Tuesday, August 24, 2010

Roheline tee meedia kolletumisele

http://www.epl.ee/artikkel/582232

2009. aasta pressivaenlaseks valiti justiitsminister Rein Lang.

Sirje Kingsepp, sotsiaalteaduste magister 24. august 2010 07:30

Kui isik kõrvale jätta, siis esindab justiitsminister kaudselt meie õigussüsteemis toimuvaid protsesse ja pressivaenlase tiitel annab ajakirjanike hinnangu Eesti seadusandluses toimuvatele muudatustele. Minu suureks üllatuseks leidsin vaenlase kandidaatide nimekirjast ka enda. Põhjus oli kaudselt sama kui Langil – ma ohustasin, kasutades kehtivat isikuandmete kaitse seadust, pressivabadust, sest soovisin end puudutava loo (Tuuli Koch: „Feminist ja sotsialist, aga mitte kommunist” 23.12.2004, EPL) eemaldamist Eesti Päevalehe internetiväljaandest. Nüüdseks on kohtu tasandil defineeritud, kes on avaliku elu tegelane, ja otsus, et minu persoonilugu peab olema internetis vabalt kättesaadav, on tühiasi, võrreldes kohtunikult meediale antud uute võimalustega.

Mulle õpetati EBS-is, et Eestis kehtib kontinentaalne õigus-süsteem, mis põhineb Eesti seadustel, ja kohtuotsused ei muuda kehtivat korda. Kohtusaalis sain teada, et tegelikult kehtib meil angloameerika süsteem, kus osalevad pooled ja kohtunik toetuvad peale seaduste ka isiklikele emotsioonidele ja välismaistele kohtulahenditele. Ehk meil on kohtus nüüd peaaegu sama põnev kui Ameerika filmis.

Kuidas kaitsta eraelu?

Ringkonnakohus leidis, et „avaliku elu tegelase määratlemisel on olulised ka isiku soov osaleda üldiste asjade otsustamisel ja avalikus elus osalemisel, samuti põhjused, millistel meedia isiku vastu huvi tunneb”. Järgnevalt kirjeldab kohtuotsus, et ma kirjutasin ajaveebi ja avaldasin arvamusartikleid, mis teeb minust endiselt avaliku elu tegelase. „Ringkonnakohtu hinnangul on avalik huvi üldsust huvitavate isikuandmete avalikustamiseks niivõrd oluline, et kaalub üles S. Kingsepa eraelu riive intensiivsuse.”

Ma ei eita, et olen kirjutanud ajaveebi, kuigi varjunime all. Eesti Päevalehe jurist väitis, et kui inimesed kirjutavad ajaveebides avalikult oma isiklikust elust, siis on ka ajakirjandusel õigus nende pereelust pajatada. Otsusest tulenedes on inimesed, kes osalevad valimistel, tunnevad huvi Eesti poliitika vastu ning kirjutavad arvamusartikleid, avaliku elu tegelased ja neile ei laiene põhiseaduse §-s 26 igaühele lubatud perekonna ja eraelu kaitstus ning § 45, mis annab igaühele õiguse vabalt levitada arvamusi sõnas ja trükis, kehtib persoonilugude kohta. Siit lähtudes on ajakirjanikul õigus kirjutada luba küsimata valimistel osalevate ja arvamust avaldavate inimeste eraelust. Nii võib tekkida olukord, et inimene ei soovi oma arvamust enam avaldada, sest ta ei taha, et ajalehed tema perekonnast kirjutaks. Sel juhul on ajakirjanduse valvekoera funktsioon täitunud täiel määral ja koer võib hammustada igaüht, kes liialt sõna võtma kipub.

Tulles tagasi minu persooniloo juurde, tahaksin selgitada, miks artikli internetis hoidmine kahjustab Eesti Päevalehe mainet. Nagu paljud on märganud, on ajakirjaniku üks raskeim ülesanne leida oma artiklile tabav pealkiri. Kuid online-ajalehes pealkirja alt sisu otsides tabab lugejat tihtipeale üllatus, et pealkirjas lubatut ei leiagi. Tegelikult peaksin ma artikli autorile Tuuli Kochile tänulik olema, et jutu pealkiri pole „Ida-Viru lüpsja sai partei esimeheks”, sest sellest räägib artikkel.

Kui ma kohtus selgitasin, kuidas ajakirjanik küll kirjutas, et olen lüpsmist õppinud, aga jättis märkimata, et ENSV-s oli see koolis mulle kohustuslik ja tegelikult olen ma eluaeg raamatupidajana töötanud, kõrgendas kohtunik häält ja teatas, et tema igatahes õppis müüjaks. Kui kirjutada kohtunikust persoonilugu, kuidas ta sai müüja kutsetunnistusega ringkonnakohtusse haamrit viibutama, poleks ka ju sel juhul artiklis ühtegi faktiviga, kuid kas selline artikkel oleks kooskõlas ajakirjanduseetikaga või teeniks skandaalidest toituva kollase meedia lõbusat leiba?

Minu sooviks oli internetist eemaldada artikkel, mille teaduslik väärtus seisneb võimaluses uurida ajastu ajakirjanike loomingulisust, kuid kohtuotsuse tagajärjel sai meedia õiguse kirjutada artikleid, kus „paljastatakse inimese tõeline pale”, ent näiteks poliitikast kirjutamine ununeb, kuna lugejaid igavad asjad ei huvita.

Samal teemal:

Mari Männiko: „Palun

kustutage see ära” EPL 23.08
Selle artikli kohta on võimalik lugeda 3 arvamust

No comments:

Post a Comment