Elame ju maamunal, mille röövisid paljaks pankurid ja muud kontoritöötajad, mitte musta näomaskiga bandiidid.

http://uudised.err.ee/index.php?06206585

(:) kivisildnik: kaitseministeerium heisaku valge lipp


10.06.2010 16:37
Sven Sildnik manduvast Euroopast

Maailm on hulluks läinud. Nii piinlik on selle neljapäeva pärast, ei tea, mis saab. Vähe sellest, et süütu Villu Reiljan mõisteti süüdi, raske löögi osaliseks sai ka Riigikogu Surnumere Piraatide Toetusgrupp, nimelt sunniti üks lähisida piraatlusega tegelev valitsus vabandama. Mis nii Eesti poliitilisest eliidist järgi jääb?

Ma räägin, et maailm on hulluks läinud. Piraadiriigi neutraalsetes vetes tsiviilisikuid kuklalasuga mõrvanud valitsus sunniti vabandama laibamõnitusliku video pärast. Sellised need päevateemad on, tõesti, parem kui päevauudiste asemel räägiksime raadios edaspidi ajaloolistel ja ulmelistel teemadel.

Võib-olla on tõesti nii, et tappa võib, aga laipa mõnitada ei või, teatava turvatunde annab see teadmine kindlasti. Igal juhul on laibamõnitamine riiklikul tasemel fakt. Riigikogu Surnumere Piraatide Toetusgrupp aga vaikib, nad pole leidnud laibamõnitamisele ühtki põhjendust.

Mõrva oskavad põhjendada, sellega riigikogu hätta ei jää, aga nii kui teema kaldub natukenegi kultuurivalda, kooljapilastamisvideo on muusikavideo ja sellisena vähemalt sama tähtis kultuuritoode kui Eurovisioon ja Laulud tähtedega kokku. See on piinlik lugu, kultuurivõhiklikkus on Eesti ühiskonna valupunkt – terve talupojamõistuse pime pool.

Kus selle häbi ots, meie palavalt armastatud ristisamba küljest kukkus klaasikäntsaks alla ja lõhkus marmorpõranda ära. Marmor on aga poolvääriskivi ja väga kallis. Kuidas juhtub nii, et eesti rahva kõige püham rist laguneb, mädaneb ja toob endaga kaasa eluohtlikke olukordi ja kibedat majanduslikku kahju? Kuidas on sellised asjad võimalikud?

Vastus on väga lihtne, kultuurivõhikud hakkasid üleöö skulptuurialal tegelema ja jäid jänni. Kirjaoskamatus, kõige selgem kirjaoskamatus, kui sõjardid oleksid osanud piiblit lugeda, siis nad oleksid teinud risti puust, nii nagu vanad roomlased ja kõik oleks korras. Puu kasvab eestis ka, poleks vaja paari palgi pärast hašekeid ja kafkasid tülitada.

Kultuurivõhiklikkus on ikka kohutav asi. Kui meie palavalt armastatud sõjardid tunneksid tšehhi kirjandust, hoiaksid nad sellest kriisikoldest heaga eemale. Mis on tšehhi kirjandus? See on õuduskirjanik Kafka ja küüniline koomik Hašek. Nii ongi Tšehhimaal valmistatud ristisammas on tšehhi kultuuri parimate traditsioonide jätk – õudne, küüniline ja koomiline.

Nii et on viimane aeg hakata eesti rahvast kultuuri koha pealt harima. Võtke raamat, aga ärge manustage muda. Võtke hea raamat, võtke poola luuletaja Marcin Swietlicki kriminaalromaan Kolmteist, see on Kaheteistkümne järg, meistri triloogia kolmas osa ja üks parimaid kriminaalromaane manduva Euroopa ajaloos.

Kaheteistkümnest erinevalt on Kolmeteistkümnes palju naistegelasi, kellest kõige töökam on keegi maakooliplikast nümfomaan. On teisigi ettevõttelikke naisterahvaid. Naisekäsitlus on Swietlickil geniaalne, kõigist neist tüütustest vabastab autor lugeja õige kiiresti ja ilma liigse kaastundeta.

Kui tädike ei tule selle peale, et ahvi kiirusel teise linna kolida, peab ta seda verist vahtu välja ajades kahetsema. Meister on endiselt täiskasvanud mehe ideaalkuju – ei mobiili, pangaarvet ega autojuhilube, selle eest aga ohtralt alkoholi ja laias valikus ilgeid jamasid.
Kirjandus on nagu elu, selles on väga raske leida kedagi, kes esindaks terve mõistuse seisukohi.

Meister esindab. Raamat on muidugi julm, Mesiter peab minema pagulusse ja veetma mõnda aega Warssavis, selles kosmilises kloaagis, mille kohalik vaste võiks olla Lasnamägi.
Kolmteist on kriminaalromaan ja sellisena realistlikum kui naistekad, olmekad või filmide või telesarjade tselluloosvarjud. Elu on kriminaalne – pedofiilid, finantsmaffia, korrumpeerunud valitsus, süütu Villu – sellest kõigest ei saagi muud kirjutada kui krimkasid.

Kriminaalromaan on muidugi ebaeetiline, õigemini ebaeetiliseks muudavad selle tegelikkuse alatuid mehhanisme paljastava õilsa žanri lugejad, kes tunnevad pigem rõõmu ohvrite kannatustest, kui pättide karistamisest. Aga sellised me juba kord oleme, piraadid on meile sümpaatsemad kui nende ohvrid. Ikkagi ettevõtjad.

Swietlicki Kolmteist on eetiline raamat, kõik tegelased peale Meistri on ebameeldivad, pätid ja mõrtsukad on eemaletõukavad aga kõikvõimalikud raha teenimisele, edule ja progressile orienteeritud juhmid, edasipüüdlikud lasnamäelased on veelgi vastikumad. Selline emotsionaalne täpsus on realistlik. Elame ju maamunal, mille röövisid paljaks pankurid ja muud kontoritöötajad, mitte musta näomaskiga bandiidid.

Swietlicki Kolmteist on hea võimalus alustada teekonda kirjaoskuse ja kultuuri imelisse maailma. Ja nagu me eelnevast juba väga hästi teame, pole kultuur pelk meelelahutus vaid immuunsussüsteem, mis aitab kultuur meil vältida tšehhi tüüpi küünilise horrori allhankijaid.
Aga veelgi enam, kirjaoskus ja mõtlemisvõime võivad külge jääda ja tuua endaga kaasa igavikulised väärtused ning väärika elustiili, mõlemad on praktilisemad ja tõhusamad kui see haige jura, mida õpetab meile rongaemast televisioon. Võib juhtuda, et te ei taha inimese moodi elada.

Ikkagi ei saa te ilma kultuuri ja kirjaoskuseta hakkama, demagoogia, säravavad valed, karismaatiline limaaajamine, see kõik võrsub kultuuri pinnalt. Kui te ei oska midagi öelda, siis ei oska te ka kaitsta oma Surnumere regiooni hingesugulaste laibamõnitamisaktsioone ja seda teile juba ei andestata.

Positiivne programm on maksimalistlik, lugeda elu jooksul läbi vähemalt üks raamat, soovitavalt Marcin Swietlicki Kolmteist. Ja kaitseministeerium, eesotsas kellega iganes, peab õppima kaotama, heiskama valge lipu ja loovutama ristisamba pädevale prügikäitlusettevõttele. Antud juhul on hääletu alistumine ainuvõimalik.