Silvia Mälksoo: Miks peaks maal (loe: Eestimaal) elu alles jääma? http://www.sakala.ajaleht.ee/?id=199337

Silvia Mälksoo: Miks peaks maal (loe: Eestimaal) elu alles jääma?
(24)

11.12.2009 16:44

Silvia Mälksoo, Abja gümnaasiumi õpetaja


HARIDUSEST algab kõik. Mind õpetas lugema isa. «Sipelgas Ferda» oli raamat, mida enne kooli iga päev lugema pidin. Ei olnud kerge. Alles hiljem sain aru, et vanemad soovivad oma lastele head, õpetavad, aitavad ja suunavad neid.


Nüüd tahavad haridusametnikud maal ja väikelinnades elavatelt lastelt kodu ära võtta. Kulla ametnikud, tulge oma kõrge posti otsast alla! Tulge maale ja vaadake, kuidas siin elatakse!

ÜHEST KÜLJEST on arusaadav soov anda õpilastele võimalikult head keskharidust. Miks aga ei või seda saada oma kodukohas?

Tean perekonda, kus on 12 last. Kõik nad on andekad ja tragid, õpivad hästi ning on kunsti- ja muusikahuvilised. Kuidas saavad need lapsed iga päev linna kooli sõita või internaadis (vabandust, õpilaskodus) elada? Mis raha eest?
Kas riik maksab peale sõidukulude ka nende toidu kinni? Ja elukoha?

Kas tõesti on nii, et maainimene enam haridust ei saagi? Kas oleme taas samas seisus kui eelmise sajandi algul, mil hariduse said vaid kaks-kolm pere vanemat last?


PALJUD pered veavad vaevu ots otsaga kokku. Selleks ei pea olema majandusteadlane, et taibata: koos olles tullakse kergemini toime.

Miks te tahate lapsed kodust ära saata? 15-16-aastane inimene võib küll väliselt olla peaaegu täiskasvanu, aga hingelt on ta alles üsna laps. Ta ei tea veel, mida ta tahab, tal on vaja kujunemis- ja kasvamisaega. Tihtipeale ei tea gümnaasiumi lõpetajadki, kuhu edasi õppima minna.

Minu juhatatavas kaheteistkümnendas klassis on noori, kes aitavad oma vanemaid talutöödes. Miks te võtate sellised lapsed oma vanemate juurest ära? Arvatavasti suudab mõne säärase lapse isa elukooli õpetunde anda mitu korda paremini kui ükski teooria või kutseõpetus.

Koolist saab laps hariduse, aga kodusoojust ei suuda asendada parimgi õpetaja. Rääkimata töökasvatusest, mis praegusaegsest koolist ammu kadunud on.

Väiksemas koolis jõuab õpetaja kõnelda iga õpilasega. Mõnikord on kõige tähtsam just ellusuhtumine, mille noor inimene koolmeistrilt kaasa saab. Südameheadus ja elava looduse nägemine on väärtused kogu eluks.

Abja kooli gümnaasiumiosas on 91 õpilast. Paljud meie lõpetajad on läinud kõrgkoolidesse õppima. Neist on saanud nii direktoreid kui doktoreid, nii kunstnikke kui teadlasi.

Nimede loetlemine läheks pikaks. Ja kas see ongi kõige tähtsam? Ehk on olulisem see, et nooruk oskab hinnata oma vanemate tööd, ta on kasvanud looduses, ta näeb elu tegelikke väärtusi, ta suudab näha inimest enda kõrval?

Väikses koolis ei tunne noor end tühipalja mutrina, vaid on vajalik, arvestatav isiksus, ta on hinnatud.


KUST ALGAB kultuur? Kust me tuleme? Ärgem unustagem, et Eestimaa rahvas koosneb Tartu ja Tallinna elanike kõrval kõikide maanurkade, asulate ja väikelinnade inimestest. Laulupidudel tunneme ühtviisi hardust ja anname üksteisele käed, laulame kui ühest suust. Kui kaotatakse keskmise suurusega gümnaasiumid maakohtades, hakkab kahanema ka põhikool ja noored pered suunduvad linna. See on hävitav löök väikeasulatele. Kui kaob haridusasutus, hääbub ka linnake, alev, küla.

Abja gümnaasium on kui üks pere. Laske meil ja meiesugustel koolidel elada seni, kuni meil elujõudu on.