Monday, June 28, 2010

Järsku mataks hoopis selle töökultuse kus see ja teine ning hakkaks normaalse vaba inimese kombel elama...

http://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&artid=37037&sub=2

Töö teeb vabaks?
Autor: Jüri Kallas, literaat
Teisipäev, 29. juuni 2010.


Jaan on selleks korraks möödas. Ilmselt on enamikul pea parandatud ja ka laibad üle loetud. Kuigi, kes teab... sel aastal langesid pühad kalendrisse sedavõrd pentsikult, et see reedene tööpäev võis paljudel ka vahele jääda või sai siis lihtsalt formaalseks päeva õhtusse lohistamiseks.

Ega joomise kui sellise vastu polegi ju põhjust sõna võtta: õhtumaises kultuuriruumis on alkohol ikka ja alati vabalt saadaval olnud ning aidanud riigikassat nuumata. Ei ole ka ise kunagi pitsi sülitanud, aga n-ö tõsise võtja jaoks on minu kogused ikka rohkem sellised karsklase omad.

Haiguse nimi
Aga juttu ei tule alkoholismist, vaid ühest teisest ja märksa kohutavamast sõltuvusest. Töö on selle haiguse nimi! Jah, eestlane on uhke oma töökuse üle, sest juba lapsepõlvest taotakse meile pähe, et töö kiidab tegijat ja teisi sarnaseid sõnumeid. Eestlane on uhke, aga võiks korraks siiski maha istuda ja mõelda, kas see töö kultus ongi väga erinev alkoholismist.
Panen siia kohemaid kirja ka hädavajaliku vabanduse, et mul pole midagi töö kui sellise vastu, aga ma ei fetišeeri tööd kui asja iseeneses. Töö on siiski vahend millegi saavutamiseks – kas teed seda raha teenimiseks või millegi muu eluks vajaliku saamiseks või saavutamiseks. Mitte aga ei tee tööd lihtsalt töö tegemise pärast. Töö tegemiseks peab olema põhjus, töö ise ei saa olla põhjus. Ja kui üks töö on valmis, siis puhatakse, mitte ei hakata paaniliselt uut tööd otsima.

Töö tapab
See uuem Eesti Vabariik on juba sedavõrd vana, et me näeme, kuidas lahkuvad ületöötamise ja sellega kaasneva läbi juba need, kes alustasid oma suuremaid rabelemisi just koos vaba riigi taaskehtestamisega. Ilmselt olid paljud neist mingil eluetapil vägagi rahul sellega, et nad on üht ja teist saavutanud, aga kas nad olid rahul ka siis, kui tervis jukerdama hakkas ning arst pidas vajalikuks neile surmast rääkida?

Tean, millest räägin, sest olen ka ise omal ajal aastaid ilma puhkuseta tööl käinud, sest tundus, et õhtu kõrtsis aitab puhata küll. Kodus sai ainult magamas käidud. Tööst ei tahtnudki eemal olla, sest palju oli teha ning tundus, et kõik saab kõige paremini just siis tehtud, kui ise teed. Oled noor ja jõuad palju ning tundub, et nii ongi õige. Mingil hetkel tuleb aga mõistus koju ning saad aru, et puhkama peab samuti. Kui seda mõistust muidugi on ja kui see koju tuleb.

Olgu, mõneti on töötegemine samasugune isiklik probleem, nagu alkoholitarbimine, mis eelkõige puudutab sõltlast ennast ja tema lähedasi. Samas on sellisel hullumeelsel töökultusel üks suur varjukülg – Eestis on praktiliselt võimatud streigid ja meeleavaldused. Jätaks esialgu kõrvale poliitika, aga ega töötajad ka oma õiguste eest seisa.
Mõneti pärsib töötegijate vastuhakku hirm tuleviku (loe: töökoha kaotuse) ees, aga kui streik isegi toimub, siis ikka ja jälle kuuleb mõtteid, et mis neil viga, töö on ju olemas. Otsekui oleks töö olemasolu iseenesest üks suur õnn ja õnnistus. Noh, et töö juba ju on, mida sa sellest palgast ja töötingimustest veel räägid?

Matab mured
Pessimistlikel hetkedel kipub mulle vägisi pähe mõte, et eestlane teeb tööd selleks, et unustada oma raske ja lootusetu elu. Otsekui alkohoolik, kes joob, et unustada. Ei aita alkohol unustada, ei aita ka töö – mõlemad teevad vaid vaimu töntsimaks ning varsti ei oskagi enam teisiti.

Mäletan, kui lugesin esimest korda George Orwelli „Loomade farmi“, siis ei olnudki minu jaoks seal suurimaks elamuseks totalitarismi kriitika, vaid hoopis hobune Tümpsa, kes reageeris igale jamale sellega, et tegi muudkui rohkem tööd. Noh, et pingutab veel pisut ja siis saab kõik korda! Millegipärast aga ei saanud midagi korda, vaid ikka tuli uus jama ning Tümpsa tegi taas rohkem tööd. Minu jaoks muutus see õnnetu hobune kohemaid eestlase võrdkujuks ning mul pole enam kui paarikümne aasta jooksul olnud põhjust selle arvamuse muutmiseks.

Ja kui juba kirjandusele läks, siis meenub Eduard Vilde novell „Kolmkümmend aastat armastust“, kus kirjeldatakse talumehe naise matust. Noh, et kõik on ilus ja harras ja nii nagu peab, aga siis hakkab vihma tibutama ning talumees vannub, et kurat, loog on maas! Ja sinna see matus ja armastus jääb, sest tööd on vaja teha!

Järsku mataks hoopis selle töökultuse kus see ja teine ning hakkaks normaalse vaba inimese kombel elama...

No comments:

Post a Comment