talumaja peab muutuma oma energiavarustuselt sõltumatuks Suutes toimida energiasäästlikumalt, suureneks ühtlasi meie võimalus valida erinevate alterna

http://ww2.eas.ee/vfs/4748/inseneeria_3_2008.pdf


Marek Strandberg: talumaja peab muutuma oma
energiavarustuselt sõltumatuks
Suutes toimida energiasäästlikumalt,
suureneks ühtlasi meie
võimalus valida erinevate
alternatiivsete energiaallikate
vahel, leiab erakonna Eestimaa
Rohelised juhatuse liige Marek
Strandberg.
Küsimus ei ole praegu niivõrd alternatiivsete
energialiikide leidmises kui
just arukates valikutes. Kõigepealt tuleb
meil tegeleda vajaliku energiahulga kontrolli
alla saamisega, mis määrab ära meie
energiavajaduse. Seega on Eesti energiamajanduses
esmane küsimus, kuidas olla
energiasäästlikum. Alustame kasvõi hoonetest
– nii ehitatavaid kui ka olemasolevaid
hooneid on võimalik muuta palju
energiasäästlikumaks.
Kogu muundatud energia võimsus on
praegu 1200–1300 MW (megavatti, 103
kW), sh umbes 400 MW sellest moodustab
elektrivõimsuste vajadus. Ning seda
sellepärast, et meie elamispinnad soojadvalged
hoida. Säästlikult toimides ja
hooneid energiasäästlikena renoveerides
ja ehitades võiks meie vajadus energiavõimsuse
järele olla vaid 150 MW, sealhulgas
elektri järele vaid 50 MW.
Toon võrdluseks: kehvalt kavandatud
ja ehitatud hoone võib kulutada aastas
energiat kuni 400 kWh/m2 (kilovatt-tunnis
ruutmeetri kohta). Arukalt rajatud
hoone energiakulu on isegi meie laiuskraadil
20–30 kWh/m2 aastas. Siit ka oluline erinevus:
kui 130 m2 suuruse hoone energiakulu
on 300 kWh/m2 aastas, vajab see võimsust
10 kW (kilovatti); sama suure energiat
säästva hoone puhul on sama näitaja aga
vaid 1 kW!
Suutes toimida energiasäästlikumalt,
suureneks ühtlasi meie võimalus valida alternatiivsete
energiaallikate vahel. Kui ühe
hoone või korteri maksimaalne energiatarbevoog
oleks 1–2 kW, kerkib paratamatult
küsimus, kas selle katmiseks on vaja kindlasti
liituda suure energiavõrguga või tsentraliseeritud
energiatootmissüsteemiga. Minu
seisukoht on, et tuleviku talumaja võiks olla
oma energiavarustuses maksimaalselt autonoomne.
Selleks on piisavalt energiavooge,
kasvõi päikest-tuult.
Alternatiivenergia võimalused
Eestile:
1. Kaabliühendus põhjamaadega
(eelkõige Rootsi)
Tulemus: tekib elektrisüsteemi stabiliseerimise
võimalus, energia hind allub enam
tururegulatsioonile, Loode-Vene energiasüsteem
kaotaks oma positsiooni Eesti elektrisüsteemi
varustuskindluse ja stabilisatsiooni
allikana.
2. Biomassi ja põlevkivi
gaasistamine
Tulemus: gaasi kasutamine kasvatab
märkimisväärselt kütuste kasutamise efektiivsust,
mis täna on Eestis põhjendamatult
madal.
3. Tuumaenergia
Tuumajaama ehitamine Eestisse tooks
kaasa majandusprobleemid. Seni on tuumaenergeetikat
kui majandusharu käsitletud
väga pinnapealselt. Näiteks on Soome Olkiluoto
III reaktori ehitusmaksumus kujune-
Marek
strandberg,
Eestimaa
rohelised
juhatuse
liige
mas plaanitust oluliseks kallimaks. Tähelepanu
alt on välja jäänud asjaolu, et nii, nagu
tõuseb nafta hind, tõuseb ka tuumakütuse
hind. Energianõudluse kasv tingib paratamatult
olukorra, kus mistahes kütused või energiamuundamistehnoloogiad
annavad lõppkokkuvõttes
ühesuguse energiahinna.
Nõudluse kasv energiamuundamistehnoloogiate
järele tekitab aga majandusnähtuse,
mida nimetatakse “müüja turuks”. Eesti on
mis tahes reaktorimüüja jaoks ühe reaktori
turg. Kliendi hoidmine siin ei nõua pingutust.
See nähtus on majandussuhetes üldine, olgu
tegu pastapliiatsi või suure reisilaeva ostumüügiga.
Kui müüjal pole põhjust kliendilt
rohkem oste loota, lõpetab ta pingutamise.
Nagu tuulegeneraatorid, vajab ka tuumajaam
varustuskindluse tagamiseks oma
võimsusele vastavat tagavaratootmisvõimsust.
Kui Eestisse plaanitaks ehitada näiteks
1200 MW võimsusega tuumajaama, siis tähendab
see, et samas mahus tuleb rajada ka
tagavaratootmisvõimsusi. See aga on paraku
majandusministeeriumi energeetikaarengu
plaanist välja jäetud ning ka põhjus, miks
tuumaenergiat meil odavaks hinnatakse.
Ja veel: tuumareaktori hind on määramatu.
Me ei oska arvata, kui palju maksavad
selle valmistamiseks vajalikud materjalid
näiteks 15 aasta pärast. Seetõttu tulebki
kasu tusse võtta energiamuundamistehnoloogiaid,
mida on võimalik kasutada juba
lähiaastail, mitte kümnendi pärast, näiteks
tuule energiat.
Arvestada tuleb loomulikult ka keskkonnaprobleeme,
kuna tänapäeval pole maailmas
ühtki täiesti ohutut tuumajäätmete
matmiskohta, ning turvaprobleeme. Tuumaenergiat
kasutatakse ennekõike riikides,
mille tehniline kultuur ja kaitsevõime on
head. Nii võiks see ka jääda. Eesti tehniline
kultuur ja kaitsesüsteemid pole sedavõrd tasemel,
et võiksime tuumajaama julgelt kasutusse
võtta.
energiatarve kasvanud. Kümne aastaga
ta umbes nii palju kasvabki.
Milline on 25 aasta pärast Eesti
energiabilanss?
Ma arvan, et see oluliselt ei muutu.
Kakskümmend viis aastat möödub kiiresti.
See ei saa oluliselt muutuda, sest me
tõenäoliselt ei saa tuumajaama nii kiiresti
kätte. Me oleme juba õige tellimisaja maha
maganud. Praegu on sabad kasvanud
väga pikaks. Sellest, kuidas sabad kasvavad,
et anta endale paraku aru. 15 aasta
pärast tuumajaam kätte saada on ilmvõimatu.
Järelikult on minu ennustus, et ka
25 aasta pärast saame oma baasenergia
põlevkivist. Senisega sarnane protsent
energiat tuleb gaasist ja tuulest.
Foto: