenutada tahad, ja väljapääsul registreerid kõik laenutusletis, mis on nagu supermarketi kassa.
See on muidu tavaline ja loogiline kujutlus sellest, missugune võiks olla kaasaegne raamatukogu, ainult et seal oli üks oluline konks, mille peale ise ei tule. Konks oli nimelt selles, mida kõike sealt laenutada sai. Lisaks raamatutele, mis moodustasid loomulikult lõviosa mahust, sai sealt laenutada veel muusikat ja filme, aga ka näiteks tööriistu, mida kodus võib-olla neli-viis korda elu jooksul vaja läheb.
Tõesti, mis neist osta – kallid ja seisavad esikunurgas –, parem laenutan raamatukogust. Miks mitte tööriistalaenutusest? Sest seal peab ju maksma, aga raamatukogus ei pea. Miks ei pea? Sest see on meie kõigi ühine vara. Kelle kõigi? Riigi, rahva, kõigi, kes makse maksavad. Täiesti mõistlik ja eluterve mõtteviis, isegi loogiline.
Tõepoolest, mille poolest erinevad netijuhtme otsiku paigaldamise tangid, kikilips või küünlajalg raamatust või CD-plaadist. Kõik need rahuldavad inimese vajadusi viisil, mis lubab neid esemeid laenata, mitte omastada. Neid esemeid saab jagada – tegu tehtud, oled rahuldatud, anna teisele edasi. Kõlab säästlikult. Üksikisiku ega rahva tervisele ei tule ju ometi kasuks see, kui nad pidevalt asju peavad ostma, pidev tarbimisvajaduse hoidmine on kurnav. Vajadusi on vaja rahuldada, mitte soetada vahendeid nende rahuldamiseks. Elamusi on vaja hankida, mitte esemeid, mis on elamuste kandjad.
Muidugi, asjade ostmine on omaette mõnu, mulle täiesti tuttav, ja siinkohal ei taha ma kunstiteoste kandjate omamissoovi alahinnata. Ma olen ostnud raamatuid, muusikat, filme puhtalt soovist neid omada, omada mulle meeldejääva elamuse tekitajate kandjaid.
Kuid hoopis teine asi on vajaduste rahuldajatega. Näiteks needsamad netijuhtme tangid, millest enne rääkisin – nende soetamine ja omamine ei paku küll mingit mõnu. Nende laenutamine on seepärast sotsiaalselt väga tänuväärne tegu.
Küllap ongi raamatukogu kunagi sündinud ideest, et kirjanduslikud lugemiselamused ja raamatutes sisalduvad teadmised peavad olema kõigile kättesaadavad. Ma arvan, et see on täiesti õige. Aga miks ei võiks raamatukogu proovida siis tõesti teha sama kättesaadavaks ka rahva teiste vajaduste rahuldamist?
Muidugi on niisugune arutlus patujutt. Ma peaksin olema vait ja õnnelik, et riigis, mille president soovitab poliitikutel keskenduda "olulisematele" teemadele kui toiduainete hinnatõus, tohib üldse veel raamatuid tasuta laenutada.
No comments:
Post a Comment