Rohelised ehk sisuliselt kollased teevad ajupesu.

http://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&artid=34620&sub=1

Järgnevas artiklis Eestimaa Rohelised järjekordselt teevad ajupesu.
Tõtt on nende jutus niipalju,et:"Kui me majandusparadigmat muuta ei suuda ja fossiilenergiale asendajat ei leia, tuleb meil naftasajandi tasuta lõunad hingehinnaga kinni maksta." See kehtib nende kohta kes pole teinud endile selgeks energia probleemi aga vale on selles jutus see,et fossiilenergiale on juba ammu leitud asendaja...
isegi neegrid dzunglis on taganud endile elektri tasuta: http://www.i-love-windpower.com/01%20Projects%20rev01/01%20Mali/07%20Press/Press.html
http://www.i-love-windpower.com/01%20Projects%20rev01/01%20Mali/01%20POD/02%20ProjectOverviewDocument_inet.htm

Meie maa artikkel:
Masu süüdlasteks on loodusseadused (39)
Autor: Kaupo Vipp, EER Saaremaa organisatsioon
Laupäev, 20. veebruar 2010.


Lihtne talupojatarkus kinnitab meile, et igal asjal siin ilmas on oma A ja O, algus ja ots, sünd ja surm. Moodne majanduskäsitlus on ilmselt ainus inimtegevuse valdkond, kus seda tavatarkust tunnistada ei taheta. Mitte et talumatsil poleks majandusse asja. Lihtsalt sellega tunnistaks õpetus iseend ekslikuks.

Kliki ja vaata suuremat pilti
Nimelt eeldab meie majandusmudel oma toimimiseks majanduse lõputut kasvu. Kehtiva käsitluse järgi saavad vaid väikesed ajutised tagasilöögid, surutised või kriisid teatud ajavahemike tagant pideva majanduskasvu käiku häirida.

Majanduse igiliikur

Majanduskasvu mõiste võttis esmakordselt oma 1377. a teoses “Prolegomena” kasutusele Araabia mõtleja Ibn Khaldun. Ta seletas seda seosena rahvastiku kasvu, tööjõu arvukuse kasvu, kogutootmise kasvu, kasumite kasvu ning kaupade tarbimise ja heaolu kasvu vahel, mis viib omakorda rahvastiku kasvuni jne, jne. Tänapäevani on just tootmismahu (majanduse koguprodukti) kasv näitaja, mille abil majandusolusid iseloomustatakse.

Siiski arendati idee majanduse kasvust kui igasuguse majandustegevuse mõõdust ja eesmärgist oma moodsal kujul välja alles modernismiajastu Lääne-Euroopas. Senise 5000-aastase majandusajaloo valguses oli see radikaalne idee. Seni hinnati pigem stabiilsust ja varade kogumise võimekust.

XIX sajandil sai koos tööstusrevolutsiooniga majanduses otsustavaks kapitali roll. Tehnilised uuendused ja mehhaniseeritud tootmine lubasid kiiremat kasumit kui traditsiooniline käsitöö või orjanduslik põllumajandus. Uued arengud kasvatasid rahavajadust, sest suurtootmine ja uute ideede võisturakendamine nõudis ka suuri ja kiireid kapitalimahutusi, milleks üha sagedamini ei piisanud ettevõtjate omavahendeist.

Raha laenutamine ei olnud muidugi uus nähtus. Kuid kaua oli tehtud järsult vahet laenamise ja “liiakasuvõtmise” ehk protsendiga laenu andmise vahel, mis paljudes kohtades oli pikalt keelatud (Araabia kultuuris tänini). Nüüd oli kiire areng viinud Euroopa kapitalismiajastusse, kus nii kasumlik kapitalipaigutus kui protsendiga laen muutusid enesestmõistetavaiks tuluallikaiks raha omanikele.

Siit saab selgemaks vajadus seada just majanduskasv igasuguse majandustegevuse mõõdupuuks ja eesmärgiks. Nii kapitalipaigutus kui laen tahavad ju lõpuks tagastamist suuremas summas, kui oli välja antud. Süsteemse ja jätkuvana on selline tegevus mõeldav vaid ettevõtete, riikide, maailmajagude jne pideva majandusliku kasvu tingimustes.

Majandus ja füüsika

1930. aastatel pöörasid mõned majandusteadlased esmakordselt tähelepanu sellele, et rahaväärtussüsteemi asemel võiks ühiskonna majandusarengu mudelites olla arvepidamise aluseks hoopis süsteemi energeetiline väärtus. Nii oleks võimalik eristada raha juurdekasv reaalsete sisend/väljundressursside arvestusest.

Raha ei saa ka süsteemide energeetikat üheselt kirjeldada. Ei sünni seda ju süüa, koorma ette rakendada ega ahjus kütta. Siiski ei arvestata majanduskasvu kontseptsiooni puhul tänini loodusressursside ega energeetiliste väärtustega.

1988. aastal avaldas Joseph Tainter uurimuse “Komplekssete ühiskondade häving”, kus ta käsitles põhjalikult nii Rooma impeeriumi kui maiade ja inkade tsivilisatsioonide languse põhjusi nende majanduse termodünaamiliste protsesside baasil. Ta näitas, kuidas iga kompleksne ühiskond kasvab koos oma majandusega, muutub kasvuprobleeme lahendades ise üha keerukamaks ja vajab nii järjest rohkem ning aina spetsiifilisemaid ressursse, et oma toimimiseks vajalik keerukus säilitada. Kui selleks ressursse ei jätku või kui nende hankimise energeetilised kulud ületavad saadava energeetilise tulu, siis langeb iga majandus ja ühiskond vältimatult kokku.

Sisuliselt tähistas selline postulaat majandusteaduse jõudmist XIX sajandi füüsikas tunnustatud loodusseadusteni. Majanduses võeti kohati kasutusele ERoEI (saadud energia suhe kulutatud energiasse e energiasaagikuse) mõiste. See oli uudne lähenemine, sest enne inimese astumist tehnilise tsivilisatsiooni ajastusse ei eksisteerinudki meie planeedil ühtegi süsteemi või elusolendit, kes oleks suutnud pikemalt eirata energia jäävuse seadusi ning seejuures ise püsima jääda.

Kui näiteks rebane kulutaks oma saagi püüdmisele pikema aja jooksul rohkem energiat, kui ta püütud saagi seedimisest lõpuks saaks, siis teda kauaks ei oleks. Rooma impeeriumiga ning maiade ja inkade tsivilisatsioonidega juhtus sisuliselt sama.

Hiiglaslik arenguhüpe

Uusajal olukord muutus, sest inimkond võttis – “looduselt armuande ootamata” – kasutusele fossiilkütused. See võimaldas lõpetada ebaefektiivse orjapidamise, mis senise ajaloo jooksul oli üks majanduse olulisemaid energiasisendeid. Uuest fossiilsest energiasisendist moodustab ca 70% nafta. Meie tsivilisatsioon lausa supleb naftas, tarbides ligi 12 miljardit liitrit päevas.

Alates neoliitilisest revolutsioonist ei olnud meie liik suutnud samaväärset arenguhüpet teha. Nafta abil on inimesed kui bioloogilised olendid suutnud end näiliselt tõsta lausa väljapoole loodusseaduste haardeulatust.

Me kulutame toidu hankimiseks sadu kordi rohkem energiat kui hangitud toidust lõpuks saame – näiteks 1 kalori sealiha toiduenergia kasvatamiseks läheb arenenud riikides keskmiselt 400 kalorit fossiilenergiat. Me sisuliselt sööme naftat ja gaasi ning näljasurma asemel võitlevad paljud hoopis kasvava kehakaaluga.

Oleme saja nafta-aastaga suutnud oma liigi arvukuse planeedil kasvatada 1,6 miljardilt 6,8 miljardini. Selle tohutu inimmassi elutegevust teenindava tsivilisatsiooni oleme me arendanud ülikeerukaks masinavärgiks, mis tarbib pöörastes kogustes kõikvõimalikke ressursse.

Põllumajanduse kõrval on üks energiamahukamaid, 98% ulatuses naftale toetuv ilming toorme, toodete ja inimeste massiline transportimine kogu planeedi ulatuses. Rahvusvahelise kaubavahetuse osakaal on tõusnud ca 60%-ni arenenud riikide majanduse koguproduktist.

Majanduse kasv nõuab ka sisendenergia kasvu. ÜRO statistika järgi oli viimasel 50 aastal globaalne keskmine majanduskasv ca 4% aastas ning sellega kaasnev iga-aastane keskmine energiasisendi kasv ca 2%. Muidugi on näitajad erinevad, sõltuvalt riigist ja kontinendist, kuid kuna moodne majandus saab toimida vaid pideva kasvu tingimustes, on ka nafta tarbimise kasv 2% võrra aastas möödapääsmatu moodsa tsivilisatsiooni püsimiseks.
Kahjuks meenutab idee lõpmatust majandus- ja tarbimiskasvust planeedi lõplike ressursside taustal kahtlaselt ideed igiliikurist, mille loomise võimalikkuse füüsikud juba 1775. aastal välistasid.

Tasuta lõunad

Meie praegune, loodusseadusi eirav tarbimisvõime on reaalsuseks saanud seetõttu, et nafta on olnud väga kergesti kättesaadav ja imeodav. Nüüdseks on nafta hankimise ERoEI näit küll langenud, kuid arenguhüppe algul oli see parem kui 100:1. Sada kalorit fossiilenergiat suudeti maast kätte saada, kulutades selleks vaid 1 kalor (ehk 4,182 džauli) sedasama energiat.

Hind püsis pea sada aastat umbkaudu 30 USD/barrelist – meie mõistes umbes 340 krooni 159 liitri eest. Nafta käsitlemismugavuse, energiatiheduse ja energiasaagise juures, võrrelduna seniste küttepuude või kivisöega, oli selline hind vapustavalt soodne. Eelkõige tänu odavusele sai kogu meie moodne tsivilisatsioon üles ehitatud nii, et tänapäevaks on nafta baasil toodetud, sisaldab naftat või töötab nafta abil peaaegu iga asi, mida me oma elus kasutame.

Nafta odavusel rajaneb põllumajanduslik ja tööstuslik suurtootmine, nende tooteid ja muid teenuseid turustav ärisektor, globaalseks äritegevuseks möödapääsmatu transpordisüsteem ning kõigis majandusharudes juurduv finantsvaldkond. Tõsi, 2004. aastast on naftahinnad oluliselt tõusnud. Kuid isegi 2008. aasta tipphindadega maksis enimkasutatav naftasaadus, bensiin, meie tanklates vaid ca 20 krooni liiter.

Jätkem tähelepanuta, et suurema osa sellest hinnast moodustasid tegelikult kõikvõimalikud maksud, mitte nafta omahind. Tavaline kohvitassitäis, ca 150 grammi seda imevedelikku, maksis ikkagi ainult ca 3 krooni koos kõigi maksudega. Mõelda vaid, et see tassitäis võib meid maanteel koos meie pere, pagasi ja ca kaks tonni kaaluva autoga umbes 2 km edasi liigutada! Seitse korda odavamalt kui maksab tassitäis kohvi meie söögikohtades! Te peate nõustuma – see on imeline!

Kui kõrgele võib kerkida bensiini hind?

Hiljutiste suurte hinnahüpete valguses võidakse muidugi küsida, kui kõrgeks nafta või sellest valmistatava bensiini hind ülepea tõusta saaks. Ühendriikide kongressi arutelul pakuti hinnapiiriks summat, mille puhul rahvast ja kola täis autot oleks odavam edasi liigutada mingil muul viisil. Ja kuna meil veoloomi tänapäeval eriti võtta ei ole, pakuti selleks piiriks välja kokkuleppehind, mille eest mingi kamp mehi oleks valmis teid koos autoga sihtkohta lükkama. Kiiruses oleks kaotus muidugi suur, aga asi saaks ikkagi aetud!

Tõsisemalt võttes näitab selline mõttekäik tegelikult, et me ei ole veel päris ära unustanud orjanduse aegu, millest fossiilkütused meid vabastasid. Aga veel tõsisemalt võttes ei tohi nafta hind mingil juhul nii kõrgeks tõusta. Kuni inimkond sellele imeollusele võrdväärset asendajat leidnud ei ole, sõltub meie majandus nafta püsimisest odava ja kättesaadavana pidevalt kasvavais kogustes.

Kiuslikud loodusseadused

Noodsamad igiliikurit välistavad füüsikaseadused on nüüd üha rohkem hakanud häirima meie tsivilisatsiooni tulevikuväljavaateid. Juba XX sajandi keskel osutasid mitmed teadlased, et naftavarude avastamise ning kaevandamise statistika viitab meie planeedi naftatootmise maksimumini jõudmisele juba XXI sajandi alguseks.

Naftatipuks (PeakOil) ristitud fenomen tähendab hetke ajas, millest alates nafta tootmiskiirus enam tõusta ei saa (vaata sellest pikemalt Meie Maa 10. märtsi 2008. paberväljaandes). Kuigi kaevandamiskõlblikust naftast on maapõues veel vähemalt pool alles, hakkab geoloogilistest, füüsikalistest ja majanduslikest seaduspäradest tulenevalt nafta kättesaadavus sellest hetkest vähenema ning hind vastavalt tõusma, halvates lõpuks globaalse majanduskasvu.

Nüüdseks on selge, et me jõudsime naftatipu platoole 2005. aasta alguses. Suurest nõudlusest, kõrgetest hindadest ja poliitilisest survest hoolimata ei ole viimase viie aasta jooksul enam suudetud naftatootmist kasvatada.

Maailma toornafta tootmise statistika ja tõenäoline lähitulevik. Lühend MBD tähendab miljonit barrelit päevas, arvestatuna kalendrikuu keskmisena. Sada aastat kestnud kasv lõppes 2004, asendudes langusega 2008. IEA WEO joon paremal ülal tähistab Rahvusvahelise Energiaagentuuri poolt globaalmajanduse paranemiseks vajalikuks peetud tootmistõusu. Tegelikkus on tootmislangus.

Taluvuse piir

Kiiresti defitsiitsemaks ja kallimaks muutuvat naftat prooviti üha kasvavas mahus asendada põllumajandustoodetest sünteesitud biokütustega, mida subsideeriti võimsalt nii EL-is kui USA-s. Tulemusena vähenes toiduainete tootmine, mis koos kallineva naftaga tõstis nii järsult toiduhindu maailmaturul, et see oli silmatorkav isegi heaoluriikides. ÜRO oli sunnitud taolise “põllumaade raiskamise“ hukka mõistma, sest mitmetes arengumaades tekkisid 2007–2008 näljahädad ja valitsuste kukutamiseni viinud ulatuslikud nn toidumässud.

Pidurdamatult teravnev puudujääk kasvatas hinda edasi ja suurima naftatarbija USA majandus osutus kiirest hinnatõusust kõige haavatavamaks. “Naftadollari” kursilangus, peataolek aktsiaturgudel, pankrotilained, töötuse kasv ja rahva maksevõime langus viisid lõhkemiseni majanduskasvu aegadel üles puhutud kinnisvaramulli. Löögi alla sattusid juba pangad ja kindlustusfondide püramiidskeemid, mis oleksid kasvava majanduse tingimustes rahulikult edasi õitsenud.

Lõpuks, jõudnud 2008. aasta suvel 147 USD-ni/barrelist, ületas nafta hind surutises maailmamajanduse taluvuspiirid. Varing rullis nüüd üle kõigist vähegi arenenud riikidest, kelle tootmise, tarbimise, transpordi ja panganduse oli globaliseerumine tihedalt kokku sidunud. Tulemuseks sai enneolematu ulatusega finants- ja majanduskriis, mida tunneb omal nahal iga meie planeedi elanik.

Loomulikult kukkus koos majandusega ka naftanõudlus ning hind langes lausa neli korda. Kuid mõne kuuga suutis vähenev tootmine ja Kaug-Ida kasvav tarbimine kergitada hinnanumbrid pooleni 2008. a rekordtasemest. Maailma 48-st olulisest naftariigist 33-s on toodang languses. Enamik ülejäänuist on oma tootmistipu lähedal. Mitmed seni olulised naftaeksportijad, näiteks Malaisia, on hoopis ise importijateks muutunud. Ainult Kanadas ja Hiinas püsib toodang selgel tõusukursil. Uute naftamaardlate avastamise tempo on juba alates 1960. aastatest jäänud masendavalt alla tarbimise tempole. Nüüdseks takistavad majanduskriisis kinnikülmunud investeerimisvõimalused nende vähestegi uute leiukohtade kasutuselevõttu.

Hämmastav energiasisaldus aitab mõista nafta ainulaadsust. Näiteks ligilähedase energiasisaldusega biodiisel on keskmiselt 10 korda väiksema energiasaagisega (ERoEI 20/2). Seega, rääkimata toiduainete kasvatamiseks vajaliku põllumaa vähendamisest, on selle tootmine naftaga võrreldes kümme korda (energia)kulukam.

Kestvalt majandamiskõlblikule (doteerimiseta) energiasisendile peetakse saagikuspiiriks ERoEI suhet üle 3:1. Õlitaimede puhul on see näit veelgi langemas koos kasvatamiseks vajalike fossiilkütuste energiasaagisega (gaas väetistele, nafta ülejäänud põllukeemiale, infrastruktuurile, põllutöömasinaile ja saagi transportimisele).

Tarbimispidu on läbi

Kokkuvõttes langeb nafta kättesaadavus maailmaturul kiiremini kui puhtgeoloogilised olud seda tingiksid. Lähema kümnendi jooksul on oodata tipu saabumist ka maagaasi tootmises, kuid ühtegi reaalset alternatiivi fossiilkütustele pole leitud.

Paljuräägitud vesinik on vaid energiakandja, mitte energiasisend. Ilma fossiilkütusteta (99% vesinikku toodetakse maagaasist) peaks seda valmistama elektrolüüsi teel, milleks kulub energiat kolm korda rohkem, kui me nii toodetud vesinikust lõpuks saame. Tõsi, elektri enese kaasaskandmiseks vajaksime akude näol kaalus üle 140 korra ja mahus üle 10 korra suuremaid “kütusepaake” ning vesinikku elektrikandjana pruukides võiks akumured põhimõtteliselt lahendada.

Kuid täielik üleminek vesinikumajandusele nõuaks juba lähikümnendeil kogu vedelkütustega seotud infrastruktuuri ümberehitamist ning taastuvallikaist elektritootmise kasvu minimaalselt 80 korda (praegu 3,7%, vaja ca 3x100%). See käib selgelt üle jõu nii planeedi majandusele kui toormevarudele.

Vajame uut energiat

Käesolevat majanduskriisi ja selle algushetke täpselt ennustanud PeakOil-i teoreetikud prognoosivad, et madalseis saabub 2010 ja majandus pöördub tõusule 2011. Kuid uus tõus viib paratamatult ja samadel põhjustel takerdumiseni uues kriisis juba vahemikus 2013–2015.

Neile, kes soovivad tabada uue majandustõusu algust, soovitatakse mitte kuulata poliitikute ja finantsanalüütikute reklaamimaigulisi soovunelmaid, vaid jälgida muudatusi nafta ja elektri tarbimises. Majanduskasv saab alata ainult koos energianõudluse tõusuga. Aga uue kriisi saabumisel ei ole suurriikidel enam endist võimekust olukorda päästa, toetades finantssüsteemi hiiglaslikes mahtudes maksumaksjate raha ja riigivõlgade kasvu arvelt.

Praeguse deflatsioonilaine asemel on seetõttu järgmisel korral karta kiiret inflatsiooni. Sellega kaasneb elatuslangusest tingitud kuritegevuse tõus, autoritaarsust kandvate poliitjõudude populaarsuse kasv ja igal tasandil veelgi ägenev kaklus energiaressursside ümber. Majandus pöördub üha enam protektsionismi ning deglobaliseerumisse.

Edu saadab kohalikule toormele ja turule orienteeruvat, võõrkapitali mittevajavat, rohkem käsitööle orienteeruvat pisiettevõtlust. Eriti kõikvõimalikku töötlemist, energiasäästule suunatud renoveerimistöid ning toiduainete hankimist ja kasvatamist.

Nõutud on energeetikaga seotud kutseoskuste, reaalteaduste ja insenerihariduse valdajad. Inimesed kolivad võimaluse korral linnast maale. Ülioluliseks muutub kogukondade koostööoskus ning eri põlvkondade kokkuhoidmine perekonniti, et tagada võimalikult normaalset eluolu sotsiaal-majanduslike infrastruktuuride hääbumisel.

Loodusseadused on inimliigi ette asetanud enneolematu väljakutse, kus meie valikuteks on kas planeedi inimarvukuse mitmekordne langus või jätkusuutliku energiasisendi leidmine. Senised olulisemad muutused tsivilisatsiooni arengus on olnud aeglased ja järk-järgulised.

Nafta-ajastu lõppemine saab olema pigem revolutsiooniline kui evolutsiooniline. Seda tingib meie poolt uusajal loodusseadusi eirates konstrueeritud majandussüsteem, mis vähkkasvajale omaselt nõuab piiramatut kasvu piiratud keskkonnas ja kasvu peatumisel vajub omaenda raskuse all kokku.

Kui me majandusparadigmat muuta ei suuda ja fossiilenergiale asendajat ei leia, tuleb meil naftasajandi tasuta lõunad hingehinnaga kinni maksta.