http://www.arengufond.ee/news/investment/news1402/

ÄP online intervjuu meie nõukogu uue juhi Raivo Varega, mis leidis aset 07.07.2009 kl 11:00-13.00. Allpool Äripäeva lugejate küsimused ja Raivo Vare vastused neile.

Lp Hr Vare,
Millised võiksid olla meie jaoks perspektiivikaimad riigid teenuste ja kaupade ekspordiks? Nimetage paar valdkonda, millel kindlasti oleks potensiaali arenguks. Kas on uusi tegevusi, mida võiksime arendada? Millise sisuga võiksid olla meie suhted Venemaa, Hiina ja ELiga?

Kriisist tulenevalt lähiperspektiivis on sellisteks eelkõige kulusurve alla sattunud lähinaabrid, eelkõige eurotsooni riigid. Nagu nt Soome, kes järjekindlalt kaotab oma ettevõtteid Rootsile, kuna Rootsi ujuva kursiga kroon seda seda soosib. Pikemas perspektiivis meditsiinilise kallakuga tervise- ja heaoluteenused eelkõige lähedalasuvale vananevale ja rikkale Skandinaaviale. IT, millest niipalju räägitud, et ei tahaks seda korrata. Nende kahe omavaheline kombinatsioon. Biomeditsiin. Nanotehnoloogiate väljatöötamine. Väikeseerialine unikaalse aparatuuri tootmine. Rahvusvahelised finantsteenused. Rahvusvahelise logistika teenused. Ühesõnaga, meie väiksusest ja asukohast tulenevalt need valdkonnad ja alad, kus peamine pole mitte kvantiteet, vaid ajutegevus ja kvaliteet.

Nagu te juba eelnevast loetelust näete, on nende valdkondade areng otseses sõltuvuses meie rahvusvaheliste suhete praktilisest potentsiaalist. Alustaks ELiga, mis on lihtsaim. Siin on suhete süsteem suhteliselt paigas ja vaja on vaid toetada välispoliitiliselt ja eriti välismajanduspoliitiliselt vastavaid Eesti ettevõtluse tegevusi, et maandada paraku ka ELi siseselt toimivaid protektsionistlikke ja ebaausat konkurentsi soosivaid praktikaid, nt ELi suurriikides. Samuti on võtmetähendusega välisinvesteeringute juurdemeelitamine, eriti nüüdses etapis, rakendades erimeetmeid. Sellest on kõigest juttu meie poolt Riigikogule üleantud "Valges paberis", mille ettevalmistamises ka ise osalesin. See eeldab välismajanduspoliitikale suurema ja kontsentreerituma tähelepanu pööramist senisega võrreldes. Nüüd Hiinast. Tänaseks on vaieldamatult selgunud, et Hiinast kujuneb uus maailma majanduslik kese. Hiina trumpideks jäävad suur siseturg ja väga konkurentsivõimeline ja üha kõrgemal tehnoloogilisel tasemel ekspordisektor.

Sisuliselt Hiina kordab oma arengus omaaegseid arenguid Jaapanis ja Lõuna-Koreas, kus alustati madala kvaliteediga masstoodangust ja tänaseks on liigutud tehnoloogilise tootmise ja ekspordi tippu. Samas on Hiina ka kasvavalt impordi sihtturg. Seega Hiinaga majandusliku koostöö arendamine on ainuvõimalik ja loogiline valik väikemajandusele, nagu meil. Iseasi, mida me neile pakkuda saame. Lisaks logistikateenustele seoses meie naaberturgudega, milleks on ühelt poolt Venemaa (mis on järgenvalt eraldi teemaks) ja Euroopa ja Skandinaavia, on kooperatsiooni võimalused peamiselt nishiekspordis meilt, üha laienevas impordis Hiinast ja nišikoostöös tehnoloogia vallas, kus me saaks kasutada Hiinat oma nišitoodete masstootmiseks, nemad aga meid tehnoloogiate transfeeriks.

And last but not least, suhted Venemaaga. Ilmselt oleks aeg minna selles suhetesüsteemis ajalooliselt ülipingestatud raamistikust pragmaatilisele. Ega Venemaa käitumuslik muster teab kui palju välispoliitilises kontekstis muutuma lähiajal ei hakka, piisab vaid nende poliitika analüüsist ja nende endi doktrinaalsete dokumentide lugemisest. Teiselt poolt, Venemaa jätkuvalt integreerub üha sügavamalt rahvusvahelisse tööjaotusse ning seeläbi kasvatab oma välismajandussidemete mahtu kõikides suundades. Seejuures astubki mängu geograafia, mis on ka meie võimalus ja tegelikkus. Samas tuleks omalt poolt loobuda eksalteeritud majandusteemade käsitlusest ja seda igal sammul, olles ise nähtavalt ja järjekindlalt pragmaatilised, jätta emotsioonid teisele poolele, kelle jõud vanamoodi jätkamiseks ajapikku samuti teiseneb tavapäraseks Euroopa-suunaliseks pragmaatiliseks poliitikaks.

Makrotasandil tähendaks see energeetilise alternatiivi loomist Eesti jaoks sõltumata Venemaast, kus energeetikat käsitletakse eelkõige poliitilise instrumendina, kuid logistikateenuste osutamise jätkamist, mis saab toimuma vähestes tooraineniššides Vene ekspordi osas ning konteinerpõhise Vene impordi teenindamise kasvatmisel, eriti Hiina-suunaliselt, milleks praegu tehakse meil ka ettevalmistusi. Ning igapäevane kaubavahetus ja välisinvesteeringute tegemine võiks üksjagu kasvada. Lisaks Vene turu tagamaa roll toetus- ja garantiiteenuste kontekstis. Kõige selle eelduseks on aga poliitilist laadi otsuste realiseerimine, parandamaks Venemaa piiriületuse teenindamist mõlemalt poolt, milleks samuti on rida projekte juba käivitatudk.a euroliidu abil.

Mida arvate ajast, mis saabub viie aasta pärast (2014. a), millise kõrghariduse omandamine oleks tänasele noormehele enam perspektiivikas omandada? Mis elualade ja ettevõtlusalade arendamisele paneb rõhku Eesti riik ja kus ta näeb sellel ajal spetsialistide järgi defitsiiti? Me ise peresiseselt püüame oletada Eesti tulevikku, et just selle järgi peaks valima eriala, kuid hetkel puudub otsene südamesoov kindlale erialale.

Õppida võib mida tahes, aga heas koolis ja tuleb seda teha hästi ning keskendunult. Kindlasti tuleb vaadata laiemalt ringi, ka väljaspool Eestit. Lisaks kolleeg Olari Taalile, kes soovitas eelkõige hakata sõduriks, arstiks või õpetajaks, soovitaks ikka inseneriharidust ja IKT professionaalset haridust, samuti võiks mõelda finantsvaldkonnale jt aladele, mis on toodud eelpool küsimusele vastates minu poolt perspektiivikate majandusaladena.

Kui väga üldistatult, siis tuleviku makrovaldkondadena näen nišitehnoloogiaid, IKTd, energeetikat, keskkonnatehnoloogiaid, kõrgtaseme tehnoloogilist ja teenuste allhanget, eelkõige Skandinaaviale ja Venemaale, tervishoidu ja heaoluteenuseid ning sotsiaaltugiteenuseid, finantsteenuseid, logistikat. Kõikide nende jt valdkondade jaoks on enesestmõistetavaks eelduseks tugevatasemeline keeleõpe, mis lisaks rahvusvahelisele lingua franca’le – inglise keelele – on seostatud ka eelmainitud sihtturgudega, ning IT–alased kasutajaoskused piisavalt tugeval tasemel.

NB! Keeled ja arvutioskus pole siin toodud mitte erialana, vaid kohustusliku põhioskustena, mis peaks olema igal inimesel sõltumata nende valitud erialast igal juhul kõrghariduse, aga paljudel juhtudel ka kesk-erihariduse tasandil. Peamine väljakutse on arendada oma oskusi rahvusvaheliselt konkurentsivõimelisteks, mis toob kasu mitte ainult Eesti majandusele, vaid annab kindluse ka igale inimesele oma elu korraldamisel.

Kuidas suhtute veebipõhise hasartmängu valdkonda? Eestis tegutsevad nii Playtech kui ka mitmed teised selle sektori firmad, kes on tugevad eksportijad globaalsele turule ja samas ka heade finantsnäitajatega käibe ja kasumi osas inimese kohta. Samas gambling kui valdkond on oma eetiliste probleemidega ja [Arengufondi endine töötaja] Markku Mäenpää pidas seda halvaks eeskujuks.

Arvan, et veebipõhise hasartmängu kui tootearendusliku valkonna osas on Eestil tõepoolest tugevad postisioonid. Sõltumata sellest, kas see meeldib ja on eetiline või mitte, on hasartmängud online'is vallutamas maailma nagunii. Pealegi on tegu ühe kasumlikuma segmendiga IT arenduses. Ning IT arendustöö mõttes on tegu sisuliselt arvutimängudetööstuse osaga ning üksjagu ka muude tegevuste – nt meedia – jaoks kasuliku kogemuse ja tehnoloogiaga. Iseasi, et eetiline moment on olemas, aga seda just kasutaja poole peal. Lihtsustatult vastates, kui tahate teenida programmeerimisega, tehke seda, aga ärge ise (hasart)mängige ja teistele seda peale suruge. Inimesed on oma valikutes vabad ju, või peab kõiki võrdselt "kõrgemalt poolt" õnnelikuks tegema? Ning Arengufondi (edaspidi AF) jaoks on tegu IT arendus- ja programmeerimisettevõtlusega.

Kuidas hindate arengufondi nõukogu eelmise juhi Indrek Neivelti tööd? Miks ta teie arvates ametist lahkus? Kas konsulteerisite enne ametisse asumist ka temaga ja mida Neivelt soovitas?

Hindan kõrgelt. Indrek Neiveltil on suured teened Arengufondi käivitamisel ja profiili loomisel. Suur tänu talle selle raske koorma vedamise eest! Eks see oli üksjagu raske ja rahutu periood, lisaks pidevad pinged poliittasandi otsustusringiga, mis pole tänaseni, olgem ausad, kadunud. Tundub, et Indrekul kui rahvusvahelisel multivaldkondlikul mehel sai mingil määral ka emotsionaalne motivatsioon otsa ning nii ta otsustaski lahkuda. Eks mingil määral oleme me Indrekuga ka rääkinud, ja nii mõnedki soovitused olen ka kõrva taha pannud, aga loodan nüüd seda juba põhjalikumalt teha. Millised need soovitused on olnud täpsemalt, jätaks esialgu enda teada.

Kuidas hindate Ainars Šlesersi kerkimist Riia sadama juhi kohale Eesti majanduse vaatevinklist?

Riia sadamat on pikka aega valitsenud hoopis teised mehed. Nimelt selle juhatajaks on viimased 20 aastat "uputamatu" Leonid Loginovs, kes allub vormiliselt nõukogule, mille moodustavad neli valitsuse nimetatut ja samapalju Riia linnavalitsuse esindajaid, kelle hulka kuulub ka uue, valimistejärgse linnavolikogu koalitsiooni tugisambana Slesers.

Nüüd sealse nõukogu ette asudes, saab temast suhteliselt tugeva positsiooni mees, kes on tuntud oma energilise ja paiguti isegi hoolimatu eesmärgile pühendatud tegevuse poolest. Kuidas saabki teisiti hinnata seda fakti, kui teatud mõttes ohusignaalina meile konkurentsi kontekstis, sest senine suhteliselt stagneerunud õhkkond sealses sadamas asendub tõenäoliselt dünaamilise, paiguti ebakorrektse, kuid tõhusa juhtimisega, mis kõigutab senist status quod nii Läti-siseses jõudude jaotuses, kui ka meie regionaalsel transiidi- ja logistikaturul. Lubab ta ju kasvatada sadama võimsust 30 miljonilt tonnilt 50 miljonile tonnile. Piisab, kui vaid vaadata, mis ta on korda saatnud Riia Lennujaamaga seoses, mille tulemusena on Tallinna Lennujaamale kunagi alla jäänud Riia oma meist kaks korda juba suuremaks kasvanud. Sest kõige selle edu- ja skandaalide loo taga on just tema, mitte lennujaama-seltskond, kes vaid viis tollase transpordiministri Slesersi suuniseid ellu.

Lisaks tasub silmas pidada, et nimetatud mees on võtmemängijaks nii Riia linna valitsemise juurde pääsenud uues koalitsioonis, kui ka üleriigilises kontekstis. Seepärast on tema tegevusele oodata ka teatud poliitvõimendust, mis Eestis oleks mõeldamatu. Ning esimesed viljad juba näha – Riia Sadama nõukogu otsustas viia sadama üle Daugava jõe suudmele lähemale Krievu saare piirkonda, mis on logistiliselt oluliselt parema profiiliga asukoht kui senine, kesklinnas asuv. Pealegi, viimast saab nüüd vabalt asuda kasutama lätlaste arvates peamiste oligarhide, kelle hulgas viidatakse ka nimetatule, mõni aeg tagasi sõlmitud kokkuleppega ettenähtud premium-kinnisvaraarenduseks. St mees on ka seni tegutsenud käsi rüppe laskmata ja vastavat otsust ette valmistanud, sest muidu nii kiirelt seda ei suudaks keegi... Nimetatud poliitiku töömeetodid võivad mitte meeldida, aga ratsionaalset eesmärgikindlust ja jõulisust tasub meie meestel eeskujuna kasutada küll.

Mis valdkondades on täna mõttekas firmat asutada?

Igas valdkonnas, kus on ideid, turgu ja pealehakkamist. Need ei pea olema, seejuures, vaid minu poolt eelmistes vastustes nimetatud perpektiivikamad valdkonnad.

Kas te võiksite lähemalt rääkida põhjusest, miks otsustasite omandada osaluse firmas 3D Technologies R&D AS. Milline oli Teie reaktsioon, kui Google teatas veebipõhise 3D standardi arendamisest? Tegemist on ikkagi väga võimsa konkurendiga.

Tundus huvitav idee olevat ja andekad arendajad ning ma usun 3D tulevikuperspektiivi. Google on tõesti suur ja rahakas konkurent, mis tegelikult näitab, et 3D Technologies R&D idee on väärt mõte. Kindlasti on konkurentsi moment olemas, aga meie arendataval platvormil on selles veel väljakujunemata valdkonnas kindlalt ruumi ja võimalusi. Eriti arvestades, et Google'i oma põhineb JavaScriptil ja on jäigalt veebilehe-põhine, aga meie oma XMLil ning kasutatav ka veebibrauserist eraldi. Ühesõnaga, 3D Technologies R&D eeliseks on see, et ollakse tehnoloogiliselt ja kasutusmugavuselt ees ning kindlasti kasvatab lähiajal avaldatav täiesti uus versioon platvormist neid eeliseid veelgi.

Kui perspektiivikas on meditsiini investeerida täna?

Igal juhul on tegu perspektiivika valdkonnaga, nagu ma ka eespool ütlesin, sest kogu arenenud maailm areneb. Sõltub rahakoti paksusest: kui on hästi paks, siis võib ka ravimi arendusega tegelda, kui pisut vähem, siis tehnoloogiatega ning kui veel vähem, siis ravi-, labori- jm teenustega või tarkvaraarendusega, millest Eestis ja AF huviorbiidis on ka näiteid. Põhilise raskuse tekitab ajastamise ja algse investeeringu suuruse moment ning kvalifitseeritud kaadri kaasamise võimalikkus. Lisaks on Eesti turg väiksevõitu ja üksjagu jagatud, mis tähendab, et tuleb leida võimalusi ka välisklientuuri haaramiseks. Toda viimast hõlbustaks oluliselt välisriikide tervisekindlustussüsteemide aktsepteering siinsete teenuste osutajatele nende pakutud niššides.

Arengufond toetab ettevõtjaid (startupe) sarnaselt VCdele. Kuidas kommenteerite seda, et teiega suhtlemine ja oma ideeded tutvustamine (finantseerimise eesmärkidel) on kohutav kogus bürokraatiat. Kas väikesel alustavalt startupil on õige niimoodi oma aega raisata? gt;

Kas Teil on sellised kogemused? Ega te mõne teise, riikliku agentuuriga midagi segamini ei aja? Kas mõnes pangas olete käinud, on seal vähem bürokraatiat? Pealegi on AF optimaalselt standardiseerinud esmaetapi infobaasi ja taotlemise nõuded ning käivitanud ka SeedBoosteri online-inkubaatori just hõlbustamaks algetapi tegevusi. Lisaks peate arvestama, et sel etapil, mil AF mängu astub, reeglina tavalised VCd veel ei alusta. Äriinglite hulk ja motiveeritus aga on Eestis samuti väiksevõitu... AF tegutseb VC-turul professionaalse investorina ning juba ainuüksi erakapitali kaasamise nõue ei luba latti liiga madalale lasta. Kõik eeltööd, mida tehakse, on suunatud olemuslikult riskialti projekti investeerimisvalmiduse suurendamisele.

Millised perspektiivid on ehitusettevõtetel (mitte ainult kinnisvara arendajatel), kes tegelevad remondi- ja renoveerimistöödega, mis on praegusel ajal rohkem vajalikud kui uusarendused? Millised perspektiivid on õmblusettevõtetel Eesti praegustes majandustingimustes? Kas ka õmblemine läheb Hiinasse või on ka Eesti naistel võimalus oma näpuosavust peale kodu ka muule maailmale näidata?

Ehitussektoril peaks olema head perspektiivid. Esiteks, elu ise surub renoveerimist uusarenduste asemele. Teiseks, siin on tehnilises mõttes suur turg olemas. Kolmandaks, vastav sektor on hästi arenenud ja võimekas. Ka konkurentsi tihenemine teeb lõpptulemusena ainult head. Paljud riigid on just kriisi ajal käsitlenud seda valkonda majanduse elavdamise abinõude paketis ühe olulisemana ja ka vastavad riiklikud toetusskeemid käivitanud. Tihti on otseseks ajendiks ka perspektiivis terve majanduse efektiivsust tõstev energiakokkuhoid. Ka meil, nagu teate, on vastava kava valitsus käivitanud. Ainsaks küsimärgiks on nende mastaabi piisavus. Samas tuleb endale aru anda, et senine "turg-neelab-kõik-alla" aega ei tule enam. Esikohal nihkub taas vana hea hinna-kvaliteedi suhe. Sektoriaalselt jäävad ellu need, kes seda suudavad kindlustada. Õmblustööstus kogu Euroopas kannatab odavama Aasia-poolse konkurentsi läbi. Aga mingites segmentides ja niššides jääb ta kindlasti alles ja areneb, ka Eestis. Eelkõige ilmselt spetsiifilistes niššides ning kõrgema kvaliteedi nõudlikkuse ja eksklusiivsusega segmentides.

Arvan lisaks, et uued IT-põhised tehnoloogiad, sh ka AF poolt toetatud mannekeeni oma, muudavad taas pilti ja võimaldavad uut hingamist ka kohalikule õmblustööstusele. Kuid samas, kogu tööhõive ei saa keskenduda ainult 1-2 tegevusalale, olgu tegu ehituse või õmblusega. Põhiline on liikumine taskaalustatud mudeli poole. Eelöeldut silmas pidades, ei julgeks küll nende sektorite laienemist enam prognoosida, pigem tõmbuvad nad mahuliselt kokku.

Kuidas suhtute mikro- ja väikeettevõtlusesse, ja kas Eestis on ses vallas kõik OK või oleks siin vajalik veel ka midagi ära teha?

Suhtun nii nagu mujalgi maailmas kombeks. Väikeettevõtlus on demokraatliku turumajandusliku ühiskonna alusvundamendiks. Nagu mujal, nii ka meil. Aga korras küll asjad pole. Esiteks on inimeste ettevõtlikkuse tase ja ettevõtluse populaarsus Eestis vastavalt arvukatele uurimustele suhteliselt madal.Teiseks on meie majanduspraktika paljuski veel suuremate ettevõtete keskne.Kolmandaks on Eesti majandusmahu väiksusest tingituna objektiivselt valdavaks ettevõtlussegmendiks paratamatult väikesemastaabilisem, samas riigipoolse otsehuvi fookuses on enam suurettevõtlus. Neljandaks, kui teeninduses on see valitsevaks ettevõtlussegmendiks, siis tootmises pole ta selliseks paraku kujunenud. Eriti innovaatilises tehnoloogiakeskses ekporttootmise osas.Viiendaks, mikro- ja väikeettevõtlus on enam elustiil kui vaid töö ja sellisena mitte eriti soositud meie regulatsioonides, sh maksualastes. Ning kuuendaks, eks ikka on veel üksjagu büroktaatiat suhtluses riigiga. Viimast on küll teatud eduga püütud ka vähendada, nt firmade asutamises, infoesitamise tehnoloogiates jne. Kuid seda on ikka üksjagu palju ning – nagu me teame bürokraatia seduspäradest – on viimasel omadus paljuneda. Pole põhjust arvata, et meil see seadus ei kehtiks. Seda enam, et on märgata ka ülereguleeriva haldusriigi-ihaluse tugevnemist "paksema" riigi loosungite varjus, eriti nüüdse kriisi tingimustes.

Kokkuvõtteks arvan, et kõigis neis punktides on vaja midagi ette võtta, sh riigi poolt. Kuid viimast kindlasti mitte regulatsioonide karmistamise ja ulatuse kasvatamise abil, vaid pigem uute stimuleerivate meetmete abil, mille väljatöötamine on samuti üheks osaks Eesti kriisist tugevamana väljatoomise süsteemses meetmetepaketis. Ühesõnaga, aidake ja stimuleerige, ärge süüdistage ja reguleerige! Kuid äri tegemine on ikka inimese enda teha, mitte riigi või kellegi teise ülesandeks.

Kas Eesti ettevõtetel oleks potentsiaali teenuste pakkumisel nn kolmandates maades - Kesk-Aasia, Kaukaasia, Lähis-Ida, Aasia? Ja kui, siis millistes valdkondades?

Kindlasti on. Aasia puhul kehtib see, mis juba öeldud Hiina kohta. Lähis-Idas on juba servapidi sisse läinud mitmed Eesti tuntud ja vähemtundud IT-ettevõtted. Ammugi oleks neil potentsiaali Kesk-Aasias. Küllap ka Kaukaasias. Viimaste osas on potentsiaali ka importööridel, eelkõige eksootilisemate põllumajandussaaduste osas. Kui väga kokkuvõtvalt püüda ennast väljendada, siis on potentsiaali kõrgtehnoloogilisi nišitooteid saatvatel teenustel ja niši eksport-importäril. Osaval kaupmehel on alati ruumi, eriti suuremate turgudega seoses.

Milliseid isikulisi omadusi peate ettevõtjal kõige tähtsamateks? V&otild e;iks küsida ka nii: tänu millistele isikulistele omadustele saab üldse inimesest ettevõtja?

Kalkuleerivat julgust ja energilisust. Teo- ja töötahet. Suhtlemisoskust ja meeskonnatöö võimekust. Numbrite tundmist ja nende taga oleva mõistmist. Paindlikku mõtlemist. Uudishimu ja õppimisvõimet. Järjekindlust ja kannatlikkust. Saavutusvajadust. Kõik muu on juba lihtne... Ma pole päris kindel, kas esitatud järjekord on ka tähtsuse pingereaks, aga mingil määral küll. Potentsiaali meil samas ju ikka on, vaadates äsjast kahe Tallinna 21. keskkooli poisi võitu Euroopa noorettevõtjate konkursil. Julge mõte ja pealehakkamine toovadki võite! Kui meil Eestis millestki puudu on, siis tihti just rahvusvahelisest ambitsioonikusest.

Millal võiksid hakata ühiskonnas elektrimootoril ning vesinikul sõitvad autod suurt rolli mängima?

Mitte varem, kui kümne aasta pärast. See eeldab kahte asja: 1) energiasalvestustehnoloogia arengut kvalitatiivselt uuele tasemele, sest praegune salvestusmaht on ebapiisav laialdasemaks kasutuseks, 2) poliitilise soovi realiseerimist karmide regulatsioonidega, mis sunniks elektriajamil autosid enam kasutama. Aga protsessid maailmas liiguvadki sinnapoole. Pioneerideks saavad mitmete asjaolude kokkulangevuse tõttu ilmselt jaapanlased, aga ka ameeriklased. See eest EL viib mingil hetkel protsessi massiliseks ja ülekontinendiliseks, mis hakkab juba kogu autoturgu mõjutama. Paraku viimane ei saa juhtuda enne, kui Saksa ja eriti Prantsuse autotootjad selleks valmis on, millega läheb veel pisut aega.

Vesinikutehnoloogiate arendustsükkel on ilmselt mitte lühem, pigem vastupidi. Seal on põhiküsimuseks töökindlus ja seadmete odavus. Mõlemas valdkonnas on võtmeks ka vastava infrastruktuuri väljaehitamise maht ja maksumus. Kui eeldada, et see revolutsioon autotööstuses on praegu algamas, siis pakuks üleminekuaja pikkuseks 20-25 aastat, mille jooksul valdavalt sisepõlemismootori asendavad valdavalt elektri- ja vesinikuseadmed. Vahepealsel ajal aga koguvad populaarsust ja aitavad üleminekule kaasa eelkõige hübriidajamid.

Milliseid uusi noori peate nendeks, kes suudavad näha Eesti arengut tervikuna ning kes on meie tulevased "ühiskonnaliidrid" (nimed, omadused jne)?

Soovitavalt veel ka paroolid ja konspiratiivkorterite aadressid... Nali. Arvan, et nimedest ma ei räägiks, aga omadustest küll. Pean sellisteks noortele liidritele iseloomulikeks järgmisi omadusi: head haridust ja haritust, avarat maailmanägemist, keelteoskust, elukestvat õppimisvõimet, heas mõttes julgust, uudishimu ning enda pideva arendamise ja realiseerimise vajadust, suhtlemisvõimekust, eesmärgistatud sihikindlust, terveid sportlikke