Liberalism hävitab Eesti rahva iivet...

http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=3718

Sajandi keskpaigaks väheneb Eesti rahvaarv 100 000 võrra
Reede, 11. juuni 2010 lk 7
Autor: Sirje Tohver Trüki

Prognoosid ei määra tulevikku, nende realiseerumine sõltub inimestest, ühelt poolt otsustajatest, teisalt aga ka igaühest endast.
Foto: Raivo Juurak

Prognoosid näitavad meie rahvaarvu vähenemist. Väikerahvana on meil põhjust muret tunda omakeelse kultuuri, hariduse, teaduse jt valdkondade järje­pidevuse pärast. Küsimustele vastab Tallinna ülikooli demograafia instituudi juhtiv­teadur Allan Puur.

Kas eesti rahva säilimine on ohus?
„Nii põhimõttelises asjas oleks „jah” või „ei” vastuse andmine liiga sirgjooneline lihtsustus. Võrreldes 10 või 25 aasta taguse ajaga on ohutegurite ring teisenenud ning mõned probleemid lahenenud või leevenenud, kuid jätkusuutlikkuse küsimust ei saa ilmselt kunagi lõplikult lahendatuks lugeda. Väikerahval tuleb sellele rohkem mõelda, sest piir, millest alates omakeelse kultuuri, hariduse, teaduse jt valdkondade järjepidevust enam täisväärtuslikult tagada ei õnnestu, seisab paratamatult lähemal kui suurte rahvaste puhul.
Mis prognoosidesse puutub, siis ÜRO teeb neid regulaarselt kõigi maailma riikide kohta. Eesti puhul on prognoosid olemas 1994. aastast, kokku on neid avaldatud kaheksal korral. Prognoosi tulemuse võib kokku võtta rahvaarvu abil, mis koondab eri rahvastikuprotsesside tulemi ühteainsasse numbrisse. Esimese, 1994. a prognoosi keskvariandi kohaselt ennustas ÜRO Eesti 2050. a rahvaarvuks 1,368 miljonit. Iga järgnev nihutas seda arvu allapoole kuni 2002. a prognoosini, mille kohaselt pidi Eestis 2050. a paiku elama 657 000 (sic!) inimest. Viimase, 2009. a märtsis avaldatud ennustuse kohaselt on 21. sajandi keskpaigaks oodatav rahvaarv 1,233 miljonit ehk praegusest u 100 000 inimese (8–9%) võrra väiksem.
Rahvastikuprotsessides aset leidnud muutused ja lisandunud teadmised nende kohta annavad seega alust hoopis paremaks väljavaateks, kuid samas on teatud vähenemine vältimatu. Oluline on rõhutada, et prognoosid ei määra tulevikku, vaid neis peegelduvate tendentside – nii negatiivsete kui ka positiivsete – realiseerumine sõltub inimestest. Ühelt poolt otsustajatest, teisalt aga ka igaühest endast.”

Kuidas hindate Eesti praegust rahvastikupoliitikat?
„Pole päris selge, kas Eesti puhul saab rahvastikupoliitikast rääkida. Teatud kaanoni järgi võttes eeldaks see selge eesmärgistusega rahvastikuprotsesside süsteemset mõjutamis­kava koos meetmekogumi, ressursieraldise, tagasiside jms-ga. Pigem on meil olemas taolise poliitika instrumendid.
Riikide võrdluses jõulised instrumendid on kindlasti lastehoiuteenuse kätte­saadavus ja vanemapalk, mis aitavad kaasa töö- ja pereelu ühitamisele. Ühtegi taolist instrumenti ei tohi üle tähtsustada, kuid sama vale oleks neid ka ebaoluliseks pidada. Koostoimes paljude muude mõjuritega – korraliku hariduse kättesaadavus, töökohtade olemasolu, üldine elustandard, aga kindlasti ka väärtused – kujuneb alus, millest lähtudes pered rahvastikutaastet määravaid otsuseid teevad.
Poliitikate parendamisel tuleb jälgida seda laiemat mõjurikompleksi ning „aidata järele ” neid valdkondi, kus meetmed on kesised või puuduvad sootuks. Seega näiteks ei tasu minna lahjendama vanemapalka, omistades sellele mittekohaseid sotsiaaltoetuse funktsioone, vaid pigem tugevdada baasturvalisust ja -toimetulekut tagavaid skeeme. Samamoodi jätab tugevasti soovida eakatele mõeldud hooldusteenuste kättesaadavus, nagu mujalgi lähtub tugev poliitikate kohandamistarve rahvastiku vananemisest. Selliste asjade puhul jõuame muidugi maksude teemani, mis vajaks allergilise reaktsiooni asemel ehk rohkem analüüsi ja arutelu. Kuigi head asjad ei pea olema alati kallid, ei pruugi rahvastikuarengu jätkusuutlikkusega kokku sobida haridus-, tervise ja sotsiaalotstarbeks tehtavate kulude väga madal osakaal rahvuslikus kogutoodangus, mille poolest Eesti on üks viimaseid Euroopa Liidus.”

Kuidas majanduskriis eestlaste demograafilist käitumist mõjutab?
„Statistika põhjal otsustades on mõju olnud üllatavalt väike. Kui võrrelda näiteks iga aasta esimese nelja kuu kokkuvõtteid, siis 2010. a jaanuari-aprilli sündide arv on vaid 4% võrra väiksem kui lähimineviku kõrgeima sündimusega 2008. aastal. Võrdluses 2009. aasta alguskuudega piirdub edasine sündimuslangus aga vaid 0,4%-ga. Suremuses pole masu viimaste aastate tugevat positiivset trendi murda suutnud ning 2010. a registreeritud surmade arv on väiksem kui mis tahes varasema aasta vastavatel kuudel. Et surmade arvu langus on olnud masu ajal kiirem sündide arvu langusest, on loomulik iive muutunud iga aastaga järjest vähem negatiivseks ja seni on 2010. aasta seda suundumust jätkanud – sel aastal on negatiivse iibega olnud vaid kaks esimest kuud.
Sellise kokkuvõtte taga võib end varjata käitumismallide diferentsee­ru­mine – majandusraskustest raskemini tabatud rahvastikurühmad või­vad olla oma käitumist muutnud, kuid nende osakaal on piisavalt väike, et tervikut oluliselt mitte mõjutada. Samas pole välistatud, et masu mõju on ka rahvastikurühmade tasemel suhteliselt tagasihoidlik. Näiteks suure depressiooni ajal ei täheldatud USA-s rahvastiku keskmise eluea pikenemises märkimisväärset tagasilööki. Põhjalikuma vastuse peab andma edasine analüüs, mis nõuab aega ja tavastatistikast täpsemat andmestikku.”

Milliseid väärarusaamu seoses demograafiaga olete täheldanud?
„Meediast võib üles korjata hulga näiteid, kus arvandmete sisu ja neile antud tõlgenduse vahel kipub side kaduma. Mõni kuu tagasi kirjutati 130 000 välismaal elavast või töötavast eestlasest. See teave edastati viisil, mis lõi mulje, nagu oleks tegu peamiselt Eestist viimastel aastatel lahkunutega. Tege­likult moodustasid osundatud arvu kaaluka enamuse hoopis varasematest aegadest väljaspool Eestit elavad eestlased, sh kõik enne Esimest maailmasõda Tsaari-Venemaale väljarännanute ja Teise maailmasõja ajal Läände põgenenute järeltulijad, kes end elukohariikide statistikas jätkuvalt eestlasena identifitseerivad. Mainimata jäeti ka tõik, et 21. sajandi algul oli väljaspool Eestit elavate eestlaste suhtarv madalam kui mis tahes ajal kogu eelnenud sajandi vältel. Rahvastiku­aren­gu suundumustele hinnangu andmisel peaks olema rohkem mõõdutunnet, sest nii positiivse kui ka negatiivsega tooniga liialdamine juhib tegelikkusest eemale, lihtsakoelise mustvalge maailmapildi poole.”

Kas Eestis on piisavalt rahvastikuteadlasi?
„Kuigi suhtarvult (üks miljoni elaniku kohta) oleme rahvusvahelistes võrdlustes üsna tipus, võiks tööd jaguda senisest suuremale hulgale uurijatele. Oma keerulise saatusejoone tõttu on Eesti rahvastik keskmisest komplitseeritum uurimisobjekt – pikemas ajaloolises tagasivaates demograafiliste must­rite poolest sarnane Põhja-Euroopa riikidega, seejärel ligi 50 aasta kestel sovetiseeritud ning alates 1990-ndatest uuesti ennast määratleda püüdev, peale selle praeguseks kolmanda täisealise põlvkonnani jõudnud välispäritolu rahvastik jms. Kõik see väärib süvitsi minevat teaduskäsitlust.
Samas peab „uurimisseisu” hindamisel arvestama tõsiasja, et vene ajal rahvastikuteadust selle demograafilise tuumosa mõttes Eestis ei eksisteerinud. Olid küll mõned arvestataval tasemel siduserialad (ajaloode­mog­raafia, rahvastikugeograafia ja epidemioloogia), kuid tõsiselt jäi vajaka rahvastikutaaste põhikomponentide kvalifitseeritud käsitlusest. Selles suhtes on asjalood 1990-ndate lõpust tublisti paranenud ning kraadiõppe toimimine annab lootust selle suundumuse jätkumiseks.”

Kuidas hindate Tallinna ülikooli demograafia õppekava?
„Demograafia õppekava toimib doktoriastmes ja on mõeldud eelkõige uurijakoolituseks. Järjepidevalt on ülikooli vastu võetud 2000. aastate keskpaigast, üks doktorant aastas.
Demograafia eriala ei ole suurearvuline ka meist mõne­võrra suure­mates riikides, nt Põhja­maades. Instituut on taganud doktorantidele töökeskkonna (erialaraamatukogu, andmebaasid), juhendamise ning lülitumise teadusprojektidesse, samuti stažeerimisvõimaluse partnerinstitutsioonides. Alates 2009. a saavad nad osaleda Euroopa demograafia doktori­koolis, mis tänavu paikneb Lundi ülikooli juures. Hea tahtmise korral võib saada üsna hea erialase stardi­positsiooni.”