Tauno Toompuu: Erinevus rikastab muutumises
(15)21.10.2010 09:08
Tauno Toompuu, Rakvere Kolmainu koguduse õpetaja Nüüd on see siis kohal. Homoseksuaalsus ja kirik on teema, millega mitmes Euroopa riigis juba mõnda aega on madistatud.
Eesti, seni siiski veel suhteliselt konservatiivse ühiskonnana, on sellest võitlusest siiani üsna vaba olnud. Kuid hiljuti aktiivse homoseksuaalse propagandistina ka konverentsil “Erinevus rikastab” üles astunud luterlik vaimulik avas selle peatüki meiegi maal.
Kiriku otsus nimetatud isik oma vaimulike nimekirjast kustutada (mitte kirikust välja heita) on tõenäoliselt alles pikema protsessi algus, mille käigus kulutatakse kohtumajade uksi ja aetakse järge riigiseadustes. Inimõiguste volinikul on palju tööd juures ning kollastest teemadest toituvad meediaväljaanded hoiavad haugastena vast avastatud territooriumil pilku peal.
Debatist hoidumine
Kui vaadata inimeste reaktsiooni antud juhtumile, siis on vähe teemasid, mille puhul kiriku mingi otsus postsovetlikus riigis nii positiivse hinnangu saab. Põhjuseid on mitu. Üks ilmselt see, et konservatiivse hoiaku kaitsel asuvate organisatsioonide hulk väheneb märgatava kiirusega.
Kiriku sõltumatus riigi rahakotist annab suurema võimaluse vabalt otsustada. Teised, kellele riigi raha eluliselt oluline, peavad olema ettevaatlikud. Sest tuletame meelde, et miljonitesse kroonidesse küündinud eelarvega homopropaganda nime all “Erinevus rikastab” rahastajad olid Euroopa Liit ja meie oma sotsiaalministeerium. Seejuures ei saanud erinevuste rikkusest kõnelema tulla korraldajatest erineval, st kriitilisel seisukohal olevad inimesed.
Ilmselgelt ei saa rahalise toega samadest allikatest arvestada homoseksuaalset käitumist vastustavad mõtlejad. Näib, et “üleval pool” on juba otsustatud, et debatti antud teemal ei toimu ja igaüks meist peab harjuma mõttega, et tema oma rahast homopropagandat tehakse.
2008. aastal väljendasid kõik Eesti kristlikud kirikud Eesti Kirikute Nõukogu kaudu edastatud avalduses oma selgelt negatiivset hinnangut omasooihalejate kalduvuste suhtes. Põhjuseks ei ole mitte see, et need inimesed oleksid kuidagi väheväärtuslikumad, et neile ei laiene ligimese armastuse käsk või et nad automaatselt põrgusse oleksid määratud.
Homoseksuaalseid inimesi ei heideta kirikust välja, nii nagu ei visata välja abielurikkujaid, vargaid, valetajaid, mõrtsukaid. Kõigi nende inimestega tegeletakse ka siis, kui nad on eksinud. Inimest armastatakse ikka ja jumalanäolisust kannavad nad samuti kõik. Küll aga ei kiideta seejuures heaks ei seksuaalset lodevust, vargust ega tapmist, veel vähem nende propageerimist.
Utopistlik maailm
Kiriku ja seksuaalsuse teema on olnud esil varemgi. Katoliku kirikuga seoses laineid löönud pedofiiliaskandaalid on teravalt meeles. Tegelikult on ju seegi homoseksuaalsuse teema. Pedofiilsed preestrid on pea eranditult olnud homoseksuaalsete kalduvustega. Paljude puhul võib eeldada, et nad just nimelt oma haiglase kalduvuse tõttu on preestriametisse astunud.
Tsölibaadinõue võib oskuslikul kavaldamisel anda vabaduse selliseks seksuaalseks käitumiseks, mida pereinimene endale iial ei lubaks. Just sellest tulenevalt on katoliku kirik hakanud rangemalt jälgima, et preestriametisse ei pääseks homoseksuaalsete kalduvustega mehi.
Huvitav fakt on see, et kui Rootsi kirik riigi survele alla andis ja homoabielude laulatamise otsuse vastu võttis, kõlas kirikukogul järgmine küsimus: aga millal hakatakse pedofiilide õigustega tegelema?
Kirik oli nii lihtsameelsel arvamisel, et kui homoteemaga ühel pool, siis on seksuaalvähemuste õigustega asi korras. Imelikul moel ei nähta maailmas, kus ammu juba evolutsioonist kõneldakse, dünaamikat, mis kõike täidab. Iga uus otsus viib järgmiseni ja homofiilide õiguste järel tuleb leida lahendused ka pedofiilidele, zoofiilidele, nekrofiilidele, rääkimata siiani veel taunitud verepilastuse praktikast.
Utopistlikku võrdõiguslikku ühiskonda ehitades ei pääse neist küsimustest mööda. Saab ju kõiki nimetatud seksuaalse käitumise kalduvusi teoreetiliselt praktiseerida ka nii, et mitte kellelegi liiga ei tehta, ja nõnda, et osalised on õnnelikud. Kahtlemata suudab siin teaduski tõestada, et mingil moel on tegu kaasasündinud kalduvustega.
Õigused ja võimalused
Maailm liigub edasi ja inimkondki. Me ei saa ega tohi arenguid pidurdada, kuid me saame ja peame neid suunama. Kui meie otsuste taga on arusaamine, et kõik, mis on inimlik, on normaalne ja hea, siis küllap tuleb leppida sellega, et lasteaias võib sinu poja esimeseks “pruudiks” olla Kati asemel Mati ja et sinu “väimeheks” saab naine.
Võideldes viimse veretilgani oma õiguste eest, magame maha oma võimalused. Võrdsed õigused ei vii meid edasi. Minu õigus ei pane mind kasvama. Arengu eeldusteks on võimalused, aga mitte õigused. Võimalus muutuda sisemiselt ja tõeliselt uueks saada, on inimese ja inimkonna arengu seisukohalt esmane.
Kui kaob mõiste patust ja vajadus lunastuse järele, jääb inimene seisma ja muutub kui roiskuvaks tiigiks, mis järjest enam värske vee järele igatseb. Meie rikkus ei seisne paljude erinevuste õigustes, vaid kõigi ühises võimaluses asuda muutumise teele. Ja siin olemegi kogu oma kirevuses koos: homod ja pedofiilid, valetajad ja silmakirjateenrid, abielurikkujad ja vargad, kadetsejad ja tagarääkijad ... Ja meil kõigil on võrdne võimalus meeleparanduseks, võimalus muutumiseks ja kasvamiseks. Erinevus rikastab küll, aga muutumises.
Minu kommentaar:
Homopropaganda on inimsuse vastane kuritegu ja sotsiaalministeeriumi ametnikud tuleb võtta vastutusele.
No comments:
Post a Comment