Tänapäeva küüditamine

http://www.lass24.ee/w/2009/02/02/tanapaeva-kuuditamine/

Küüditamine (deporteerimine, deportatsioon) on inimeste vägivaldne ümberpaigutamine. Massiline küüditamine võib olla toime pandud genotsiidi täidesaatmisel.

Küüditamine on inimsusevastane kuritegu.

Tänapäeva küüditamine

Lass24Me elame justkui vaakumis, arvates et inimesed tabloididel ja meedias on keegi, kes ei ole osa meie jaoks toimivatest süsteemidest. Selline suhtumine on eksitav ja väär, sest ka Toompea, olgugi et kõrgemal, asub meiega sama päikese all. Sarnaselt meediapersoonidele, kelle elu ei erine suuresti meie omadest. Minu mure ei ole tingitud sellest, et sina lugeja, minu sõnumist aru ei saaks, vaid ma muretsen selle pärast, kas meie noored vanemad oskavad ikka oma järglastele edasi anda adekvaatset ja tolerantset maailmapilti, kus ei eksisteeri üliinimesi, hüperkuulsusi ega fantoom-poliitikuid. Me kõik elame ja tarbime ühte ja sama süsteemi ja meie suurimaks ülesandeks on leida ühine puutepunkt, et koos eksisteerimine oleks nauditav ja hea. Milleks meile tänapäeva maailmas laim ja negatiivsus, kui sõjakolletest üle maa õhkub seda meieni niigi ja mille eest oleme abitud aitama ka siis kui reaalselt samme astuksime? Miks saadame oma poisid valvama rahu või sõdima kaugetesse paikadesse, kui meie südamed ka siinsamas kodus on sõjas? Leidsin sellele teemale mõeldes palju ühiseid jooni suhtumisega, mille propageerimist pean enda südameasjaks – nimelt laimu ja negatiivsete hoiakute vähendamine ühiskonnas tervikliult. Olen tänaseks mitmete sõnavõttude ja nippidega üritanud inimestele nii otse kui ümbernurga selgeks teha, et kõik ei peagi olema ühesugused ja inimeste erinevus ei tohiks olla kellegi jaoks laimu ega pahameele ajendiks, kuid siiani on see olnud suhteliselt tulutu. Tuttavad ajakirjanikud räägivad pea igapäevaselt kuidas nad on sunnitud kustutama kommentaare, mis küll õhtuvad kedagi tapma, vägistama või kellegi last mõnitama. See kõik on väga sick ja ei tohiks olla meie väikese ühiskonna osa..
Lilit Kaaret, Aveli Abel ja teised noored Eesti naised

Miks ma ei kasuta sõna Tõehetke-Lilit? Aga seepärast, et mina leian, et kui seesama meedia, kes televisioonis kuulutab, kuidas tuleks osa võtta sellisest toredast saatest nagu Tõehetk, siis peaks seesama meedia ennast pidama vastutavaks ka kõige ebameeldiva eest, mis ta hiljem kellelegi põhjustab. Meedia ei tohiks pidada eetiliseks noore ema süüdistamist seitsmes surmapatus, kes tegelikult teeb ju kõik selleks, et olla keegi ja saada endaga hakkama. Või millist teed soovitaks talle seesama ajakirjanik? Klubis tantsimise asemel registreerida ennast töötuks ja minna siivsamale ja mitu korda väiksema palganumbriga ametile…no näiteks raamatukokku või pimedasse arhiivi!? Sest noor blond ja liiga ruttu peale lapseootust vormi saanud naine, kes on mehest lahutanud, peab ju ometi olema peidus eks? Mis ta üldse läks sinna saatesse eks!?

Lilitit ma isiklikult ei tunne, seega mul puudub igasugune põhjus tema eest seista, kuid ta üüris mõni aasta tagasi suvel minu Pärnu korterit. Korter oli tagastamisel puhas, arved makstud ja suhtlemine pererahvaga üüriperioodi vältel väga asjalik. Ühtegi noort lammast ega litsi seal kindlasti ei elanud. Mina arvan, et endast lugupidavad inimesed võiksid sihitu laimamise lõpetada ja keskenduda enda elu paremaks elamisele.
Edgard Savisaar ja teised karismaatilised poliitikud

Minu suhtlusringkonnas ei ole popp omada stamparvamust, et Keskerakond, Savisaar, Parts ja näiteks Reiljan on kuidagi koomilised või inimkauged olendid kuskilt eikellegimaalt. Miks tänapäeval omavad paljud noored vääramatut õigust halvustada ühe või teise erakonna või isiku omadusi, ilma omamata mittemingisugust pädevust poliitikas? Kas koduse kasvatusega tuleb kaasa mentaliteet, et üks on soositud ja teine mitte ning sealjuures ei vaevuta jagama selgitust? Ja kas meile siis meeldib ühiskond mille noored liikmed, olgugi et poliitiliselt täiesti harimatud, omavad justkui kohustuslikku arvamust ühe või teise poliitiku väärtusest või väärtusetusest. Mina arvan, et enne kui kedagi kritiseerid, vii ennast Eesti poliitmaastikuga kurssi ja leia oma avaldusele vähemalt 10 asjalikku põhjendust, siis on sinu kommentaar ehk ka õigustatud, muidu mitte..
Juhan Paadam ja Eurovisioon

Viimase aja nišimoeks on mitte millekski pidada Eurovisiooni. Selline suhtumine on eriti levinud muusikaringkondades, mis võib olla ka loominguinimestest lähtudes on enam altimad alluma konformsusele kui näiteks majandus- või poliitringkonnad. Kui ikka Staar A ütleb peale põrumist, et Eurovisioon on puhas poliitiline pask, siis arvavad nii ka B-kategooria ja ka Ü-kategooria staarid. Need kommenteerijad, kes isiklikult Eurovisioonist kaugel seisavad, võiksid oma suud hoopis kinni hoida. Kas mina hakkan oma arvamusartiklites reformima ideid, mis puudutavad näiteks maksumaksja rahaga invaspordi toetamist? Ma ei õõnestaks erinevate huvigruppide iseärasusi ka siis, kui mu enda kokkupuuted nende iseärasustega oleksid 100% välistatud. Reaalsus on see, et meie idaeuroopa väikesel riigil ei ole teist nõnda arvestatavat rahvusvahelist lauluvõistlust ja jube nõme on puhtalt kaotusvalu pärast osalemisest loobuda ja veel nõmedam on see, et ka need heliloojad või lauljad, kes salamisi osalemisest siiski unistavad, ei saa seda teha, kuna oma suu lahti tegemine ja arvamuse avaldamine ei ole popp! Palun tooge Eurovisioon muusikutele ja rahvale tagasi! Heidy ju selleks seda vedama pandigi, et natukenegi populaarsuse kaalukaussi paremuse poole kõigutada.
Tänapäeva küüditamine

Hakkan varsti ka ise olema seda meelt, et meie haridussüsteem ei paku elementaarseid teadmisi, kujundamaks intelligentset ja asjalikku kodanikku ja et asjateadlikke lektoreid jätkub vaid ühe üliikooli jaoks. Miks peame eetiliseks teise, olgugi et tihti just tuntud inimese, salaja pildistamist mobiili, kaamera või kesteabmillega, raha või kollase ajakirja tunnustuse eesmärgil? Ja ega see tunnustus mis kollane ajakiri pildi või vihje saatjale annab, ei ole mingi väärt tunnustus. Tihti põksub ajakirja peatoimetaja sees siiski ärinaise- või mehe hing ja väikese rahasüstiga vihjajale antakse edasi ka grammike põlgust – no on idikas, viitsis pildistada ja teiste kohta kituda.
Pangem ennast aga olukorda ajaloos, mil su enda naaber või vihavaenlane võis sinu kohta võimudele “koputada” ja sind seejärel kiirelt ära külmale maale saata. Kasvatame ju ise endale sellist põlvkonda, kui propageerime teise jahtimist ja luuramist? Ma ei leia, et meie sajand oleks nii turvaline ja kindel, et me võiks järele anda moraali- ja eetikaõpetustest meie lastele.

Seega loodan, et minu sõnad jõuvad kasvõi kellelgi kohale ja targemad lugejate seast oskavad minu sõnumit ka edasi anda. Kommenteerida saab ka väärikalt ja läbimõeldult. Minu sooviks on, et see ei jääks vaid targemate ja arukamate privileegiks.

Liis Lass