Mürgitatud majandus ehk meie otsetee orjusesse

http://www.pealinn.ee/?pid=121&nid=7293&lang=5
Mürgitatud majandus ehk meie otsetee orjusesse

08.03.2010

• Kui Rootsi ja Saksa feodaalid valitsesid meid omal ajal mõisnike-maaomanikena, siis nüüd valitsevad Lääne pangad Balti riike välisvaluutaga seotud kinnisvara hüpoteeklaenude abil.

Pealinn avaldab lühendatult artikli pealkirjaga «Läti tee pärisorjusesse» kahelt USA majanduseksperdilt, kes peavad Eesti ja Läti majandusmudelit julmaks eksperimendiks, mille käigus anti Lääne finantsasutustele vabad käed kavandada nende riikide majandus oma huvide järgi.

Suurema osa maailma ajakirjanduse tähelepanu keskmes on praegu Kreeka, samuti Hispaania, Iirimaa ja Portugal kui kõige enam muret tekitavad eurotsooni maad, palju tõsisem ja hävitavam, lausa surmav kriis eurotsooniga liituda kavatsevas endises nõukogude majandusruumis on aga jäänud tähelepanu alt välja. Seda kahtlemata põhjusel, et nende maade kogemused on elav süüdistus neoliberalismi vastu, Euroopa poliitika vastu, mis ei ole neid riike kohelnud nii, nagu lubatud.

Neil maadel pole aidatud areneda Lääne-Euroopa malli järgi, selle asemel on neid koloniseeritud kui ekspordi- ja pangandusturgusid, riisutud majandust, oskustööjõudu, tööjõudu üldiselt, nende kinnisvara ja hooneid, ka muud nõukogude aja pärandit.

Lätit on tabanud üks maailma suuremaid majanduskriise. See ei ole ainult majanduslik, vaid ka demograafiline kriis. Läti SKT järsk, 25,5%-line langus viimase kahe aasta jooksul on selle perioodi kurb rekord.

Läti võlakoorem kasvab kiiresti. 2007. aastal oli see vaid 7,9% SKT-st. Prognooside kohaselt kasvab Läti võlg tänavu 74%-ni SKT-st ja eeldatavasti stabiliseerub 89% juures aastaks 2014 – see on IMF-i parim stsenaarium. Seda on oluliselt rohkem, kui näeb eurole üleminekuks ette Maastrichti võlakriteerium. Samas rakendab Läti keskpank oma esmase eesmärgi, euroalaga liitumise nimel karme ja valusaid abinõusid lati kursi hoidmiseks. Selle nimel on läbi põletatud mägede kaupa valuutareserve, mida muidu oleks võinud investeerida Läti majandusse.

Kriisis süüdi neoliberaalid

Kuid Läänes ei küsi keegi, miks on Lätit tabanud selline saatus, mis on nii tüüpiline Baltikumile ja teistele eksnõukogude majandustele, kuid ainult pisut äärmuslikumas vormis. Peaaegu 20 aastat pärast NSV Liidu alt vabanemist 1991. aastal on nõukogude süsteemi vaevalt võimalik pidada nende probleemide ainsaks põhjuseks.

Need olid Lääne neoliberaalid, kes finantseerisid nende maade nn ärisõbralikke reforme, millele Maailmapank, Washington ja Brüssel nii valjuhäälselt takka kiitsid.

Ka eurotsooni pürgivas Eestis on tekkinud tohutu tööpuudus, majanduskriis, langenud on tervishoiu standardid ja kasvanud väljaränne, mis on teravas vastuolus Skandinaavia maade ja Soomega.

Joseph Stiglitz, James Tobin ja teised majandusteadlased on hakanud Lääne avalikkusele selgitama, et pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist on Lääne ideoloogia müügimeeste imporditud majandusmudeliga midagi täiesti valesti. Neoliberaalne majandus ei olnud kindlasti see tee, mille Lääne-Euroopa valis pärast Teist maailmasõda. See oli eksperiment, mida Chicago majandusmehed katsetasid omal ajal Tšiilis. Lätis olid nõuandjad küll Georgetownist, kuid ideoloogia oli sama: kukuta valitsus ja anna võim üle oma poliitilistele mõttekaaslastele.

Selle julma eksperimendi mõte oli anda Lääne pankadele, finantsinvestoritele ja nn vabaturu majandusteadlastele (nn seetõttu, et nad andsid riigivara ära tasuta, maksustamata, ning andsid uue tähenduse mõistele tasuta lõunasöök) vabad käed kavandada suures osas nõukogude blokist kogu majandus oma malli järgi. Ja lõpuks selgus, et mall oli üks ja sama. Inimesed olid küll erinevad, kuid enamik neist on seotud Washingtoni, Maailmapanga ja Euroopa Liiduga, kes neid ka rahastasid.

Vale maksusüsteem hävitas majanduse

Ükski Lääne demokraatlik valitsus poleks sellist plaani läbi lasknud. Riigiettevõtted jagati laiali usaldusisikutele, kes müüsid need kiiresti Lääne investoritele ja kohalikele oligarhidele, kes omakorda paigutasid oma raha turvaliselt offshore-firmadesse. Kohalik maksusüsteem ehitati üles nii, et Lääne pankade traditsioonilised kaks suurt klientide rühma – kinnisvara ja infrastruktuuri monopolid – jäid peaaegu maksuvabaks. Seega oli kasulikum paigutada oma raha Lääne pankadesse kui kasutada seda siseriiklikus maksubaasis majanduse ülesehitamiseks.

Nõukogude Liidus sisuliselt ei olnud kommertspanku. Selle asemel, et aidata nendel maadel luua oma pangad, julgustas Lääne-Euroopa oma panku nendele majandustele laenu andma eurodes ja muudes kõvades valuutades – pankade kaitseks. See rikkus rahanduse põhitõde: ära kunagi võta laenu kõvas valuutas, kui teenid tulu pehmes valuutas.

Erinevalt Läänest puudusid seal kinnisvaramaksud. Seetõttu pidid valitsused maksustama tööjõu ja tootmise. Kuid erinevalt Läänest ei olnud seal tulumaks või omandimaks progressiivsed. Lätis oli tööjõud paljudel juhtudel maksustatud võrdselt 59%-ga. Selliste maksudega ei olnud Euroopa riikidel vaja neid majandusi karta. Need majandused olid mürgitatud algusest peale. Just see tegi neist «vabaturu» ja «ärisõbralikud» majandused.

Kuna kinnisvara ja muu vara oli maksustamata – isegi suurematele sissetulekutele puudus progressiivne maksustamine –, olid valitsused sunnitud maksustama tööjõu ja tootmise. Selline eelarvefilosoofia viis järsult tööjõu ja kapitali hinna üles, mistõttu tööstus ja põllumajandus muutusid nn Vana Euroopaga võrreldes konkurentsivõimetuks. Nii muudeti eksnõukogude majandused Vana Euroopa tööstuse ja panganduse eksporditsoonideks.

Laene ei kasutatud riiklikeks investeeringuteks

1991. aastal ei olnud endistel nõukogude vabariikidel võlgu, kuid nüüd maeti nad kõva valuutaga laenukoorma alla. Lääne pangalaene ei kasutatud riiklikeks investeeringuteks ega elatustaseme tõstmiseks. Uue kinnisvara ehitamine sai küll hoo sisse, kuid tänaseks on suur osa sellest mattunud negatiivse omakapitali alla. Nüüd nõuavad Lääne pangad, et Läti ja teised Balti riigid pigistaksid neile veelgi rohkem kasumit välja, kasutades selleks veelgi neoliberaalsemaid «reforme», mis ähvardavad majanduslanguse ja vaesuse levides veelgi rohkem tööjõudu välismaale pagendada.

See majanduslik eksperiment, mille ohvreid nüüd süüdistatakse, kukkus ilmselt läbi. Neoliberalism osutus majanduslikult peaaegu sama hävitavaks nagu sõda.

Sõnal «reform» on nüüd Baltikumis negatiivne värving. See tähistab taandarengut tagasi feodaalsesse sõltuvusse. Kui Rootsi ja Saksa feodaalid valitsesid Lätis mõisnike-maaomanikena, siis nüüd valitsevad nad Baltimaid välisvaluutaga seotud kinnisvara hüpoteeklaenude abil.

Võlakoorem on asendanud otsese pärisorjuse. Hüpoteegid ületavad kordades kinnisvara tegeliku väärtuse, mis langenud viimase aasta jooksul sõltuvalt eluaseme tüübist 50-70%, samuti ületab see kordades Läti koduomanike maksevõime. Välisvaluuta võlg on kasvanud palju suuremaks, kui need riigid suudavad teenida eksportides oma tööjõudu, tööstus- ja põllumajandustoodangut Euroopasse või teistesse maailma piirkondadesse, kus demokraatlikud valitsused kaitsevad enneolematult rangete programmidega oma tööjõudu – tehes kõike seda nn vaba turu nimel.

Inimsusevastane kuritegu

Neoliberalistliku korra kasutuselevõtmisest on möödunud kaks aastakümmet ja tagajärjed on katastroofilised, kui mitte pole tegu lausa inimsusevastase kuriteoga.

Lätil on liiga vähe tööstust ja moderniseerimata põllumajandus, kuid üle 9 miljardi lati eraisikute võlgu, mis võivad üle kanduda valitsuse bilanssi. Kui seda krediiti oleks kasutatud Läti majanduse ülesehitamiseks, siis olnuks see vastuvõetav. Paraku kasutati seda peaasjalikult ebaproduktiivselt, valades õli tulle maa hinnatõusule ja luksuskaupade tarbimisele, mis tõukas Läti võla pärisorjuse poole.

Läti Panga hinnangul on kriisi põhi käes. Eksport on lõpuks ometi hakanud kasvama, kuid majanduses valitseb endiselt kitsikus. Tööpuudus Lätis on endiselt üle 22%. Kümned tuhanded inimesed on riigist lahkunud. See on loomulik reaktsioon Läti riikliku ja erasektori miljarditesse ulatuvale võlakoormale. Läti on kaugel teest Lääne heaoluühiskonna poole, pääsu pole ka praegusest regressiivsest maksupoliitikast ning tööjõu-, tööstus- ja põllumajandusvaenulikust neoliberalismist, mille Brüssel on seadnud Läti keskpangale abi tingimuseks, et maksta Rootsi pankadele tagasi ebaproduktiivsed ja parasiitlikud laenud.

Albert Einstein on öelnud, et hullumeelsus on teha ühte ja sama asja üha uuesti ja oodata erinevaid tulemusi. Läti on peaaegu 20 aastat olnud samasuguse ennasthävitava anti-valitsuse, tööjõu-, tööstus- ja põllumajandusvaenuliku läänemeelse üksmeelsuse küüsis, ning tagajärjed on muutunud aina hullemaks. Läti ülesanne on nüüd vabastada oma majandus uus-pärisorjusesse viivast neo- liberalismist. Ühe arvamuse kohaselt tuleks valida klassikaline tee, mille kaardistasid 19. sajandi majandusteadlased, sest see viib jõukuseni, mida täna näeme Läänes ja ka Ida-Aasias. Selleks aga on vaja muuta majandusfilosoofiat, mis omakorda nõuab valitsusevahetust.

Küsimus on selles, kuidas Euroopa ja Lääs reageerivad. Kas nad tunnistavad oma viga? Märgid selleks ei ole täna paljulubavad. Lääs ütleb, et töötajad ei ole veel piisavalt vaesunud, tootmine ei ole piisavalt nälginud ja haigel majandusel ei ole veel piisavalt aadrit lastud.

Kui Washington ja Brüssel ütlevad nii Baltimaadele, siis võib ette kujutada, mida nad kavatsevad teha oma rahvaga!