Elektritarbijast ei hooli keegi

Kaido-Paul Bõstrov, elektriinsener
03. juuni 2010 10:38


Suurfirmat Eesti Energia toetavad nii poliitikud kui riigiametnikud, aga tavaliste elektritarbijate huvide eest ei seisa keegi.



Alati on suured firmad püüdnud majanduskeskkonda ja turgu endale võimalikult soodsaks muuta. Kõik tahavad olla monopolid. Ka poliitikud ei ole kunagi esindanud kogu rahva, vaid kindlate inimgruppide huve. Suur raha ja suured ettevõtted mõjutavad poliitikute ja ametnike otsuseid.

Tarbija tahab vaba toimivat elektriturgu, kus saaks valida energiatootjate, -müüjate ja tootmisviiside vahel. Aga inimeste huvidega arvestamise asemel pakutakse meile pelgalt uhkeid reklaame puhtast, rohelisest ja heast energiast.

Suures tegutsemistuhinas unustatakse, et kui erastame Eesti Energia, siis erastame ka loomuliku monopoli jaotusvõrgu ja põlevkivikaevandused. Oluline ei ole erastamine ise, vaid valitsus peab tagama turu toimimise. Erastamist ootavale monopolile ei tohiks anda senisest veelgi suuremaid eriõigusi ega küsitava väärtusega soodustusi.

Elektrihind tõuseb

Samal ajal kui monopolile lahkelt riigiabi antakse, räägitakse vabast turumajandusest. Poliitikute ja ametnike sõnumid on majandusloogikaga kohati vastuolus ning nende majandusteoreetiline arusaam energiaturu toimimisest väga piiratud.

Näib, et mitmed poliitikud ei saa aru, mida tähendab vaba turumajandus, mida sotsialism ning mille poolest nad teineteisest erinevad.

Maksumaksjate raha pumpamine Eesti Energiasse, sealhulgas õlitootmisse ja kõrge riskiga arendusprojektidesse välisriikides ei paranda mingil moel pinge kvaliteeti ja varustuskindlust energiafirma jaotusvõrgus, vaid tõstab tarbijatelt küsitud elektrihinda pikemas perspektiivis veelgi. Elektritootmise kõrged riskid ei peaks olema jaotusvõrgu ega tarbijate kanda.

Kui Eesti Energia investeerib õlitootmisse, jääb tal selle arvelt vähem ressursse, et paigutada raha pingekvaliteedi ja töökindluse parandamisse – seda just maapiirkondades.

Pole kuigi usutav, et energiafirma osaline erastamine elektrihinda langetab. Erainvestorite kasumiootus pigem suureneb, see aga tõstab teenuste hinda veelgi. Kuid riigi konkurentsivõimet suurendab just tõhus jaotusvõrk, mitte õlitootmine, mis kergitab hoopis tootja kasumit.

Kahjulik kokkumäng

Kildkondliku tegutsemise eredaks näiteks on ka Eesti Energia uus prügipõletusprojekt Irus, mis suure tõenäosusega kasvatab käitlustasu lõpptarbijale. Nii on ühiskonnale odavam vähendada prügi tekkimist, jäätmeid veelgi laiemalt sortida ja taaskasutada ning üle jääv osa prügilatesse ladestada.

Kahjuks ei suutnud Tallinna linnaametnikud viia läbi hanget jäätmepõletusteenuse ostmiseks, nagu tegid nende Helsingi kolleegid.

Nii muutuvad otsustusprotsessid veelgi hägusemaks, sest pole selge, kas langetatud otsused on seaduslikud ja optimaalsed. Ilmselt on otsustajatel ükskõik, kas nende valikud on piisavalt põhjendatud.

Mul on siiralt kahju, et lõpptarbijate huvidele ei mõtle selles korporatiivses kokkumängus keegi. Erastamise ettevalmistamise ajal räägiti rahvaaktsiatest, aga kahjuks on rahvas vaene, sest maksude kiire kasv ja kärped on sisetarbimist kõvasti vähendanud.

Vaevalt kiirustavad sada tuhat töötut Eesti Energia aktsiaid soetama. Rahvaaktsiate jutt on avalikkust uinutav retoorika, mille taha on hea varjuda, kui tegelikult on teemaks infra-struktuuri erastamine.