Toidulaud kui keemialabor

http://puhaselu.blogspot.com/search?updated-min=2009-01-01T00%3A00%3A00%2B02%3A00&updated-max=2010-01-01T00%3A00%3A00%2B02%3A00&max-results=50

Seda materjali kokku pannes avastasin, et sissekanne tuleb oluliselt pikem kui arvasin. Seda isegi peale mitmeid kärpimisi ning lühendamisi. Kui enam midagi ei ole välja jätta, on teema endiselt pikk ja päris palju oleks veel lisadagi. Seega varu aega ja kannatust, kuid arvan, et alljärgenv tasub lugemist.

Tommy

***

Vanasti oli lihtne - tervislik toitumine tähendas rohkem puu ja juurvilju ning vähem soolaseid ja rasvaseid toite.
Tänapäeval aga...
Keegi toitumisteadlane ütles kuldsed sõnad - tänapäevases toidus on nii palju keemiat, et toidupoed tuleks ümber nimetada keemiakauplusteks !

Eriti kurjaks teevad mind seejuures artikid, mis inimesi petavad ja lollitavad. Heaks näiteks on 12.11.2009 Postimehe tarbijaleheküljel ilmunud TTÜ toiduainete instituudi toiduteaduste õppetooli juhataja Raivo Vokk'i nime all avaldatud kirjutis, kus väidetakse järgmist :

"Inimestel ei maksaks karta tooteid, mis sisaldavad palju E-aineid, kuna tegelikult ei ole lisaained midagi hirmsat. Professor tõi ETV saates «Terevisioon» näite, et tähistuse E300 on jahuparendaja askorbiinhape, mille näol on tegemist vitamiin C-ga, toiduvärv E101 on aga tema sõnul vitamiin B2.
Tema sõnul on seaduse kohaselt tootjal õigus lisaained märgistada nii aine nimetuse, numbriga või ka mõlemaga ning seetõttu ei vasta tõele inimeste arusaam, et kui toote koostisosade loendis puuduvad E-d, siis pole toote valmistamisel kasutatud lisaaineid - näiteks tõi ta naatriumglutamaadi, mis on samuti lisaaine."

Ühtpidi on härra Raivo Vokk'il õigus - iga E aine ei tähenda kohe kahjulikku lisaainet, samas on artikli rõhuasetus äärmiselt väär ja süüdimatu, jättes mulje et pigem on E ained kahjutud.
VASTUPIDI !
Kui sama artikkel oleks ilmunud pealkirjaga "Vaata, mida Sinu toit TEGELIKULT sisaldab" või "Mitte kõik E ained ei ole ohutud", oleks asi olnud enam-vähem omal kohal.

Kas poleks lihtsam, kui ohutud "E ained" (sool, vitamiinid, jne ) oleksid märgitud nimetusena, ohtlikud lisaained (sünteetilised säilitus-, lõhna ja maitseained, jne) oleksid märgitd E tähisena ?
Ma arvan, et märgistus peaks olema tavainimesele lihtsasti ja üheselt mõistetav, praegune süsteem (õigemini süsteemitus) seda kindlasti ei ole.

Eriti ohtlikud on siinkohal igasugused pool- ja valmistooted.
Nii mõnegi "viineritootja" produktide sisaldust vaadates peaks iga vähegi mõtlev toitumisteadlane või arst nentima, et umbes 70 kg kaaluv terve meesterahvas ei tohiks ööpäevas süüa rohkem kui paar-kolm sellist viinerit !
Mis siis veel lastest rääkida...

Kõik kõrvalnähud ei pruugi kohe nähtavad ja "katsutavad "olla, kuid terviserisk on igaljuhul olemas ja raskemad kahjustused võivad jääda alles tulevikku.

Viimastel aastatel on üha enam päevakorda tõsunud laste diabeet, hüperaktiivsus, ülekaalulisus, agressiivsus ja närvilisus, keskendumisraskused, erinevad allergiad jne. Kõikide nende ja veel paljude probleemide põhjustajateks on lisaks kodukeemiale justnimelt erinevad ohtlikud lisaained meie toidus !

Kuidas tunda ära toitu, mida võiks pigem vältida ?

Esimene "rusikareegel" on kindlasti - kõiksuguseid erksavärvilisi jooke ja maiustusi tasuks vältida. Need sisaldavad enamasti kahjulikke värvaineid.
Sellest aga edaspidi.

Nüüd siis asjadest veidi lähemalt:

Kui magusa joogi pakendilt võib lugeda, et see on suhkruvaba, on selles järelikult kasutatud sünteetilisi magusaineid. Seljuhul vaata kindlasti, et magusainena ei oleks kasutatud aspartaami (kasutatakse ka nimetusi nutrasweet või E951) või kõrge fruktoosisisaldusega maisisiirupit (märgitakse ka nimedega high fructose corn syrup ehk HFCS, isoglükoos või glükoos/fruktoos). Neid leidub paljudes karastusjookides, närimiskummis, vitamiinitablettides, jogurtistes ja varjatud kujul isegi mõnes beebitoidus.

ASPARTAAM (E951) on otseses mõttes magus mürk.
See on ohtlikumaid aineid, mida toiduainetootjad kõigest hoolimata siiani agaralt kasutavad ning mille võiks liigitada kausta "raha paneb rattad käima".

Aspartaam avastati 1965 aastal USA´s "Searle Company" keemiku James Schlatteri poolt, kui ta katsetas mädapaisevastast ravimit.
Selle kasutamine seadustati aga alles 1981. aastal. Kaheksa aastat ei soostunud Ühendriikide ravimiamet aspartaami kasutamist lubama, kuna laborikatsetes esinesid loomadel krambid ja ajukasvajad.
Positiivne otsus suruti raskustega läbi kui presidendiks sai Reagan, kes oli "Searle Company" asutaja Gideon Searle´i hea sõber.
Kuni selle ajani aspartaami lubamisest keeldunud Ravimiameti juht vabastati ametist ning asendati keemiarelvade divisionis teeninud dr. Arthur Hull Hayes`ga (juhtis FDA´d 1981 - 1983) . Moodustati uus komisjon, mille otsus oli endiselt EI –aspartaamile, Reagani ja Searle survel tühistas Dr. Hayes komisjoni otsuse ning aspartaami võidukäik võis alata.

1993. aastal vastu võetud otsusega kiitis Ühendriikide ravimiamet heaks aspartaami kasutamise arvukates toiduainetes, mida kuumutatakse alati üle 30 kraadi, 1996. aastal kaotas ravimiamet kõik piirangud aspartaami kasutamiselt kõikides toiduainetes, sealhulgas kuumutatud ja küpsetatud toidus.

Seda vaatamata faktile, et ASPARTAAM ON TOIDULE LISATAVATEST AINETEST KÕIGE OHTLIKUM !!!
Näiteks oli aspartaam kunagi Pentagoni biorelvade nimekirjas, kuna on sobilik just masside mõjutamiseks.

Selle arvele on FDA kandnud ligemale 75% kõigist registreeritud tervisekahjustustest. Neist paljud on lõppenud surmaga.
Aspartaam põhjustab aeglast pikaajalist kahju neile, kellel ei teki kohest reaktsiooni ja kes ei ole seepärast sunnitud seda sisaldavate toiduainete kasutamisest loobuma. Selleks võib kuluda aasta, viis, 10 või 40 aastat, aga antud aine tarbimine tekitab organismis pöördumatud muutusi ja kahjustusi.
Lahesõja ajal katsetati aspartaami ka Ameerika enda sõdurite peal, tulemuseks nn Lahesõja sündroom, selle all kannatajaid on umbes 50 000.

Aspartaam koosneb kolmest kemikaalist - aspartaadist, fenüülalaniinist ja metanoolist. Ehk siis tegemist on otseses mõttes keemilise mürkainega.

Komponentidest lähemalt:

Liiga palju aspartaati tapab teatud aju neuronid ja laseb ajurakkudesse üleliia kaltsiumi. See käivitab ajurakke tapvate vabade radikaalide tekkimise.
Aspartaat on aminohape. Kui seda tarvitada ilma seoseta teiste valkudega, tõstab ta märgatavalt nii aspartaadi kui ka glütamaadi taset vereplasmas, see aga on ajule väga ohtlik. Eriti lastel, kelle loomulik barjäär, mis kaitseb aju üleliigse glütamaadi ja aspartaadi eest, aga ka teiste mürkide eest, ei ole veel välja arenenud.
Enne kui aspartaadi kahjulike mõjuda välised sümptomid ilmnevad, on ca 75% vastava ajupiirkonna rakkudest juba hävitatud. Selle tagajärjel võivad ilmneda sellised haigused, nagu multiskleroos, Alzheimeri tõbi, Parkinsoni tõbi, hüpoklükeemia, dementsus, ajukahjustused ja neuroendokriinsed hälbed.

Ka teine aspartaami koostisosa - fenüülalaniin on ohtlik. See on aminohape, mida leidub ajus loomulikul viisil, kuid selle ülemäärane hulk ajus põhjustab seratoniini hulga vähenemist, mille tulemuseks on depressioon või skisofreenia. Halvimal juhul võib se lõppeda isegi surmaga.

Kolmas aspartaami komponent - metanool - on surmav mürkaine, mis peaks meil kõigil sügavalt meeles olema Pärnumaal 2001 aastal toimunud metanooli tragöödia tõttu, kus 68 inimest suri ning 43 sai üliraskeid tervisekahjustusi.
Metanool eraldub aspartaamist peensooles, kui aspartaam puutub kokku kümotrüpsiini-nimelise ensüümiga. Metanooli organismi imendumine kiireneb vaba metanooli seedimisel. Vaba metanool tekib aspartaamist, kui seda kuumutada üle 30 kraadi.
Metanooli peetakse kumulatiivseks mürgiks, kuna enamus sellest jääb organismi.
Ohutu metanooli tarbimiskogus on 7,8 mg päevas, aga liitris aspartaamiga magustatud joogis on umbes 56 mg metanooli !
Lisaks veel aspartaami kaasprodukt diketopiperatsiin, mis on otseselt vastutav ajukasvajate tekkimise puhul.

Ehk siis - aspartaam muutub meie organismis ohtlikeks kõrvaltoodeteks, millel puudub looduslik vastumürk. Tühi kõht võimendab tekitatavat kahju. Aspartaami koostisosad jõuavad otseselt ajju, põhjustades peavalu, segadust, krampe ja tasakaaluhäireid.

Varjamaks tavakasutaja eest aspartaami sisaldumist tootes, kasutavad paljud tootjad ka nimetust fenüülalaniin. See on koostisaine, mis sisladab ca 50% aspartaami.

Tõde aspartaami toksilisuse kohta on hoopis erinev sellest, mida selle tootja NutraSweet Company inimestele avaldada tahab. 1994. aasta veebruaris esitas Ühendriikide terviseteenistus ravimiametile nimekirja toiduainete negatiivsete kõrvalmõjude kohta. Aspartaami arvele langes üle 75 protsendi kõigist negatiivsetest kõrvallmõjudest. Ravimiamet ise on tunnistanud, et tegelikult teavitab ravimiametit toiduainetega seotud probleemidest vaid alla ühe protsendi neist, kes tegelikult probleemide all kannatab. Seega paisub registreeritud 10.000 kaebust tegelikult miljonini. Enamusel ohvritest ei ole aimugi, et paljude nende probleemide põhjus peitub aspartaamis.

Aspartaamiga seostavad kehalised reaktsioonid:

Ajukasvajad (kinnitatud loomkatsetel ), ajutine mälukaotus, artriit, astma ja astmaatilised reaktsioonid, depressioon, eriti tugevalt väljenduv janu või näljatunne, hingamisraskused, "hõljumistunne", iiveldus ja oksendamine, impotentsus, juuste väljalangemine, kaalutõus, kontsentreerumisvõime kaotus, krambid, krooniline köha, krooniline nõrkus, kumisemine kõrvus, kuulmise kaotus, kõhulahtisus, kõhuvalu, kõnehäired (nn. "pehme keel"), larüngiit, lihasspasmid, liigesevalud, lööve, menstruaalprobleemid või muutused, migreen ja tõsised peavalud ( algasid kui hakati tarvitama aspartaami sisaldavaid toitaineid), allergilised reaktsioonid, nõgestõbi, üldine väsimus ja nõrkus, paanikahood, peapööritus, põletustunne silmades või kurgus, südame puperdamine, tahhükardia, tundetus või kõdistav tunne jäsemetes, tursed, vedelikupeetus, valud neelamisel, vastuvõtlikkus nakkustele, hüpoglükeemia või hüperglükeemia, ängistushood, kerge ärrituvus.

NB !
Kui te tarvitate aspartaami sisaldavaid tooteid ja teil esineb füüsilisi, vaimseid või nägemisprobleeme, tehke 60-päevane aspartaamipaus. Kui selle aja jooksul osa või kõik sümptomid kadusid, siis astuge samme, et see neurotoksiin turult minema saada.

****************************

Kõrge fruktoosisisaldusega maisisiirup ehk HCFS.

Sageli aetakse segi HCFS´i segi fruktoosiga ning just sellest lähtuvad ka paljud "tulised" vaidlused.
Räägime asjad veidi täpsemalt lahti.

HFCS ( esineb ka nimetustena isoglükoos, glükoos/fruktoos, maisisiirup) ) leiutati 1957 aastal ning seda hakati laidalasemalt kasutama 1960´tel.
Keemiliselt väljendudes on HFCS 55% fruktoos, 40% dekstroos, ning 5% kõrgemaid sahhariide.

HFCS tootmiseks töödeldakse maisi, et saada sealt glükoos, seejärel muundatakse saadud glükoosi tööstuslikult toodetud ensüümi alfa-amülaasi abil, mille tulemusena tekivad polüsahhariidid.
Polüsahhariide omakorda töödeldakse ensüümiga, mis kannab nime glükomülaas, mis lõhub polüsahaariidid üksikuteks molekulideks.

Glükomülaasi, muideks, toodetakse mürgise hallitusseene (eritab mükotoksiine) Aspergillus abil.
Aspergillus rikub muuhulgas inimese immuunsüsteemi, võib tekitada vähki ning neerukahjustusi, on akuutselt mürgine maksale, ajule ja südamele. Võib tekitada DNA kahjustusi.

Suhkrumolekule töödeldakse veel omakorda kolmanda ensüümiga nimega glükoos-isomeraas ning viimaks omakorda vedel-kromatograafiaga (zeoliidi või kaltsiumisoolade abil).

On teada, et HFCS on seotud mitmete terviseprobleemidega (erinevad neeruhaigused), lisaks kasutatakse sageli tootmisel geneetiliselt muundatud maisi (pestitsiidid !)

Inimese organism ei talu suuremates kogustes fruktoosi ! Meie organismi eripäraks on see, et glükoosist ei saa tekkida "ületarbimist", samas fruktoosi osas puudub inimesel "kaitsemehhanism" ning kõik tarbitud fruktoos (HFCS) koguneb organismi.
Esiteks põhjustab see keharasvade kogunemist (ülekaalulisus),teiseks suure energiaülejäägi ehk lihtsamalt üteldes - HFCS põhjustab hüperaktiivsust, pealegi on uuringut tõestanud, et HFCS on üks tugevamaid diabeeditekitajaid ning võib muuta inimese organimi insuliinile residentseks !

Nagu ka aspartaami, võime HFCS'i leida igalt poolt - karastusjookides,saias, isegi kotletis ja kastmetest.
Viimase 15 aastaga on HFCS'i tarbimine suureenud 250% ja seetõttu haigestumine 2 tüübi diabeeti kasvanud 45%.
Kui kord kuus teed kooki ja kasutad paarkümmend grammi fruktoosi või tavalist lauasuhkrut, pole sul karta midagi. Kui saad oma suhkrud peamiselt köögiviljast ja puuviljast (fruktoos), on väga hea. Kui sinna lisandub igapäevaselt toiduainetes sisalduv peidetud HFCS, on tervisekahjud garanteeritud.

Miks üldse kasutatakse HFCS´i ?
Esiteks on see oluliselt odavam, kui teised suhkrud !
Teiseks - kui glükoosi puhul saadab organism inimesele hoiatussignaali - "rohkem ei mahu", siis fruktoosi puhul seda ei toimu. Nii on inimestele võimalik "sisse sööta" suuremaid toidukoguseid, seetõttu "armastavad" HFCS´i eriti justnimelt rämapstoidutootjad.
Inimene sööb ning joob rohkem kui organism tegelikult vajaks, mõne aja pärast on aga jällegi kerge "näljatunne". Tegemist on nii ütelda ebaeetilise tootmisega, mille eesmärk on inimese keha pettes panna inimene rohkem tarbima ning seeläbi suurendama oma kasumit.

***

ASOVÄRVID

Asovärvid on looduses mitteesinevad sünteetilise päritoluga aromaatseid asorühmi (R-N=N-R') sisaldavad värvained, mida kasutatakse muuhulgas toidutööstuses. Nimetus tuleneb prantsuskeelsest sõnast azote ('lämmastik').

Ehkki paljudes riikides on osade või kõikide asovärvide kasutamine keelatud, on Eestis neile otses mõttes "roheline tee". Meil on lubatud kasutada toidus 12 sünteetilist värvainet, sealhulgas asovärve.
Nii näiteks kasutatakse Eestis müüdavates siirupites ja mahlades sageli asovärve: E102, E122, E124, E129, E131, E151, samuti leiab asovärve erinevatest maiustustest, karastusjookidest, puuviljakonservidest, margariinist, aga ka lihast, kalast, juustust, ja isegi pagaritoodetest.
Kui mõni toiduaine on väga erksavärviline, siis on seda tõenäoliselt värvitud asovärviga.

Näiteks värvitakse sageli konservikirsse punase toiduvärviga, konservherneid ja -ube rohelise värviga (eelnevalt pleegitatakse neid veel kemikaalidega, et värv oleks püsiv ja erk), sageli värvitakse suitsuvorste punaseks ! Kõige rohkem leiab selmoel värvitud ja "ahvatlevamaks muudetud" tooteid nn. "odavatest riikidest" imporditud toodete seas.

Erinevate riikide seadusandlus sünteetiliste värvainete kasutamisel on erinev. Selle tulemusena on ühtedes riikides mitmed värvained keelatud kui kantserogeensed, teistes aga lubatud.
Näiteks asorubiin (E 122) on Euroopa Liidus lubatud, kuid USA-s ja Kanadas keelatud.

Rootsis ei ole maiustustes ja teistes lastele mõeldud toitudes lubatud kasutada asovärvaineid juba 80 ´st aastatest, samuti on asovärvid keelatud Leedus (jällegi mõtlen nukra irooniaga "eelista Eestimaist" peale)
Soomes on lubatud normid võrreldes Euroopa Liidu piirnormidega märkimisväärselt väiksemad.
Eestis on lubatud kasutada kompvekkides, jäätistes, marmelaadides, närimiskummides, tordikaunistustes ja limonaadides 12 sünteetilist värvainet, sh. ka asovärve.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008 määruse nr 1333/2008 kohaselt tuleb Euroopa Liidus alates juulist 2010 toidule, mis sisaldab asovärve E110, E104, E122, E129, E102 või E124, lisada hoiatus "võib avaldada kahjulikku mõju laste aktiivsusele ja tähelepanuvõimele".

Asovärvid olid oma olemuselt alguses tegelikult riidevärvid. Riidevärvid peavad jääma püsivasse seosesse kanga materjalidega. Kui süüa sama tüüpi toiduvärvi, siis võib see esmalt kinnituda juba suus ja siis söögitoru, mao ja sooleseina rakuseintel.
Verre imendudes võivad sellised toiduvärvid põhjusta nii allergilisi ülitundlikkusreaktsioone kui ka omada ka pahaloomulisi kasvajaid tekitavat kantserogeensust.

Kindlasti võivad sünteetilised toiduvärvid anda ootamatuid komplekse närvisüsteemi rakumembraanide ja valkudega, häirides närviimpulsi ülekannet ning suurendades ka nn ADHD (attention-deficit hyper-activity disorder) ehk tähelepanudefitsiidi ja hüperaktiivsuse häire tugevnemise tõenäosust lastel.


Miks asovärve kasutatakse ?!

Nii veider kui see ka ei tundu, tahetakse nii anda toidule nn. "kaubanduslik välimus". Et liha oleks ikka ilus ja punane, juust kuldkollane ning lõhe ahvatlevalt "lõheroosa".
Ehk siis tegelikult just selline, nagu ta päriselt ei peaks olema. Põhimõtteliselt on tegemist "toidukosmeetikaga".
Kas tõesti on selle reklaamide kaudu meile pähe topitud "kaubandusliku libavälimuse" nimel mõtet seada ohtu enda või oma laste tervis ?

Enimlevinud asovärvid:

* Tartrasiin (E102) – kollane või punakas värvaine, mida kasutatakse näiteks karastusjookides, puuviljakonservides, maiustustes, salatikastmetes, jäätises, sinepis, jogurtis, marmelaadis, närimiskummis ning ravimite ja vitamiinide kapslites. Võib põhjustada nõgeslöövet ja allergilist nohu ja halvendab astmat, võib põhjustada lastel ärrituvust, keskendumishäireid, unehäireid ja hüperaktiivsust. Võib põhjustada naha ja limaskestade ärritust, migreeni, kõhuvalu, iiveldust, nägemishäireid, liigesevalu.
Norras ja Austrias keelustatud.

* Kinoliinkollane (E104) – kasutatakse magustoitudes, kommides, jogurtites. Võib põhjustada allergilist löövet ning seedehäired, süvendab allergilisi turseid (angioödeem).


* Oranžkollane, päikeseloojangukollane (E110) - kasutatakse magustoitudes, saiakestes, kommides, marmelaadis, jogurtis. VÕib põhjustada löövet, nahaturset, seedehäireid, iiveldust.

* Asorubiin ehk karmoisiin (E122) – punane värv, mida kasutatakse karastusjookides, puuviljakonservides, saiakestes ja maiustustes. Põhjustab asovärvidele tüüpilisi ülitundlikkusreaktsioone. Soovitatakse vältida hüperaktiivsete laste puhul.
Ameerika Ühendriikides, Jaapanis ja Norras keelatud.

* Amarant (E123) – punakaspruun värv, kasutatakse maiustustes, moosides, kondiitritoodetes, jäätistes. Tekitab allergiaid, nahaturset ja teisi tüüpilisi asovärvidel poolt põhjustatud ülitundlikkusnähtusid.
Ameerika Ühendriikides keelatud.

* Uuskošenill ehk erkpunane (E124) – punane asovärv. Kasutatakse keeksides, saiakestes, karastusjookides, puuviljakonservides. On väidetud, et omab kantserogeenset toimet.
Ameerika Ühendriikides, Soomes ja Norras keelatud, kui kantserogeen.

* Punane 2G (E128) – punane asovärv, kasutatakse vorstides, keedetud lihast valmistatud toodetes, hamburgerites. Võib organismis tekitada toksilisi ühendeid, mis pärsivad hemoglobiini moodustumist. Väidetavalt kantserogeenne.
Keelustatud Iirimaal, Iisraelis, Kreekas, Austraalias, Austrias, Kanadas, Jaapanis, Ameerika Ühendriikides, Norras, Malaisias.

* Võlupunane AC (E129) – Kasutatakse puuviljadest ja marjadest valmistatud magustoitudes, maiustustes ja jäätises, saiakestes ja hamburgerites.
Keelatud Taanis, Belgias,Prantsusmaal, Šveitsis .

* Patentsinine V (E131) – sinine värvaine, kasutatakse puuviljakonservides, jookides, maiustustes, võib tekitada ja võimendada allergilisi reaktsioone, tüüpilised ülitundlikkusreaktsioonid on naha punetus ja sügelemine, mis võivad ilmneda mõne minutiga. Harva võib esineda shokki, vererõhu langust ja hingamisraskusi.
Keelatud Ameerika Ühendriikides, Norras ja Austraalias.

* Briljantmust (E151) – must värvaine, mida kasutatakse maiustustes, kastmetes, mustas kalamarjas, jääties, sinepis. Tekitab allergiaid.
Keelatud Kanadas, Ameerika Ühendriikides, Jaapanis, Soomes, Norras.

* Pruun FK 4 (E154) – erinevates värvainetest koosnev pruun värv, mida kasutatakse kalatoodetes. Keelatud Kanadas, Ameerika Ühendriikides, Iirimaal, Jaapanis, Austrias, Austraalias, Soomes, Norras.

* Pruun HT (E155) – pruun asovärv, mida kasutatakse šokolaadimaitselistes magustoitudes, piimajookides, saiakestes, džemmides ja maiustustes. Keelatud Austrias, Ameerika Ühendriikides, Belgias, Taanis, Prantsusmaal, Saksamaal, Šveitsis ja Norras.

* Litoolrubiin (E180) – punane asovärv, mida kasutatakse juustu kooriku värvimisel. Põhjustab tüüpilisi allergiareaktsioone.

NB !!!
Kõige ohtlikumad E-ained, millest tasuks suure kaarega mööda käia ning neid sisaldavaid tooteid vältida (võivad põhjustada hüperaktiivsust, astmat, peavalu, võivad olla kantserogeensed). Kuigi paljudes riikides keelatud, on enamik neist Eestis paraku endiselt lubatud:

* värvained: E102, E104, E110, E120, E122 - 124, E127-129, E131-133, E142, E150

* konservandid (säilitusained): E200, E202, E210-219, E220, E239, E249-252, E280, E310-312, E320, E321, E249-252

* lõhna ja maitsetugevdajad: E510, E620-625

* magusained ja suhkruasendajad: E420, E421, E951, E952, E954, E965

Lisaaineid alates E620 ja edasi loetakse sõltuvust tekitavateks.

Lihtsam on vast meelde jätta ohutud E-ained, sest nende loetelu on oluliselt lühem:

* E140 ja E141 (klorofüllid)
* E153 (taimne süsi)
* E160-171 (karoteen, paprika ekstrakt jt looduslikud värvained)
* E260 (äädikhape)
* E270 (piimhape)
* E290 (süsinikdioksiid)
* E296 (õunhape)
* E300 (askorbiinhape)
* E322 (sojaubadest tehtud letsitiin)
* E406 (vetikatest valmistatud agar)
* E407 (vetikatest valmistatud karragenaan)
* E440 (puuviljadest toodetud pektiin)
* E500 (söögisooda)

Nii lühike see ohutute E-ainete nimekri ongi. Kõikide ülejäänud E ainete puhul võiks olla pigem ettevaatlik, eeltoodud ohtlike E-ainete loetelus olevaid E-ained tasuks aga vältida.
Jääb vaid üle kurvalt tõdeda, et toiduaineid ning nende ohutust puudutavate seaduste osas on Eestil veel väga palju tegemata ning pikk tee areneda ja kaunist üleskutset "eelista Eestimaist" varjutab paraku paljude tootjate "usinus" seda olukorda enda kasuks (ja meie inimeste tervise kahjuks) ära kasutada...
"Duellis" kvaliteet versus kvantiteet on meil kahjuks endiselt võidutsemas kvantiteet ning seda kohati vahendeid valimata. Või kuidas teisiti suhtuda ohtlikesse asovärvidesse meie marmelaadis ja lastele suunatud karastusjookides, transrasvadele shokolaadides jne.
(Foto dailymail.co.uk )




Posted by Tommy at 19:00 7 comments Links to this post
Labels: asovärvid, aspartaam, E-ained, fruktoos, HCFS, keemia, lisaained, säilitusained, toit