Piritale kerkib esimene põhust maja http://www.epl.ee/?artikkel=319547

Piritale kerkib esimene põhust maja (27)
04. mai 2006 00:00
Paberleht | Trüki | Saada sõbrale
toimetaja pilt Autor: Margit Kirsipuu
Artikli püsiviide
Teie nimi
Teie e-post
Sõbra nimi
Sõbra e-mail
Teade
Põhupakimaja ei ole kolme notsu maja, mille hunt hinge-tõmbega ümber puhub.

Tõsielusarjale Farm kujundust tehes ja põhupakkidest õuekööki ehitades avastas Janika Diel, et põhupakk sobib ideaalselt ehitusmaterjaliks. Ameerikast kahe aasta eest abikaasaga Eestisse naastes otsustas Janika, et tema uue kodu ehitusmaterjaliks saab just põhupakk. New Mexicos, Nebraskas ja Colorados on põhupakimajad üsnagi levinud. Nebraska-stiilis ühekordsetel põhumajadel pole isegi karkassiga vaeva nähtud. Põhupallid laotakse seal üksteise peale ja kinnitatakse omavahel. Seejärel ehitatakse katus peale ning krohvitakse üle. Taolised majad kuuluvad küll rohkem hipikultuuri juurde. Dielide perele valmib aga kahekorruseline maja koos avara stuudioga, kus Janika plaanib maalikunstile pühenduda.

Põhumaja tehnoloogia

Tasapinnalise katuse materjaliks on kavandatud metsmaasikatega muru, et oleks mõnus katusel päevitada, maasikaid süüa ja merel purjekaid vaadata.

“Oleme põhumaja ehitamisega Eestis pioneerid. Kuulu järgi on Soomaal üks saun sama tehnoloogiaga tehtud aga näinud me seda pole,” tunnistab Janika.

Skeptikute üheks küsimuseks on põhumaja tulekindlus. Ameerikas on põhumaju ehitatud sadades ja Colorado suurte metsatulekahjude põlengust pääsesid just põhumajad. Krohv ei lase hapnikku läbi ja tuli ei sütti.

Inimeste esimeseks reaktsiooniks põhumaja nähes on Scoti sõnul ikka kerge muie. Naabrid piidlevad eemalt ja ilmselt naeravad meie ettevõtmist.

Põhupakist majaehitamise tehnoloogia on Janika sõnul lihtne. Oktoobris, kui ehitustöö alguse sai, tegi Janika eeltööd, lugedes käsiraamatuid põhupakist majaehitamise tehnoloogia kohta.

Oluline on jälgida, et karkassi vahele topitud põhupakk niiskeks ei saaks. Kui katus on peal ja vihmaga välisseinad ehitusperioodil kattematerjaliga katta, ei pääse niiskus seintesse. Kui põhupakid on karkassi vahele laotud, tuleb võrk ümber siduda ja krohvima asuda.

Mäng suurte legodega

Kõige keerukam oli leida põhupakiladujaid, sest nii lihtsa tööga ei tahtnud tõsised ehitusfirmad tegeleda. Kui karkass on valmis, saab pakkide ladumisega hakkama igaüks. See on nagu mäng suurte legodega. Ehitusel töötab neli palgalist töömeest ja aeg-ajalt korraldatakse sõpradele ja töökaaslastele talguid.

Jaanikale meeldib olla ehitamisega seotud. Nebraskas, Indias ja New Mehhikos reisides lõi Janika endale visiooni, milline on tema unistuste maja. Nüüd avanes võimalus seda teostada. Voolujoonelise ja kaht majaosa ühendava terrassi ja rippaia projekti nõustas küll arhitekt Vahur Sova, kuid valdavalt on see ikka Janika looming. “Ma tahan ise olla protsessi sees ja teha kõik oma parima tunnetuse järgi. Ma ei kujuta ette olukorda, kus sulle ulatakse võtmed, sa astud sisse ja maja on sulle valmis tehtud,” nendib Janika. Kirjanikust abikaasa Scott Diel aga tunnistab kõrvalt, et selline mõnus variant, kus wifi on ka juba sees, sobiks talle rohkem.

Dielide maja ehituseks kulub umbes 2000 põhupakki. Kui neid ise valmistada, tuleks maja ehitamine ikka päris odav. Transport Tartust maksis Dielidele rohkem kui materjal ise. Kui põhukoormad hoovi peale said laotud, tulid naabrid uurima, et millal lehmad tulevad? Suur oli nende hämming, kui nägid, et põhupakkidest hakkasid ime-kähku seinad kerkima.

Hea soojaisolaator

Akumuleerides soojust, püsib sisekliima majas ühtlasena ja on seetõttu kasutust leidnud just ekstreemsetes tingimustes - kõrbes või paigus, kus temperatuur võib väga madalale langeda. Hingav maja ei vaja lisaventilatsiooni, kuid põhupakimaja suurim vaenlane on vesi. Torustik peab olema väga korralikult ehitatud, sest igasugune leke teeb suurt kahju. Väga täpselt peab ka teadma, millistele seintele kinnituvad sisekujunduses rasked

esemed ja köögikapid.