Siim Kallas: kelle mure on eurole üleminek

Siim Kallas: kelle mure on eurole üleminek?
13.11.2009 10:56
Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas rõhutab, et eurole üleminek pole ainult valitsuse asi. Valitsusest sõltub palju, kuid euro-edu saabub vaid siis, kui kõik seda ühiseks eesmärgiks peavad.

Ajakirja The Economist novembri alguse numbris ilmus tähelepanuväärne artikkel «The Estonian Exception» («Eesti erand»). Ilmumise fakt on eelkõige ise märkimisväärne, kuna see ajakiri on maailmas eriline – tal pole õieti võistlejat. Kõik otsustajad jälgivad tähelepanelikult, mis seal kirjutatakse.

See artikkel tegi Eestile rohkem head kui mis tahes mainekampaania, millest viimasel ajal kubisevad kõik ülemaailmsed uudistekanalid, kutsudes külastama küll Indiat, küll Kreekat, küll Pärsia lahe riike.

Artikli ilmumisega peaaegu üheaegselt avaldati ka Rahvusvahelise Valuutafondi heasoovlik arvamus Eesti rahanduse seisust ja Euroopa Komisjoni ettevaatlik, kuid lubav prognoos Eesti majanduse lähituleviku kohta.

Öeldu põhjal võiks järeldada, et majanduslooduse märgid viitavad sellele, et Eesti liitumine Euroopa ühisraha euro kasutusalaga on tõepoolest lähitulevikus võimalik.

Poetan ise ehk küll kurva ohke, sest siis kaovad viimasedki minu allkirja kandvad rahapaberid numismaatikute kogudesse, aga majandusinimesena pole mul mingit kahtlust, et eurole tuleb üle minna nii kiiresti kui võimalik.

Kui palju kasu saab Eesti sellest üleminekust ja sellega seotud majandusliku usaldusväärsuse kasvust, on tagantjärele võimalik kaunis suure täpsusega välja arvutada. Eesti kroon on oma töö teinud ja on seda hästi teinud. On võimaldanud majandusel tegutseda raudkindlas rahakeskkonnas, ilma kursiüllatusteta, ilma täiendavate kuludeta rahaühikuga seotud riskide maandamiseks. Nüüd on vaja uut usaldusväärset keskkonda ja selleks on muidugi euroala.

Eesti pingutusi eurole üleminekuks jälgitakse tähelepanelikult. Sellel protsessil pole suur tähtsus mitte ainult Eestile, vaid kogu Euroopa Liidule.

Olukord enamikus Euroopa Liidu riikides on Eesti omast üsna erinev. Valitsused on paisanud majandusse hiigelsummasid ja saanud kaela hiigelvõla. Asjatundjad arutlevad, kui palju aastakümneid läheb aega, et vabaneda ülemäärastest laenukuludest, ja milliseid suuri loobumisi ja lisamakse see inimestele tähendab.

Poliitikutel on oma kodanikele mugav seletada, et see kõik oli paratamatu. Aga kui on mõni riik, kes suudab raskustele vaatamata hoida oma rahanduse tasakaalus, siis on see nii eeskuju kui väljakutse. Nii et Eesti üleminek eurole on natuke ka kogu Euroopa Liidu asi.

Üks tähelepanek mul on. Eestis on laialt levinud sõnavõtud, mis muudkui õpetavad valitsust, mida ta kõik peab tegema, et eurole üle minna. Justkui see oleks ainult valitsuse asi. Kuulus prantslane Jean Monnet, kellel oli suur osa Euroopa Liidu rajamisel, ütles 1940. aastal, kui Prantsusmaa vormiliselt juba sõdis Saksamaaga, aga tegelikult polnud Saksamaa veel teda tõsiselt rünnanud: vaadake, prantslased ja inglased võidavad lõpuks sõja, sest nendel on sõda ka iga põlvepikkuse poisikese asi, teie arvate, et sõda on ainult valitsuse asi.

Muidugi on valitsuse teod peamised, mis määravad projekti õnnestumise või ebaõnnestumise, aga ta ei tegutse tühjas ruumis. Avalikkuse toetus või targa opositsiooni puhul vähemalt mõistmine on raskete otsuste elluviimiseks väga oluline. Meie kohal on mitu varju, mille hajutamine on paljude tegijate töö – Eesti Pank, ettevõtjad, kõik, kellel selleks on võimalus.

Kujutame ette, et eurole üleminek ebaõnnestub. Kas Eesti ärimees, kes täna innukalt valitsuse peale näpuga näitab, läheb pärast seda välisinvestori juurde ja seletab pikalt, kuidas valitsus kõik vajaliku tegemata jättis? Mille peale partner tõenäoliselt ütleb: mis see minu asi on, eurot nüüd teil ikkagi ei ole.

Ka 1992. aasta juunis, kui kroonile üleminek (rahvusvaheliselt natuke vastuvoolu) tõeliselt lähedale tuli, hakkasid paljud arukad inimesed ettevaatlikult eemale tõmbuma – mine tea, kuidas läheb… Aga kui selgus, et asi tuli päris hästi välja, siis oli laval trügimist laialt…

Olgu nende lavatuledega, kuidas on, aga tahan rõhutada, et mitte kellelgi pole eurole ülemineku edasilükkumisest midagi võita. See on ühine projekt. Pall on muidugi eelkõige valitsuse käes, kuid publiku toetus meeskonnale on tihti osutunud võistluse võitmisel otsustavaks.

Eurole üleminek pole eraldi võetuna kellegi, sealhulgas ka valitsuse asi. Edu tuleb vaid siis, kui kõik olulised jõud ühiskonnas seda enda ettevõtmiseks peavad.
Siim Kallas


KOMMENTAAR:
... : Vastutustundetu häma ja vassimine jätkub – PM. ee 13.XI 0910:56. - Siim Kallas: „Kelle mure on eurole üleminek?”

A) Siim Kallas: „Ajakirja The Economist novembri alguse numbris ilmus tähelepanuväärne artikkel «The Estonian Exception» («Eesti erand»). Ilmumise fakt on eelkõige ise märkimisväärne, kuna see ajakiri on maailmas eriline – tal pole õieti võistlejat. Kõik otsustajad jälgivad tähelepanelikult, mis seal kirjutatakse.” – taevane arm, miks siis Euroopa Komisjoni asepresident ise ei võiks seda ajalehte tähelepanelikult jälgida nt: 1) selle iganädalaste prognooside järgi jätkub meil tõesti erandina murettekitavalt 2010 majanduslangus 3% ringis kuigi EL27 juba tänavu langusest väljub, ehk Eesti on üks murettekitavamaid poolesaja The Economisti tähelepanu vääriva riigi hulgas, edasi, töötus juulis oli meil seal 17% ehk rahvusvaheliselt eriti traagiline 2) nimetet „erandi” artikli tuum oli siiski ilmselt vihjes sellele, et nt erinevalt lätlastest meie võimurid ning kröösused ei tunnista olukorra traagilisust ja ülbitsevad naabrite arvel veel peale selle.
B) „ ... peaaegu üheaegselt avaldati ka Rahvusvahelise Valuutafondi heasoovlik arvamus Eesti rahanduse seisust ja Euroopa Komisjoni ettevaatlik, kuid lubav prognoos Eesti majanduse lähituleviku kohta.” – 1) IMFi arvamuses oli vihjatud Eesti väga suurt välisvõlga (EP statistika järgi üle 280 miljardi krooni, IMF järgi ilmselt rohkem) ja märgitud muretekitavalt et see koorem hakkab majanduse taastamist pidurdama 2) aga Komisjoni prognoosi väitel Eesti on tuleval aastal üks väheseid liikmesriike mis jätkuvalt languskursil ning seejuures isegi ei taipa ka selleks ajaks juba oluliselt vähenenud reaalset majanduspotentsiaali ikkagi veel täielikult ära kasutada.
C) „Kui palju kasu saab Eesti sellest üleminekust ja sellega seotud majandusliku usaldusväärsuse kasvust, on tagantjärele võimalik kaunis suure täpsusega välja arvutada.” – 1) juba 2005 oli selge, et hargmaised pangad kaotaksid 2007 üleminekust vähemalt pool miljardit krooni hõlptulu aastas (Sõrg 2005 TTÜ majandustead toimetised) ja 2) seega võib hinnata et seoses inflatsiooni tõstmisega (mis muusika oli see pankadele) 2011 üleminekust kaotavad pangad juba miljardi või paar aastas ning selle järgi olid/on pangaanalüütikute nokad ka siiani seatud (vt algust nt ÄP 2005 nov Ü. Kaasiku häma: inflatsioon 2007 üleminekut ei takista, Sõrg ei näi sellel ajal inflatsioonist veel midagi teadvat).
D) „Eesti kroon on oma töö teinud ja on seda hästi teinud. On võimaldanud majandusel tegutseda raudkindlas rahakeskkonnas, ilma kursiüllatusteta, ilma täiendavate kuludeta rahaühikuga seotud riskide maandamiseks. Nüüd on vaja uut usaldusväärset keskkonda ja selleks on muidugi euroala.” – 1) kroon oleks oma töö tõesti hästi teinud kui valitsustel oleks terakenegi makroökonoomilist kompetentsi olnud: valuutakomisjoniga ei klapi kokku inflatsiooni tõstmine eelarve täitmiseks, ja mis veelgi hullem, ületäitmiseks, sest see hävitab väljaveo, veelgi vähem sobib kokku absurdse jätkusuutmatu regressioonilise maksusüsteemiga (0-kasumimaksuga) 2) nüüdseks on kroonisüsteemi oskamatu kasutamise tulemuseks traagiline rekordilise 100 000 pikaajalise töötu produtseerimise piiri ületamine „uhkusega” (nüüd välisinvestor näeb meid), ja tohutu välisvõlg rahvuslikult kaelas, seda eeskätt osavalt kaela sokutatud asjatundmatule lihtinimesel oma ulualuse pandil, vaesusriskis elanike osakaal on barbaarselt suurenenud nagu kodumaise kapitali väljakantimine ilma siin makse maksmata, spetsialistide vist massilisest pagemisest rääkimata (statistika puudub).

Samalt IP-aadressilt on siin varem kommenteerinud ka Häma ja vassimine jätkub(11:09 13.11).
-5 +6

13.11.2009 14:58
... : ...

E) „Eesti pingutusi eurole üleminekuks jälgitakse tähelepanelikult. Sellel protsessil pole suur tähtsus mitte ainult Eestile, vaid kogu Euroopa Liidule.” – Eesti majanduse osakaal ELis on promill, peab tõesti eriti tähelepanelikult järgima.
F) „Olukord enamikus Euroopa Liidu riikides on Eesti omast üsna erinev. Valitsused on paisanud majandusse hiigelsummasid ja saanud kaela hiigelvõla. Asjatundjad arutlevad, kui palju aastakümneid läheb aega, et vabaneda ülemäärastest laenukuludest, ja milliseid suuri loobumisi ja lisamakse see inimestele tähendab.” – 1) erinevalt Eesti valitsusest enamik valitsusi ei kõlba kuhugi  2) üldiselt hinnatakse „paisatud summade” suuruseks keskelt läbi 5-10% rahvatulust, seega meie välisvõla kaalukusest kümneid kordi väiksemaks, kusjuures nende laenud on riiklikud ehk seega rahvuslikult väiksema riskiga.
G) „Meie kohal on mitu varju, mille hajutamine on paljude tegijate töö – Eesti Pank, ettevõtjad, kõik, kellel selleks on võimalus.” – 1) kui Eesti Pank 2005 lõpul asus valitsuse puudlina 2007 eurole üleminekule jalap...le las...a, mis lootust on siis arvata et midagi muutunud on? 2) kas ettevõtjate hulka ei kuulu ka hargmaised pangad mis on huvitatud oma valuutavahetustulude säilimisest siin nagu Rootsiski.
H) „Eurole üleminek pole eraldi võetuna kellegi, sealhulgas ka valitsuse asi.” – no nii, olemegi kirjutise tuumani jõudnud: 1) publikul tuleb ära unustada et reformierakonna platvormis oli see üleminek üks peamisi pühasid lehmi 2) seega, kui üleminek järjekordselt ebaõnnestub siis valitsus pole süüdi, vaid see on valitsusele kaigaste kodaratesse loopijate süü (pensionärid, haiged, väetid, mitteärikad, vallavanemad, välisinvestorid kes meie mudeli eeliseid ei taipa (tohutu töötute armee nendele loodud), sotsiaalteadlased vms) 3) aga kui juhuslikult Almunia armust trehvab, siis see on reformierakonna kangelaslike pingutuste järjekordne särav üleilmne tähttulemus, Baltimaadest rääkimata.
I) Teadusmetoodika vaatevinklist näib, et: 1) rahvuslikku sotsiaal-majanduslikku teadmust on järjekordselt häma ja vassimisega populistlikult risustatud 2) muretult rahvusliku majanduse jätkusuutlikkuse kirstunaela ihutud, oh jah – juhuslikult endale osakese kohaliku poliitkapitali rentimise huvides.

Samalt IP-aadressilt on siin varem kommenteerinud ka Häma ja vassimine jätkub(11:09 13.11) ja ...(14:57 13.11).