18.09.2010, 12:40
Loe kommentaare (8)
Loe kommentaare (8) Väätsa Agro juhatuse esimehe ja kunagise väikeomaniku Tiit Tuuleveski sõnul toimetasid piimatootja endised omanikud omapäi ega andnud juhatusele laenuotsuste kohta aru.
"Eks see on selline raha pööritamise kunst," ütles Tuuleveski endiste omanike võetud laenude kohta. Ta arvas, et Alo Lillepealt ja teistelt eksomanikelt võiks raha pööritamist suisa õppida.
Järgneb intervjuu Tiit Tuuleveskiga:
Loe edasi 
Väätsa Agro aruandest nähtub, et ettevõte võttis Swedbankist suure laenu ja laenas selle ilma tagatiseta edasi uuele suuromanikule Urbanforsile. Mida Urbanfors selle rahaga tegi?
Paraku on nii, et ma ei saa ega oska teid ka kõige parema tahtmise juures aidata. Meil on ju põhikirja järgi nii, et ega juhatusel kui sellisel ei ole mingit finantskohustuste andmise ja võtmise õigust. Kõik need asjad, mis seal liikusid, olid omanike vahel kokku lepitud. Ainult lepingule pidime alla kirjutama ehk musta töö ära tegema. Kuhu see raha läks, selle kohta pole meil mingeid andmeid.
See ongi paras uurimise teema, kuidas need summad täpselt liikusid. Ma ei oska aga teid ise selles osas aidata, sest Urbanforsi me juurde ei pääsenud.
Meenutage neid uusi omanikke, kellele oma osalused müüsite. Mis mulje nad jätsid?
No mis mulje, noored ärimehed, õhku täis, nagu see buum tollel ajal oli. Lisaks käisid igasugused pangategelased siin, naljatamisi võib öelda, et nagu relva ähvardusel topiti laenu igale poole. Eufooria oli suur.
Mis hinnaga Te müüsite oma osaluse Väätsa Agros?
Ei, see ei oleks hea, kui ma ütleksin. Me omavahel leppisime kokku - kes me müüsime -, et seda hinda me ei avalda.
Kas Te saite oma osaluste eest raha kohe kätte?
Jah, kohe. Raha oli neil olemas. Osade kaupa ei makstud midagi. Ühe käiguga notari juurde sai kõik ära tehtud.
Te olete varem öelnud, et uued omanikud lubasid investeerida ettevõttesse kakskümmend miljonit krooni.
Jah, see oli nii kirjas notariaalses lepingus. Üle paarikümne miljoni, aga see on kõik tegemata.
Kas Teie ettevõtte juhina tundsite ka muret, miks omanikud soovivad nii suure summa Väätsa Agrost välja viia?
Selle üle oli päris tõsine arutelu. Kui aga omanik tahab laenu võtta ja kokkulepped on tal pangaga olemas, siis ei ole sel teel ju mingisuguseid takistusi ja pole vahet, kas olen mina siin juhatuses või otsitakse prügimäelt mõni tankist. See raha võetakse ja on tehniline küsimus, kes sel ajal kuulub juhatusse.
Teile ei öeldud, mis eesmärgil võetakse raha Väätsa Agrost?
Ei, ei, ei. Seda mulle ei räägitud. Kokkulepped olid pangaga olemas ja ega ma vist väga palju mööda ei pane, kui ütlen, et need samad Lillepead olid kunagi seal pangas tööl. Tutvuste värk. Lisaks ka Gildi-mehed. Kuhu need summad edasi liikusid, seda ma ei oska öelda.
Kas lisaks Harles Liivile, Alo Lillepeale ja Joakim Heleniusele oli veel huvilisi, kes soovisid Väätsa Agrot osta?
Näiteks Mati Polli käis meid vaatamas ja uurimas. Kosilasi oli teisigi.
Aga Liiv ja Lillepead suutsid Teid siis kõige paremini veenda?
Neil oli raha kohe pakkuda ja eks meil olid ka sisemised lahkhelid. Meie mõnel osanikul oli vaja seda raha kiiresti kätte saada. Hiljem lihtsalt selgus, et need lubadused, mis ostjad meile toona andsid, ei pidanud tagantjärele paika. Aga tangantjärele tarkus pole kõige parem.
Kui Väätsa Agro omanikelt hakati osalusi ostma, siis oli Alo Lillepea see, kes justkui nendest tehingutest eemalseisjana avalikustas ajakirjanduses, et Väätsa Agro 56 protsendi eest maksti ligi 80 miljonit krooni. Kas see suurusjärk on õige?
Las see jääb tema südametunnistusele. Nagu ma ütlesin, ei taha ma hinda avalikustada.
Kas uued omanikud tundsid huvi ka ettevõtte arendamise vastu või pigem huvitusid ettevõtte kaudu raha liigutamisest?
Kuidas ma seda nüüd ütlen. Eks majandusbuumi harjal oli plaane igasuguseid ja pole ju ka Äripäevale mingi saladus, et soov oli ehitada Eesti suurim laut. Samuti oli neil vahepeal plaan viia Väätsa Agro Kopenhaageni börsile (Lillepea ise ütles, et plaan oli küll viia Stockholmi börsi alternatiivnimekirja - toim), et veel raha kaasata ja investorite ringi laiendada. Õnneks need plaanid ei realiseerunud. Jumal tänatud. Ma ei kujutaks seda elu praegu ette, kui need plaanid oleksid kõik töösse läinud.
Aga kuidas Teile isiklikult tundub, kas Lillepeade ja Urbanforsi kõrgelennulised plaanid olid ausad või oli pigem nende eesmärk Väätsa Agrot kasutades võtta pangast suur summa laenu ja seda pööritada? Olid nad õhumüüjad või tõsised investorid?
Ma tõesti ei tea, milleks nad raha kasutasid. Päevselge on aga see, et enne omanikevahetust oli Väätsa Agrol praktiliselt olematu laenukoormus ning buumiajal küündis ettevõtte väärtus 200 miljoni krooni kanti. Ehk Väätsa Agro oli koht, kust raha võtta, et seda pööritada. Ega neil noortel meestel ideedest puudust küll ei olnud.
Praeguseks on kõigist nende suurtest plaanidest saanud üks suur kaos.
Jah, on saanud küll üks suur kaos ja tagantjärele võib öelda, et kõik, millele nad näpud külge panid, see haisema läks, aga noh, mis sest enam. Nüüd jääb meile ainult pangaga kaklemise rõõm.
Muidugi selle panga kohta ma ka toonitaks, et kui Väätsa Agro uued omanikud olid noored mehed ja õhku täis ja meri põlvini, siis kas Swedbank, kus on mitu korrust analüütikuid tööl, ometi kuidagi ei suutnud sellist laenu andmist vältida?
Pank ütleb, et Väätsa Agro oli korralik ettevõte - miks mitte anda sellele ettevõttele laenu.
Seda küll. Aga küsimus on selles, mille jaoks see laen anti ning millistel tagatistel. Kas siis keegi on laenates rikkaks saanud? Kui pank andis selliste tagatiste pealt suure summa laenu välja, siis on nüüd natukene imelik, et pank praegu kurja häält teeb.
Kas Väätsa Agro sai Swedbankist ja Hanseaticust võetud laenudest ka mingit kasu?
Ei saanud. Tootmistegevuse arendamiseks ei tulnud Swedbankist ja Hanseaticust võetud laenust küll ühtegi penni. See on küll päris selge. Algselt olime me SEB kliendid. Kui tuli Urbanfors meile kaela, siis kamandati meid Swedbanki ümber. Muidu oleme ikka jäänud truuks SEB-le, sest SEB on ettevõtjasõbralikum. Swedbank ei istu mulle kuidagi.
Swedbankist võetud laenu andis Väätsa Agro Urbanforsi käsutusse lühiajaliselt. Sama aasta lõpuks pidid nad selle tagastama.
Jah, siis oligi see eufooria, et me läheme kohe börsile ja sealt tulevad miljonid ja saab laenu tagasi maksta. Öeldi, et meil on kõik pangaga kokku lepitud ja selline otsus on nõukogus tehtud. Juhatus pidi selle otsuse lihtsalt allkirjastama.
Praegu ei kujuta küll ette, kuidas ilma pankroti ja saneerimiseta saab nüüd selle kohustuse täita.
Alo Lillepea väitel on kogu Swedbankist ja Hanseaticust võetud laen läinud endistele omanikele Väätsa Agro väljaostmiseks ehk siis Teile ja perekond Liebergile ja teistele.
Eks ta võib nii muidugi väita, aga kui numbreid vaadata ja võrrelda, siis tekib päris suur auk. Ma kinnitan, et seal on suur vahe.
Alo Lillepea omas ka eraisikuna Väätsa Agros umbes veerandi suurust osalust, mis hiljem liikus edasi tema osalusega Urbanforsi.
Eks see on selline pööritamise kunst. Tal oli seda osalust üksjagu palju. Ta pani bussid käima Väätsa ja Tallinna vahet, et väikeomanikud notarisse viia. Luks värk.
Selle rahapööritamise osas saab nendelt ikka õppida päris palju. Kui ilus ja aus see kõik oli, on juba iseküsimus.
Praeguseks on Urbanfors sisuliselt tühi firma, aga ma ei teagi, kes on nüüd selle firma taga, kellele meie laenasime raha. Olukord on kurb ja vastik ja kõige rohkem kannatavad omanike pulli pärast kohalikud inimesed.
Millega Urbanfors põhjendas, et nad laenu tagasi ei maksnud?
Ega nad ei põhjendanudki. Nad sisuliselt ei vastanud meie märgukirjadele ning eelmisel aastal me provisjoneerisime selle laenu. Bilanss oli vaja korda saada. Võib-olla, kui kunagi saabub siia Eldoraado, saame selle erakorralise tuluna tagasi.
No comments:
Post a Comment