Thursday, June 3, 2010

Pederastid ahju!

Tõnu Lehtsaar, religiooni- ja suhtlemispsühholoog, www.DELFI.ee
03. juuni 2010 02:00

Tõnu Lehtsaar: Homoideoloogiast parempoolselt


Tänapäeval toimub Õhtumaal homoseksuaalsusega seotud ideoloogiline võitlus. Selle võitluse konkreetne probleemistik erineb riigiti.

Meie ootame, mis saab samasooliste partnerlusseadusest, mõnel pool vaieldakse homodele lapsendusõiguse andmise üle, kolmandad diskuteerivad samasooliste kiriklike laulatuste küsimuses.

Reklaam

Selles võitluses lahknevad vastaspoolte arvamused teravalt. Ühtede jaoks on homoseksualism sügav eetiline probleem, teiste arvates on see lihtsalt inimsuhete üks vorm. Ühed näevad homodele õiguste andmises ühiskonna progressi, teised mõistavad seda kui allakäiku.

Homoideoloogia üks põhieesmärke tundub olevat inimeste veenmine selles, et homoseksuaalsus on normaalne nähtus. Ameerika Psühholoogide Assotsiatsioon (APA) väidab sõnaselgelt, et nii heteroseksuaalne kui homoseksuaalne käitumine on inimese seksuaalsuse normaalsed aspektid. Sama meelt on ka mitmed autoriteetsed rahvusvahelised psühhiaatrite ja muud tervishoiuorganisatsioonid. Sellest, missuguse ideoloogilise surve tulemusena arvati 1973. aastal homoseksualism psüühikahäirete loetelust välja, annab ülevaate R. Bayeri raamat “Homoseksuaalsus ja Ameerika psüühiaatria” (1987).

Homoseksualismi õigustavate teaduslike ja kõlbeliste argumentide nõrkus on üks põhjus, miks paljud erialaspetsialistid suhtuvad jätkuvalt homoseksualismi kui loomuvastasesse hälbesse. Ma ei tea pärast kommunismi kokkuvarisemist ühtegi ideoloogiat, mis oleks Lääne ühiskonda ja selle allstruktuure sedavõrd lõhestanud kui eriarvamused homoküsimuses.

Samas võime küsida, et kuidas on võimalik, et paari inimpõlve jooksul on Õhtumaades valitsev suhtumine homoseksuaalsusse muutunud niivõrd järsult — paljude jaoks on saanud ravitavast psüühikahäirest normaalsusele pretendeeriv käitumisviis? Püüan seda arengut vaadelda n-ö lähiajaloolises perspektiivis ideoloogilise võitluse vaatenurgast.

Homoideoloogia on juba algusest peale hästi organiseeritud. Üheks minu viimase aja lugemiselamuseks on palju tsiteeritud M. Kirki ja H. Madseni raamat “Pärast balli” (1990). Tegemist on geiliikumise alusteosega üheksakümnendatest aastatest. Professionaalselt ja nauditavas stiilis kirjutatud raamatus esitatakse sisuliselt homoideoloogia turundusplaan.

Homoideoloogia leviku kindlustamiseks nähakse ette erinevaid tegevusi, mille käigus homoinfoga ühiskonda üle ujutades saavutatakse tundlikkuse alanemine. Minu jaoks oli üllatav see, et taotletakse lausa inimeste pöördumist homoseksualismi.

Soovitatakse ellu viia homopropagandat, mis esiteks on suunatud auditooriumi tunnetele ja hoiakutele, mitte niivõrd loogilistele argumentidele. Teiseks hõlmab propaganda teatud hulka valesid, mis demokraatlikus ühiskonnas ei saa olla väga suured, kuid võivad piisavalt usutavatena siiski leida koha inimeste uskumustes. Kolmandaks esitab propaganda ühekülgseid fakte, mis on loomulik, kuna püütakse ju edastada ühte kindlat arusaama.

Autorid jagavad lähtudes suhtumisest homoseksuaalsusesse ühiskonna kolme gruppi. Need on vastased, kõhklevad skeptikud ja sõbrad. Vastased tuleb sundida vaikima, demoniseerida ja kujutada neid võimalikult kurjadena. Üldsus peaks tundma ennast nende kõrval võimalikult ebamugavalt. Kõhklejate jaoks on vajalik kujutada homoseksuaale kaitset vajavate ohvritena. Oluline on rääkida palju homoseksuaalsusest, kasvõi publiku tüdimuseni. Sõbrad tuleb rakendada koostöiselt homokampaaniasse.

Tegemist on detailideni läbitöötatud mitmekülgse professionaalse kampaaniaplaaniga. Mitmed homouurijad on täheldanud selle suurt mõju kogu homoliikumisele. Paljud selles raamatus esitatud põhimõtted, nagu süsteemne meediatöö ja homovõrgustike kujundamine, on tänaseni aktuaalsed ja elavad nüüd oma iseseisvat elu.

Ma pole kursis kaasaegsete homoorganisatsioonide strateegiaplaanidega. Räägin asjast pigem kõrvalseisja või ühe sihtgrupi pilgu läbi. Näen homoideoloogia jätkuvat pealetungi ja uute kategooriate ilmumist. Näitena võib siin tuua kasvavat püüdu tutvustada noortele ja lastele homoteemat (filmid, testid, infomaterjalid, õppeprogrammid) ja heteronormatiivsuse hävitamist kui strateegilist eesmärki.

Homoideoloogias on oluline koht positiivsust taotleval semantikal. Lugesin analüütilisi artikleid, mis otsisid Mexico City näitel vastust küsimusele, kuidas on võimalik, et näiteks katoliiklike traditsioonidega maal hakatakse homoabielusid registreerima. Vastus oli, et see õnnestus tänu semantilisele relvale. Homokäitumist kirjeldatakse positiivsete mõistete kaudu, nagu seda on inimõigused, tolerants, isikuvabadus, progress, areng, vabanemine. Mittenõustujad on homofoobid, vihkajad, fossiilid, fundamentalistid, tagurlased, haiged. On loomulik, et inimesed tahavad kuuluda esimesse ja mitte teise loetelusse.

Homoideoloogia üks levinud võte on sildistamine. Üheks laialdaselt kasutatavaks sildiks on vihkamine. Miks on iga mittenõustuja vihkaja? Esiteks sellepärast, et vihatu roll laseb homodel end näidata tagakiusatuna, mis omakorda peaks äratama kaastunnet. Teiseks on vihatu olla kasulik selle tõttu, et see annab õiguse ründeks, mida saab nimetada enesekaitseks. Kolmandaks on tegemist sügava alaväärsustundega, mis otsib väljapääsu vastaspoole sildistamises. Neljandaks on tegemist adekvaatse reaktsiooniga viha kogemisele, nagu näiteks peksa saamine, koerafekaalide rahe alla jäämine, väljaviskamine või rõveda sõimu kuulmine.

Teine levinud silt on homofoob. Homosaite külastades leidsin, et homod peavad ise selle sildi elujõulisust üheks oma suuremaks võiduks. Seisukoht, et igasugune mittenõustumine tähendab sügavat vaimset häiret (foobiat), välistab sisuliselt homoteema ausa uurimise või dialoogi mittenõustujatega.

Homoideoloogia tungib teadusse. Sarnast probleemi käsitleb näiteks R. H. Wrighti ja N.A. Cummings’i toimetatud raamat Destruktiivsed suundumused vaimses tervises (2005). Nimetatud teose üks sõnumeid on selles, et poliitiline korrektsus ähvardab lämmatada teadusliku objektiivsuse ja aususe. Poliitiliselt ebakorrektsed teemad filtreeritakse eelretsensioonide abil välja. Uurijaid, kelle seisukohad ei ühti peavoolu mõttekäiguga, alandatakse ja mõnitatakse.

Üha enam täidavad psühholoogia, psühhiaatria ja sotsiaaltöö pahempoolset ideoloogilist tellimust. Minu eriala, psühholoogiat, puudutavalt leitakse, et kui psühholoogia tahab liuelda nagu kotkas, on tal vaja vasakut ja paremat tiiba.

Küsime, kas meie teadlastel on võimalus kontrollida näiteks hüpoteesi, et vastikustunne homoseksualismi vastu on evolutsiooniliselt kujunenud kaitsereaktsioon liigi säilimisele ohtliku käitumise suhtes? Küsimuseks jääb, miks on nõustamiskirjanduses viidatud emotsionaalsed reaktsioonid pederastia suhtes tõrjuvamad kui lesbisuhete osas.

Ilmub tõelisi „teaduslikke” pärle, mis kinnitavad näiteks, et homodel on evolutsioonis eriline koht, õhtumaa kultuur on oma homokriitilisuses arenenud põhimõtteliselt vales suunas, pärasool on seksuaalvahekorra jaoks sama kohane kui tupp…

Homoideoloogia rajaneb vääruskumustel. Ideologiseerunud teaduse foonil levivad vääruskumused. Üks homoideoloogia müüte on see, et homoseksuaalseks sünnitakse. See on mugav väide, sest vabastab homod vastutusest. APA kodulehelt leiame informatsiooni, mis ütleb, et seksuaalse orientatsiooni põhjuste kohta on palju teooriad. Enamus teadlasi on seisukohal, et homoseksuaalsus on erinevate keskkondlike, kognitiivsete ja bioloogiliste faktorite koosmõju tulemus. Võime teha lihtsa uurimuspõhise järelduse: homoks ei sünnita, homoks saadakse.

Muide, eelviidatud raamatus “Pärast balli” ütlevad autorid, et ilmselt homoseksuaalsus tuleneb komplekssetest seostest keskkondlike ja kaasasündinud põhjuste vahel. Samas ei tohi avalikkusele jätta mingit muljet valikuvõimalusest ja moraalsest vastutusest. Ideoloogilistel kaalutlustel peab levima selge sõnum — homoks sünnitakse.

Teine müüt on, et seksuaalset orientatsiooni pole võimalik muuta. See küsimus on jätkuvalt vaidluste objektiks. APA kodulehekülg eitab seksuaalse orientatsiooni muutmise võimalikkust. Samas on ka APA hakanud rääkima enesemääramise õigusest, toimumas on homosurvele vaatamata orientatsiooni korrigeerivate teraapiate efektiivsuse analüüsid. Homokriitilised psühhiaatrid ja psühholoogid räägivad soovimatust homoseksuaalsusest ja seksuaalsest enesemääramise õigusest kui inimõigusest.

Kaasaegset teadust on tugevalt mõjutanud Karl Popperi valsifikatsiooniprintsiip, mis ütleb, et teadus areneb ümberlükkamiste kaudu. Meie teadmine, et kõik luiged on valged, on õige seni, kuni me ei ole näinud ühtegi musta luike. Paraku on olemas tähelepanuväärsed ekshomode liikumised. Nendes osalejad on erinevate terapeutiliste või sotsiaalsete abimeetodite toel homoseksualismist vabanenud. Kui seksuaalne orientatsioon on muutumatu, kust tulevad siis ekshomod?

Teaduse asi on seletada fakti, et esineb seksuaalse orientatsiooni muutmise ja muutumise juhtumeid. Inimese õigus on ideoloogia survest sõltumata otsida abi selles, mida ta peab soovimatuks probleemiks.

Mis saab edasi? Ilmselt homoideoloogia levides astutakse veel mitmeid konkreetseid samme. Tugevneb organiseeritud homoideoloogiline surve. Võimalik, et kujuneb homoideoloogiaga mittenõustujate süsteemne tagakius. Poliitiline korrektsus on juba võtmas absurdseid vorme. Jääb vaid loota, et varsti ei keelataks näiteks „jubedaid seksistlikke sõnu“ nagu ema ja isa, mis tuleb asendada sooneutraalse mõistega lapsevanem. Ei saa ju solvata neid, kellel on kaks isa või kaks ema.

Ilmselt pole homoküsimus mitte omaette teema, vaid sümptomaatiline osa Õhtumaa känguvast moraalist ja väärtussüsteemist. Ajalugu näitab, et ükski ideoloogia pole igavene. Sotsioloogid otsisid pärast sõda Saksamaal natse, kuid leidsid vaid nende ohvreid. Kommunistid kadusid meie seast imeväel, kui muutus ühiskond. Võib-olla lahendab homoküsimuse islamirevolutsioon. Või liigume edasi uute seksuaalelu normide poole?

Juba praegu on teadlasi, kes nõuavad, et pedofiilia kustutataks vaimuhäirete loetelust. Võib-olla areneb välja sooneutraalne tolerantsus. Kuid võib-olla võidab ikkagi loomuterve mõistuspärasus.

No comments:

Post a Comment