Ökoist sunniviisil Autor: Scott Diel http://paber.ekspress.ee/viewdoc/0F745A27CA29BCD7C22573FA00576DF9

Ökoist sunniviisil
Autor: Scott Diel (29.02.2008)
Ökoist sunniviisilENDINE NEW YORGI YUPPIE: Loo autor oma ökomajaga, mille ta ehitas perele puhtalt naise soovide järgi. Tiit Blaat

Enne Eestisse elama asumist ei süüdistanud mind keegi ökoismis. Ma olin hoopis New Yorgi yuppie – laristaja tüüp, kes hambaid harjates laseb veel joosta; selline, kes ostab kõige suurema boileri, et saaks tundide kaupa duši all vedelda. Ma tulin riigist, mille lipukirjaks Edward Abbey nimetab “Rohkem on parem”.

Aga kui me naisega Eestisse kolisime, siis ehitasime endale Piritale põhupallidest maja ja inimesed hakkasid mind ökoks pidama. Tegelikult olen ma üsna tavaline mees ja lihtsalt armastan oma naist. Ma hakkasin ehitama ökomaja sellepärast, et naine tahtis. Oleksin kas või õllepurkidest maja ehitanud, kui ta oleks palunud. Aga ma ei ole mingil juhul roheline. Ausalt öeldes oli ainus põhjus oma käed prügiseks teha see, et me ei leidnud ehitusmehi. Neil kõigil oli raha tegemisega nii kiire, et keegi ei viitsinud aeglast tööd ette võtta. “Palju pappi ja ruttu” tähendab tõlkes küprokit, mitte põhupalle. Niisiis me ehitasime ise. Ja selle käigus selgus mulle nii mõndagi – näiteks, et ökoehitus on tõeline nuhtlus. Ma saan aru küll, miks enamik inimesi sellega ei tegele.

Veel selgus, et alates esimese põhupalli asetamisest maja karkassi vahele sai yuppie’st põlualune. Mingi kuramuse hipi sihuke. See tundus mulle saatuse irooniana – ja seda mitmel põhjusel. Esiteks, kui ma olin noor mees, polnud ma ilmselt vähem ahne kui kõige hullemad Eesti uusrikkad. Teiseks, sest Pirita algne hoonestus oli looduslikest materjalidest, mitte betoonist. Albin Strutzkin ehitas endale merevaatega puumaja. Nüüd on nii Strutz­kini maja kui ka vaade kadunud. Minu teada ei ole Eesti uuel iseseisvusajal Piritale ehitatud ühtki maja, mis oleks kooskõlas selle piirkonna algupärase traditsiooniga. Lisaks on värsked eurokarpmajad hoopis rohkem suguluses Nõukogude pärandiga kui Eesti omaga – mäletate nõukogude kommet ehitada mõne meetri kaugusele elegantsest saksa mõisahoonest hruštšovka?

Viimasel ajal on Pirital TOPi hotelli ümbritseva maa ümber käinud Eesti seebiooper. Poliitikud (kaasa arvatud Härra Esiroheline Jüri Ratas) on kampa löönud arendajatega ja tahaksid linna ühele vähestest “väljaarendamata” rannaaladest püsti panna korterid 700 inimesele (ja 400 parkimiskohta). Paistab, et nad ongi alla neelanud laiendamise laiendamise enda pärast, toetades inimsoo igavest üritust päike kinni ehitada. Aga kas me saamegi oodata endi loodud süsteemilt midagi paremat? “Hierarhilised institutsioonid on nagu suured buldooserid,” hoiatas Abbey, “mis alluvad iga juhtkangi taha istunud narri kapriisile.”

Pirita Selts ja teised kodanikuühendused on arenduse vastu välja astunud. Vähem kui kahe nädala jooksul väljendas sada uut inimest omavalitsusele oma muret. Kirjavahetuse põhjal, mida ma olen näinud, jääb mulje, et linnaosavanem Tiit Terik võtab arendust kui sündinud fakti. Terik on ­rasvases kirjas rõhutanud, et see on “eramaa”. Aga minu maa on samuti. Ja see ei tähenda, et omavalitsus oleks lubanud mul ehitada, mida süda lustib. Mul tuli ikkagi küsida naabritelt allkirjad ja käia kaks korda linnaarhitekti juures, kui ma tahtsin oma maja ühe meetri võrra nihutada. Ja seda kõike olemasoleva detailplaneeringu puhul. TOPi projekt on aga alles üldplaneeringu staadiumis. Just nüüd on minu meelest see aeg, kus kodanikud peaksid saama oma muredega välja tulla. Ja omavalitsus peaks neid selleks julgustama, mitte summutama teemat juttudega “eramaast”, millel omanik või b teha, mida tahab.

Eestlased ei armasta lähestikku elada. Ei taha olla kellegi naabrid. Eestlane tahab elada omas majas oma heki varjus nii, et järgmise elamiseni on kaks kilomeetrit. Mitte et meelelaad ise oleks kuidagi ebaõige. Lihtsalt niisuguse elu võimalikkus lõppes umbes 75 aasta eest.
Ma ei tea, miks omavalitsus arvab, et Pirita elanike arv peaks olema 18 000. Ma pole kuulnud selle kohta ühtki mõistlikku selgitust. Abbey nimetas seda “laienemine-on-progress-sündroomiks” ja jõudis oma kuulsa tähelepanekuni, et “laienemine laienemise pärast on vähkkasvaja ideoloogia”. Nukker on, et kui küllalt paljud inimesed nii arvama hakkavad, on Pirital 18 000 elanikku peagi kindlustatud. Ja kui me nii ägedalt laieneme, siis lakkab Pirita olemast Pirita.

Võib-olla ma olen lihtsalt üks endise yuppie hüüdja hääl kõrbes. Aga üks on selge. Kui ühtmoodi mõtlevad eestlased kokku ei tule ja oma veendumuste eest välja ei astu, siis ähvardab Piritat oht saada Viru Keskuseks. Mulle meeldib, mida Abbey ütles minnalaskmise kohta: “Veendumus ilma tegudeta on mürk hingele.” Tundub, et eestlased on liiga kaua vait olnud. Isegi tagasihoidlikul inimesel on lubatud oma veendumuste eest välja astuda. Tegelikult, ma arvan, on see kohustus.

Scott Diel on Ameerika ajakirjanik, kelle sisekujundajast abikaasaga ehitatud põhumaja Pirital sai Kauni kodu konkursil parima ökoehitise tiitli.