Rahvuslane, viimane aeg on vastu hakata Eesti Vabariigi mahamüümise projektile!

http://www.ersp.ee/
"Ja kui kõik teisedki valed, mida partei oli kinnitanud, heaks kiideti
- kui kõik lood olid ühesugused -,
pidi vale minema ajalukku ja muutuma tõeks."
George Orwell.

NB! Rahvuslane, viimane aeg on vastu hakata Eesti Vabariigi mahamüümise projektile!

Eesti Vabariigi 92. aastapäev: ERSP ettevõtmised

Pikett ja supiköök Tartus

(18.02.2010) ERSP Tartu piirkond korraldab EV aastapäeval, 24. veebruaril algusega kl 17 protestipiketi nimetusega: “Ärge mõnitage puudustkannatavaid rahvuskaaslasi!” Tartus, Vanemuise teatrimaja lähedal (kaubamaja vastas haljasalal). Kohapeal tegutseb “Teise Eesti supiköök”, kus kohaletulnuile pakutakse maitsvat hernesuppi.

(18.02.2010) ERSP juhatus saatis kõigile riigikogu liikmetele järgmise sisuga elektronkirja: “Rahvaasemik! Ära mõnita puudustkannatavat rahvast! Boikoteeri “pingviinide paraadi” – nii näitad oma solidaarsust hätta sattunud rahvuskaaslastega!”

Rahvakoosolek Tallinnas

(18.02.2010) ERSP Tallinna piirkond ja Tallinna Rahvuslaste Klubi korraldavad 24. veebruaril Tallinnas Tammsaare pargis algusega kl 12 kõnekoosoleku. Sõna võtavad ühiskonnas tuntud rahvusmeelsed inimesed. Ootame arvukat kohaletulekut! Võtkem kaasa riigilipud!

Info: tel 58 08 11 09 (Tartu, Veiko Rämmel), tel 51 90 33 74 (Tallinn, Jaan Hatto)

___________________________

Tiit Madisson:

Häbi, "pingviinid", häbi!

"Pidu katku ajal" on oma rahvale näkku sülitamine, arvab ERSP juhatus


Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud Vabariigi Presidendi vastuvõttude kombe kehtestas rahva suhtes üleoleva baltiparunliku käitumisega president Lennart "Nikolajev" Meri vahetult pärast taasiseseisvumist Soome eeskujul. Rahva hulgas on need peod tuntuks saanud kui "pingviinide paraadid", mida telepurgi vahendusel on võimalus ka lihtkodanikel suud vesistades jälgida.

Olgu ära märgitud, et taolisi riigi koorekihi edevuse- ja üleolekulaatasid ei ole sel kujul kombeks tähistada üheski teises Euroopa riigis, peale kahe Soome lahe äärse. Olen kuulnud, et taolisi ettevõtmisi korraldatakse vaid mõnes Ladina-Ameerika banaanivabariigis. Seega oleme igati "tegijad" ja kui tõtt tunnistada, sarnanevad meie elu ja valitsejate kombed üha enam mõne banaanivabariigi elu-oluga…

Presidendid kutsuvad šampuse ja kaaviariga kostitades kokku riigi ladviku: poliitikud, spekulantidest "ärimehed", arvamusliidrid, oma isiklikud sõbrad või presidendiproua sõbrannad ja näpuotsaga ka lihtrahvast, tõestamaks, et "partei ja rahvas on ühtsed" ("partija i narod jedinõ"). Eestis võimu juurde kinnistunud süsteem koosneb perverssest ekskommunistide ja saamameeste-politikaanide maksumaksja turjal parasiteerijate kambast, kelle eesmärgiks on välismaistele valitsejatele maha müüa terve meie isade maa ning kelle võimu ükski eetiline ja piisava mõtlemisvõimega kodanik ei suuda vaikides taluda. Nagu endiste vabadusvõitlejate mõnitusena, kubisevad vastuvõtud endistest kommunistidest ja koguni KGB-lastest.*





"Kuhu sa sant trügid ! Meie valitsuspoliitikud võtavad seal vastu riiklike otsuseid."

Lihtkodanikud aga kogunevad igal 24. veebruari õhtupoolikul televiisori ette arvustama "rikaste ja ilusate" abikaasade või elukaaslaste kallihinnalisi tualette, mille mõne maksumusega saab lasterikas pere end ära elatada 5-6 kuud. Järgmistel päevadel arvustavad nähtud tualette seltskonnaajalehed ja -ajakirjad. Tsirkust kui palju! Ütleb ju vana roomlaste vanasõnagi: rahvas vajab tsirkust ja leiba! Tsirkust saab "äriprojektis" Eesti vabariik tõesti küllaga, hakkab juba küllgi saama! Kuid leivaga on asjad viimasel ajal kehvad. Oi, kui kehvad!...

Meie veebilehel on küllaldaselt ilmunud kirjutisi, mis kajastavad meie nomenklatuuri ignorantsust ja arrogantsi rahvast majanduskriisi ja kinnisvaramulli lõhkemise tõttu tabanud hädade suhtes, mistõttu ei hakka paljukirjutatud teemal veelkord oma arvutit ekspluateerima. Kuigi oleks ju oodanud, et Kadriorus pesitseval suurelisel isandal on ehk veidikene empaatiavõimet või on seda vähemalt mõnel nõunikul. Eksisin. Judofiilist president Toomas Hendrik Ilves otsustas ka praegusel ajal lihtkodanikele demonstreerida, et äriprojektiks muudetud Eesti ladvikul (kes ise end vist ikka veel eliidiks peab) ei ole mingit muret maad tabanud majandus-, eetika- ja sotsiaalse kriisiga. Sest kriisidega tekitatud hädad isiklikult neid ei puuduta, riigikogu ja valitsus on senini seadusloome kaudu hoolt kandnud, et süsteemipoliitikud ja neid toetavad välis- ja kodumaised rikkurid ei peaks omal nahal mingeid raskusi tundma, sest maksukoorem on lükatud vähemkindlustatute õlule. Võimuparteidele allutatud meedia on ennastsalgavalt valede, mahavaikimise ja pooltõdedega hoolt kandnud, et vähese mõtlemisvõimega ja orjameelne lumpen vaataks asjadele "nii nagu vaja" ja hoiduks igasugusest vastalisest mõtteviisist. Kui lugeda õukonnameediat või vaadata valitsuskartellile alluvate telejaamade saateid, siis tõesti - nagu mingit kriisi polekski! On vaid mõningad raskused, kui parafraseerida omaaegse kommunistliku parteiladviku ütlust. Kohe-kohe tuleb imevits euro ja Eestis läheb elu nagu ludin ja jälle võib haugimälulist ja olematu mõtlemisvõimega "uhket ja hääd" eestlaskonda hakata lollitama juttudega viie rikkama riigi hulka saamisest.




"Kuidas siis pankurihärral äri läheb?" - "Tack, bra! Teil on Eestis tore leplik rahvas ja vastutulelikud poliitikud."

Ma ei olegi ainuke, kellele tundub praegune olukord olevat üllatavalt sarnane nõukogude impeeriumi olukorraga 1970-ndate lõpus ja 1980-ndate alguses, kus kommunistlik ladvik ei tahtnud endale aru anda, mis riigis tegelikult toimub. Kui hinnata presidendi viimase aja kõnesid või kivinäoga peaministri elukaugeid ja rahvast solvavaid väljaütelmisi, siis tundubki, et meie olukorra kohta võib paika pidada iseloomustus: nagu Breznevi aegne NSV Liit! Nagu ei ulatukski Eesti tegelik tööpuudus juba üle 20 protsendi; nagu ei olekski meil 90 000 kodanikku ilma meditsiinilise kindlustuseta; nagu ei olekski meil ligi 20 protsendil koolis käijatest lastest koolilõuna ainuke enam-vähem normaalne söögikord päevas; nagu polekski eestlaste arv kodumaal vähenenud 830 tuhandeni ja ei lahkuks kodumaalt välismaale väärikamat elu otsima iga päev kümneid kodanikke ja perekondi; nagu polekski Eesti Euroopas teisel kohal majandusliku ebavõrdsuse poolest; nagu ei kuuluksi 70 protsenti eesti ettevõtetest välismaalastele; nagu polekski 150 tuhat perekonda pangaorjad, kellest 6000 leibkonda on oma eluasemetest kuuse alla aetud; nagu polekski Eesti välismaiste spekulantide ja kodumaiste saamameeste äriprojektiks tehtud jne, jne. Seega on 24. veebruaril korraldatav Vabariigi Presidendi suurutsev vastuvõtt poliitilisele ja majandusladvikule sisuliselt pidu katku ajal ja demonstreerib ühtlasi meie valitsejate sülitamist oma alamate õiglustunde peale.

Muidugi ei ole ma nii naiivne arvamaks, et minu kirjutis võiks kuidagi Kadrioru või Toompea seltskonda mõjutada. Sellele kambale, kellel on ammu meelest läinud sellised mõisted nagu väärikus, ausus, moraal, ligimisearmastus või elementaarne korralikkus, ei ole mõtet midagi seletada – see oleks jutt kurtidele kõrvadele. Ei mõjuta ka teised sarnase sisuga ajakirjanduses avaldatavad arvamuslood. Mõjutada võib ainult peole tõttava suurutseva seltskonna kohtumine silmast silma rahulolematute, ikka veel oma riigist midagi hoolivate kodanikega. Vähemalt tuleb nomenklatuuril ära kuulata, mis patriootidel-rahvuslastel neile öelda on. Kohtumiseni Vanamuise teatrimaja ees!

Vastupanuliikumise ERSP juhatus korraldab 24. veebruaril, algusega kl 17 piketi Tartus, Vanemuise maja juures. Kutsume osalema kõiki kodanikke, kel on veel usku, et nomenklatuuri saab pöörata näoga rahva poole! Võtkem kaasa potid-pannid-pasunad ja temaatilised plakatid! Võtame Eesti tagasi!

______

* Et keegi mind laimajaks ei peaks, siis kinnitan vastavate tõendite olemasolul, et arvamusliidriks tituleeritud Postimees-grupi juht Mart Kadastik tegi 1980-ndate lõpus tihedat koostööd KGB-ga, sama võin kinnitada presidendi nõuniku Toomas Sildami kohta. – Autor.

________________________


Vilja Kiisler Ekspress.ee-s:

Eesti Vabariik - hambutu suuga kidur äbarik...

Töötus, vaesus ja vilets tervis on tänase Eesti kolm kõige suuremat muret, ent valitsus näeb suurima eesmärgina eurot, mis vaesust esialgu pigem suurendab, töökohti see iseenesest ei loo ja tervist kindlasti ei paranda, leiab Vilja Kiisler.

Kui laulva revolutsiooni päevil olid eestlased valmis terendava vabaduse nimel kas või kartulikoori sööma, ei teadnud nad veel, et seda kord tõesti teha tuleb. Nüüd on säärane aeg käes ja keegi ei tea, millal see lõpeb. Ent mis on see, mille nimel nüüd pingutada, uskuda ja loota?

Euro, vastab Ansipi valitsus – ehkki nii palju julgust peaministril ei ole, et lubada eesmärgi täitmatajäämise korral tagasi astuda. On siis euro tõepoolest Eesti riigi taassünni või vabakssaanud riigi NATO ja euroliiduga ühinemisega võrreldav „suur eesmärk“? Kindlasti mitte, seda enam, et Kreeka hoiatavale näitele on täiendust pakkumas Portugal, Hispaania ja Itaalia. Saab meil enam üldse olla tõeliselt suurt sihti? Ikka saab, kuigi võib-olla ei kõla see nii uhkelt kui kunagine soov elada taas omas riigis. Eesti riigi ainus tõsiseltvõetav pikaajaline eesmärk saab olla püsimajäämine.


"Vaata Atsikene, see on meie eliit, kes seal pidutseb. Nemad peavad hästi
sööma ja jooma, et Eesti elu eest muretseda."

Taastatud Eesti riik saab peagi sama vanaks kui too esimene, millel oli antud maailmakaardil püsida napp paarkümmend aastat – kaduvväike aeg maailmaajaloos, ülimalt oluline aga eestlaste eneseteadvusele. Täna ei teadvusta me endale kuigi sageli seda imet, et nii pisikesel rahval, mis elutseb Euroopa ääremaal Vene karu kaisus, on päris oma riik. Selle asemel kirume valitsust ja riigikogu, ja meil on ikka õigus, sest asjad ongi ju halvasti. Oleme hakanud unustama, et veel üsna lähedases minevikus olid nad veel palju halvemini.

Loe edasi

_______________________________

Veebilehe www.ersp.ee toimetus:

Ajakirjanik Virkko Lepassalu vapustav paljastus:
“Eesti Panga “kadunud” 10 miljonist dollarist kulus osa Itaalia tänase peaministri Silvio Berlusconi partei ülesehitamiseks!”

Virkko Lepassalu sulest on ilmunud mitu paljastusraamatut, kus juttu nii Järva praosti Harald Meri mõrva tagamaadest, KGB-sidemetega presidendist Lennart “Nikolajev” Merist kui ka praeguse Euroopa Komisjoni liikme Siim Kallase valgustkartvast ja kriminaalsest afäärist. Nagu praegusele Eestile omane, vaikib valitsuskartelli meedia kõik taolised paljastusraamatud maha.

Hiljaaegu andis vapper ajakirjanik meie juhtivat valitsuserakonda paljastava intervjuu ajalehele Pealinn, millest selgub, et 10 miljoni dollari “kadumisega” olid seotud peale kohalike juudiaferistide Abram Sheri ja Leonid Apananski ka otseselt juudiriigi ja Venemaa suure sõbra Itaalia peaministri Silvio Berlusconi sõber ja rahastaja Mario Bortelli.


Silvio Berlusconi peab tänama Eesti maksumaksjat
kelle tahtmatul rahalisel toel ta sai Itaalia peaministriks


Muidugi pidi korduvalt korruptsioonijuhtumitega seotud olnud Berlusconi olema tänulik tollasele Eesti Panga juhile Kallasele. See tänu väljendub Virkko Lepassalu arvates Euroopa Komisjoni presidendi Barroso toetamises, kes omakorda toetab Kallast, kes omakorda toetab Berlusconit jne. Euroopa eliidi ringkäendus! Teadjamatele ei ole uudis, et korruptiivne ringkäendus valitseb samuti nagu Eestis, ka Brüsselis.

Normaalses ühiskonnas oleks Virkko Lepassalu 8. veebruaril ajalehele Pealinn antud intervjuu mõjunud tuumapommi lõhkemisega. Meil valitseb täielik vaikus, mis veelkord tõestab, et nn peavoolu meedia hoidub avaldamast materjale, mis võiksid kõigutada praegu võimulolevat neoliberaalset koalitsiooni. Väiksed sulid võllas, suured tõllas!

Loe edasi


_____________________________
Tiit Madisson, ERSP juhatuse liige, põhimõtteline antikommunist:

Desovetiseerimisest loobumine on viinud meie ühiskonna krahhi äärele ja eestluse elujõu hääbumisele.


Paljud vanad vastupanuvõitlejad ja Eesti taasiseseisvuse protsessis aktiivselt osalenud idealistidest patrioodid-rahvuslased süüdistavad meie praegustes hädades omaaegsete valitsejate kergekäelist loobumist ühiskonna desovetiseerimisest. Ilmselt ei olnud kommunistide kõrvale tõrjumisest loobumine kaugeltki mitte juhus, kaldun arvama, et Eesti areng läks varem väljatöötatud plaani järgi. Kes need plaani välja töötajad olid, võib analoogse Ungari näite varal aimata, kui lugeda Tõnu Kalveti kirjutist TMS-ist (loe siit).

1992.-1993. aastal, kui võimul oli esimene põhiseaduslik valitsus eesotsas Mart Laariga, oleks olnud võimalik seadusandlikult keelustada endiste kommunistide kandideerimine riigi elu juhtivatesse võimuorganitesse. Oleks tulnud “punaste” vastupanu maha suruda, mis tollal peale iseseisvumise ja valimistulemuste šokki ei olnudki eriti tugev ja asi seadusandlikult (hiljem peaaegu heaks kombeks saanud) parlamentaarse teerullitaktikaga ära teha. Aastakümneid kommunistliku süsteemi vägivallategusid omal nahal tundnud eestlased selliste meetmete tarvitamist iseenesestmõistetavalt eeldasid ja ootasid, et võimule saanud Isamaa ja ERSP oma lubadused ka ellu viivad. Esmajoones ootasid seda aktiivselt vastupanuliikumises osalenud aatelised inimesed.*

Desovetiseerimise asemel valis Eestit valitseva koalitsiooni põhijõu Isamaa juht Mart Laar ja tema erakonna tagatuba rahvuslust sümboliseeriva mulgi kuue asemel piltlikult juudisõbra pigimütsi, millest pikemalt olen teisal kirjutanud. Mistõttu esmavajadusliku desovetiseerimise asemel valiti riigi kursiks Milton Friedmani teooriale tuginev majanduspoliitika ning desovetiseerimise lootjad jäeti pika ninaga, andes neile piltliku hoobi tagumikku. Laarlaste poolt kohe peale võimulesaamist rahvusvahelise finantsladviku soovitusel käivitatud šokiteraapialik majanduspoliitika sünnitas sotsiaalset ja majanduslikku ebavõrdsust. See neoliberaalne, ahnusele ülesehitatud majanduslik poliitika sünnitas tegijaiks hämara Viru ärika mentaliteediga ja kommunistliku tagapõhjaga “ärimehi”, kes tundsid uudses situatsioonis end nagu kalad vees. Aastaid Eesti taasiseseisvumise eest võitlevad rahvuslased vaatasid masendunult pealt riigis välgukiirusel edenevale mentaalsuse muutumisele, mida võimu juurde saanud “platsipuhastajad” aktiivselt tagant tõukasid.


Desovetiseerimisest loobumise hind on see, et meie valitsust, kaitsepolitseid ja kaitseväge juhivad ekskommunistid, nagu ka neljast suuremast erakonnast kolme (KE, RE ja SDE). Mida on oodata sellises riigis endistel vabadusvõitlejatel - antikommunistidel?

Kiiresti hävitati rahvuslik maamajandus, mis oli sajandeid eestlusele elujõudu andev eluvorm ja samas leiba andev tegevusala. Varsti läks välismaiste nõuandjate soovitusel ja tagantkiitmisel müüki eestlastele kuulunud maa, millele järgnesid riigi eksistentsiks vajalikud infrastruktuurid. Kehtestatud neoliberaalne süsteem hakkas paratamatult tootma majanduslikku ja sotsiaalset ebavõrdsust, mida äralollitatud üldsusele serveeriti kui Eesti vapustavat edulugu ja Baltimaade tiigriks olemist. Tegelikult rikastus “eduloost” vaid ühiskonna jõukam, umbes 5 protsenti hõlmav osa ja kaarnaparvena kohale lennanud petturimentaliteediga välismaised preattonid ja haidarid. Rootsi pankureile sai Eestist tõeline marjamaa, sest Eesti valitsused nende kasumeid isegi ei maksustanud.

Loe edasi



________________________

Alfred Käärmanni austuseks: Salajane sõda Euroopa rahvuste vastu

(3. peatükk Lõuna-Eesti legendaarse ühekäelise metsavenna ja vabadusvõitleja Alfred Käärmanni raamatust „Sissitegevuse käsiraamat“)

Kui avalikus sõjas algas Surmavaenlase rünnak võimsa suurtükitulega, siis kaasaegses salajases sõjas käib see massiteabevahendite: ajakirjanduse, raadio, TV ja interneti abil. Külma sõja lõpetamine, Berliini müüri lõhkumine, demokraatia kehtestamine ja Malta salakokkulepped, mille kohaselt kommunistlikke kurjategijaid ei karistata, andsid rahvusvahelisele kommunismile võimaluse vallutada maailm demokraatlikul teel. Kõikmõeldavad vahendid on praegu käiku lastud selleks, et hävitada Euroopa rahvuste kaitsetahe.

KUIDAS SEDA TEHAKSE?

Ajakirjandus halvustab lakkamatult kõike rahvuslikku: rahvusterviklust, isamaalist kasvatust, Kaitseväge, relvakandmist ja kaitsetahet, nimetades seda „natsismiks“ ja „fašismiks“!!

Samal ajal kogu Euroopa „avalikud-õiguslikud“ telejaamad levitavad oma saadetes vägivalda. Näitlik peksmine, piinamine, jälitamine, tapmine, plahvatused, purustused, tuli ja laibad kujundavad noorte arusaamist elust.

Seks, porno, reetmine, truudusetus, alatus ja rahahimu ülistamine, kujundavad inimese, kellele ei ole midagi püha. Kõrvale meeldiva muusika ja laulu asemel tuleb raadiost kolkimine ja laulu asemel mõne lause lõputu kordamine, TV-s lisaks veel keha väänlemine, metallplärin ja tulesähvatused! Aegade kestel armsaks saanud laulude sõnu ja viisi muudetakse, saatemuusika asemele lisatakse „eurokolkimine“. Ja kõige selle vaimse laostamise peab rahvas kinni maksma!

Rahvus koosneb perekondadest. Surmavaenlase eesmärk on lõhkuda perekonnad. Siis ei tule enam isiksusi, kes rahvust juhivad. Selle asemel jääb nimetu, ajaloolise mäluta orjakari.

Õpilaste omavaheline vägivald ja õpetajatele vastuhakkamine on telesaadete tulemus. „Ära löö last“ tulemus on, et laps kasvatab ja peksab oma vanemaid. Meelemürkide tarvitamine on vanemate süü, kes annavad lastele liialt taskuraha ja lubavad lastel vabalt ringi hulkuda, teadmata, kellega.

Seadusetegijad on kinni makstud kogu Euroopas. Põlisrahvas on teadlikult jäetud kaitseta, mõrvaritele on elu kindlustatud, ohvritele ei ole.

Surmavaenlase poolt kinni makstud „näljaprohvetid“ kuulutavad häbitult, et põllumajandus ei tasu ära. Kõik möödunud sõdade raskused elati üle tänu põllumajandusele. Kolhoosnikud Eestis ja küüditatud Siberis jäid ellu tänu oma aiamaale ja lehmale.

Allikas: Sissitegevuse käsiraamat

___________________

Mait Rauna artikkel Delfis 02.02.2010:

Tartu rahu ei kehti, aga ise okupeerime

Eesti on korraga mitme suurjõu, eriti Euroopa, USA ja Venemaa huvisfääri objekt, mitte rahvusvahelise suhtluse subjekt. Eriti paljastub see just 2. veebruaril, millal on Eesti Vabaduspartei — Põllumeeste Kogu eestvõttel aastast aastasse miitinguga tähistatud Tartu rahu aastapäeva.

Seoses Tartu rahu 90. aastapäevaga ilmuvad Tartusse pidutsema ka needsamad Toompea võimud, kes sõlmisid Paet-Putini pakti, millega püüdsid kinkida Venemaale meie esivanemate verega võidetud Petserimaa alad, setode põlised elupaigad. Nüüd püüavad nad ehtida end Tartu rahu viigilehega.

2. veebruaril avavad Toompea haldusvõimu juht Andrus Ansip, parlamendi esimees Ene Ergma ja nende kaaslased Tartu rahu toa, seejärel Eesti-Vene läbirääkimiste juhi Jaan Poska mälestustahvli, käivad ka Jaani kirikus jumalateenistusel, mis kõik justkui peaks sümboliseerima Eesti seisukohta, et okupeerimine ei ole sobiv teguviis. Kuid mis toimub tegelikult?

Toompea poliitika kahepalgelisust arvestades ei mainita neil sündmustel peetavates kõnedes poole sõnagagi Paet-Putini pakti reelikkust ega näiteks sedagi, et osaliselt okupeeritud Eesti väekontingent osaleb Iraagi ja Afganistani okupeerimises.

Mis seost on neil kahel sündmusel? Kaugetest Aasia riikidest on partisanide tabamuste tagajärjel toodud laibakottides Eestisse juba hulk mehi, rääkimata sandistatutest, keda maksumaksja rahast elu lõpuni üleval peetakse. Setode inimesteks pidamine ja aitamine oleks hoopis õiglasem tegu kui Aasia vanade kultuuripiirkondade purustamine.

Setomaa tagasisaamist ehk siis Tartu rahu tõelist taaskehstestamist ei ole aga isegi üritatud. Toompea poolt kostab ainult tühjade tünnide kõminat.

Eesti Vabaduspartei — Põllumeeste Kogu käitub teisiti, lähtudes oma tegevuses Eesti rahvuslikest huvidest. Meie peame vajalikuks rahvusliku maailmavaate aussetõstmist ühiskonnas ja eesti rahva jätkusuutlikkust tulevikus. Meie tugineme järjepidevusele 1918-1940 Eesti Vabariigiga. Elagu Tartu rahu, elagu iseseisev Eesti!

________________________

Tiit Madisson:

Kuidas kaitsepolitsei tahtmatult oma „koputajad” paljastas!

Eesti Ekspressi „natsipidude” loo tagamaadest

Eesti Ekspressis ilmus 21. jaanuaril kirjutis, mis rääkis riigikaitsjate osalemisest Eesti „esinatsi” Risto Teinoneni korraldatud „natsipidudel” 2006.-2007. aastal. Skandaali taotleva loo autoriks oli Tarmo Vahter, kahel korral juudi meediakontserni Bonnieri preemiaga autasustatud kauaaegne Ekspressi ajakirjanik. Lehe ilmumispäeva õhtul käsitles sama teemat TV3 saates iseloomulikult lahmivas ja mõnitavas toonis Mihkel Raud, tuntud eesti hävituspataljonlase ja „punakirjaniku” pojapoeg. Samas andis Raud oma esinemise tooniga kujukalt edasi süsteemiajakirjanduse suhtumise („musta pori näkku!”) põhiseaduses sätestatud õigustesse ja vabadustesse.

Kui viletsavõitu majandusseisus Eesti Ekspress taotles oma looga skandaali ja suuremat läbimüüki, siis vähemalt skandaali see lugu tekitas (läbimüügi numbreid teab paremini EE raamatupidaja), sest ajalehe artiklit refereeriti nt ka Venemaa (kapo poolt korduvalt Eesti-vastaseks, FSB mõjualuseks nimetatud) veebiportaalis regnum.ru. Seal olev informatsioon Eesti natsimeelsusest rändas omakorda teistesse Venemaa infokanalitesse.

On välja tuldud oletusega, et Kaitsepolitsei Ametist lekkisid nende tunnistajate nimed, kes on riigikaitsesfääris töötanud. Peale riigikaitsjate kuulus ajalehes avalikustamisele ka keskerakondlasest ettevõtja, kes on rahvusradikaalseks nimetatud Nõmme Raadio omanik, kuid kellel riigikaitsega paraku mingit seost pole. Kaitsepolitsei tegi veel samal päeval avalduse, kus eitas oma osalust Ekspressi looga, hurjutades ajakirjanikku, kuna see oma loos ei nimetanud ära, et materjal saadi sellise kohtuasja dokumentide hulgast, mille menetlus oli lõppenud. Teatavasti lubatakse lõpetatud kohtuasjade materjalidele ligi ka asjast huvitatuid. Teisisõnu on need dokumendid igaühele kättesaadavad, mistõttu kaitsepolitsei lekkimist ei olnud, nagu püüab ühiskonada veenda asjakohane organ.

Kuna selle kirjutise autor on samuti Tarmo Vahteri loo allikaks olnud dokumentidega tuttav, siis tahaks nimetatud asjal peatuda pikemalt, et loosse mingit selgust tuua. Kuidas ikkagi sattusid fiaskoga lõppenud uurimise dokumendid sootuks teise kohtuasja materjalide hulka? Kohtuasi puudutas nimelt Risto Teinoneni kaebust Kaitsepolitsei Ameti vastu. Teinonen süüdistas kapot solvamistes, mis sisaldusid kaitsepolitsei 2008.a. aastaraamatu ebaadekvaatses tekstis. Üldsusele mõeldud üllitises valas kapo välja sapi „natsiaktivistile”, kuna tema vastu algatatud uurimine jooksis liiva, sest paraku kehtib meil ikka veel Eesti põhiseadus, mis muuhulgas garanteerib ka poliitilise meelsuse vabaduse. Mistõttu ei saanud Teinoneni kottimist oma aastaraamatus põhiseaduslikku korda kaitsma pidava organi väljapaistva töösaavutusena kirjeldada. Seetõttu tuli piirduda vaid lapsiku sõimu ja solvangutega.

Haldusasja dokumentide hulka võeti kapot esindava advokaadi poolt millegipärast kriminaalasja ülekuulamis- ja pealtkuulamiste lindistuste väljakirjutised. Kuna nendel dokumentidel mainitud kohtuasjaga polnud mingit seost, võib kindlalt väita, et Kaitsepolitsei Amet andis need oma juriidilise esindaja Leon Glikmani advokaadibüroo kasutusse* ajakirjandusse lekitamise eesmärgil – ilma et keegi otseselt kapot lekitamises saaks süüdistada!

Hetkel on vastuseta teine küsimus: kas ajakirjanik Vahter täitis kapo tellimust? (Mitte ühegi loogilise seletusega ei oska põhjendada, miks mitu aastat vana lugu üles soendati?) Vaadelgem tema kirjutises avaldatud nimesid, kellest mitmed on tõesti ühel või teisel määral praegusel ajal Eesti riigikaitsmisega hõivatud, kes kaitseväe struktuurides, kes Kaitseliidus. Asjaga paremini kursis olevad teavad fakti, et enamus äramärgituist ei olnud riigikaitsega sellal seotud, mil nad „natsipidudel” käisid. Kõik leheloos äranimetatud polnud isegi käinud – ju pälvisid kapo viha mingi muu teo eest, mistõttu tuli neile natsisilt külge lüüa!

Mis oli ikkagi tõeline põhjus, mis sundis Ekspressi pro kapot 3-4 aasta taguseid sündmusi „üles kloppima”? Need, kes kursis meie poliitilise politsei töömeetoditega, teavad, et kapo tegeleb ka „vale ideoloogia” omaksvõtnute jälitamisega ja nende „õigele teele” juhtimisega. Tihtipeale tehakse seda igat sorti mõjutustega: nt tööandaja informeerimisega, üliõpilastest eksinuid ähvardatakse õpingute nurjaajamisega, kasutatakse vanemate mõjutamist jne, jne. Kuna ajalehes avaldatud isikud ilmselt keeldusid meelsuspolitseiga suhtlemast või ei allunud mõjutamisele, siis pandigi nende nimed „avalikuks hukkamiseks” ajalehte üles – kuulutades ühtlasi, et sel moel sildistatud on ühtlasi ilma jäetud igasugusest võimalusest end kuidagi kaitsta, sest natsitähtpäevade tähistamisega on nad end „sisuliselt teinud Saksa natsionaalsotsialistidele omistatud juudimõrvade kaassüüdlasteks”!



Mitmed fotol kujutatud riigikaitsjaist ei sattunud Eesti Ekspressi kirjatükki

Paraku on Ekspressi allikaks olnud dokumendiga tutvunul teada valik, millise Tarmo Vahter tegi pidudel osalenutest. Sest ajakirjaniku käsutuses oli suurem hulk nimesid, kellest mitmed kaitsestruktuuride liikmeina osalesid pidudel, kuid ei leidnud millegipärast leheloos äramärkimist. Üks nimekirjas olnud, kuid kirjatükis äramärkimata riigikaitsesfääris palgalisel tööl olnud isikutest kohtub enda sõnutsi regulaarselt kaitsepolitsei ametnikega. Teine varjujäänu juhib üht rahvuslikku organisatsiooni, kuid seda juhtides toimib viimasel aastal pidevalt kaitsepolitsei peakorterist saadud „soovituste” ja „suunitluste” alusel. Kuigi mees on rahvuslikus liikumises tuntud ja „natsipidudel” paaril korral osales, ei pidanud kapo vajalikuks tema kodu isegi läbi otsida. Kolmas äramärkimisest pääsenud noormees on samuti riigikaitsesfääriga seotud. Osales aktiivselt Wannsee konverentsi tähistaval üritusel, kuid hiljem on kaevanud teiste nimetatud üritusel osalenute peale, mistõttu ilmselt end rehabiliteeris meelsuspolitsei ees. Neljas lehtesattumisest pääsenu on samuti riigikaitsesfääris tööl, samas koguni üks esimese „natsipeo” organisaatoreid, samuti MTÜ Uus Euroopa üks asutajatest, seotud levitatud „natsiraamatute” toimetamisega. Paraku ei otsitud tema kodu seoses Teinoneni vastu algatatud menetlusega isegi läbi, samuti ei kuulatud ametlikult üle!

Hoopis omaette „grupi“ moodustab mees, kes oli sõjaväest aastaid enne üritusi kinga saanud. Kapo oskab pilti segada – ja seda EE loo puhul ka Tarmo Vahter. Nimelt selle mehe nimi oli võib-olla just eksitamise eesmärgil artiklis mainitud, siin olgu ta nimeks näiteks „P“. Veidi tema tegevusest. Valitsuses või selle siseringis oli fabriteeritud kriminaalasja algatamises Teinoneni vastu otsustatud tõenäoliselt 2006. aasta lõpus. Kapole oleks olnud suureks pettumuseks, kui 20. jaanuaril 2007. Wannsee tähistamist poleks toimunud. Teinonen läksi jaanuari alguses välismaale ja aega korraldamiseks ei tundunud kellelgi olevat. Nii võttiski P Teinoneniga ühendust ja pakkus abi. Tema võiks ürituse kutsed postitada ja nii lükkusid korraldamise kiired edasi. P oli see, kes EE artikli alguses toodud vestluses Teinoneni püüdis holokausti-teemal provotseerida. Vestlus oli lindistatud peo ajal ja võimalik sai see olla ainult nii, et selle lindistajaks oli just P. Kolm päeva enne üritust oli menetlust alustatud ja kapo vajas seda. Nii olidki Rüütli tn turvakaamerad valmis (on juhtunud, et pärast vandaalitsemist ei ole Rüütli tn ettevõtjad turvakaamerate infot saanud – aga sel korral kapo muidugi sai). Ühtlasi korraldas kapo restorani ees paari muulase poolt intsidendi, mis oleks võinud kohtu alla viia ühe peolise ning anda kapole võimaluse koheseks sekkumiseks. Kuid peolised said provokatsioonist kiiresti jagu. Edasi esineb P EE loos arutelul, mille käigus vesteldi laagrikooli korraldamises. Kas seal, viie mehe arutelul, on toimunud lindistus. P oli ülekuulatutest see, kes suutis ürituste kaupa loetleda peaaegu kõigi osalejate nimed – ja tegi seda. Artiklis mainitud kõne autori nime ütles välja just tema. Ühtlasi rääkis ta ülekuulamisel asjasse täisti mittepuutuva isiku abieluvälistest suhetest. Tänapäeval viibib P välismaal. Kapot tal põhjust karta ei ole. Äkki mõningaid teisi oleks?

Kuidas suutis Ekspressi kirjatüki autor Tarmo Vahter „juhuslikult leitud” dokumentides äratoodud isikutel teha vahet, keda oma artiklis ära märkida ja kelle nime mitte avaldada? Riigikaitsega olid seotud nii ühed kui teised. Ilmselt oskas keegi nõu anda? Küsides võimalust juurdepääsuks nimetatud dokumentidele, alustab Ekspressi ajakirjanik oma elektronkirja kapo pressiesindajale Andres Kaharile familiaarselt: „Tere Andres!”...

Bonnieri preemia laureaati ajakirjanik Tarmo Vahterit õnnitleks teeneka organite tellimustööde veteranilt Mart Kadastikult alias Jaak Kaljolt teatepulga ülevõtmise puhul! Ilusat holokaustipäeva!

27. jaanuar 2010

-----
* Kuna kaitsepolitseis ei olnud palgal ühtki kompetentset juristi, kes suutnuks kohtus ametit esindada, palgati selleks 83 000 krooni eest Leon Glikmani advokaadibüroo. Paraku suutsid kapo ametnikud Risto Teinoneni advokaadi enne kohtu algust ära hirmutada ja kui see loobus „natsiaktivisti” esindamisest, oli Teinonen sunnitud hagist loobuma. Kaitsepolitsei seevastu taotles, et hageja maksaks kinni kapo poolt Glikmanile tasutud summa. Halduskohus ei pidanud Kaitsepolitsei Ameti taotlust põhjendatuks, kuna kaitsepolitsei oleks pidanud enda huvide esindamisega ise hakkama saama (vt täpsemalt: www.kaitsepolitsei.com). – Autor.

______________________


Tiit Madisson, veebilehe ersp.ee toimetaja:

Repliik: kaitsepolitsei tilgub, nagu rikkis kraan!

Täna hommikul üllatas mind nädalalehe Eesti Ekspress online väljaanne uudisega, mille järgi viibisid 2006.-2007. aastal toimunud “natsipidudel” kaitseväega seotud isikud. Tavaliselt ma Ekspressi selle hinna ja sisu mittevastavuse tõttu ei osta (ka on seal liiga palju klantspaberil lehekülgi, mis pliidi all ei põle), kuid seekord tegin erandi – uudishimu! Leidsin paberkandjal olevast kirjatükist mõne isiku nimed, kes olevat Risto Teinoneni korraldavatel üritustel viibinud. Kuna neid pidusid on juba mitmel korral ajakirjanduse kaudu valgustatud ja sündmus(ed) ise kui nälginud lehma udar tühjaks pigistatud, siis küsiks: mis oli selle leheloo eesmärk? Kas taolistel kogunemistel tehti midagi riigivastast või taunimisväärset, et mõned nende kinnistel pidudel osalenud rahvusmeelsed kodanikud “ajakirjanduslikku häbiposti” löödi?

Tähelepanuväärne on kogu asja juures hoopis muu. Kaitsepolitsei oli andnud (müünud?) Eesti Ekspressile lõpetatud kriminaalasja dokumendid, konkreetselt Risto Teinoneni vastu algatatud uurimise ametlikud ülekuulamisprotokollid, mida Ekspress tsiteeris! Tuletan meelde, et 2007. aasta jaanuaris kapo poolt algatatud lapsemeelse süüdistuse järgi algatatud asi lõpetati pärast 22 kuud kestnud “marineerimist” süütõendite puudusel (täpsemalt: www.kaitsepolitsei.com).

Eesti kodanik Risto Teinonen elab juba pool aastat välismaal, milleks see järjekordne natsisümboolikaga tort ja varjutatud nägudega seltskond, kui “pidu läbi” - uurimine lõpetatud ja Teinonen süütuks tunnistatud? Kas Venemaa ajakirjanduse tarvis, et see saaks enne president Ilvese sovettide “võidupüha” Moskooviasse tähistamisele sõitmist meelde tuletada, missugune karm natsiriik on Eesti? Või oodatakse suhete parandamise edukaks alguseks Eesti võimudelt rahvuslaste ehk “natside” vastaste meetmete karmistamist kui venelastele mõeldud võidupühakinki? Tegu ikkagi ju fašismi üle saavutatud võidu aastapäevaga! Ja mis oleks sobivam, kui seda võitu Moskvasse tähistama läinud riigipea saab raporteerida kohalike “fašistide” vastutusele võtmisest?

Seekord nüüd küll Teinoneni ei saa süüdistada “Eesti maine rikkumises”, nagu varasem stampsüüdistus kõlas. Pigem meie kuulsusrikast kaitsepolitseid, mis tilgub kui rikkis kraan! Kui just tegu mingi peenema mänguga pole, mida ma siiski meie kaitsepolitsei “spetsialistide” madala intellektuaalse taseme järgi otsustades vähetõenäoliseks pean. (Mistõttu võib vist eelmises lõigus olevad väiteid minu luuludeks pidada.) Ilmselt soovis kapo ametnik X väikese privaatäriga pisut raha teenida “mida naine ei tea”, kui dokumentide koopiad Ekspressi ajakirjanikule müüs. Äri on äri! Nagu “rahademokraatlikus” vabariigis on “heaks kombeks” saanud, ükski ametiisik mitte millegi eest ei vastuta…

22. jaanuar 2010




Meie netipoes on saadaval USA ja Euroopa sionistlikes ringkondades pahameeletormi esile kutsunud juudi haritlase Norman G. Finkelsteini paljastusraamat "Holokaustitööstus", varustatud Tiit Madissoni eessõnaga (vt "Kauplus").

______________________

Tiit Madisson:

Eesti rahvuse võib päästa vaid mentaliteedi muutus.

Käes on väärikate tegude aeg!


Ilmselt ükski mõtlev kaaskodanik ei vaidle mulle vastu, kui väidan, et tänast Eestit ei näri mitte ainult sügav majandus-, vaid ka valitsemiskriis. Sellelgi veebilehel on avaldatud piisavalt palju kirjutisi, mis neid kriise või nende põhjuseid kirjeldavad. Kirjutiste autorid ei ole kaugeltki vaid nomenklatuuri poolt põlatud ja sildistatud "äärmuslased", vaid paljud inimesed, kellele eesti rahva tulevik samuti nagu rahvuslastele-patriootidele korda läheb (vt "Kambakraatliku võimu kriis"). Allpool keskendukski ühele neist, valitsemiskriisile, et leida võimalusi, kuidas seda ületada.

Rahvaasemike kogu ehk parlament on oma ahnuse ja ignorantsusega ühiskonna allakäigu kujukaks mõõdupuuks. Milleks küll Toompeal asuvat kogu ja selle liikmeid pole ajakirjanduses nimetatud: "limukad", "mölakad", "küüniline mölakakari", "süüdimatud tropid", "kummitempel" jne. "101 dalmaatslast" kuulub vist lausa hellitusnimede hulka! Paraku on meie poliitikud muutunud niivõrd paksunahalisteks, et ajakirjanduses avaldatud arvamuslood ei lähe neile kõige vähematki korda, see on kui sääsepirin kõrva juures. Lehtedes on avaldatud palju arvamuslugusid, kus soovitatakse valitsemissüsteemi küll nii- või naamoodi reformida. Meiegi netilehel on avaldatud nõudmised riigikogule, kuidas valitsemist rahvale lähedasemaks teha. Sinna lisandub pidevalt ka toetajaid (vt "Anna oma allkiri!"). Kevadel kavatseb ERSP oma allkirjakampaaniaga linnade tänavaile tulla.

Kui isegi paarisaja rikkama Eesti inimese hulka kuuluv "rahajõmm" teeb ajalehes valitsemise reformimiseks vastava ettepaneku, siis see peaks toompealasi küll valvsaks tegema. Peaks, aga ei tee… Nii tekib paratamatult küsimus: kas poliitiline ladvik on tõesti kaotanud igasuguse reaalsus- ja ohutunde, on lootusetus ignorantsuse ja arrogantsuse unes? Kuigi nii see just võib tunduda, sest poliitiline nomenklatuur laseb seda oma tegude ja tegevusetusega ka paista, ei pea taoline arvamus minu arust paika. Miks? Selgitan. Poliitikute külmal kõhul on väga loogiline ja ratsionaalselt seletatav põhjus, mis on üllatavalt lihtne: poliitiline nomenklatuur ei tunneta OMA VÕIMULE reaalset ohtu, sest puudub ohtu kätkev ühiskondlik jõud. Mingid lehelood või allkirjade kogumised ei suuda poliitilist ladvikut enam aastaid kottida.

Asja konks seisneb selles, et üksikute arvamuste väljapakkujail puudub võimalus oma arvamusi kuidagiviisi poliitikuteni viia. Muidugi loevad "need seal Toompeal" lehtesid - aga, so what? Mõnikord Toompea saalist tehtavaid videokaadreid jälgides võib jäädagi mulje, et vähesed saalisolijad viidavad aega põhiliselt internetis lehti lugedes – seega täielikus teadmatuses meie kallid poliitikud kindlasti ei viibi, ilmselt vaatab enamus neist telekast ka õhtuseid uudiseid. Arvata võib koguni, et toompealased hoiavad ühiskonnas toimuval vägagi hoolikalt silma peal, vähemalt niipalju, kui ühiskondlikest protsessidest peavoolu meedia meid informeerib. Mõningane sellekohane informatsioon lubab järeldada, et mõni jälgib isegi alternatiivseid netiveebe, mida kirjutatakse-arvatakse süsteemivälistes kanalites toompealastest ja Eesti poliitikast üldse. Seega ei pea paika arvamus, nagu istuksid mäe otsas oma aega surnuks lihtsalt vastutustundetud rumalad ullikesed.

Põhjus, miks meie valitsejad ilmutavad lausa mõnitavat ignorantsust ja arrogantsust Eesti inimest puudutavate eluliste probleemide vastu, on lihtne. Sest seesama, Eesti inimestest koosnev kogum – ühiskond - on eelnevatel aastatel oskuslikult tasalülitatud erinevate ühiskonnagruppide vastandamise teel: maa- ja linnainimesed, noored pered ja "penskarid", eestlased ja "muulased". Selle vastandamisega on oskuslikult tegelenud meie õukonnameedia, muidugi valitsejate taganttõukamisel. Sildistatud ja ühiskonna äärealadele on tõrjutud võimureid potentsiaalselt ohustada võivad persoonid, sisendatud on hirmu poliitilise šantaaziga, kui näitlikult on ajakirjanduse kaudu risti löödud süsteemi kritiseerivaid teisitimõtlejaid jne.

Korduvalt olen varem kirjutanud, et ühiskonnas on väärastunud elupõhised mõisted nagu väärikus ja ausus, mille aseaineks on saanud raha- ja edukusementaliteet, religioon on edukalt asendunud shopping-usuga ja rahvustunne kosmopolitismi ja paljukultuursusega ning igasugu vähemuste (nt homode) õiguste pealesurumisega. Mistõttu riigikogulased tõstavadki üleüldise allakäigu ja üha massilisemaks muutuva tööpuuduse taustal häbenemata endal ja teistel süsteemi võtmeisikuil palkasid; koostavad seaduseid, mis kitsendavad ühiskonna õigusi; müüvad igasuguse südametunnistuse piinata oma kodumaad; teenivad karistamatult võõraid jõudusid, saates Eesti sõdureid meist kaugel asuvaid riike okupeerima jne, jne. Sest imehästi teatakse, et Eestis puudub jõud, mis võiks nende amoraalset ja lausa kuritegelikku "pidu katku ajal" takistada.



Valida pole kedagi: Valid Savisaare - saad petta, valid Laari - saad jälle petta!

Selge on paljude vastavate näidete varal see, et võimutsev establishment ei soovi praegust, varasemate seadustega ettenägelikult kehtestatud valitsemissüsteemi muuta, sest see süsteem sobib NEILE ideaalselt, kuigi pärsib ühiskonna arengut ja hakkab karjuvalt vastu elementaarsele õiglustundele. Samas aga puuduvad ühiskonnas mehhanismid, mis sunniksid poliitikuid "end näoga rahva poole pöörama". Nii võivadki arvamuslugude kirjutajad vaid rahuldust tunda, et said hinge kripeldanud probleemi paberile panna ja mõne meediakanali kaudu rahva ette tuua, sest kõigil pole sedagi võimalust. Kuid kedagi ega midagi see kirjatükk või raadiolugu nagunii mõjutada ei suuda. Paremal juhul kogub internetis sadakond või paar kommentaari, mis jällegi kedagi ega midagi kahjuks ei mõjuta, võimaldades kirjutajal auru välja lasta, Delfil reklaamitulusid tõsta või lugejal-kommentaatoril süsteemi vastu tekkinud vimma ja viha välja elada.

Seetõttu valitsevadki meid sisuliselt erakondade tagatoad, kuhu kuulub väike ring nomenklatuurseid poliitikuid. Seesama kitsas ring "eliitpoliitikuid" saab Brüsselist või Washingtonist konkreetsed suunised, mille järgi ikka veel sõltumatuks riigiks (seda pärast EL põhiseaduse jõustumist?!) nimetatud moodustist valitsetakse ja kujundatakse selle välis- ja sisepoliitikat. Eesti rahva arvamust eiratakse seejuures üha enam. Tagatubadesse mittekuuluvad poliitikud, olles vabastatud igasugusest vastutusest, tõstavad riigikogu saalis süüdimatult kätt, õigemini vajutavad rohelisele või punasele nupule. Vahepeal mõnes küsimuses tekkivad debatid on vaid riigipiruka ümber kraakleva seltskonna väljaspoole suunatud müra, mis poliitilise liivakastimängude juurde vältimatu "närvikõdina" kuulub, kuid sisuliselt mitte midagi ei mõjuta. Elu missugune, pole vaja mõtelda ega arutleda! Võimalikke südametunnistuspiinu (kui mõnel need peaksid tekkima) aitab ületada kopsakas palk, mis ka majandussurutise ajal vaid tõuseb ja mille eest kõik parlamendierakonnad üksmeelselt võitlevad. Sest otsustamise töö olevat raske ja vastutusrikas, väidab tavapäraselt riigikogu esimees telekaamera ees. Nii lihtne kõik siinses "rahademokraatlikus" vabariigis ongi. Nii kestabki võimu võõrandumine takistamatult edasi.

Paraku on igal kepil kaks otsa, nii on ka selle valitsemise kepiga. Ei saa olla nii, et "uhket ja hääd" rahvast valitseb täielikest mölakatest koosnev süüdimatute poliitikute seltskond. Siin peab kahjuks täielikult paika ütlus: iga rahvas on väärt oma valitsejaid! Olgugi, et meie valitsemis- ja valimissüsteem on ohtlikult kaldu, on ometi keegi neid samu "limukaid" ja "küünilisi mölakaid" end valitsema valinud. Häda on ju tegelikult selles, et viimase viieteistkümne aastaga on ohtlikult suur osa meie rahvast pro kodanikkonnast (demokraatia tingimustes!), oma mentaliteedilt muutunud põhimõttelagedaks, tuimaks, ükskõikseks ja hirmunud orjakarjaks, mis on täielikult minetanud kodanikutunde ja väärikuse. Enamikul pole ilmselt arusaamistki olnud, mis see väärikus või kodanikutunne endast kätkeb. Vägisi hakkad uskuma, et 18. sajandil Eesti maarahva mentaalsust kirjeldanud baltisakslased ei pannudki väga puusse, kui kirjutasid, et "maarahvas on üks tuim ja rumal orjatõug". Ilmselt on meie 700 aasta vanused orjageenid ja 1940-ndail eliidi elimineerimise ja vastuhakkajate hävitamisega asetleidnud geneetiline katastroof saanud tänapäeval pärssivaks teguriks meie rahvuse edasikestmisele. Mistõttu me ei suuda end vääriliselt valitseda, endi hulgast aatelisi juhte valida, eelistades end esindama kiltri-kupja-aidamehe mentaliteediga orjahinged, kõlbeliselt väärastunud tüübid.

Vabandagu mõtlemisvõimeline ja aateline vähemus, et nimetan asju ebaeestlaslikult õige nimega. Julgen nii kategooriline olla, sest süsteemivälise analüütikuna ei ole mõtet silmakirjatseda, sest mina ei ole kahjuks kaugeltki ainukene, kes viimasel 10 aastal on sellisele arvamusele tulnud. Nii mõtlevad paljud analüüsivõimelised inimesed, vähestel on aga julgust seda sildistamise hirmus avalikult välja ütelda. Muidugi võib õrnaks vabanduseks tuua kartellipoliitikuile allutatud meedia massiivse ajupesu või väite, et enamus igast rahvast on vähese mõtlemisvõimega, alludes vaid emotsioonidele ja on seega vastuvõtlik meedia ajupesule. Eestlaste kiirendatud eetilise hääbumise põhjuseks on kindlasti nõrk rahvustunne, mille üle Johannes Aavik korduvalt juba 1920-ndail kurtis, samuti vähene riigirahvusena oleku kogemus, mistõttu on eestlased olnud lojaalsed igasugustele režiimidele.
Taolised allakäiku kirjeldavad põhjused ei tee meie olukorda kübetki paremaks, sest tõsiselt peab mõtlema, kuidas rahvusena mõne põlve jooksul mitte täielikult hääbuda*, riikluse säilitamisest pole pärast Lissaboni leppe jõustumist kohane rääkidagi. Masendav on kogeda, et suutsime suhteliselt väikeste kadudega (välja arvatud II MS aastad ja sõjajärgne aeg) üle elada 50 okupatsiooniaastat, kuid 15 aastane demokraatlik neoliberaalne kapitalismiaeg kipub meid rahvusena murdma.

Samas ei peaks aatelised ja väärikad, oma rahvuse säilimise pärast südant valutavad inimesed, käed rüpes istuma ja ootama, et olud iseenesest paraneksid. Ei nad parane, kui meie neid ei paranda! Ei maksa heituda, et meid on vaid käputäis. Eestis on varemgi (1917-1918, 1987-1989) väike marginaalne rahvuslaste grupp suutnud eesti rahva ajalugu positiivses suunas mõjutada, lükates käima protsesse, mis mõne aja pärast on saanud vääramatuks. Viimase poole aasta kogemustel võin väita, et meie read täienevad aateliste inimestega, kedllele on ümberringi valitsev põhimõttelagedus ja orjameelsus ära visanud. Kel on piisavalt julgust ja vaimsust, et amoraalsele ja karjuvalt rahvusevaenulikule, SUURE RAHA najal püsti seisvale süsteemile vastu hakata. Sest meil, süsteemivälistel rahvuslastel-patriootidel, kel isegi mingit õigust või õiglust pole "täielises vabariigis" loota, pole ka midagi kaotada… Võib-olla suudetakse meie – rahvuslaste – aktiivse tänavapoliitika varjus üles ehitada ausatest inimestest koosnev poliitiline erakond, et järgmistel kohaliku haldusorgani (riigikogu) valimistel oleks ka mõtlevail ja aatelistel kodanikel kellegi poolt oma hääl anda?

Me ei saa tegevusetult nurgas istuda ja käed rüpes pealt vaadata, kuidas riikluse hävitamisega hakkama saanud võõrvõimu käsilased asuvad võõraste, uue maailmakorra tegijate tahtel põrmu tallama ka lootust rahvusena püsima jääda. 2010. aasta saab väärikust hindavate patriootide uute Sinimägede kaitselahingute ajaks! Jõudu teile, kallid aatekaaslased!

-----------

* Kartellimeedia on kuritegelikult varjanud statistikabüroo poolt 10. jaanuaril 2010 väljatoodud fakti, et Eesti territooriumil elab vaid 830 tuhat eestlast. Taasiseseisvuse ajal on Eesti elanikkond vähenenud ca 130-150 tuhande rahvuskaaslase võrra. – Autor.

__________________________


Tiit Madisson, kodulehe ersp.ee toimetaja:

“Miks rahvuslased on antisemiidid?”

Selgitus, miks rahvuslased võitlevad uue maailmakorra kehtestamise vastu

Pealkirjas äratoodud küsimus oli ühes minule tulnud elektronkirjas. Kuna küsijal oli selline mulje jäänud meie lehistu pildigaleriid vaadates, samas aga tundus end “tavaliseks eestlaseks” kutsuv inimene olema siiras, siis püüan siin avalikult vastata. Seda enam, et taoline eksimõtlemine, nagu rahvuslased olevat antisemiidid, näib iseloomustavat mõne teisegi “uhke ja hää” eestlase mõttemaailma.

Meie kodulehe peamine eesmärk on eestlaste informeerimine ja harimine. Sellekohaseid kirjutisi on siinsel kodukal küllaga. Kuigi Matteuse järgi “õndsad on vaimust vaesed”, võimutsevad Eestis arrogantsed ja ahned limukamentaliteediga poliitikud just seetõttu, et enamik meie kodanikest on mitte ainult apaatsed ja osavõtmatud ümberringi toimuva suhtes, vaid ka masendavalt rumalad. Valitsustruu ajakirjanduse viisteist aastat kestnud ajupesul ja olulise informatsiooni varjamisel on kindlasti siin oma osa mängida olnud. Samas ei ole poliitiline rumalus mingi vabandus, sest praegusel internetiajastul on suuri võimalusi enese harimiseks. Võõrkeeli mittevaldavaile rahvuskaaslastele soovitaks nt eestikeelseid netilehti prison.planet.ee, syndikaat.ee, estland88.com või Nõmme Raadio kodukat aadressiga nommeraadio.ee. Viimastel aegadel on kõigi nimetatud saitide lugejaskond suurenenud, mis samas näitab, et enam ei rahulduta ühekülgse õukonnameedia pakutava informatsiooniga.

Kuna rahvusluse ja antisemitismi teema puudutab ja huvitab paljusid, teen siinkohas avaliku selgituse, sest paljukasutatud mõiste “antisemitism” (mis on kosmopoliitide ja sionistide enim kasutatud silt rahvuslaste halvustamisel) vajab põhjalikumat lahtirääkimist. Muidugi ei kavatse teha üldistusi, mistõttu kirjutis avaldab puhtalt minu isiklikku arvamus ja on ühtlasi poliitiline seisukoht.

Antisemiitide ehk juudivihkajaina sildistatakse tihtipeale demagoogiliselt neid rahvuslasi-patrioote, kellele läheb esmajoones korda oma rahvuse tulevik, kes ei juhindu oma poliitikas holokaustidest ja muudest propagandistlikest dogmadest. Loomulikult aktsepteerivad rahvuslased teiste rahvuste patrioote ja teiste rahvaste elulisi õigusi. Seda seni, kuni need ei kipu kallale oma rahvuse õigustele või lausa eksistentsile. Just teiste rahvaste õigusi maha surudes toimivad juudi rahvuslased-sionistid Palestiinas või hiinlased okupeeritud Tiibetis. Kahetsusväärselt peab märkima, et sionistid kipuvad oma põhimõtteid peale suruma paljudele euroopa rahvastele, kes taolistele surveabinõudele ei kuuletu, sellele riputatakse kaela antisemiidi häbistav märk.

Ei pea vist pikalt selgitamagi, et rahvuslased reeglina vastanduvad multikulturismi kosmopoliitsust propageerivale ideoloogiale ja avaldavad vastupanu globaliseerumisele-mondealismile, mis tõukab tagant eri rahvuste ja rasside segunemist. Selsamal põhjusel olid eesti rahvuslased vastu Euroopa Liiduga liitumisele, kuna oli ette näha, et euroliidust saab ajapikku ilma riigipiirideta föderaalriik, kus alla miljonilist eesti rahvast ootab ees paratamatu lahustumine. Euroliitu propageerivate poliitikute jutt, et EL-st saab mingi kaitsevall Venemaa vastu, on viimastel aastatel osutunud täielikuks juraks, sest euroliit pigem propageerib allaheitlikkust, mitte ei kaitse Venemaa kallalekittumiste eest. Nüüdseks ongi aastatetagused hirmud täitumas: EL põhiseaduse (Lissaboni lepe) järgi on ühisriik moodustatud ja rahvuste ning rasside segunemisprotsessid on hoogsalt käima lükatud. Muidugi ei kirjuta sellest kõigest valitsuskartellile allutatud õukonnameedia, sest “rumal rahvas” ei pea teadma, mis moel “eliit” nendega manipuleerib! Ohumärk on seegi, et tänu suuresti meie oma valitsejate tegevusele on Eesti globaliseerumise tasemelt maailmas viie “edukama” riigi hulgas.

Tegelikult on mõiste “antisemitism” sisutu, sest semiidi keelte hulka ei kuulu mitte ainult heebrea keel ja selle tänapäevastatud vaste ivriit, vaid nt ka araabia ja etioopia keel. Mis saab tõelistel rahvuslastel olla palestiina-araabia rahva vastu? Igal juhul on palestiinlastel juutidega võrdne õigus omada kodumaad ja oma riiki, sest ÜRO 1947. aasta otsuse järgi pidi Palestiinas jätkuma ruumi kahele riigile – Palestiina araabia riigile ja Iisraelile. Haritud lugeja teab, milline on seis Palestiina riigiga tänapäeval. Just ajaloolise ebaõigluse vastu – mitte mingist erilisest juudivihast tingituna - protestivadki paljud rahvuslased ning seetõttu on meie lehistulgi Palestiina vabadust ja Iisraeli boikoteerimist üleskutsuvad reklaamibännerid.


Palestiinlased on aastakümnetega kaotanud oma maa.

Tunnistan siiralt, et minul isiklikult ei ole mitte midagi juutide kui rahvuse vastu. Nagu eestlaste ja ka teiste rahvaste hulgas, on ka juutide seas häid ja halbu inimesi. Gulagi aastatel tuli tihti kartsakongides istuda saatusekaaslastest juudi dissidentide Arkadi Tsurkovi ja Leonid Lubmaniga, kellest siiralt kui ustavatest võitluskaaslastest lugu pidasin. Austan eesti kultuuri maailmas tutvustanud juutidest eestimaalasi Arvo Pärti ja Eri Klasi, Tartu semiootika koolkonna loojat Juri Lotmanit, satiirikut-näitlejat Eino Baskinit. Viimast on mul au isiklikult tunda, kuna mitme Baskini teatri esilinastused toimusid vastuhakkamise mentaliteediga tuntukssaanud Lihula kultuurimajas. Suurima naudinguga püüan pühapäeviti kuulata Vikerraadiost David Vseviovi “Müstilise Venemaa” saateid ja mul oli võimalus professoriga isiklikult tutvuda (ei ütleks, et ta oleks mulle Holokausti-raamatu pärast kallale tulnud!). Lihula vallavanemana tegutsedes (valla territooriumil on Matsalu rahvuspark) oli mul hea klapp roheliste juutidega Toomas Trapido ja Aleks Lotmaniga, kellega koos Matsalu loodusfilmide festivali organiseerisime. Viimase poolt andsin viimastel riigikogu valimistel kogunisti oma hääle. Igati kiidan juudi kogukonna mõistvat suhtumist Lihula sambakriisi ajal, kui teenekas juudi-eesti haritlane Elhonen Saks kirjutas eestlaste Relva-SS-laste võitluse toetuseks avaldas kirjutise “Kesknädalas” (loe: Saks: Eestis elavad juudid on Eestile lojaalsed). Mul oli isiklik kirjavahetus eesti pearabi Shmuel Kotiga enne samba püstitamist, kui rabi väga mõistvalt mulle kirjutas, et Eesti ajalugu peaks rahvusvahelisel areenil tutvustama meie valitsus. Vähesed mäletavad, et Eesti Juudi Kogukond on tauninud Vene Juudi Kongressi ja Wiesenthali keskuse aktivisti Efraim Zuroffi Eesti-vastaseid rünnakuid. Loomulikult ei ole patrioodid-rahvuslased seda unustanud! Pean eesti juute igati tublideks Eesti kodanikeks ja taunin fakti, et Teise maailmasõja ajal Eesti territooriumil palju juute pelgalt rahvustunnustel surmati. Asjaolu, et väga paljud juudid võtsid NKVD või hävituspataljonide koosseisus osa eestlaste tapmisest, ei ole õigustuseks Eestile lojaalsete juutide tapmiseks. Süütute inimeste mõrvu ei saa kuidagi õigustada!

Kui jutt juutidest, tuuakse kohe kõneks holokaust ja kuus miljonit tapetud juuti. Pean end selle temaatika asjatundjaks, kuna raamatu “Holokaust: XX sajandi masendavaim sionistlik vale” (saadaval: estland88.com netipoes) kirjutamisel tudeerisin läbi hunniku selleteemalist kirjandust. Kindlalt on selge üks: Nürnbergis toimunud võitjate tribunal oli vaid kättemaks Saksamaale, et juleti vastu hakata rahajuutluse poliitikale ja holokausti väidetav toimumine oli selle kättemaksu kattevari. (Loe: Mark Weber: Nürnbergi protsess ja holokaust)

Ei pelga väitmast, et teaduslike uurimuste järgi on dogmaks kuulutatud “ajalooline tõde” kuuest miljonist gaasitatud juudist (milles kahtlemist mõnes riigis koguni kuriteoks peetakse) savijalgadel elevant, mis seisab püsti vaid vanglakaristuse hirmu toel. On kahetsusväärne, et demokraatlikeks nimetatavates riikides ei kuulu juuditapu-teema arutluste ega teadusliku diskussiooni alla (loe: Valge: Madisson ja holokausti eitamine).

Koonduslaagrite vangide olukord oli ilma gaasitamisemüüditagi jube.

Ükski tõsine uurija pole eitanud massilist juudihukku Teise maailmasõja aegsetes Saksa koonduslaagrites ja karistussalkade poolt toimetatud massilist juutide mahalaskmist, võin seda loetu põhjal kinnitada. Paraku on teaduslikes uuringutes faktide najal tõestatud, et gaasikambreid (kus olevat ohvreid miljonite kaupa surmatud) kasutati vaid vangide riiete desinfitseerimiseks. Nagu kirjutab oma raamatus “Holokaustitööstus” juudi teadlane Norman Finkelstein, on holokausti-müüdi ekspluateerimine vajalik teiste rahvaste terroriseerimiseks ja juutide ülimuslikkuse rõhutamiseks.

Palju on kirjutatud juutide kannatustest läbi sajandite. Viimase 2000 aasta jooksul, kui Jeruusalemma vallutamise järel 70.aastal (eriti aga pärast 137. aastat, kui uputati verre juutide ülestõus) pudenesid juudid laiali mööda mitmeid mandreid, oli juutide elu kodumaatuina kindlasti väga raske ja repressioonirikas. Juudiusulisi tabanud repressioonidel ja vintsutustel on paraku oma kindel ajalooline selgitus. Ajal, kui juudid jäid kindla kodumaata rahvaks, koostasid judaistlikud vaimulikud Moosese aegsest Toorast kommenteeritud väljaande Talmudi, mis esmakordselt sai kaante vahele 469. aastal. Talmud õigustab ja lausa ässitab “õigeusklikke” toime panema pettuseid, röövimisi ja mõrvu, sest goijd olid Talmudi järgi võrdsustatud loomadega.*

Paraku ei kiusatud juudiusulisi taga vaid sellepärast, et nad olid erinevat usku või lõid Jeruusalemma-päevil risti Jeesus Kristuse. Juute tabanud repressioonide põhjuseks oli viimastele omane kirg raha vastu, mida nimetatakse ahnuseks. Kuna paljud juudiusulised olid tegevad liigkasuvõtmisega, siis sattusid nad ebastabiilsetel aegadel (mässud-ülestõusud, keskaegsed ristisõjad) kättemaksuhimulise pööbli pogrommide ja tapatalgute ohvreiks. Üks kõige jubedamaid juudimõrvu, mida sionistid siiamaani ukrainlasi süüdistades meenutavad, toimus XVII sajandi keskpaigas Bogdan Hmelnitski ülestõusu ajal Ukrainas. Ülestõusu ajal aeti teibasse, uputati või põletati elusalt kümneid tuhandeid juute, kellest enamikul ei olnud mingit tegu talupoegade ekspluateerimisega.

Kuna keskaegsest Euroopast on kroonikate järgi teada palju juhtumeid juutide rituaalsetest toimingutest, mille läbiviimisel kasutati kristlike poisslaste verd (viimane taoline fakt, nn Beilise juhtum, on fikseeritud 1911. aastal Kiievis), siis sattusid talmudistlikud juudid taolise tegevuse eest mitmete Euroopa riikide valitsejate repressioonide (tuleriidale saatmine, terve kogukonna maalt väljaajamine) alla. Ka see juudi ajalooga seotud teema, nagu holokaust, ei kuulu lääneriikides arutlemise ega teaduslike diskussioonide alla, sest sionistlikud dogmaatikud on kuulutanud rituaalmõrvade toimumise laimuks, “mis aitab õigustada holokausti”.

Ajalooline fakt on see, et kuna katoliku kirik keelas kuni 1745. aastani katoliiklastel tegeleda liigkasuvõtmisega, jäi see “häbiväärne” valdkond sajanditeks juutide tegevusalaks. Juutide leiutatud on nt pangandus, börs ja laenuintressid, mis arusaadavalt aitasid nupukaid juudiusulisi rikastuda. Juba XVIII sajandisse ulatub ülimõjuka ja piiritult rikka Rothschildide pangandusklanni esiletõus, kellega jõudumööda on proovinud konkureerida Warburgid, Kuhnid, Loebid, Guggenheimid, Shiffid, Oppenheimerid, Lehmanid ja teised Wall Streeti finantsjuudid. Rahanduslikku ja liigkasuvõtlikku (intressid) tegevust on jätkatud üha suurema eduga tänapäevani. Kuna tänases maailmas on põhiliseks võimutsemise hoovaks saanud raha, siis on üsna loomulik, et rahajuudid omavad suurt võimu ja ühiskondlikku mõju, mis võimaldab neil mõjutada paljude riikide poliitikat. Ühendriikide rahanduses said juudipankurid jämeda otsa enda kätte juba 1913. aastal kehtestatud Föderaalreservi seadusega. 1920. aastal ilmus autotööstur Henry Fordi teos “Rahvusvaheline juut”, kus ta teravas toonis kirjeldas rahajuutide tegevust Ameerikas (Loe: Fordi raamat inglise keeles)

Pole mingi eriline saladus, et raske saatusega rahvana on juudid väga kokkuhoidvad ja passinaarsed, kes püüdnud oma rahalisi vahendeid osavalt kasutades maailma poliitikat oma suva järgi ümber kujundada. Tasuks vaid lugeda XX sajandi alguses avalikkuse ette tulnud “Siioni tarkade protokolle” (http://der-stuermer.org/indest.htm: Siioni tarkades protokollid), kui lugeja märkab, et tarkade juutide poolt XIX sajandi teisel poolel väljatöötatud juhised on tänapäevaks täide viidud – maailma poliitika ja majandus sarnaneb üllatavalt XIX sajandi Siioni tarkade poolt kirjapanduga. Usu veel, et tegu on pelgalt tsaari ohranka väljamõeldisega, mille autoreiks laimavalt juute peetakse!

Ajalooline fakt on seegi, et bolševikest juudirevolutsionääride 1917. aasta Venemaa riigipöörde rahastajad olid suguvendadest Wall Streeti pankurid. Oma riigipööramisega ja tsaari tapmisega maksid juudid ühtlasi kätte tsaariaegsete kitsenduste eest, kui juudiusulistel oli paljudes Venemaa suurlinnades elamine keelatud. Ajaloolise tõe, et 90% bolševistlikest Puna-Venemaa valitsejatest olid juudid (http://der-stuermer.org/indest.htm: Venemaa hauakaevajed) väljaütlemine nt tänapäeva Saksamaal põrmustab nii poliitilise kui ka sõjaväelise karjääri. Põlvilisurutud ja propaganda mõjul peedistatud sakslastelt on võetud igasugune õigus ja võimalus juuditeemal midagi arvata, kui see arvamus ei ühti holokaustidogmaga. Juudiriik, mida Teise maailmasõja ajal ei eksisteerinud, jätkab tänase päevani Saksamaalt holokausti “valurahade” sissenõudmist.

Rahvuslikes ringkondades teatakse, et Euroopa Liidu eelkäija, Pan-Euroopa Liikumise peaideoloogilt ja asutajalt krahv Richard Coudenhove-Kalergilt pärineb 1925. aastast ilmunud teosest “Praktischer Idealismus” järgmine tsitaat: “Tulevikuinimene on segarassist. Praegused rassid vahetatakse välja negroidse euro-asiaatliku segu vastu, kus esineb hulgaliselt inimtüüpe… Juudid asuvad juhtpositsioonile, sest jumalik tahe on juutide kujul Euroopale kinkinud uue vaimselt kõrgel seisva aadelrassi.” Veelgi kurjakuulutavamalt rahvuste edasikestmisele mõjub juudilooži B´nai Brith kõrge “venna” Saul E. Joftesi tõdemus ajalehes “The Washington Observer” 15. detsembril 1969: “Enamik inimesi arvab, et sionistliku liikumise eesmärk on juudi emigrantidele kodumaa loomine Palestiinas. – Üldsegi mitte. Sionismi tõeline eesmärk on totaalse ülemaailmse kontrolli sisseseadmine ühe ülemaailmse valitsuse kaudu.” Miks me siis imestame, et paljude maade rahvuslased on eeltoodutest ja väga paljudest teistest juutide ülemuslikkust tunnistavatest avaldustest väga häiritud ja on moodutamas ühisrinnet pealetungiva rahvusi assimileeriva sionistliku surmaohu vastu?

Üldteada on asjaolu, et USA juudipankurite ja sionistlike tegelaste mõju on tänapäeval hiigelsuur. (David Duke: Juutide mõju poliitikas) Keegi ei saa Ühendriikide presidendiks, kui puudub mõjuvõimsa juudilobi ja –pankurite toetus. Seetõttu mõjutavad juutidest neoliberaalid-sionistid jõuliselt maailma superriigi poliitikat, millest Ameerikas ei tehta mitte mingisugust saladust. Juudilobi survel toimus kallaletung Iraagile, sama juhtus pärast 11. septembri intsidenti (mille sepitsemises on põhjust süüdistada USA valitsusringkondi ja Iisraeli luureteenistust Mossad) Afganistaniga. Kuna USA seisab kindlalt Iisraeli kaitsel, pannes kõigile ÜRO peaassamblee juudiriiki taltsutavaile otsustele veto, seetõttu toimub Palestiinas juba kümneid aastaid konflikt, mis ohustab rahu terves maailmas.

Ameerika poliitikat järgivad omakorda Euroopa riikide valitsused, kes on siiski sunnitud arvestama ühiskondliku arvamusega. Paraku on Ida-Euroopa postkommunistlikud riigid täielikult Ameerika tuhvlialused. Eesti valitsejate aastatepikkune tegevus on allaheitliku lakeipoliitika musternäide, mis täielikult eirab võõrastele peremeestele meeldimise püüdluses Eesti rahvuslikke huve.

Masendav on meenutada, et juutide ees lömitamine algas juba esimese Mart Laari juhitud valitsuse ajal 1992.aasta lõpus. Siseministreeriumis töötamise ajal oli mul võimalus oma silmaga pealt näha, kuidas Simon Wiesenthali Keskuse aktivisti Efraim Zuroffi ees avanesid ministrite uksed, kui natsikütt käis nõudmas dokumente, mida KGB oli kogunud endise polpoli ametniku Islandi kodaniku Evald Miksoni kohta. Zuroff sai tänu Eesti valitsejate (Mart Laar, Lagle Parek, Kaido Kama) kaasabile vähese vaevaga vajaminevate dokumentide koopiad, et need esitada Mikson-Hannibalssoni asukohamaa võimudele väidetava juudimõrvari väljaandmiseks. Paraku oli Eestist kolm-neli korda väiksama elanike arvuga Islandil võimul selgrooga poliitikud ja jultunult käitunud Islandi riiki alandanud Zuroffile keelduti andmast sissesõiduviisat.

Järgmine alandav seik on seotud 1990-ndate esimesel poolel toimunud Iisraeli relvatehinguga, kui aferistist Revalia panga põhjalaskja Leonid Apananski vahendusel sõlmiti relvatehing juudiriigi riikliku firmaga TAAS, mille sõlmimisel poliitikutest otsustajad ja vahendajad tubli, ca 1 miljoni dollarilise nutsu omavahel ära jagasid ja taskusse panid. Eesti riigi usaldusisik Apananski läks oma Iisraeli kodanikust kompanjoni Mihhail Bursteiniga 1,4 miljoni dollarilise vahendustasu jagamisel tülli ja käis mitu aastat Tel Avivi Jaffa ringkonna kohut. Asja koomilisena tunduv kurbloolisus seisnes järgmises: vähe sellest, et ostetud relvad olid 30-50% kõrgemad tollastest turuhindadest, saatsid juudid koos muu relvastusega Eestisse ka suure koguse vanarauda. Selleks olid kasutamiskõlbmatud vanad nõukogude päritolu 23 mm õhutõrjekahurid SZU-23, mis olid Golani kõrgustikule 1967. aastal mahajäänud Süüria sõjatehnikast kokku komplekteeritud. Kuna asi tuli avalikuks, kuulutas TAAS, et 50 kahuri puhul oli tegu juudiriigi annetusega! Mõnda annetatud kahurit veeti 24.veebruari paraadil, rohkem neid riigikaitselistel eesmärkidel kasutatud pole, kuna see oleks sõjaväelaste arvamusel olnud eluohtlik. Tollast meie peaminister Mart Laari ja kaitseministrite Hain Rebase ning Indrek Kanniku vassimist ja üldsuse petmist on siiamaani tülgastav meenutada (pikemalt autori raamatus “Riigipööraja märkmik”, Tln, 1999, lk 33-42). Äramärkimist väärib samal ajavahemikul toimunud teine valgustkartev lugu juudifirmaga Koneston, mis tegeles vene päritolu relvade saatmisega kriisikolletesse. Sellelt firmalt ostis Eesti riik kõrgemalt turuhinnast hoone, kus praegu asub kaitsepolitsei peakorter Toompuiestee 3. Mart Laari korraldusel said vene juutidest Konestoni juhid autasuks neile soodsa tehingu eest “eriliste teenete eest” Eesti kodakondsuse (!).

Kõige skandaalsemaks võiks pidada teise Mart Laari võimuloleku ajal 1990-ndate lõpus asetleidnud ebaõnnestunud katset parseldada Eesti elektrijaamad vene juutide Ameerikas registreeritud riiulifirmale NRG Energy. Tollal püüdis elektrijaamade erastamist läbi suruda ka USA suursaadik Aldona Wos ja tollane välisminister Toomas H. Ilves. Õnneks oli üldrahvalik vastupanu, mis väljendus 168 tuhande protestiallkirja kogumises, tollastele valitsejaile argumendiks, mis kaalus üle finantsjuutide iha eestlaste arvel rikastuda. (Kasahstanis elektrijaamade erastamine “ameeriklastele” õnnestus: seal tõusis elektri hind peale erastamist kaks korda!) Ülaltoodud seigad tõestavad selgelt, et äsja vabaks saanud Eestis võimule saanud “isamaalised” poliitikud olid nupukad ja jagasid kiiresti ära, kelle ees kummargil olla ja kelle finantshuve teenida. Juutidele meeldimise tuhinas on eiratud eestlaste arvamusi ja üldtunnustatud põhimõtteid riiklikust iseseisvusest. Suure Juudisõbra tiitliga tuleks pärjata Mart Laari (tema on teisi limukaid pika puuga edastanud), kes oma valitsemise esimesest päevast on teinud kõik, et olla kõige truualandlikum finantsjuutide soovide ja käskude täitja. Mistõttu on pälvinud miljardär Milton Friedmani preemia “demokraatia edendamise eest”, mida ma ei väsi ega väsi rõhutamast.

Muidugi ei saa mööda minna skandaalsest sündmusest, mida tunneme Lihula monumendiröövina ja mis võeti Eesti valitsuse poolt ette otseselt USA sionistlike ringkondade survel ja Ühendriikide tollase suursaadiku, poola juudi Aldona Wosi eelneval “soovitusel” 2004. aasta septembris õhtupimeduses. Puhkenud kokkupõrge monumenti kaitsva Lihula elanikkonnaga sai samas ka respublikaan Juhan Partsi valitsuse allakäiguspiraali alguseks. Parts peab praegu nagu õige mees IRL-i poliitikuna majandusministri ametit, kuigi monumendirööv kohtu poolt ebaseaduslikuks tunnistati.

Kahjutundega peab nimetama, et alandav limutsemine juudiriigi ja sionistlike ringkondade ees kestab üha suurema hooga tänapäevani (Loe: Eesti ZOG). Eesti valitsus saatis hiljaaegu riigist veendumuste eest välja küll USA neonatsi Graig Cobbi, kuid Eesti patrioote massiliselt mõrvanud NKVD-lane Idel Jakobson suri oma surma 1997. aastal Tallinnas, ilma et võimud oleksid tema vanaduspõlve massimõrva süüdistusega segada tihanud. Sellise “ükskõiksusega” seoses tuleb tunnistada, et Jakobsoni allkiri seisis 1183 Eesti kodaniku süüdimõistva otsuse all, kellest 621 säilinud dokumentide järgi kõrge NKVD ohvitseri käsul 1940.-1942. aastal surma mõisteti.

Ilma sionistlike organisatsioonidega limutsemata keegi USA presidendiks ei saa

Kokkuvõtteks järgmist. Juudiideoloogide brzerzinskite, attalide, kissingeride, soroste jt nendetaoliste poolt väljatöötatud teooriate järgi ehitatakse üles MAAILMA UUT KORDA – uut totalitaarset-kiibistatud politseilikku turuühiskonda, kus otsustab vaid SUUR RAHA ja kus rahvustel ning rahvusriiklusel pole mitte mingisugust kohta. Kuna rahvuslased püüavad sellisete “õnneliku” maailmakorra vastu võidelda, siis sildistatakse vaba ühiskonna eest võitlejaid “antisemiitide”, “natside”, “äämuslaste” ja “rahvusradikaalidena”, kes sisuliselt on ühiskonna elust kõrvale tõrjutud ja kel pole Eesti “rahademokraatlikus” vabariigis loota ei õiglusele ega õigusele. (Loe: Avaliku Sõna Nõukogu otsus). Keda võib karistamatult sildistada, laimata ja politseilikult jälitada, kui vaja, siis igasuguseid seadusi eirates vangistada, nagu juhtus siinkirjutajaga 1996. aastal – samal ajal, kui massimõrvar Idel Jakobson nautis Eesti Vabariigi pealinnas personaalpensionärina vanaduspõlve.

Me saame vaid loota, et üha rohkem rahvuskaaslasi saab nägijaiks ja astub õilsasse võitlusesse rahvuse püsimajäämise eest ja suudame luua tegusad suhted mõttekaaslastega välismaal. Et meie lapsed ja lapselapsed ei peaks meilt küsima: miks loovutasite 1991. aastal kättevõideldud omariikluse? Õnneks ei ole me oma võitluses üksi, sest samade probleemidega on rinnutsi kõik rahvuslikud organisatsioonid Euroopas ja Ameerikas.

Kuna Eesti ladvik on end naha ja karvadega maha müünud MAAILMA UUE KORRA kehtestajate eesmärkide truualandlikule teenimisele (Loe: Maailma Uus Kord: selle kehtestajad ja nende käsutäitjad Eestis), siis teeme me kõik, et rahvuse huvid reetnud valitsuskartelli võimutsemist jõukohaste vahenditega paljastada, teavitades samal ajal kodanikke ja püüda viimastele selgitada, et tegu on rahvusriikluse reeturitega, kes ei vääri mitte mingisugust usaldust. Antisemitismi ehk juudivihaga ei ole meie pürgimustel mitte mingisugust pistmist. Meie, rahvuslased, kaitseme oma isamaad – ründajaiks on rahvusvaheline rahaeliit ja meie oma reetureist valitsejad!

Lootusrikkalt tõdeme, et üha rohkem eesti inimesi on nägijaks saamas ja ärkamas letargiast ning ükskõiksuse hukutavast unest - mõistmaks, kuhu maailma valitsemisele pretendeeriv väikesearvuline kosmopoliitne eliit ja viimasega koostööd tegevad sionistlikud raharingkonnad ning nende käske truualandlikult täitvad toompealased tahavad meid kõiki viia. Meiega on ühel pool barrikaadi ka paljud ausad ja ettenägelikud juudi haritlased Euroopas ja Ameerikas, kes tunnetavad ohtu, mida finantsjuutluse ja sionistide arulagedad püüdlused kõigile juutidele kätkevad. Ajalugu peab tundma
_________

* Et keegi mind laimamises ei süüdistaks, toon eeltoodud väite tõestuseks vaid paar näidet: “Sina, juut, pead kõiki ümberlõikamatuid mitte ainult petma, vaid ka surmama. Kui meil on jõudu, hakkame neid tapma avalikult, kui mitte, siis peame alatuse ja kavaluse abil lähendama nende hukku ja lõppu,” (Sanhedrin, 121). “Mittejuudi omand on nagu isanda hüve: kes esimesena (juutidest) selle juurde satub, sellele kuulub see esmaõiguse alusel.” (Szulchan Aruch, 156.5) – Autor.

_________________________

Jaan Hatto, iseseisvuslane:

Lissaboni leppe kehtestamine on kuritegu

2003 aastal toimusid valimised Eesti võimaliku kuulumise või mittekuulumise üle Euroopa Liitu. Valimissedelil oli kirjas: "§2 Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi". Eesti Vabariigi Põhiseadus (EV PS) kirjutati väikese algustähega. See ei olnud selle napisõnalise sedeliteksti ainus viga, ei sisuline ega vormiline. EV PS-i ei saa "kohaldada" ega "täiendada", nagu sedelil seisis, vaid ainult muuta ja seda põhiseaduses endas ettenähtud korra järgi. Samas seisis, et "Eesti rahvas võttis vastu /-/ järgmise seaduse". Eesti rahvas ei saanud midagi vastu võtnud olla, kui ta alles läks hääletama. Tekib mulje, nagu oleks võõrkeelne tekst sõna- sõnalt eesti keelde tõlgitud. Kuid oluline on see: selgelt on välja öeldud, et Eesti hakkab kuulum EL-i "liitumislepingu" alusel ja EV PS-i "aluspõhimõtetest lähtudes". Niimoodi ei saa Eesti kuuluda kuidagi EL-i ei Lissaboni ega mõne muu leppe (vt. minu artikkel "Eesti riigi lõpp", 10.06.2008, „Nädaline", 11.06.08, „Pärnu Postimees") alusel, mis sätestaks näiteks kontrollimatu sisserände Eestisse või eestlaste oma kodumaalt küüditamise. Kui kellegi jaoks pidi "põhiseaduse täiendamise" seadus olema kavalus, millega saaks EV PS-i muuta, eirates EV PS-is ettenähtud muutmise korda, siis ei ole see kavalus, vaid samuti kuritegu - põhiseadusliku riigikorra kukutamine.
Loe edasi

_________________________

Tiit Madisson:

Venemaa saab 2010. aastal viisavabaduse!

Nagu tähelepanelikum mõtlemisvõimeline lugeja on märganud, informeerib valitsuskartellile allutatud õukonnameedia kodanikke valikuliselt. Nii ei rutanud Eesti meediaväljaanded teavitama ega kommenteerima Itaalia välisministri Franco Frattini Vene telekanalile Russia Today antud intervjuud. Endine Euroopa Komisjoni õigusvolinik ja ühtlasi Komisjoni aseesimees rõõmustas Venemaa kodanikke, et 2010. aastal saavad venelased Euroopa Liitu reisida ilma viisata. Kuna jõustunud on Euroopa Liidu põhiseadus (nn Lissaboni lepe), siis on muutunud ka hääletamise kord. Itaalia välisminister ennustas, et kui Itaalia teeb ettepaneku Venemaa ja euroliidu vahelise viisarežiimi ärakaotamiseks, siis kogub see ettepanek kindlasti enamuse euroliidu liikmete toetuse. "Venelased on ära teeninud viisavaba liikumise," kuulutas kõrge EL funktsionäär, nagu edastas 9. detsembri Russkaja Gazeta. Välismaiste peremeeste Toompeal pesitsevate käsilaste poolt äralollitatud eestlastel jääb venelastele soovida: "Dobro pozalovatj!"


VIDEO Katyni massimõrvast, mille pani toime nõukogude võim. See sama võim, mille teenistuses ka meie kommunistid - nende hulgas nii mitmedki praegused ministrid, salapolitsei ülem ja teised juhtivad poliitikategelased olid.

__________________________
http://www.ersp.ee/

Tiit Madisson: "Hunt hunti ei murra!" - "Teil sildistatuil-paariatel pole otsida mingit õigust MEIE riigis!""
Avaliku Sõna Nõukogu otsus Tiit Madissoni kaebuse kohta.

Selle lehistu toimetaja on Tiit Madisson
(e-post: tiit.madisson@gmail.com),
kes tuginedes Eesti Vabariigi Põhiseaduses
sätestatud kodanikeõigustele vastutab siin avaldatu eest.
________________